Filmi tutvustus kõlab nii:
Tõsielusündmustel põhinev eluloofilm räägib saksa päritolu jalgpallurist Bernhard (Bert) Trautmannist (1923-2013), kes langes langevarjurina Teise maailmasõja ajal brittide kätte sõjavangi. Talendikas sportlane üritab oma päritolu kiuste jätkata oma spordikire teekonnaga. Trautmann jäi pärast sõda elama Suurbritanniasse ja oli aastatel 1949-1964 jalgpalliklubi Manchester City väravavaht. Talendikat sportlast jälitasid aastaid natsiarmee pagunitega kaasnev avalikkuse meelepaha ja süütunne. Läbi isiklike tragöödiate paranes aga nii mees kui avalik arvamus tema ümber ning Trautmannist sai läbi spordi Suurbritannia ja Saksamaa rahvuste lepitaja.
See pole spordifilm kui selline – see on kaasahaarav lugu tõeliselt tähelepanuväärsest mehest. Tasakaalukas, psühholoogiliselt põnev, ootamatute pööretega film. Keerulise elusaatusega mehest, kes olles kõigest vaid 17-aastane, astus vabatahtlikuna Luftwaffesse. Võitles nii Ida-, kui Läänerindel. Põgenes nii venelaste kui prantslaste käest vangist. Teda edutati kahel korral. Pälvis viis medalit. Sealhulgas Raudristi. 1945 aastal langes vangi, 1948 aastal vabanes. Võimalusest tagasi Saksamaale pöörduda keeldus, eelistades jääda Inglismaale.
Hämmastas, kui tsiviliseeritult käitusid inglased saksa sõjavangidega. Neil olid head elamis-, töötamistingimused. Vabal ajal mängisid jalgpalli. Võisid vabalt liikuda. Valve oli rohkem sümboolne. Ei mingit halastamatut julmust, karmi kättemaksu võrreldes sovettidega. Tõeline suvelaager! Neile hõõruti küll kaotust nina alla: Hitleri 1000-aastane Reich on veidi varem otsa saanud.
Olles nii sõjavangis, kui hiljem vaba mehena, oli tal palju seletamist, miks vabatahtlikuna rindele läks, mille eest autasud said. Ta selgitas, et tegi kõik, mida sõdurid pidid tegema. Valikut ei olnud. Kasvades üles Hitleri Saksamaal polnud mingit oma arvamust. Ta oli natsistlikku propaganda ja ajuloputuse ohver. Raudrist ei tähenda midagi. See anti tuhandetele. Kui juba rindel oli, siis alles mõistis, kuhu põrgusse sattunud oli, kuid siis oli juba liiga hilja. Teda painas sügav süütunne, mis saatis teda terve elu. Sõja ajal Ukrainas lasti üks väike poiss tema silme all maha, kes tuli ja tahtis tagasi oma palli. Ta ei takistanud sõdurit tulistamast, kuigi võinuks.
Jack Friar, kohaliku jalgpalliklubi St. Helens Town juht ja poeomanik on väga oluline tegelane Berti elus. Ta märkas andekat pallimängijat laagris ja võttis oma tiiva alla. Mitte suurest inimesearmastusest. Ta meeskond vajas väga võitu. Väravavaht oli tõeline kobakäpp, kellele meeldis rohkem trompetit puhuda, kui mängida. Ainult võit võis päästa madalamasse liigasse viimisest ja sponsorite kaotamist. Ta teeb Bertile selgeks: “Minu ja kõigi teiste jaoks siin oled sa endiselt vaenlane. Sa lihtsalt teed, mida kästakse. Sina mängid jalgpalli ja hoiad moka maas. Sul on kaks valikut – kas tahad peldikuid puhastada või hoopis jalgpalli mängida. Mina osutan sulle teene. Kas jalgpall või sunnitöö.”
Jack on väga elutark mees. Lausub kuldsed sõnad: “Maailm on hull olnud mitu viimast aastat. Läheb aega, enne kui keegi suudab kainelt mõelda. Inimestel on sügavad haavad. Nad on kaotanud lähedasi. Mõlemal poolel.” Nii kodus, kui klubis põhjustas Jacki otsus panna saksa sõjavang väravasse suurt pahameelt. Ta oleks peaaegu meeskonna riietusruumis lintšitud, kui uut mängijat tutvustas. Mehed olid maru vihased. Me ei ole tema kamraadid. Ta on kuradi nats! Temagi tõstis kätt ja karjus “Heil Hitler!”
Bert abiellus 1950 aastal Margaretaga, Jack Friari tütrega. Nad said 3 poega. John, Mark ja Stephen. Perekonda tabas tragöödia. Nende 5-aastane poeg Johnny hukkus. Jäätiseauto juurest tagasi koju joostes jäi teed ületades auto alla ja sai surma. Bert langes sügavasse masendusse ja süüdistas ennast oma poja hukkumises. Karma karm kättemaks mineviku pattude eest. Ta naine on talle toeks. “Olen sinuga olemiseks kõik ohverdanud. Ei lase enesehaletsusse langeda. Me ei saa teda tagasi tuua. Nii et me liigume edasi või matame ka end.”
1949 aastal liitus Bert Manchester City klubiga. Suhtumine temasse oli ääretult vaenulik nii mängijate kui ka fännide poolt, kellest paljud olid sõja tõttu pidanud kannatama. Saksa sõjavang saab Manchester City väravavahiks. Mine tagasi Saksamaale mõrvarist kaabakas! Sakslasest Raudristi omanik mängib Inglise rahvusmeeskonnas. Paljud fännid kogunesid meeleavaldusele ja nõudsid “Kraut, mine koju!” Klubiomanike seisukoht oli raudselt Berti toetav – “Meie oleme jalgpalliklubi, mitte kättemaksuklubi. Selles riietusruumis ei ole sõda. Igaüks teist toetab kõiki teisi mängijaid meeskonnas”.
Iga suure mehe taga on naine: “Ei tohi kunagi unustada, mida sakslased meile tegid. Kuid see ei tähenda, et me ei saa andestada. Bert on õppinud vaid kaht asja – sõdima ja jalgpalli mängima. Ta sõdis neli aastat. Ta ei eita seda. Ta ei olnud üksi ja kogu juhtunu eest ei saa seada vastutust ühele. Ma ei tundnud teda sõdurina, tunnen teda vaid mehena. Kui te püüaks vaadata mööda sellest, et ta on sakslane, siis näeksite kedagi, kes püüab minevikku selja taha jätta. Te püüate üheskoos tampida maasse meest, kellel on niigi raske olnud, kes on murdunud, mitte ei aita tal edasi elada, sest see on lihtsam, kui andestada. Te ei ole paremad, kui need, keda te süüdistate. On aeg andestada ja unustada.”
Juudi kogukond Manchesteris on suur. Rabi Altmann avalik kiri muudab suhtumist Berti. “Me ei oleks sugugi paremad, kui kiusaksime taga inimesi, kes ei ole sõjakuritegusid toime pannud. Kui see väravavaht on tõesti korralik mees, ei sünni sellest mingit kahju, kui ta jalgpalli mängib. Igaühe üle tuleb otsustada tema enda põhjal.”
Filmi lõpus kohtuvad Bert ja seersant Smythel uuesti. Surnuaial. Mõlemad on tulnud oma lähedaste hauale. Esmakohtumisel laagris ütles ta Bertile: “Oleks minu teha, siis seal väljas oleks teiesuguste kaabakate massihaud.” Ta naine ja 2 last hukkusid, kui Luftwaffe pommitas Manchesteri. Aastatega on viha lahtunud. Nüüd innustab ta teda jätkama jalgpalliga. “Mine ja mängi, Bert! Mängi nende inimeste pärast, kes sind aktsepteerisid. Nende pärast meist, kes me kellegi sõjas kaotasime. Mängi oma poja pärast. Mine ja anna midagi tagasi.”
1956. aasta FA karikafinaalis kohtusid kaks kanget vastast – Manchester City ja Birmingham City. Mäng lõppes 3:1 võiduga Manchester City kasuks. Tänu puurivahi erakordsele vaprusele. Kui mängida oli jäänud 17 minutit põrkasid kokku väravavaht ja Birminghami ründaja Peter Murphy, kelle põlv tabas puurivahi pead. Vaatamata raskele kaelavigastusele jätkas puurilukk mängu kuni lõpuvileni. Hiljem ta tunnistas, et oli viimase osa mängust veetnud “omamoodi udus”. See matš sai kuulsaks kui “Trautmanni finaal”. Selle kangelasteo eest teenis ta aasta jalgpalluri auhinna. Temast sai üks armastatuim jalgpallitäht Inglismaal.
Trautmann lõpetas karjääri 1964 pärast 545 matši Manchesteri eest. Fännid võtsid seejärel tema värava koost lahti, et keegi ei saaks “tema” väravas seista. Ta sai esimese välismaalasena Inglismaa aasta jalgpalluriks. Inglise-Saksa suhete arendamise eest sai ta Briti impeeriumi ordu liikmeks. Ta pälvis Saksamaa teenete ordeni. Bert Trautmann suri 89 aasta vanuselt Hispaanias.
Filmi on võimalik vaadata ka Jupiteri kanalil.
Selle filmiga seoses meenub meie armastatud kirjamehe Anton Hansen Tammsaare romaan „Ma armastasin sakslast“. Eesti noormehe ja saksa tütarlapse traagiline armastuslugu.
Üks suurepärane samalaadne film on “Suite Francaise” (2014). Saksa ohvitseri ja prantslanna armulugu okupeeritud Prantsusmaal.
Väga soovitan filmi “Sõjaratsu” (“War Horse”) vaadata või lugeda Michael Morpurgo samanimelist raamatut, mis veelgi kaasakiskuvam.
Ei suuda jätta mainimata ka neid linateoseid: “Pele” ja “The Damned United”, “Mina olen Zlatan”.
Mis kirjavara nö “garneeringuks” juurde lisada. Valik on meil suur ja lai.
Tiit Lääne “Magnetkätega mees : Eesti kuldväravavahi Evald Tipneri lugu”
Indrek Schwede “Mart Poom : minu lugu”
Tom Oldfield, Matt Oldfield “Zlatan : mänguplatsilt jalgpalliväljakule”
Stéphane Cohen “Pele”
Indrek Schwede “Väike jalgpallipiibel : Eesti vutiajaloo pöördepunktid”
Joel Lindpere, Indrek Schwede “”Mina otsustan mänge!” : paha poiss, kes ei puudunud kunagi trennist”
Andrew Morton “Beckhamid”
Jimmy Burns “Maradona : jumala käsi”
Guillem Balagué “Maradona : poiss. Mässaja. Jumal”
Yvette Żółtowska-Darska “Ronaldo : poiss, kes teadis, mida ta tahab”
Sirje Suun
“Šokolaadisõda” on režissööri ja ajakirjaniku Miki Mistrati dokumentaalfilm, mis heidab valgust laste orjusele kakao- ja šokolaaditööstuses.
Kuuele Oscarile nomineeritud film põhineb maailma inspireerival tõsielulool sihikindlast isast Richard Williamsist, kes kasvatas kaht läbi aegade andekaimat ja igaveseks tennist muutnud sportlast. Serena ja Venus Williams on kaks kõige ikoonilisemat naistennisisti maailmas. 
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 