“Minu geniaalne sõbranna” ETV-s alates reedest, 3. juunist kell 21.35

3. juunist alates saab taas ekraanilt vaadata Itaalia ühe menukama kirjaniku Elena Ferrante Napoli-romaanide põhjal tehtud 8-osalist draamasarja. Sari on valminud 2018. aastal Itaalia ja USA koostöös. Eesti keelde on neli raamatut jõudnud kirjastuse Varrak kaudu Tiiu Randviiri tõlkes aastatel 2016 kuni 2021.

Seni tundmatuks jäänud pseudonüümiga autor toob meieni 1950.-aastate kärarikkas ja räpases Napoli agulis kasvanud sõbrannade Elena (Lenú) ja Lila loo alates lapsepõlvest kuni küpsesse naiseikka jõudmiseni. See on lugu, kus peategelaste eluaegse innustava ja rivaalitseva sõpruse taustal paljastub tolleaegse Itaalia ühiskonna olemus, kus naise roll on üsna selgelt paika pandud ja ohter jõhkra vägivalla kasutamine perekonna au kaitseks on pigem reegel kui erand. Lugu, mida saab iseloomustada paljude tugevate omadussõnadega nagu distantseeritud detailsus, traditsioonidest kantud brutaalsus, lõunamaiselt temperamentne emotsioonide ja kirgede laeng, üdini otsekohene ausus, kandva realismi taustal ka sobiv annus müstitsismi.

Kirjanik Kätlin Kaldmaa hinnangul saab “sama hõngu ja tunnetuse kätte” nii seriaalist kui ka raamatutest.

Kindlasti on see lugu hea näide sellest, kuidas ehedalt värvikas maailm ei ärka ellu mitte vaid teleekraanil, vaid ka trükisõnas. Üle 1000-leheküljelise epopöa läbi lugemist võib tinglikult võrrelda meie enda kultusromaani “Tõe ja õigusega”. Kerge teekond see ei ole, kuid külmaks ei tohiks need raamatud kedagi jätta – saab kas armastada või vihata, ikka sama kirglikult kui itaallasedki.

Kui ei suuda otsustada, kas see mõnikord “itaallaslikuks seebiooperiks” tituleeritu ajakulu väärib, siis võib abiks olla Johanna Rossi arvustus Sirbis.

Aimi Tedresalu

“Minu abikaasa lugu” laupäeval, 13. novembril kell 18.00 Athenas

Zoltan Huber tutvustab PÖFFi lehel filmi nii:

Filmis, mille tegevus toimub 1920ndatel, veab keskealine hollandi meremees oma küünilise äripartneriga kihla, et abiellub esimese naisega, kes astub kohvikusse, kus nad parajasti istuvad. Kapten Jakob Störr (keda kehastab esinduslik Gijs Naber) otsib õnne ning nii satub tema ellu salapärane ja stiilne Lizzy (järjekordne vapustav näitlejatöö prantsuse superstaarilt Léa Seydoux’lt), kes on kiire abiellumise mõttest lummatud. Nende kirglik afäär jõuab vaataja ette seitsmes peatükis, avades eri faase selles kassi-hiire mängu meenutavas romantilises suhtes.

Kaubalaeva kapten ei tunne end särtsaka Lizzyga väljas käies kuigi mugavalt. Laeval on ta konkreetne ja vaikne, kuid seal on tal aega mõelda. Ta kinnitab endale, et tema naisel, kes elab üksinda Pariisi korteris, on suhe oma sõbra, noore kirjaniku Dediniga (Louis Garrel). Peagi lahkuvad Störr ja Lizzy kergemeelsest Pariisist ja kolivad palju kõledamasse Hamburgi, kus hakkavad tasapisi teineteisest eemale triivima. Kapteni hirmud ja kahtlused näikse saavat ettekuulutuseks, mis lähebki täide. Siis aga viib ootamatu sündmuste pööre nende elud taas kokku.

Ildikó Enyedi grandioosne üheksas mängufilm (inglise keeles esimene) on mugandatud Ungari luuletaja Milán Füsti samanimelisest romaanist ning selles esineb ka Lendava Hollandlase legendist laenatud elemente.

Ungari, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, 2021

Ungari kirjanduse klassiku Milán Füsti (1888-1967) paljudesse keeltesse tõlgitud romaan ilmus 1990. aastal ka eesti keeles. Pehmes köites ja olematu kaanepildiga teos jäi siis suhteliselt märkamata, võib-olla on nüüd, 30 aastat hiljem just õige aeg see raamat kätte võtta, sest temaatika — armastus, armukadedus, abielu, võõrandumine, kultuurikonfliktid — on ikka aktuaalsed ja lugeda sajand tagasi keskeskkonnas tegutsevate inimeste tegemistest on hea meeldetuletus, et inimloomus ajas just väga palju ei muutu.

Tiina Sulg

 

 

“Surematud armastuskirjad” neljapäeval, 17. märtsil kell 20.15 Cinamonis

Alustan treileriga, sest see suutis mind üle ma-ei-mäletagi-mitme aasta kinno meelitada. Ega ma päris seda, mida ootasin, ei leidnud, aga ega väga ei kurda ka.

Näitlejatööd mulle meeldisid — peaosades Olga Kurylenko ja Jeremy Irons. Lugu oli täitsa hea — stsenarist ja režissöör Giuseppe Tornatore. No läks “P.S. Ma armastan sind” kopeerimiseks kätte ära, aga omi nurki oli ikka ka. Ja oli mõne koha pealt liialt etteaimatav ning planeeritult pisasrakiskuja, aga pildikeel ja võttepaigad olid lummavad ja lugu toetavad. Asi, mille kallal ma jorisen, on muusika — ma arvasin poole filmi peal, et kuskil kõrvalruumis on mingi imelik pidu, kust muusika läbi kostab, alles lõpus sain aru, et see müra oli mõeldud filmi taustaks.

Samaaegselt filmiga ilmus ka Giuseppe Tornatore stsenaariumi romaaniversioon “La corrispondenza”.  Seda siitmailt veel kätte ei saa, aga lugege midagi muud romantika-riiulist, olgu siis huupi või edetabeleid järgides. Üks edetabeli näide siit (ja kodune ülesanne — arvutage nende armastuslugude, kus mõlemad peategelased lõpuks ellu jäävad, osakaal kogu nimekirja raamatutest).

Olga Kurylenko filmist:

Tiina Sulg

„Lugude lugu“ pühapäeval, 22. novembril kell 15.30 Cinamonis

Muinasjuttude muutumisest ajas rääkisin juba varem. Nüüd räägin aga tähelepanuta jäänud muinasjuttudest. Itaalia on vaimustava kultuuripärandiga riik, millel on ka oma muinasjutud. Kahjuks viimaseid eriti eestikeelsetena lugeda ei saa. Meile kultuuriliselt lähemad sakslased ja taanlased on leidnud oma muinsjuttudega kindla koha raamaturiiulitel, kuid paistab, et itaallastele ruumi ei jätkunud. Siiski, keegi võiks selle vea parandada, ja tõlkida ära Giambattista Basile’ „Pentamerone“, mis jõudis lugejateni juba 17. sajandil. „Pentamerone“ sisaldab motiive Rapuntslist, Uinuvast Kaunitarist ja Tuhkatriinust.

„Pentamerone“ kolme muinasjutu põhjal väntas filmi aga Matteo Garrone, ning kaasas projekti ka mitmeid nimekaid näitlejaid, nagu Salma Hayek, Toby Jones, John C. Reilly ja Shirley Henderson. Linale jõuab kolm harukordset ja egoistlike peategelastega lugu, kus inimlikel nõrkustel on hukutavad tagajärjed.

Soovitan „Lugude lugu“ nii fantaasia- kui ka õudusfilmide huvilistele!

Kahjuks kogumikku „Pentamerone“ tõepoolest meie raamatukogus ei leidu, kuid itaalia muinasjuttudest saab aimu väga vanast raamatust „Lõuna päikese maal“, kui vanaraamatu osakonna töötajad on nii lahked.

Filmi kohta saate teadmisi hankida siit, ja „Pentameronest“ siit.

Liis Pallon

“Gomorra” neljapäeval, 12. detsembril kell 21:30 ETV2-s

Camorra on Napolis tegutsev maffia, millel on laiahaardeline võim linna kaubandus- ja äritegevuse üle, näiteks on Camorra kontrolli all Napoli sadam, ülitiheda liiklusega kaubateede sõlmpunkt; tollist mööda smuugeldatud kauba kogused on hoomamatud. Kui on soovi end enne raamatu ja filmi kallale asumist teemaga pisut kurssi viia, võib lugeda Sakala artiklit.

Raamatut “Gomorra” (parafraas, mis viitab piibli loole hävimisele määratud linnadest Soodomast ja Gomorrast) on nimetatud reality-romaaniks, ajakirjanduslikuks romaaniks, ka romaniseeritud reportaažiks ning põhjusega, sest raamatu autor, Robert Saviano, tunneb käsitletavat teemat lähedalt. Raamatu tõepõhisuse kohta annab tunnistust ka see, et peale ilmumist 2006. aastal hakkas kirjanik maffialt tapmisähvardusi saama ning 2008. aastal pidi ta ohutuskaalutlustel koguni Itaaliast lahkuma. Raamat on olemas linnaraamatukogus nii eesti kui inglise keeles.

Ülim realistlikkus iseloomustab ka filmi, mida peetkse kõige autentsemaks ja ebasentimentaalsemaks Itaalia maffiafilmiks. Film on osalenud paljudel festivalidel ning pälvinud tunnustust: see on võitnud Cannes`i peaauhinna, 5 Euroopa filmiauhinda, 3 Kuldgloobust Itaalias jne, lisaks arvukad nominatsioonid. Eesti publikule võib film tuttav olla kinoekraanilt, see oli ka 2008. aasta PÖFFi kavas.

Camorrast ja “Gomorrast” (nii filmist kui raamatust) on kirjutatud artikleid:

http://www.postimees.ee/90086/unustage-sopranod-ja-kartke-camorra-t

http://epl.delfi.ee/news/kultuur/gomorra-sonad-mille-eest-surra.d?id=51147328

http://www.postimees.ee/41178/itaalia-maffia-ahvardab-kirjanikku

Triin Põldver