Maria Montessori (1870–1952) oli itaalia arst ja pedagoog. Ta lõpetas 1896. a esimese naisena Rooma Ülikooli arstiteaduste ja kirurgia erialal. Temast sai üks 20. sajandi mõjukaimaid hariduspioneere.
Üle saja aasta tagasi töötas ta välja uue kasvatus- ja õpetusmeetodi, mille järgi õpetatakse erivajadustega lapsi maailmas. Ta avastas, et lapsed õpivad ilma kontrolli ja surveta, et neil on sisemine tung õppida ja ennast arendada.
Biograafilises draamafilmis käsitletakse vaid väikest perioodi naise elust. Küll annab linateos edasi Maria isiksuse erakordsuse. Ta oli moodsate, liberaalsete maailmavaadetega naine. Trotsis meestekeskse ühiskonna püstitatud norme. Jättis oma turvalise, ängistava keskkonna ja jälgis oma kutsumust.
“See on minu rist kanda, sõda sõdida laste õiguste nimel.”
Filmis näeb, kuidas Maria katsetas meetodit erivajadustega laste peal. Puidust mänguasjad, pallid, lindid, vesi-, muusikateraapia. Ta pani tähele, et lapsed vajavad meditsiinilise abi asemel hoopis pedagoogilist tuge. Esimesed 6 eluaastat on tohutult suur füüsilise ja psüühilise arengu aeg lapse elus. Sel arengu perioodil moodustub kogu isiksus.
Maria Montessori meetod põhineb põhimõttel “Aita mind, et ma võiks seda ise teha!” Selle meetodi põhialused: iseseisvus, lapse loomulik areng, vabadus mõistlikes piirides. See on tänapäeval laialt levinud alternatiivpedagoogika suund.
Montessori pedagoogika tähtsaim omadus on sügav austus lapse ja lapsepõlve vastu. Iga laps on unikaalne isiksus. Sõna oli ravim. Haridus on täis armastust, vabadust.
Ühiskonnas oli laialt levinud veendumus, et idioodi jäävad idiootideks ega tervene. Neid pole võimalik õpetada. Nende koht on lastekodus. Puudeid ja erinevusi peeti toona häbiväärseks.
Tänu Maria Montessorile hakati puudetega lastele tähelepanu pööratama. Tema tööst huvituti mitte ainult terves Itaalias, vaid üle kogu maailma.
Ometigi suutis Maria õpiraskustega lapsed ette valmistada algkooli eksamiks. Lüües pahviks kõik kahtlejad. Tema töö ja vaev kandis kiiresti vilja; lapsed õppisid lugema, kirjutama, arvutama. Neile meeldis muusika, tantsimine. Filmis oli väga huvitav jälgida laste arengut samm sammult. Näiteks väike prantsuse tüdruk Tina. Ühel hetkel oskab ta öelda itaalia keeles oma nime.
1907. a avas Maria Montessori Rooma San Lorenzo linnaosas laste maja Casa dei Bambini.
Maria oli sunnitud oma poja Mario ära andma perekonna survel, et vältida ühiskondlikku skandaali ja häbi. Väljas pool abielu sündinud lapsed olid mainele kahjulikud. Ta ei tahtnud abielluda oma lapse isaga psühhiaater Guiseppe Montesano. Mitte sõltuda mehest. Alles aastaid hiljem kohtuvad ema ja poeg taas. 1929. aastal asutas Maria Montessori koos oma poja Marioga ühingu Association Montessori Internationale.
Vikipedias on tema kohta pikalt kirjutatud.
Eesti Montessori kodulehelt leiab palju lugemist. Seal on ära toodud 10 põhimõtet, millest ta lähtus.
Leidsin Interneti avarustest ringi klõbistades huvitavaid eluloolisi fakte pr. Montessori kohta
1924 a. kohtus Montessori Itaalias võimule tulnud Benito Mussoliniga. Duce nimetas teda isamaa kangelannaks ja suureks võitlejaks. Montessori õppeasutusi loodi üle riigi.
Mussolini soovis õppeprogrammi lisada fašistlike põhimõtete õpetamist. Montessori keeldus kategooriliselt. Kõik koolid suleti päeva pealt. 1934. a oli ta sunnitud põgenema Itaaliast.
Maria Montessori korraldas oma esimese rahvusvahelise koolituse Itaalias 1913. aastal ning esimese koolituskursuse Ameerikas 1915. aastal. Selleks ajaks oli info uuest edukast meetodist levinud kulutulena ja õpetajad üle maailma osalesid tema poolt läbiviidud koolituskursustel. Montessori-koole hakkas tekkima üle terve maailma.
Maria Montessori esitati kolm korda Nobeli rahupreemia kandidaadiks.
Montessori-koole tegutseb 110 riigis, kokku üle 22 000. Ainus manner, kus Montessori-koole pole, on Antarktis.
Itaalia 100-liirisel rahatähel oli tema pilt.
Itaalias anti 2020 aastal välja 2-eurone juubelimünt Maria Montessori 150 sünniaastapäeva auks.
Väga, väga hea artikkel on ilmunud Maalehes.
Raamatutest soovitan Maja Pitamici raamatuid “Montessori meetod : loova ja enesekindla lapse kasvatamine. Igapäevaoskused ja kehaline areng“, “Montessori meetod : loova ja enesekindla lapse kasvatamine. Sõnad ja numbrid“, “Õpeta mind seda ise tegema : Montessori tegevused teile ja teie lapsele” ja “Lapse mängud : Montessori mängud ja tegevused väikelastele“; Tim Seldini ja Lorna McGrathi “Montessori meetod igale perele : praktiline käsiraamat lapsevanematele“; Simone Daviese “Montessori väikelaps : lapsevanema teejuht uudishimuliku ja vastutustundliku inimese kasvatamisel“; Simone Daviese ja Junnifa Uzodike “Montessori beebi : lapsevanema teejuht oma beebi kasvatamiseks armastuse, austuse ja mõistmisega” ning lasteaiaõpetajatele mõeldud Heili Veetamme “Montessori pedagoogika rühmaruumis : sissejuhatav käsiraamat lasteaiaõpetajale“. Esimene eestikeelne raamat Montessori pedagoogika kohta ilmus aga juba rohkem kui sajand tagasi — Carl Heinrich Niggoli “Friedrich Fröbel ja Maria Montessori : võrdlevad seletused kasvatuse kohta enne kooliaega kodus ja lasteaias” ilmus 1921. aastal.
Kummalisel kombel assotseerus see ekraaniteos filmiga “Radioaktiivne“.
Marie Curie oli esimene Nobeli auhinna saanud naine. Poola päritolu Prantsuse füüsik ja keemik, kes uuris radioaktiivsust ja raskeid radioaktiivseid elemente. Polooniumi ja raadiumi avastaja.
Mõlemad julged ja andekad naised on jätnud suure jälje ajalukku.
Sirje Suun
Laura Baldini üritab edasi anda Montessori loomust raamatus “
3. juunist alates saab taas ekraanilt vaadata Itaalia ühe menukama kirjaniku Elena Ferrante Napoli-romaanide põhjal tehtud 8-osalist draamasarja. Sari on valminud 2018. aastal Itaalia ja USA koostöös. Eesti keelde on neli raamatut jõudnud kirjastuse Varrak kaudu Tiiu Randviiri tõlkes aastatel 2016 kuni 2021.
Kindlasti on see lugu hea näide sellest, kuidas ehedalt värvikas maailm ei ärka ellu mitte vaid teleekraanil, vaid ka trükisõnas. Üle 1000-leheküljelise epopöa läbi lugemist võib tinglikult võrrelda meie enda kultusromaani “Tõe ja õigusega”. Kerge teekond see ei ole, kuid külmaks ei tohiks need raamatud kedagi jätta – saab kas armastada või vihata, ikka sama kirglikult kui itaallasedki.
Zoltan Huber tutvustab PÖFFi lehel filmi nii:
Peagi lahkuvad Störr ja Lizzy kergemeelsest Pariisist ja kolivad palju kõledamasse Hamburgi, kus hakkavad tasapisi teineteisest eemale triivima. Kapteni hirmud ja kahtlused näikse saavat ettekuulutuseks, mis lähebki täide. Siis aga viib ootamatu sündmuste pööre nende elud taas kokku.
Ungari kirjanduse klassiku Milán Füsti (1888-1967) paljudesse keeltesse tõlgitud
Alustan treileriga, sest see suutis mind üle ma-ei-mäletagi-mitme aasta kinno meelitada. Ega ma päris seda, mida ootasin, ei leidnud, aga ega väga ei kurda ka.
Samaaegselt filmiga ilmus ka Giuseppe Tornatore stsenaariumi romaaniversioon “La corrispondenza”. Seda siitmailt veel kätte ei saa, aga lugege midagi muud romantika-riiulist, olgu siis huupi või edetabeleid järgides. Üks edetabeli näide 
Muinasjuttude muutumisest ajas rääkisin juba varem. Nüüd räägin aga tähelepanuta jäänud muinasjuttudest. Itaalia on vaimustava kultuuripärandiga riik, millel on ka oma muinasjutud. Kahjuks viimaseid eriti eestikeelsetena lugeda ei saa. Meile kultuuriliselt lähemad sakslased ja taanlased on leidnud oma muinsjuttudega kindla koha raamaturiiulitel, kuid paistab, et itaallastele ruumi ei jätkunud. Siiski, keegi võiks selle vea parandada, ja tõlkida ära Giambattista Basile’ „Pentamerone“, mis jõudis lugejateni juba 17. sajandil. „Pentamerone“ sisaldab motiive Rapuntslist, Uinuvast Kaunitarist ja Tuhkatriinust.
„Pentamerone“ kolme muinasjutu põhjal väntas filmi aga Matteo Garrone, ning kaasas projekti ka mitmeid nimekaid näitlejaid, nagu Salma Hayek, Toby Jones, John C. Reilly ja Shirley Henderson. Linale jõuab kolm harukordset ja egoistlike peategelastega lugu, kus inimlikel nõrkustel on hukutavad tagajärjed.
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 