Raamatukava

Posts Tagged ‘ulme’

„Teemaõhtu. Meenutades Gunnar Grapsi” pühapäeval, 28. novembril alates 19.30 ETV2-s

In raamatukava on 27/11/2021 at 11:42

Ärevas vaikuses seisab üks väike maja

Kuid hingamis kahinat on kuulda seal

Kas on keegi eksinud teelt

Või üksik mööduja

Jääb öösse puhkab jalgu

Või hoopis viirastuse need

õud saladuslik näib

üks kummaline valgus

(Gunnar Graps „Valgus”)

Käesoleva aasta 27. novembril oleks legendaarne roki – ja bluusimees Gunnar Graps saanud 70-aastaseks. Kahjuks kustus tema maine valgus liiga vara ning nüüd saame teda imetleda üksnes läbi tema loomingu, mis „hinges iial ei vaibu…”.

Gunnar Grapsi hüüti ka raudmeheks, ühe tema tuntuma loo järgi, aga teda lähemalt tundunud pereliikmed ja sõbrad on leidnud, et tegelikkus oli midagi muud. Ta oli väga tundlik ning ei olnud väga meisterlik meeleolude varjaja – ta näost oli võimalik kõik välja lugeda (õetütar Gaida, Margo Vaino ja Jaak Urmeti raamatus „Tühjad pihud”).

Raudmehe kuvandit ei kinnita ka tema huvi kõige üleloomuliku vastu. Ta rääkis pidevalt oma UFO-vaatlustest ning soovist näha emalaeva, mis viib ta siit pakku (poeg Jan, Margo Vaino ja Jaak Urmeti raamatus „Tühjad pihud”). Seetõttu ei ole ka imestada, et tema muusika kõlab eestimaisetes ulmefilmides „Soolo” (1979) ja „Pulmapilt” (1980). Esimeses neist, kus on kasutatud Peet Vallaku novelli „Lodjavahi surm” (kogumikust „Õudne Eesti : valimik eesti õudusjutte“, Tallinn: Varrak 2005) motiive, on Grapsil ka episoodiline roll – üllatus, üllatus – tulnukana.

1985. aasta suvel sai Gunnar Graps juba peaosa Mosfilmis „Там, где нас нет” („Seal, kus meid pole”), mille sisuks on armastuslugu baleriini ja muusiku, ansambli Praam muusikalise juhi vahel. Kahjuks pole seekord filmimuusika Grapsi kirjutatud (helilooja Maksim Dunajevski), vaid tema ansambli Magnetic Bandi (tegelikult kandis selleks ajaks tema bänd nime Gunnar Grapsi Grupp ehk GGG) lugusid saab üksnes kuulata lavalt, kui nad esitavad film jaoks stseeni kontserdist Pirita kloostris. Samas ei pruugi see olla suur kaotus, sest filmi peetakse üsna keskpäraseks ning pole hiljem Eestis eriti näidatud. Ka seekord jääb ta teemaõhtu programmist välja.

Programmi mahub siiski lisaks eelpool mainitud kahele eestimaisele filmile ka saateid (sh Vahur Kersna teledokumentaal „Gunnar Graps. Trubaduur magistraalil” ) ning loomulikult rohkelt Gunnar Grapsi muusikat.

Mina valisin muusikapalaks „Pilved kuuvalgel”, mis on sündinud Villem Grünthal-Ridala luuletusest „Pilved kuuvalges” (kogumikust „Meretäht”, Tartu: Noor-Eesti, 1935 ). See laul iseloomustab tema seletamatut püüdu tabada oma elus ja loomingus miskit seletamatut, mis jääb teisele poole meie mõistmise väravaid (poeg Jan, Margo Vaino ja Jaak Urmeti raamatus „Tühjad pihud”). Lõpuks ta ka selle saavutas, sest lisaks ebamaisele valgusele tema esitustes, on taevas alates aastast 2017 temanimeline asteroid.

Klaari Tamm

“Libahundid meie seas” Tartu kinodes

In raamatukava on 12/10/2021 at 18:50

Vahelduseks üks film videomängu põhjal. Kuidas see nüüd siia blogisse sobib? No ma lugesin mingit ameeriklaste ulmekirjanduse ülevaadet, kus võeti niimoodi lõdva randmega filmistenaariumid ja videomängude sriptid ka kampa ja kuigi ma ise seda just kirjanduse hulka ei arva, siis vahel võib seda kõike ju ka nii laialt võtta. Mängu ma mänginud ei ole ja ega mul ei mängu ega filmi sissse usku ka eriti pole, aga võib-olla on huvitav.

Aga miks mulle see film kavast silma jäi, oli see, et pealkirjas on sees sõna “libahunt” ja libaloomade teema on mulle ikka huvi pakkunud. Libaloomad võivad olla sedapidi, et inimesed muutuvad ajutiselt või püsivalt loomaks (hundiks või karuks või millekski muuks) või siis mõni loom (hunt, rebane, hüljes, mõni muu loom) muutub ajutiselt või püsivalt inimeseks. Ulmekirjanduses kasutatatakse libalooma tihtipeale inimpsühholoogia eri tahkude avamiseks või sotsiaalsete ebakohtade rõhutamiseks. Lihtsalt meelelahutuseks muidugi ka :)

Valik raamatuid, kus on libalooma teemaga mängitud:

Üks täitsa tore koolitöö libahundimotiivi kasutusest kirjanduses: Brita Lubi “Libahundimotiivi muutumine rahvapärimusest nüüdiskirjanduseni

Mõned libahundi jutud Reaktorist: Helen Käit “Libahundi päevik“, Tuuli Tolmov “Mis vaevab hundi südant” ja Triinu Meres “Nahk“.

Valik libahundi luuletusi Luuleleiu blogist: Mario Kivistik “Libahundi surm”, Mari Vallisoo “Mineja” ja Eda Ahi “Tiina”.

Ja kuna see Ave Alavainu “Libahundilaul” on koos paljude ballaadidega vabalt võrgust saada, siis ma selle kopipeistin siia tervikuna:

 

Ave Alavainu

Libahundilaul


Libahundiks, libahundiks läheb ainult see,
kelle kõrval süvaunne
õhtul vajub mees.
Libahundiks läheb see,
kel pole karta surma
ja ta ainult meeleheitest
nõrku maha murrab.

Naine pandi, naine pandi seina poole sängi,
kuid ta hoolimata kõigest
julma mängu mängis —
üle mehe magava
ja üle sängi ääre
astus, hundinaha võttis
ja läks metsa äärde.

Lambail aga, lambail aga puudus looma vaist,
sest nad lõhnast, jala-astest
tundsid perenaist.
Sellel ööl ta maha murdis
kogu oma karja.
Hommikul ta oma mees
ta kuritegu varjas:

Tema naine, tema naine oli kogu aja
tema kaisus, tema kaenlas,
tema rinna najal;
tema naisel pole iial
nõnda terveid hambaid,
et ta suudaks ühe ööga
murda sadu lambaid!

Nõnda kordus, nõnda kordus ööst-see-öösse-mäng:
ikka sama hundinahk
ja ikka sama säng.
Nõnda kordus tapatöö
veel väga mitmes karjas,
kuni naine otsustas,
et enam ta ei varja.

Hundinahas, hundinahas heitis mehe kõrva,
hundisaba kaela ümber
põimis talle õrnalt,
iseenda jaoks tal oli
hambus hõbekuul,
hundikeelne hauakõne
oli valmis suul…

— — — — — — — — —
Tõusis tööle, tõusis tööle hommikul ta mees:
kähku olid rõivad seljas,
kähku lipski ees,
tõusis, võttis kerge eine,
rubladega mängis,
AGA MITTE ÜHTE PILKU
TA EI HEITNUD SÄNGI.

Naisel lõpuks, naisel lõpuks
kõigest villand sai:
hundinaha selga jättis,
läks ja hundiks jäi.


kogust “Veel üks võimalus” (1982)

Tiina Sulg

 

“Düün” kinodes

In raamatukava on 03/10/2021 at 21:05

Kinokülastajal võib saalist lahkudes tekkida tunne, et midagi nagu jäi puudu.. Tahaks extended editionit.. Samas võib vaielda, et hea linateos hakkabki alles siis tõeliselt pihta, kui lõputiitrid juba jooksevad. Muidugi tahaks lavastajalt küsida, et jou Villeneuve, sul on nüüd Blade Runner tehtud, Düün on tehtud.. Kuhu edasi? Kui kõiki rehkendusi ei jõua, tee pooled – aga hästi. See pool on laitmatu. Tervikliku elamuse saab muidugi ainult kinosaalis. Pärast pooletunnist kassahittide treilerite vaatamist tuleb Villeneuve pildi- ja Zimmeri helikeel eriti erksalt esile. Ja midagi nii tüünet pole ma veel näinud!

Mõned arvustajad kurdavad, et rollisooritused pole “sügavad” ja tegelastevahelistele suhetele pole piisavalt tähelepanu pööratud. Ma kardan, et siin ei suuda kriitikud kõrbeplaneedi oludega kohaneda. Kosmoseimpeeriumi kõrgete kodade esindajad ja eriti ohtliku Arrakise nomaadidest elanikud suhtuvad saatusesse filosoofilise stoilisusega. Erinevalt Disney printsessidest ei tea düüni lapsed, mis on lapsepõlv. Ei teagi, kas see kõneleb laste küpsusest või täiskasvanute lapsikusest, et nii küps kompositsioon suutis end suruda turule, mida kontollib laste maitse.

Frank Herberti “Düüni” sarja leiad raamatukogust.

Sander Kaasik

„Shadow and Bone“ Netflixis

In raamatukava on 21/06/2021 at 14:35

Esimene selle nädala sarja soovitus, sest neid ma üksnes soovitangi, on mõeldud ulmehuvilistele noortele või nendele vaatajatele, keda inspireerivad alles oma teed ja saatust otsivad inimesed.

Sarja peategelane on noor kartograaf Alina Starkov (Jessie Mei Li), kes järgnedes oma lapsepõlve sõbrale Malile (Archie Renaux), avastab, et ta ei olegi tavaline ja nähtamatu ettur, vaid tema saatuseks on muuta maailma. Tegevustik leiab aset fantaasiamaailmas, kus teatud osa inimestest (grišad) on jagunenud üleloomulike võimete järgi kolmeks, ning riiki lahutab varjuloor, mille tõttu valitsevad riigis sisepinged. Sarjas esinevad nimed on väga huvitavad ja mitte tavapäraselt inglisepärased, vaid tegelaste nimed on sageli slaavi juurtega, kohanimed on rohkem euroopalikud. Sarjale on oodata ka teist hooaega.

Kirjanik Leigh Bardugo’ loodud Grišaversum koosneb kahest raamatusarjast – nn. Griša triloogia, kuhu kuuluvad „Shadow and Bone“, „Siege and Storm“ ja „Ruin and Rising“, ning Vareste kuus diloogia, kuhu kuuluvad eesti keelde tõlgitud „Vareste kuus“ ja „Kõver kuningriik“.

Liis Pallon

„To the Lake“ Netflixis

In raamatukava on 21/04/2021 at 14:40

Kes oleks osanud arvata, et 2011. aastal esmakordselt avaldatud Jana Vagneri raamat „Vongozero“ võib kümme aastat hiljem reaalsuseks saada?! Pole vaja vastata. Me tegelikult teame – teadlased, kes korduvalt sellel teemal on ka sõna võtnud; ja muidugi ulmekirjanikud.

2020. aasta oktoobris jõudis rahvusvahelise publikuni vene sari „To the Lake“, mis lõi laineid üle terve maailma – maailma, mis oli epideemiaga selleks ajaks võidelnud juba pool aastat. Sarjas räägitakse meile mitme pere lugu, kes otsustavad ülinakkava gripiepideemia eest põgeneda Vongozerosse – saarele keset järve. Televaatajateni tuuakse pingeline suhete rägastik kärgperes, inimlikkuse kadumiseni viivad otsused ja kirglik vene armastus. Peaosades mängivad Viktoria Isakova ja Kirill Käro. Viimasest kirjutati palju ka meie ajakirjanduses kui omast poisist, sest Käro on sündinud ja kasvanud Tallinnas.

Vagneri „Vongozero“ on üks mu lemmikraamatuid. Lugesin seda 2016. aastal kohe kui see raamatukokku jõudis. Vene ulmekirjandusele on omane teatav seletematu võlu (vene vaim?), mis paelub lugejat koheselt. Raamat ja sari erinevad päris palju, kuid põhialused, millele lugu on üles ehitatud, jäävad samaks. Peategelase Anna andumatu armastus oma mehe vastu võib natukene häirida kaasaja iseseisvat naist, kuid raamatut (ja sarja) tuleb lugeda läbi vene kultuuri prillide. Raamatule on ilmunud ka järg, aga eesti keelde on jäetud see tõlkimata.

Liis Pallon

“Percy Jackson ja olümplased: Välguvaras” reedel, 16. oktoobril kell 21.30 TV6s

In raamatukava on 14/10/2020 at 10:18

Ma ei soovita seda filmi. Ei soovita, sest see film on hea näide sellest, et raamat on parem kui film. Kui ei ole mingit kavatsust Rick Riordani Percy Jacksoni sarja raamatuid lugeda, siis jah, palun, võite seda filmi vaadata. Kui poleks raamatuid, oleks see täitsa vaadatav noortele suunatud seiklusfilm. Pealegi on selles filmis hulgaliselt tõesti häid näitlejaid; mis omakorda on näide sellest, et kehva stsenaariumit ei päästa ka hunnik A-taseme näitlejaid.

Tutvustus: On küll 21. sajand, ent Olümpose mäel elutsevad jumalad ja terve rida koletisi on jalutanud keskkooliõpilase Percy Jacksoni (Logan Lerman) koolitöö lehekülgedelt otse tema ellu. Ja nad ei ole sugugi rahul: Zeusi välgunool on varastatud ning Percy on peamine kahtlusalune. Veelgi murettekitavam on poisi ema kadumine. Koos oma kahe parima sõbraga peab Percy sööstma seikluste keerisesse, et tabada tõeline välguvaras, päästa ema ja lahendada mõistatus, mis on jumalatestki tugevam. Režissöör Chris Columbus, osades: Logan Lerman, Brandon T. Jackson, Alexandra Daddario, Pierce Brosnan, Sean Bean, Uma Thurman jt.

Suurim viga, mis selle filmi puhul tehti on Rick Riordani vähene sõnaõigus stsenaariumi kirjutamise osas. Üldiselt on vist maailma ja tegelased loonud kirjanikul ka mingi ettekujutus, kuidas tema maailm ja tegelased välja peaksid nägema, mida tegema ning mida saab ja, mida ei saa filmist välja jätta. On erandeid, seda küll — siinkohal mõtlen näiteks Peter Jacksonit ja Sõrmuste isanda filme. Jackson oli pühendunud Tolkieni Keskmaa kinolinale toomisele ning tulemust teame me kõik. Kuigi Chris Columbus on hea ja suurte kogemustega režissöör, ei usu ma, et tema pühendumine Riordani loomingu ekraniseerimisele oleks Jacksoni omaga võrreldav.

Filmile võiks veel palju ette heita, aga tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis Rick Riordanist ja tema raamatutest. Percy Jackson sai alguse Ricki unejutust oma pojale, kes palus tal jutustada Vana-Kreeka jumalatest. Kui müüdid said otsa, siis oli poeg pettunud ning palus isal ise midagi juurde mõelda. Rickile tuli meelde koolis õpilastega läbi viidud loomingulise kirjutamise harjutus, kus ta palus neil välja mõelda Vana-Kreeka pooljumal, mõne jumala või jumalanna poeg/tütar, ja saata nad retkele mingit ülesannet täitma. See oligi Percy Jacsoni sünd, aga mitte ainult. Koos Percyga tuli ka Annabeth Chase, Grover, Jason Grace, Magnus Chase, Carter ja Sadie Kane, Apollo ja terve rida suuremaid, väiksemaid, kuulsaid ning ka praktiliselt tundmatuid Vana-Kreeka, Vana-Rooma, Egiptuse, ja Skandinaavia jumalaid, jumalannasid ning muid mütoloogilisi tegelasi.

Arvan, et mütoloogia õppimiseks on Riordani raamatud ühed paremad – huumor on nakkav, tegelased tõesti mitmekülgsed, seiklustel ei paista lõppu ning kõigele lisaks jäävad lugemise käigus hästi meelde erinevad mütoloogiatest tuntud tegelased, sest autor suudab nad niivõrd hästi lugejani tuua ning anda neile iseloomu ja koha tänapäeva maailmas.

Eesti keeles on tänaseks ilmunud Percy Jacksoni sarja kõik viis raamatut, aga ilmumata on veel päris palju. Nimetatud viiele raamatule järgneb veel (samuti viiest raamatust koosnev) sari “The Heroes of Olympus”, kus peategelaseks on Jason Grace, aga seikleb taas ka Percy oma sõpradega. “Kane Chronicles” triloogias tegutsevad Carter ja Sadie Kane ning seal on keskseks Egiptuse mütoloogia. Põhjala müüte esindab “Magnus Chase and the Gods of Asgard” kolme raamatuga. Värskeim sari hetkel on “The Trials of Apollo”, kuhu kuulub viis raamatut, neist viimane ilmus 6. oktoobril 2020. Lisaks veel väiksemad raamatud kõrvallugude ja lisamaterjaliga.

Nagu näha on lugemiseks Riordani sulest ilmunud päris palju. Mis edasi? Seda veel ei tea, aga usun, et Riordanil kirjutamiseks fantaasiat jätkub. Võiks vist korraks ekraanide juurde tagasi minna, sest seal toimub küll midagi. Disney+ on teatanud, et valmimas on Percy Jacksoni seiklustel põhinev telesari. Seal on omajagu tegemist ka Riordanil, nii et võib loota, et millalgi lähitulevikus võib vaatajateni jõuda midagi tõesti head. Percy Jackson on lihtsalt loodud telesarjaks, filmist lõigatakse paratamatult liiga palju välja, sarjal on võimalus algmaterjali paremini ära mahutada. Igatahes, hoimae pöialt ja loodame, et Percy Jacksoni uus katse ekraane vallutada on esimesest edukam. Just lugesin ka, et Sadie ja Carter Cane saavad oma ekraniseeringu Netflixis, nii et Riordanil on praegu ikka väga aktiivne aeg!

 

Treiler:

Irina Möldre

“Roaldi retked Eestis: Ulmefännide salamaailm” teisipäeval, 13. oktoobril kell 20.00 Kanal2s

In raamatukava on 10/10/2020 at 18:32

 

Arusaadavatel põhjustel pole meil hetkel eriti võimalik maailmas ringi rännata. Roald Johannson, kes varasemalt on maailmas ringi vaadanud on seetõttu keskendunud samuti Eestile. Põhjus, miks saadet soovitame on selles, et teema on sügavalt kirjandusega seotud. Täpsemalt ühe kindla valdkonna — ulmekirjandusega.

Saate tutvustus kõlab: Kui sageli olete teie pööranud pilgu taevasse ja unistanud kokkupuutest mõne kõrgema tsivilisatsiooni esindajaga? Tänases saates infiltreerub Roald Johannson Eesti ulmefännide salapärasesse maailma ja uurib, kes on need inimesed, kelle elu keerleb täielikult fantaasia ümber ning miks kogunetakse kord aastas ulmefännide üleriigilisele kokkutulekule? Videotutvustuse saab siit.

Saates piilutakse natuke lähemalt 2 ulmefänni eludesse-tegemistesse ja räägitakse juttu mitmetega ning heidetakse pilk peale ulmeringkonnas aasta oodatuimale sündmusele — Estconile. Kuna Estconil antakse kätte ka Stalkeri nimelised ulmeauhinnad siis siinkohal tooks ära ka selle aasta võitjate nimekirja:

  • Parim tõlkeromaan: Liu Cixin «Kolme keha probleem» (Eesti Raamat), tõlkinud Raivo Hool
  • Parim eesti autori romaan: Joel Jans «Tondilatern» (Lummur)
  • Parim antoloogia või kogumik: «Täheaeg 18. Ortoni isevärki avantüür», koost. Eva Luts (Fantaasia)
  • Parim tõlkelühiromaan või -jutustus: Paolo Bacigalupi «Khaimi lapsed», tõlkinud Andreas Ardus. Autorikogus «Takerdunud maa» (koos Tobias S. Buckelliga, Fantaasia)
  • Parim tõlkelühijutt: Kirill Benediktov «Koletis», tõlkinud Veiko Belials. Antoloogias «Raevu päevad» (koost. Veiko Belials, Fantaasia)
  • Parim eesti autori lühiromaan või jutustus: Jaagup Mahkra «Riisirahvas». Antoloogias «Täheaeg 18. Ortoni isevärki avantüür» (koost. Eva Luts, Fantaasia)
  • Parim eesti autori lühijutt: Manfred Kalmsten «Lumemarjaveri» Antoloogias «Täheaeg 18. Ortoni isevärki avantüür» (koost. Eva Luts, Fantaasia)

Kuna juhtus nii, et minu tagasihoidlik isiksus ka antud saates figureerib, siis hõikan välja ka saatest läbi käinud (aga võib-olla ka välja jäänud) ühed oma lemmikud-soovitused, mida lugeda või vaadata: John Scalzi “Vanamehe sõda“, Andrej Sapkowski “Viimane soov” ja Michael Scotti “Alkeemik” ning Sailor Mooni sari.

Ulmekirjandus on tore ja seda on nii mitmesugust, et igaüks võiks endale sobiva leida, ärge kartke, katsetage :)

Seili Ülper

“Thor: Ragnarök” esmaspäeval, 12. oktoobril kell 22.00 TV3s

In raamatukava on 10/10/2020 at 17:53

“Thor: Ragnarök”, režissöör: Taika Waititi, osades: ChrisHemsworth, Tom Hiddleston, Cate Blachett, Mark Ruffalo jt.

Tutvustus: Thor (Chris Hemsworth) on kaotanud oma võimsa vasara ning leiab end vangistatuna universumi teises otsas. Võidujooksus ajaga peab ta jõudma tagasi Asgardi, et hoida ära Ragnarok – tema kodumaailma ja kogu Asgardi tsivilisatsiooni hukk. Selleks tuleb võita seninägematu vastane, surmajumalanna Hela (Cate Blanchett), kelle viha aluseks on sügavalt isiklikud põhjused. Esmalt peab aga Thor elama üle gladiaatorite heitluse, kus tema vastas seisab endine liitlane Hulk (Mark Ruffalo).

Selleks ajaks, kui Thor jõudis ekraanidele oma kolmanda filmiga, olime mina ja MCU (Marvel Cinematic Universe) juba vanad sõbrad. Olin näinud eelnevaid filme ja ootasin nii seda kui ka sellele järgnevaid linateoseid, ning olin endale ka juba paika panna jõudnud, mis täpselt MCU filmist MCU filmi teeb. Jah, “Galaktika valvurid” olid küll juba midagi erilist mängu toonud, aga Thorilt, arvestades eelmist filmi, ei oodanud ma kuidagi suurt midagi. Ja ma üllatusin! MCU filme käin ma tihti kinos mitu korda vaatamas, aga Thori kolmandale filmile kuulub siiani minu korduvate kinos vaatamiste rekord — käisin seda filmi kinos vaatamas 5 korda!

Üks põhjus, miks ma üllatusin, oli arvatavasti filmi hoopis teise suunda viidud meeleolu. Jah, Ragnarök on lähenemas, suur ja paha surmajumalanna Hela on lahti päästetud ja ähvardab maailma hävitada, kangelane on kaotanud oma lemmikhaamri (ja Thor EI OLE haamrite jumal!). Olukord on hull, aga ometi pole ma vist ühegi teise MCU filmi ajal nii palju naernud! Selle filmi huumor niitis mind jalust ja vedas 5 korda kinno filmi aina uuesti ja uuesti vaatama. Lisaks sellele, et mul oli jube lõbus, arvan, et ka näitlejatel oli filmimise ajal vähemalt sama huvitav kui vaatajatel valmistoodangu vaatamise ajal. Julgen ehk isegi väita, et “Thor: Ragnarök” on MCU film, mida isegi mittefännid hea meelega vaatavad!

Miks see film ja selle huumor õnnestusid? Minu tagasihoidlik arvamus on, et peamiseks põhjuseks on omapärase visiooniga režissöör Taika Waititi ning muidugi Marvel Studios ninameeste julgus teda palgata. Usun, et tema palkamist ei kahetsetud, eriti arvestades, et ka järgmine Thori film, “Thror: Love and Thunder”, valmib sama mehe käe all.

Minu jaoks oli “Thor: Ragnarök” esimene kohtumine Taika Waititi tööga. Olin kuulnud küll ka varasematest tema juhtimisel valminud filmidest (“What We Do in the Shadows”, “Hunt for the Wilderpeople”), aga enne Ragnaröki polnud ma ühtegi neist näinud. Nüüdseks on see viga muidugi parandatud. Eesti kinodes oli seni viimase nimetatud mehe üllitisena võimalik vaadata filmi “Jänespüks Jojo”, mille aluseks on Christine Launensi romaan “Vangistatud taevas”. Kuigi filmi ja raamatu erinevusi on rohkem kui sarnasusi, oli see linateos igati Waititi-vääriline. Loodetavasti on vaatajatel peagi jälle Taika loomingut võimalik mingil moel nautida, sest ekraanile jõudmist ootavad mitmed filmid, nende ses näiteks “Vabamees”, kus peategelast kehastab Ryan Reynolds, aga ühte kõrvaosalisena saab näha ka Taikat. Nimelt pole Taika ainult režissöör, vaid on ka heal tasemel näitleja, kellel oli ka “Thor: Ragnarökis” oma roll mängida. Hoiame nüüd pöialt, et kõik need uued filmid ikka ekraanidele jõuavad…

Lõpuks, et asja ikka kuidagi ka kirjandusega kokku viia, ei tule vist kellelegi üllatusena, et superkangelasest Thorist rääkivate koomiksite, filmide ja sarjade aluseks on põhjala mütoloogiast tuntud jumalad ja kangelased. Ja eks sellest on kirjutatud palju. Isiklikult soovitaksin Villy Sorenseni raamatut “Ragnarök: jumalate lugu” ning Charlene Harrise “Ruunimärkide” sarja raamatuid – neist on küll eesti keeles ilmunud ainult üks, aga inglisekeeles on täitsa võimalik ka lugeda raamatuid “Runelight”, “The Gospel of Loki” ja “The Testament of Loki”. Samuti on põhjala mütoloogiat oma noortelugudes kasutanud Rick Riordan, kelle Percy Jacksoni sari on eesti keeles saadaval, aga, taaskord, põhjala jumalaid käsitlev Magnus Chase’i sari veel ilmumata (loodame, et kunagi ilmub).

Trailer:

Üks lõbus asi, mida näitlejad tegid:

Irina Möldre

“Aquaman” esmaspäeval, 5. oktoobril kell 22.00 Kanal2-s ja “Must panter” esmaspäeval, 5. oktoobril kell 22.00 TV3-s

In raamatukava on 04/10/2020 at 11:17

Kuulge, Kanal 2 ja TV3, olge nüüd tublid lapsed ja leppige omavahel kokku, et üks näitab koomiksifilme esmaspäeviti ja teine teisipäeviti. Ma ei ole just tihe telekavade lappaja, aga see on juba teabmitmes kord, kui TV3 ja Kanal2 samatüübilisi asju samal ajal näitavad. Masendav.

Filmid ise vast masendavad ei ole. Kuna tegu on koomiksifilmidega, siis tõenäoliselt saab sealt silmailu ja ajusurma, et arvatavalt on mõlemas filmis ilusad inimesed, kenad kostüümid, kaunis koreograafia ja imelised eriefektid, aga kui teoreetiliselt peaks “Aquaman” tegelema keskkonnaprobleemidega ja “Must panter” mustanahaliste õigustega, siis seda külge ma neist filmidest eriti ei oota, et vihjeid kindlasti on, aga karta on, et tahe teha märulifilmi käib kõigest muust üle, aga no vahel on miskit sellist ka vaja ning õiges meeleolus võib täitsa meeldidagi.

Eks mu eelarvamusi kinnita suuresti ka kohalikud kriitikud — Aquamani kohta võib lugeda Ralf Sauteri arvustust Postimehes ““Aquaman” on lihtne ja värvikirev nagu pildiraamat“, Heidi Ruuli muljeid elu24s “Ettevaatust, “Aquaman” valmistab ihalevale naisele täieliku pettumuse!“, Sten Kauberi analüüsi ERRi lehel “Värvilises vees helkiv plastspektaakel“; Musta pantri kohta Sten Kohlmani arvamust Õhtulehes “„Must Panter“ – film sellest, kuidas mustad mehed piirid kinni panid“, Andrei Liimetsa ülevaadet ERRi lehel “Musta pantri nürivõitu küünised” ja kõikidest arvustustest kõige positiivsemana Miikael Jekimovi käsitlust “Must Panter – teistmoodi Marveli film” Reaktoris –, aga ikka on kõige targem lood ise üle kaeda ja läbi mõelda.

Koomiksites ilmus Aquaman esimest korda lugejate ette 1941. aastal ja Must Panter 1966. aastal, niiet tegu on juba üsna vanade ja tuntud kangelastega. Tänasele lugejale kõike eelnevat lugeda soovitada tundub veider, aga uudishimust erinevate aastakäikude lugudesse nina pista võiks vast küll.

Tiina Sulg

“Maailmade sõda” FOX-is

In raamatukava on 07/04/2020 at 15:19

“Maailmade sõda” (War of the Worlds”, 2019 USA, Prantsuse, Inglise) FOX- nähtav alates märtsi lõpust, aga kordustega peaks järje peale saama.

Sarja on loonud ja kirjutanud BAFTA auhinnaga pärjatud Howard Overman („Misfits“, „Crazyhead“, „Merlin“), peaprodutsendid on Johnny Capps, Julian Murphy ja Howard Overmann ettevõttest Urban Myth Films. Sari IMDbs.

Pean tunnistama, et sarja otsa komistasin täiesti juhuslikult, eelnevalt sellest üldse midagi kuulnuna. Esimesest hetkest tundus tegevus kahtlaselt tuttav ja oh üllatust, tegu ju ulmeklassikaga
Sarja esimesel hooajal on 8 episoodi. Esmapilgul võib esimest episoodi vaadates hakkata kannatus kaduma, nagu sissejuhatustega vahel kipub minema. Edasi jagub juba põnevust ja pinget rohkem.

Sügisel alguse saanud telesarja “Maailmade sõda”, mis põhineb samanimelisel raamatul, millest kuulnud ilmselt iga ulmefänn, ulmeklassiku Herbert George Wellsi “Maailmade sõjal”, mis nägi ilmavalgust aastal 1898. Teos on kandnud ka nime “London rusudes”.

Teada on, et lisaks arvukatele raamaturükkidele saab Maailmade sõda ka ekraniseeringuna lausa kahes versioonis näha. Uuem film on küll väga kaasajastatud, kuid siiski tasub vaatamist.

Herbert George Wellsist Wikipedias.

Treiler.

Kui astronoomid avastavad sõnumi teisest galaktikast, tõestab see ümberlükkamatult maavälise elu olemasolu. Kogu maailm ootab hinge kinni pidades järgmist kontakti. Kaua ei tule oodata. Mõned päevad hiljem on inimkond peaaegu täielikult hävitatud: kõhedas tühjuses elavad veel vaid mõned üksikud inimesed. Tulnukad jahivad ja tapavad nüüd ellujääjaid, kes üritavad mõista, kes neid ründab ja miks nad neid hävitada püüavad. See emotsionaalne, vaatemänguline ja karakteritele keskenduv seriaal on ainulaadne kombinatsioon inimdraamast ja parimast teadusulmest. See on lugu tavalistest inimestest, kes on sattunud ebatavalisse olukorda – nad on midagi enamat kui pelgalt sõjaohvrid. Tulnukate jõhker rünnak ei ole aga juhuslik: selle põhjuseid võime oma silmaga näha. „Maailmade sõda“, mille tegevus toimub tänapäeva Euroopas, on mitmetahuline sari, mis põhineb H. G. Wellsi ajatul ulmeromaanil.

Triin Võsoberg

Jüri Järvet 100 Tartu Elektriteatris

In raamatukava on 12/06/2019 at 15:04

Jüri Järvet 100 Tartu Elektriteatris — “Kuningas Lear”, “Solaris” & “Viini postmark”. Teisipäeval, 18. juunil kell 19 “Kuningas Lear”, kolmapäeval, 19. juunil kell 19 “Solaris” ja neljapäeval, 20. juunil kell 19 “Viini postmark”.

Elektriteater annab kaasa sellised saatesõnad:

Jüri Järvet näitab end neis filmides väga omapärase ja eripalgelise näitlejana, kes töötas tippvormis erinevates žanrides. Tartu Elektriteatri filmivalik klassikalisest tragöödiast filosoofilise ulme ja satiirilise komöödiani annab aimu meie kunagise legendi suurusest. Mis on peatähtis – kõik kolm filmi väärivad vaatamist eelkõige suurelt ekraanilt.

Grigori Kozintsevi „Kuningas Leari“ (1971) loetakse parimate Shakespeare’i ekraniseeringute hulka kuuluvaks. Järvet valiti filmi peaosatäitjaks pärast aasta kestnud peaosatäitja otsinguid, kusjuures esialgu ei toetanud režissööri ootamatut valikut eriti keegi. Filmi saatis menu nii Nõukogude Liidus kui välismaal ja Jüri Järvet sai 1972. aasta Teherani filmifestivalil parima meesnäitleja preemia. Tema ebatavaline Lear sai paljudele avastuseks, sest paljud ei osanud arvatagi, et selles kõhetus ja omapärase välimusega tegelases peitub nii palju kuninglikku võimu ja inimlikku meeleheidet. Pärast võtteid kirjutas Kozintsev, et tal pole olnud kunagi varem olnud võimalust töötada nii suurepärase artistiga.

Andrei Tarkovski kutsus Järveti „Solarisesse“ (1971) Kozintsevi soovitusel. „Sain Järvetiga kokku,“ kirjutas Tarkovski Kozintsevile, „ning leidsin, et näitlejana on ta lihtsalt geniaalne.“ Hollywoodi kosmoseseiklustele vastulausena mõeldud „Solaris“ võitis 1972. aasta Cannes’i filmifestivalil žürii eripreemia ning sellest sai kinolegend, mis pole siiani hääbunud. Metafüüsilisi ja inimlikke küsimusi tõstatav film püsib ulmefilmide tippude seas väärikal kohal ja nii mõnegi jaoks on tegemist žanri parima filmiga üldse. Teisi, vastupidi, segavad selle aeglane kulg ja teravad tunnetuslikud dilemmad. Ent igal juhul on „Solaris“ on tõenäoliselt legendaarseim film, milles mõni eesti näitleja on mänginud. Küllap leidub inimesi, kelle jaoks Eesti ongi maa, kust pärineb Tarkovski “Solarises” mänginud Jüri Järvet. Kui nad muidugi Järveti Eesti-päritolu üldse teavad.

Kui Veljo Käsperi „Viini postmark“ 1967. aastal ekraanile tuli, hinnati seda tänases vaates ebaõiglaselt karmilt. Filmi sünnis oli oluline osa Jüri Järveti rollil samanimelises menukas näidendis, ent kuna film lavaversioonist erines, peeti tulemust ebaõnnestumiseks. Aeg on hinnanguid muutnud ja tänaseks kuulub „Viini postmark“ kindlalt eesti komöödiafilmide klassikasse. Film mugandumisest ja konformsusest ühiskonnas, kus inimesi ideaalis taheti tiražeerida nagu šablooni järgi kaste, kõnetab huvilisi ka nüüd. Ühiskonnakriitikast rohkemgi on aga vaatajaid ilmselt köitnud filmi suurepärased näitlejatööd ja vaimukad detailid. Režissöör Veljo Käsper ütles peaosatäitja kohta: „Jüri Järvetit võib kahtlemata nimetada maailmaklassi kuuluvaks näitlejaks. Ta tunneb suurepäraselt oma võimeid ja töötab väsimatult selleks, et end absoluutsesse häälestusse viia. Selline “häälestus” ongi tema kui näitleja suurvorm”.

Ega siia olegi midagi lisada. Võib-olla pikkida siia vähetuntud fakt, et Jüri Järvet on ka ise kirjutanud, 1964. aastal ilmus tema huumorikogumik “Kits kärneriks“.

Allpool valik Jüri Järveti kinorolle, mis tehtud kirjandusteoste põhjal valminud filmides.

Tiina Sulg

“Kapten Marvel” kinodes

In raamatukava on 27/03/2019 at 16:45

2008. aastal alustas Marvel Studio universumi, millest on praeguseks kujunenud segane, aga äärmiselt huvitav ja üllatusi pakkuv maailm, loomist. Märtsis jõudis kinolinale MCU (Marvel Cinematic Universe) 21. film „Kapten Marvel”, mis on ühtlasi esimene nais-superkangelase film Marveli filmimaailmas.

Filmi peategelast, Carol Danversit, kehastab Brie Larson ning tema abistavaks jõuks filmis on fännidele juba ammu tuttav Nick Fury, keda kehastab arvutiga mõnevõrra nooremaks sätitud Samuel L. Jackson. Tegevus toimub 90.-ndatel ning loos on kesksel kohal kreede ja skrullide vaheline sõda, millesse tõmmatakse ka Kapten Marvel ja tema kaaslased.

Mis ma ikka öelda oskan? Film oli huvitav, naljakas, värviküllane ja – vähemalt minu puhul – väga, väga oodatud. Viimasest Marveli filmist (Sipelgamees ja Vapsik) on möödunud üle poole aasta ning tahtmine taaskord sellesse maailma sukelduda on väga suur. Nüüd on jäänud vähem kui kuu aega Tasujate neljanda filmini, mis paneb punkti MCU kolmandale faasile ning suvel algab juba neljas faas Ämblikmehe uute seiklustega. Põnevust kui palju!

Muidugi ei saa mainimata jätta ka filmi armsamat tegelast! Minu lemmik tegelaseks kujuneski just Caroli kass Goose. Temaks kehastusid kokku neli kassi – Reggie, Rizzo, Gonzo ja Archie. Arvan, et see peaks olema mingi filmitegemise reegel: „Kui tahad, et su film oleks edukas, siis peab sel vähemalt üks kass olema!”

Soovitan, vaadake filmi ja hoidke kassil silma peal! Ta pole päris tavaline kass :)

Tähistamaks Marveli Filmiuniversumi möödunud aastal täitunud 10 tegutsemisaastat ja peagi lõppevat kolmandat faasi, on raamatukogus pesitsevad Marveli fännid pannud kokku ka pisikese ülevaatliku näituse MCU arengust aastatel 2008-2019 ning mõtisklenud õige pisut ka tuleviku üle. Seda üllitist saab kaema tulla Tartu Linnaraamatukogu keskkogu näituseruumi II korrusel 23. aprillini.

Trailer:

Irina Möldre

“Alita: Sõjaingel” Tartu kinodes

In raamatukava on 09/03/2019 at 11:20

Kel veel koomiksifilmidest küllastust pole, saavad proovida, et kuidas on välja kukkunud täispikk film manga alusel. Arvustused on senini seinast seina: Kaspar Viilup kirub ERRi lehel maapõhja, Ragnar Novod ülistab Delfis taevastesse kõrgustesse ja Stefan Peetri Sirbis kõlgub seal kahevahel, võtab appi küll käepärase posu tsitaate, aga filmi olemust eriti ei ava. Tuleb vist ikka ise järgi vaadata.

Ametlikut tutvustatakse filmi nõnda: Filmimaailma visionäärid James Cameron ja Robert Rodriguez loovad seninägematu kangelanna ambitsioonikas ulmeseikluses “Alita: Sõjaingel”. See on lugu lootusest, armastusest ja vaprusest. Mitmesaja aasta kaugusel tulevikus satub “küber-arst” Ido (Christoph Waltz) Raudlinna prügimäelt teadvuseta küborgi Alita (Rosa Salazar), kes on üsna kehvas seisus. Ärgates ei mäleta Alita midagi oma minevikust, ei sellest, kes ta on ega maailmast enda ümber. Kõik on uus, iga kogemus esmakordne. Ido püüab tüdrukut kaitsta tolle salapärase mineviku eest, samas kui Alita uus sõber Hugo (Keean Johnson) pakub abi kadunud mälestuste taastamiseks. See aga toob Alita kannule tumedad jõud, kes ei peatu millegi ees, et kadumaläinud küborg igaveseks vaigistada… Filmi aluseks on Yukito Kishiro loodud mainekas manga-sari “Gunnm” ehk “Battle Angel Alita”, mis nägi esmakordselt ilmavalgust 1990. aastal.

James Cameron ja Robert Rodriguez on igatahes intrigeeriv loojapaar: üks, kes tabab suurepäraselt keskmise kinokülastaja maitset ja on tuntud oma mastaapse haardega, ja teine, kes sai algse tuntuse pigem niššipubliku rõõmustajana. Hoogu ja pildikeele valdamist peaks küll mõlemal mehel olema, kuidas see koostöö kinolinal välja näeb, eks näis…

Manga maailm on minu jaoks üsna avastamata, aga kuna ma koomiksitesse kui sellistesse olen aja jooksul hakanud üha soosivamalt suhtuma, siis ehk on Yukito Kishiro mangad päris toredad. Meie raamatukogus küll Yukito Kishiro loomingut pole, aga ühtteist on manga-riiulist võtta ja vähemalt teretutvust mangadega saab teha.

Yukito Kishiro loomingu alusel loodud film 1993. aastast:

Tiina Sulg

 

“Jurassic World: Langenud Kuningriik” alates 8. juunist kinodes

In raamatukava on 13/06/2018 at 11:22

Ma mäletan ikka veel seda tunnet, mis mind lapsena valdas, kui nägin esmakordselt Jurassic Parki esimest filmi. Pärast uue triloogia teise filmi vaatamist suundusin koju ja vaatasin üle 1993. aastal linastunud Steven Spielbergi meistritöö. Miks?

Esiteks, lihtsalt selle äsjamainitud tunde pärast. Lihtsalt tahtsin näha, kas see on alles? Oli!

Teiseks, sellepärast, et uus film minus seda tunnet ei tekitanud. Jah, ega ka uue triloogia esimeses filmis polnud seda tunnet, aga vähemalt tundus too huvitav ja värske. Nüüd oli aga filmi lõppedes kõik kuidagi segane ja ma ei ole siiani päris aru saanud, kas asi mulle meeldis või mitte? Ma ei ütle, et tegu on halva filmiga. Kui kõik muu kõrvale jätta, siis vähemalt dinosauruste pärast võib seda täitsa vaadatavaks nimetada. Lihtsalt mulle tundus kõik kuidagi sunnitud ja hädavaevu koospüsivana. Näitlejatöö oli hea, eriefektid hollywoodilikult võimsad, kuid filmi lõppedes jõudsid kõik kohta, milleest edasi minna on keeruline. Kuhu edasi? Võimalusi on nii palju, et minus tekib kahtlus, kas ka filmitegijad ise täpselt teavad, mis triloogia (või tuleb neid filme rohkem?) viimases osas toimuma hakkab?

Kes aga tahab minna tagasi algusesse, siis mina soovitaks lugeda Michael Crichtoni „Sauruste parki” ja vaadata Spielbergi filmi. Elamus garanteeritud!

Irina Möldre

“Mustand” Cinamonis ja Apollo kinos 1. juunist

In raamatukava on 31/05/2018 at 17:13

“Mustand” (Черновик). Noor moskvalane Kirill on andekas arvutimängude disainer, kes ühel kaunil päeval kustutatakse kõigi teda tundnud ja armastanud inimeste mälust. Kirill saab teada, et on valitud tähtsa ja salajase missiooni täitjaks: tema ülesandeks on olla tolliametnikuks universumis leiduvate kümnete paralleelmaailmade vahel. Film põhineb Sergei Lukjanenko samanimelisel romaanil.

Ma tean, et on üsna palju inimesi, kellele ei meeldi Jüri Pino raamatuarvustused, et no heietab maast ja ilmast ja siis jutu lõpus ütleb paar lauset raamatu kohta ka. Aga mulle ta kirjatükid meeldivad, sest see maastjailmast on servapidi ikka sellest raamatust tõuke saanud ja annab päris hästi edasi raamatu meeleolu, sest minu jaoks on igav lugeda, et kes, kus, kellega kokku ja kellega lahku, ma tahan kriitikult teada, mis meeleolu see raamat kannab või toob. Muuseas, ühed parimad meeleolude edasiandjad olid kunagi mu meelest Eesti Ekspressis Ene Kallas ja Mele Pesti ja kunagi ammu ka Margus Kasterpalu ja Tambet Kaugema Postimehes ja nüüd vahel vilksatab seda Alvar Loogi kirjutistes, kuigi ma pean ka kahjuks ära mainima, et ametliku kirjanduskriitika jälgimine on mul pisut soiku jäänud, sest no ei kirjutata just palju nendest raamatutes, millede kohta ma tahaks midagi kuulda, teiseks see tüüpiline “ei ole aega, ei ole aega, hundionu” ja kolmandaks, mitteametlik kriitika täidab augud, olgu arvajateks siis inimesed Ulmekirjanduse Baasis või FBgruppides või laiali erinevates blogides,  selle näitena mõned viited sellesama filmi aluseks oleva Sergei Lukjanenko romaani muljetele: Ulmekirjanduse Baas, Loterii blogi, Goodreads.

Kui jutt on see kooruke ja õpetus see iva, siis mõnikord võib see iva mitte meeldida (või, khõm, mõnikord ka olemata olla olla), aga see kooruke on nii mõnusalt parajalt krõbe ja maitsev, et ei tuust miskit, see sundimatu vaba möla (on ka tüütut möla, aga sellest ma praegu ei räägi), mida ma ise sugugi ei oska, aga mida ma aegajalt naudin, olgu laivis või paberil või interneeduses, ja neid mölaspetse ikka jagub, olgu siis lühimöla näitena Keiti Vilms, artiklimõõdus mölale on vist Pinole raske kedagi kõrvale panna, jutukirjandusse on oma väärika panuse andnud J. J. Metsavana ja vahel suudab mõni terve romaanitäie lahedat-lobedat kaasahaaravat ja muigamapanevat kirja panna, Lukjanenko “Mustand” sobibki mu meelest selleks viimaseks näiteks. Kuna raamatu lugemisest on üsna palju aega möödas, siis ega ma suurt muud peale üldise meeleolu mäletagi, et hoogne jutukas, kus küll pisut liiga palju suurvene šovinismi sees, aga samas, ega paljudel ameerika ulmeautoritel on sarnane seis, et elagu võimas USA ja kõik tunukad räägivad inglise keelt, sellest saab end ka mööda lugeda ja nautida seda, mis ses raamatus head on, seda krõbedat koorukest. Karta on (sarnaselt “Öisele vahtkonnale” ja “Päevasele vahtkonnale”), et filmis on madinat rohkem kui huumorit, aga kindlasti on visuaalne külg omamoodi ja huvitav ning vene näitlejate mäng mõnusaks vahelduseks.

Meeleolumuusikat:

Tiina Sulg