Vanameister Steven Spielberg üllatab muusikaliga! Kuigi see on kinouuendajal ja hinnatud režissööril esimene muusikal lavastada, pole tema sõnul tarvis imestada, sest muusikalid talle väga meeldivad ja ta on soovinud üht linale tuua juba mõnda aega! Ning justnimelt „West Side’i lugu”.
Mis siis ikka, sel sügisel paistavadki järjest linastuma just meistrite enda unistused: Denis Villeneuve’i „Düün”, Edgar Wrighti dokfilm „Sparksi vennad”, „Sparksi” „Annette”! Ja publik ainult rõõmustab, sest suure armastusega tehtud asjad ju ikka õnnestuvad. „West Side’i lugu” kuulub muusikalide kullavaramusse ja seda on mitmel korral Eestiski lavastatud. West Side’i loo sündmused leiavad aset 1950ndate New York’is, kus kaks noorte kampa võitlevad territooriumi pärast: natuke varem sisserännanud valged ja hiljuti tulnud puertoriikolased. Et Spielberg filmi just nüüd lavastas, ei ole tegelikult muidugi juhuslik! Kahjuks ei ole selles konkreetses kontekstis, mida loo süžee käsitleb, tänaseks palju muutunud ei New York’is, Ameerika Ühendriikides ega ka maailmas tervikuna. Seetõttu ilmselt ei ole ka lavastust/sündmustikku kuidagi ajakohastatud (st rohkem kaasaega toodud vms).
Filmi treiler:
„West Side’i loo” muusika on kirjutanud Leonard Bernstein. Praktiliselt kõik selle muusikali laulud on väga tuntud ka eraldi lugudena, mille puhul ei pruugi alati teadagi, et need siit pärinevad. Siin üks näide peaosatäitjate Rachel Zegleri (Maria) ja Ansel Elgorti (Tony) esituses:
Filmil ja selle osatäitjatel olid ees ootamas nn suured kingad, mida täita! Sest muusikal on ka kord varem filmiks tehtud ja see on siiani väga populaarne ning pälvis tookord tervelt 10 Oscarit! Kas uus film sama palju Oscareid võidab, on kahtlane (ajad on siiski teised), kuid auhindu kindlasti tuleb. Ise ma eriti varasemat filmi praegu ei mäleta, sest olen liiga ammu näinud. Uus film aga pakkus küll elamuse, nii filmi kui muusikalina!
Mida siia juurde lugeda? Eks muidugi seda lugu, mis on „West Side’i loo” eeskujuks! See ei ole rohkem ega vähem muud kui igihaljas William Shakespeare’i „Romeo ja Julia”! Ning eesti keeles on värskelt ilmunud ka Irwing Shulmani raamat „West Side’i lugu”, mis järgib originaali süžeed ja kuhu on lisatud rohkem konteksti avavat taustajuttu.
Mai Põldaas
Grigori Kozintsevi „Kuningas Leari“ (1971) loetakse parimate Shakespeare’i ekraniseeringute hulka kuuluvaks. Järvet valiti filmi peaosatäitjaks pärast aasta kestnud peaosatäitja otsinguid, kusjuures esialgu ei toetanud režissööri ootamatut valikut eriti keegi. Filmi saatis menu nii Nõukogude Liidus kui välismaal ja Jüri Järvet sai 1972. aasta Teherani filmifestivalil parima meesnäitleja preemia. Tema ebatavaline Lear sai paljudele avastuseks, sest paljud ei osanud arvatagi, et selles kõhetus ja omapärase välimusega tegelases peitub nii palju kuninglikku võimu ja inimlikku meeleheidet. Pärast võtteid kirjutas Kozintsev, et tal pole olnud kunagi varem olnud võimalust töötada nii suurepärase artistiga.
Andrei Tarkovski kutsus Järveti „Solarisesse“ (1971) Kozintsevi soovitusel. „Sain Järvetiga kokku,“ kirjutas Tarkovski Kozintsevile, „ning leidsin, et näitlejana on ta lihtsalt geniaalne.“ Hollywoodi kosmoseseiklustele vastulausena mõeldud „Solaris“ võitis 1972. aasta Cannes’i filmifestivalil žürii eripreemia ning sellest sai kinolegend, mis pole siiani hääbunud. Metafüüsilisi ja inimlikke küsimusi tõstatav film püsib ulmefilmide tippude seas väärikal kohal ja nii mõnegi jaoks on tegemist žanri parima filmiga üldse. Teisi, vastupidi, segavad selle aeglane kulg ja teravad tunnetuslikud dilemmad. Ent igal juhul on „Solaris“ on tõenäoliselt legendaarseim film, milles mõni eesti näitleja on mänginud. Küllap leidub inimesi, kelle jaoks Eesti ongi maa, kust pärineb Tarkovski “Solarises” mänginud Jüri Järvet. Kui nad muidugi Järveti Eesti-päritolu üldse teavad.
Kui Veljo Käsperi „Viini postmark“ 1967. aastal ekraanile tuli, hinnati seda tänases vaates ebaõiglaselt karmilt. Filmi sünnis oli oluline osa Jüri Järveti rollil samanimelises menukas näidendis, ent kuna film lavaversioonist erines, peeti tulemust ebaõnnestumiseks. Aeg on hinnanguid muutnud ja tänaseks kuulub „Viini postmark“ kindlalt eesti komöödiafilmide klassikasse. Film mugandumisest ja konformsusest ühiskonnas, kus inimesi ideaalis taheti tiražeerida nagu šablooni järgi kaste, kõnetab huvilisi ka nüüd. Ühiskonnakriitikast rohkemgi on aga vaatajaid ilmselt köitnud filmi suurepärased näitlejatööd ja vaimukad detailid. Režissöör Veljo Käsper ütles peaosatäitja kohta: „Jüri Järvetit võib kahtlemata nimetada maailmaklassi kuuluvaks näitlejaks. Ta tunneb suurepäraselt oma võimeid ja töötab väsimatult selleks, et end absoluutsesse häälestusse viia. Selline “häälestus” ongi tema kui näitleja suurvorm”.
Esimest korda jõudis see Shakespeare’i teos ekraanidele juba 1908. aastal ning sellele järgnesid mitmed lühemad ja pikemad tummfilmid. Esimest korda tegi tõrges Katherina häält 1929. aastal ning oli sealjuures esimeseks helifilmina ekraanile toodud Shakespeare’i teoseks üldse.
1967. aasta versiooni režisööriks on Franco Zeffirelli ning peaosades astuvad üles Elizabeth Taylor ja Richard Burton. Lugu ise on vast kõigile teada: tõrges Katherina on keeldunud kategooriliselt mehele minemast, Pertuchio on aga järjekordne peigmehekandidaat, kellest oleks vaja vabaneda.
“West Side’i lugu” (West Side Story, USA 1961)
Mu on hea meel, et “Romeo ja Julia” ikka ja jälle lavalaudadele või filmilinale jõuab, olgu siis tänapäevastesse oludesse ümbertõstetuna või klassikalises variandis (aga siingi rõhutab lavastaja ju just seda, mis tema meelest ses ajastus oluline on), et iga põlvkond saaks oma loo leida. Mõne põlvkonna tõlgendus on lihtsalt kuidagi ajaproovile paremini vastu pidanud — nagu seesinane “West Side Story” — aga ärgu see heidutagu tänaseid tegijaid :)
Ja ega kirjarahvaski taha lava/filmirahvast kehvem olla ja oma soovi klassikaga mängida väljaelamata jätta, hea näitena on Andrus Kivirähu “
3. juuni õhtul kell 23.05 (ei tohi maha magada neid valgeid öid!) näitab ETV “Shakespeare’i gala” – Kuningliku Shakespeare’i Teatri ja BBC ühisetendust, kus on nii draamat kui komöödiat, tantsu ja laulu, tõenäoliselt saab nii nutta kui naerda. Lavale astub paar Hamletit, üks Poirot, üks Gandalf, vähemalt üks kuninganna ja laias valikus muid tegelasi. Bardi elust jutustab Joseph Fiennes ehk “armunud Shakespeare”. Kiirustage, seltsimehed unetud — juba täna õhtul!
Esmapäevane kinoklassika on sel korral 1967. aastal esilinastunud Willias Shkespeare’i kuulsa komöödia „Tõrksa taltsutus” ekraniseering, mille lavastajaks Franco Zefirelli. Tegu on Londoni, Milano ja New Yorki kuulstes teatrites draama- ja ooperilavastajana töötanud 
Eestis teavad paljud 1998. aasta Elmo Nüganani lavastatud „Tõrksa taltsutust”, mis oli TRK lavakustikateedri XIII lennu diplomietendus, see on 
Veel täna, homme ja ülehomme on Cinamonis võimalik vaadata möödunud aastal Justin Kurzeli käe all valminud “Macbethi”.
Sellest William Shakespeare näidendist on vast igaühel koolipingist ühteist kõrvu ja/või kõrvuvahele jäänud. Üldtoonis soovitaks vahel ikka näidendeid lugeda, miks mitte vana Williami omi. Ja kui värssdraamad liig suure tükina tunduvad, siis peamaja kolmandal korrusel on päris tore valik Shakespeare näidendite põhjal tehtud koomiksiraamatutest.
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 