“Lockwood & Co.” Netflixis, alates 27.01.2023

Ütlen kohe alguses, et ma pole lugenud Jonathan Stroudi raamatuid, millel see sari põhineb. Aga ma tahan lugeda, kohe nii väga, et kohe nüüd varsti alustan esimese raamatu, “Kisendav trepp” (“The Screaming Staircase“), lugemist. Ma luban! Samalt autorilt on eesti keeles ilmunud Bartimaeuse sari, mis mulle kunagi täitsa meeldis. Arvan, et meeldiks ka praegu. Lockwoodi sarjaga on aga kahjuks selline lugu, et maakeelsena on saadaval kõigest kaks esimest raamatut, sarjas on neid kokku aga tervelt viis. Nii ma siis lükkasingi lugemist muudkui edasi, sest lootsin, et ehk ilmuvad ka ülejäänud ja saan selle siis ette võtta. Nüüd olen juba leppinud, et loen läbi inglise keeles.

Loo keskmes on Lucy, kes näeb kummitusi. Üldse on olukord selline, et kummitused on vägagi päriselt olemas ning piisavalt suur oht. Mõned lapsed/noored näevad neid ning kuuluvad ettevõtetesse, mis tegelevad vaimudega võitlemisega. Töö on ohtlik ning paljud täiskasvanud kasutavad võimetega lapsi lihtsalt ära. Oht oma elu kaotada pole just väikeste killast. Lucy viimane töö läheb kolinaga untsu ning teatud asjaolude sunnil satub ta tööle agentuuri Lockwood ja Co., mida juhib salapärane ja kohati isegi liiga enesekindel Anthony Lockwood.

Sari on hea, kohe täitsa hea! Kuna ma pole raamatuid lugenud, siis uurisin targematelt ning sain vastuseks, et sari on hea. Tegijad on hästi ära tabanud tunde, mida raamatud tekitavad. Ma ise seda küll kinnitada ei saa, aga tunde tekitab see sari küll. Sellise pineva ja hirmsa tunde, aga ka tunde, et Lockwood keerab tihti endale ja oma kolleegidele (Lucyle ja George’ile) oma ego tõttu paraja käki kokku. Tulemuseks on huvitav kooslus, kus õudus asendub iga natukese aja tagant tundega, et tahaks ühele teatud tegelasele kogu jõust varba peale astuda, et ta ainult jumala eest vales kohas jälle suud lahti ei teeks!

Päris nõrganärvilistele ei soovita, aga minusugused veidi vähem nõrkade närvidega inimesed tulevad selle vaatamisega täitsa toime! Peab lihtsalt teadma, mis hetkel tasuks silmad korraks kinni panna 😊

Jonathan Stroudi raamatuid eesti keeles:

Irina Möldre

”The Sandman“ Netflixis

Augustis linastus Netflixis fännide poolt pikisilmi oodatud sarja ”The Sandman“ esimene hooaeg. Filmisari baseerub Neil Gaimani samanimelisel koomiksisarjal ”The Sandman“.

”The Sandman“-sarja esimese hooaja treiler:

”The Sandman“ on lugu Morpheusest (ehk Unistajast/Unenäost (inglise keeles Dream), eesti keeles võib vast tinglikult kasutada ka Une-Mati tähendust), kes selles Neil Gaimani poolt loodud võlumaailmas kehastab unistusi ja unenägusid. Ta on Lõputu (Endless), kelleta maailmas tekib kaos. Esimene hooaeg räägib sellest, kuidas Morpheus põgeneb surelike juurest vangistusest ja üritab tagasi saada teda defineerivaid ja talle võimu andvaid omadusi ning esemeid.

Klipp, kus loo autor Neil Gaiman ja peaosatäitja Tom Sturridge räägivad, mida sarjast oodata:

Hetkel on sari juba ligi kaks kuud eetris olnud ja huvilistel on olnud võimalik seda vaadata ja arvamust avaldada. Kuna koomiksisari on väga populaarne, siis muidugi on tal ka tulihingelised fännid, kes loo esitust filmisarjana ülitäpselt jälgivad ja sealseid kokkulangemisi ning eristumisi detailselt märkavad. Täiesti ootuspärane on filmisarja koomiksitest erinemine, sest meedia on ju teine! Ja ”The Sandman“’i peeti pikka aega üldse filmimatuks. Filmis on muudetud mõningaid olulisi tegelasi, sh nende sugu. Mu arvates on see kõik põnev. Mis aga igale fännile kindlust pakub on see, et Neil Gaiman on ise nii sarja tootjate kui ka stsenaristide hulgas. Ja nagu eespool toodud klipistki näeb, omab ta toimuva osas suurt sõnaõigust.

Sarja loojateks on Neil Gaimani kõrval Allan Heinberg ja David S. Goyer. Siin teevad lisaks Tom Sturridge’ile kaasa sellised näitlejad, nagu Jenna Coleman, David Thewlis, Gwendoline Christie, Boyd Holbrook, Stephen Fry, Vivienne Acheampong, Mason Alexander Park, jpt.

Juurdekuuluv lugemissoovitus lähtub originaallugu jutustavatest koomiksitest, mis on Tartu Linnaraamatukogus kenasti kättesaadavad: “The Sandman: preludes and nocturnes” (vol 1), “The Sandman: the doll’s house” (vol 2), “The Sandman: dream country” (vol 3), “The Sandman: season of mists” (vol 4), jt. Saab võrrelda, ja kas siis avastuseks või meeldetuletuseks, edasi lugeda. Soovitan!

Mai Põldaas

“Doktor Strange hullumeelsuse multiversumis” kinodes alates 6. maist

“Doktor Strange hullumeelsuse multiversumis” kinodes alates 6. maist. Režissöör Sam Reimi, osades Benedict Cumbebatch, Elizabeth Olsen, Benedict Wong, Rachel McAdams, Xochitl Gomez jt.

Just äsja jõudis kinolinale lõpuks kauaoodatud Doktor Strange’i teine film, mis maakeeli kannab alapealkirja “Hullumeelsuse multiversumis”. Ja hullumeelne on see film tõesti!

Nagu öeldud, on tegu Benedict Cumberbatchi kehastatava doktor Stephen Strange’i teise soolofilmiga, aga lisaks on see Marveli Filmiuniversumi 28. film ja MCU neljanda faasi viies. Käesoleval aastal saame näha veel Thori neljandat filmi ning Musta Pantri teist. Praegu aga tagasi kõige värskema asja juurde.

Nagu ka möödunud aastal kinno jõudnud “Ämblikmees: Pole koduteed”, nii tegeleb ka see film multiversumi idee ülesehitamise ja laiendamisega. Seda võib välja lugeda juba pealkirjast. Ja ega selle kõigega midagi head kaasne, ikka maailma lõpp ja mitme universumi häving. Seda kõike peab takistama ning lõpus päris mitu maailma päästma Doktor Strange. Lisaks on tal pärast viimaste aastate sündmusi tekkinud ka isiklikke probleeme, mille olemasolu mees aga päris tunnistada ei soovi.

Sisust ma küll rohkem ei räägiks, sest film alles jõudis kinno ning mina üllatust rikkuda ei soovi. Aga räägiks ehk veidi sellest, milliseid emotsioone selle vaatamine minus tekitas. Mind see film üllatas! MCU, ja miks mitte ka näiteks DCEU, austajad on enam-vähem vast harjunud supearkangelaste filmide üldise mudeliga. Kangelane tegeleb omade asjadega – midagi juhtub – suur paha – esimene madin – kangelase lüüasaamine ja raske taastumine – kangelase võit paha üle – maailm saab päästetud. Vana hea mudel, mis tuttav nii kirjandusest kui ka kinolinalt (ja mitte ainult superkangelaste filmidest!!!). Pole siis ime, kui hakkab levima asi, mida kutsutakse inglisekeeles superheroe fatigue – väsimus superkangelastest. Sest teame ju kõik, et liiga palju head asja ei ole sugugi hea. Usun, et ka Marveli ninamehed otsivad uuenduslikku lähenemist uutelt MCU filmide tegijatelt. Selle uuendusliku, ja samas mitte sugugi väga uue, lähenemisega sai suurepäraselt hakkama Sam Raimi!

See mees nimelt mõtles, et tavalisse superkangelase narratiivi võiks lisada kübeke midagi veidi ebatavalist. Näiteks õudust?! Kogemust tal jagub, valmisid ju tema käe “The Evil Dead” filmid. Ning ka superkangelastega on tal kindlasti head suhted, piisab, kui vaatate järgi, kes oli režissööriks Ämblikmehe filmidele, kus peategelase rollis astus üles Tobey Maguire!!! Mis ma kõige sellega öelda tahan on see, et multiversumis seiklev Doktor Strange on kõige õudsem MCU film seni ning see on tõesti värskendav! Õudus ei ole midagi uut, aga selle võtete ja temaatika kasutamine MCU filmis ON! Ja ma ei ole sugugi õuduse fänn, võimalusel ma pigem väldiksin seda. Kui juba olemasolevale lisada veel ka Danny Elfmani muusika, siis saabki tulemuseks superkangelasest Doktor Strange’ist rääkima filmi, mis suudab vaataja mitu korda võpatama panna ning võib veidi nõrganärvilisemate jaoks liiga jube olla. Mina igatahes võpatasin mitu korda!

Mitmed on öelnud, et see on ka MCU seni kõige koomiksim film üldse ning ma pean sellega nõustuma. Visuaalselt oli kogu lugu väga kirev ning võiks isegi öelda hullumeelne. Värvid, hääled ja liikumine oli kohati nii kiire ja kaootiline, et toimuvast oli keeruline aru saada. Kaks tundi pöörast möllu, mille paremaks mõistmiseks on kindlasti vaja seda kõike uuesti vaadata!

Kas see kõik oli seda väärt? Ikka. Kas see film meeldib kõigile MCU fännidele ühtemoodi? Kindlasti mitte! Ka see meeldis mulle? Jah! Nagu öeldud – see oli värskendav. Tore oli näha midagi uut, pöörast ning MCU superkangelasefilmi kontekstis eksperimentaalset. Huumor ning üldine tunne oli nagu ikka, lihtsalt süngemat oli veidi rohkem. Aga kindlasti mitte nii palju, nagu DCEU filmides, mille puhul tihti tundub, et esimene asi, mille pealt eelarves kokkuhoid algab, on valgustus!!!

Treiler:

Irina Möldre

“Ämblikmees: Pole koduteed” kinodes alates 17. detsembrist

“Ämblikmees: Pole koduteed” (“Spider-Man: No Way Home”)

Esmakordselt Ämblikmehe kinoajaloos paljastatakse me sõbraliku kangelase isik. Superkangelase kohustused tekitavad Peteri tavaelus probleeme ning seavad ta lähedased ohtu. Kui ta palub Dr Strange’il kõik tagasi saladuseks muuta, rebib loits maailma augu ja päästab valla vägevaimad pahalased, kellega Ämblikmees eri universumites võidelnud on. Peteril seisab ees suurim väljakutse, mis ei muuda igaveseks ainult tema tulevikku, vaid kogu multiversumi oma.

Ja kui nüüd päris aus olla, siis ega ma rohkem midagi öelda ei tohikski. Kõik oluline ja mitte elamust rikkuv on selles pisikeses sisukirjelduses juba öeldud! Ja selle filmi puhul on üks olulisemaid asju üldse kõikvõimalike üllatuste hoidmine üllatustena. Sellega seoses, kui te ei taha spoilereid, siis Oscareid jagava Ameerika Filmikunsti Akadeemia twitteri kontole pole just kõige parem ringi luusima minna, sest nemad on hakkama saanud kõige suurema spoileriga, mis fännid päris vihaseks ajas.

Millest ma aga saan rääkida, on see, et “Ämblikmees: Pole koduteed” on arvatavasti üks parimaid MCU filme! Kindlasti parim MCU film peale “Lõppmängu” ning seda oli tunda juba saalis viibides – publiku reaktsioon oli pea sama võimas kui “Igaviku sõja” ja “Lõppmängu” ajal. Lisaks on see film, vähemalt minu jaoks, päästnud Marveli filmiuniversumi neljanda faasi. Ma ei ole kindlasti ainuke, kes kahtles, kas pärast Thanose alistamist ja maailma päästmist on üldse võimalik taset hoida ja üllitada eelnevaga vähegi võrdväärseid filme. Mõni film suutis minu usu Marvel Studios ja Disney ning Kevin Feigei võimetesse kõikuma panna, kuid sõbralik Ämblikmees osutus just selleks kangelaseks, keda ma vajasin!

Peaks vist nüüd tõesti lõpetama. Ei taha ma ju kellegi filmielamust spoileritega rikkuda. Lihtsalt teadke, et see film paneb adrenaliini möllama! Üllatusi on palju ning filmi mõju vaatajale ja ka kogu MCU filmide tulevikule on suur!

Mina vaatasin “Ämblikmeest” nädal tagasi ning siiamaani paneb sellest mõtlemine mind naeratama ning otsima lähimat inimest, kellel film samuti nähtud, sest muljetamisesoov on suur ning rääkida oleks paljust.

Treiler:

Irina Möldre

„Teemaõhtu. Meenutades Gunnar Grapsi” pühapäeval, 28. novembril alates 19.30 ETV2-s

Ärevas vaikuses seisab üks väike maja

Kuid hingamis kahinat on kuulda seal

Kas on keegi eksinud teelt

Või üksik mööduja

Jääb öösse puhkab jalgu

Või hoopis viirastuse need

õud saladuslik näib

üks kummaline valgus

(Gunnar Graps „Valgus”)

Käesoleva aasta 27. novembril oleks legendaarne roki – ja bluusimees Gunnar Graps saanud 70-aastaseks. Kahjuks kustus tema maine valgus liiga vara ning nüüd saame teda imetleda üksnes läbi tema loomingu, mis „hinges iial ei vaibu…”.

Gunnar Grapsi hüüti ka raudmeheks, ühe tema tuntuma loo järgi, aga teda lähemalt tundunud pereliikmed ja sõbrad on leidnud, et tegelikkus oli midagi muud. Ta oli väga tundlik ning ei olnud väga meisterlik meeleolude varjaja – ta näost oli võimalik kõik välja lugeda (õetütar Gaida, Margo Vaino ja Jaak Urmeti raamatus „Tühjad pihud”).

Raudmehe kuvandit ei kinnita ka tema huvi kõige üleloomuliku vastu. Ta rääkis pidevalt oma UFO-vaatlustest ning soovist näha emalaeva, mis viib ta siit pakku (poeg Jan, Margo Vaino ja Jaak Urmeti raamatus „Tühjad pihud”). Seetõttu ei ole ka imestada, et tema muusika kõlab eestimaisetes ulmefilmides „Soolo” (1979) ja „Pulmapilt” (1980). Esimeses neist, kus on kasutatud Peet Vallaku novelli „Lodjavahi surm” (kogumikust „Õudne Eesti : valimik eesti õudusjutte“, Tallinn: Varrak 2005) motiive, on Grapsil ka episoodiline roll – üllatus, üllatus – tulnukana.

Film „Soolo”

Kogumik „Õudne Eesti”

Film „Там, где нас нет” („Seal, kus meid pole”)

1985. aasta suvel sai Gunnar Graps juba peaosa Mosfilmis „Там, где нас нет” („Seal, kus meid pole”), mille sisuks on armastuslugu baleriini ja muusiku, ansambli Praam muusikalise juhi vahel. Kahjuks pole seekord filmimuusika Grapsi kirjutatud (helilooja Maksim Dunajevski), vaid tema ansambli Magnetic Bandi (tegelikult kandis selleks ajaks tema bänd nime Gunnar Grapsi Grupp ehk GGG) lugusid saab üksnes kuulata lavalt, kui nad esitavad film jaoks stseeni kontserdist Pirita kloostris. Samas ei pruugi see olla suur kaotus, sest filmi peetakse üsna keskpäraseks ning pole hiljem Eestis eriti näidatud. Ka seekord jääb ta teemaõhtu programmist välja.

Programmi mahub siiski lisaks eelpool mainitud kahele eestimaisele filmile ka saateid (sh Vahur Kersna teledokumentaal „Gunnar Graps. Trubaduur magistraalil” ) ning loomulikult rohkelt Gunnar Grapsi muusikat.

Gunnar Graps: 56 parimat laulu

Mina valisin muusikapalaks „Pilved kuuvalgel”, mis on sündinud Villem Grünthal-Ridala luuletusest „Pilved kuuvalges” (kogumikust „Meretäht”, Tartu: Noor-Eesti, 1935 ). See laul iseloomustab tema seletamatut püüdu tabada oma elus ja loomingus miskit seletamatut, mis jääb teisele poole meie mõistmise väravaid (poeg Jan, Margo Vaino ja Jaak Urmeti raamatus „Tühjad pihud”). Lõpuks ta ka selle saavutas, sest lisaks ebamaisele valgusele tema esitustes, on taevas alates aastast 2017 temanimeline asteroid.

Klaari Tamm

“Libahundid meie seas” Tartu kinodes

Vahelduseks üks film videomängu põhjal. Kuidas see nüüd siia blogisse sobib? No ma lugesin mingit ameeriklaste ulmekirjanduse ülevaadet, kus võeti niimoodi lõdva randmega filmistenaariumid ja videomängude sriptid ka kampa ja kuigi ma ise seda just kirjanduse hulka ei arva, siis vahel võib seda kõike ju ka nii laialt võtta. Mängu ma mänginud ei ole ja ega mul ei mängu ega filmi sissse usku ka eriti pole, aga võib-olla on huvitav.

Aga miks mulle see film kavast silma jäi, oli see, et pealkirjas on sees sõna “libahunt” ja libaloomade teema on mulle ikka huvi pakkunud. Libaloomad võivad olla sedapidi, et inimesed muutuvad ajutiselt või püsivalt loomaks (hundiks või karuks või millekski muuks) või siis mõni loom (hunt, rebane, hüljes, mõni muu loom) muutub ajutiselt või püsivalt inimeseks. Ulmekirjanduses kasutatatakse libalooma tihtipeale inimpsühholoogia eri tahkude avamiseks või sotsiaalsete ebakohtade rõhutamiseks. Lihtsalt meelelahutuseks muidugi ka :)

Valik raamatuid, kus on libalooma teemaga mängitud:

Üks täitsa tore koolitöö libahundimotiivi kasutusest kirjanduses: Brita Lubi “Libahundimotiivi muutumine rahvapärimusest nüüdiskirjanduseni“

Mõned libahundi jutud Reaktorist: Helen Käit “Libahundi päevik“, Tuuli Tolmov “Mis vaevab hundi südant” ja Triinu Meres “Nahk“.

Valik libahundi luuletusi Luuleleiu blogist: Mario Kivistik “Libahundi surm”, Mari Vallisoo “Mineja” ja Eda Ahi “Tiina”.

Ja kuna see Ave Alavainu “Libahundilaul” on koos paljude ballaadidega vabalt võrgust saada, siis ma selle kopipeistin siia tervikuna:

 

Ave Alavainu

Libahundilaul

Libahundiks, libahundiks läheb ainult see,
kelle kõrval süvaunne
õhtul vajub mees.
Libahundiks läheb see,
kel pole karta surma
ja ta ainult meeleheitest
nõrku maha murrab.

Naine pandi, naine pandi seina poole sängi,
kuid ta hoolimata kõigest
julma mängu mängis —
üle mehe magava
ja üle sängi ääre
astus, hundinaha võttis
ja läks metsa äärde.

Lambail aga, lambail aga puudus looma vaist,
sest nad lõhnast, jala-astest
tundsid perenaist.
Sellel ööl ta maha murdis
kogu oma karja.
Hommikul ta oma mees
ta kuritegu varjas:

Tema naine, tema naine oli kogu aja
tema kaisus, tema kaenlas,
tema rinna najal;
tema naisel pole iial
nõnda terveid hambaid,
et ta suudaks ühe ööga
murda sadu lambaid!

Nõnda kordus, nõnda kordus ööst-see-öösse-mäng:
ikka sama hundinahk
ja ikka sama säng.
Nõnda kordus tapatöö
veel väga mitmes karjas,
kuni naine otsustas,
et enam ta ei varja.

Hundinahas, hundinahas heitis mehe kõrva,
hundisaba kaela ümber
põimis talle õrnalt,
iseenda jaoks tal oli
hambus hõbekuul,
hundikeelne hauakõne
oli valmis suul…

— — — — — — — — —
Tõusis tööle, tõusis tööle hommikul ta mees:
kähku olid rõivad seljas,
kähku lipski ees,
tõusis, võttis kerge eine,
rubladega mängis,
AGA MITTE ÜHTE PILKU
TA EI HEITNUD SÄNGI.

Naisel lõpuks, naisel lõpuks
kõigest villand sai:
hundinaha selga jättis,
läks ja hundiks jäi.

kogust “Veel üks võimalus” (1982)

Tiina Sulg

 

“Düün” kinodes

Kinokülastajal võib saalist lahkudes tekkida tunne, et midagi nagu jäi puudu.. Tahaks extended editionit.. Samas võib vaielda, et hea linateos hakkabki alles siis tõeliselt pihta, kui lõputiitrid juba jooksevad. Muidugi tahaks lavastajalt küsida, et jou Villeneuve, sul on nüüd Blade Runner tehtud, Düün on tehtud.. Kuhu edasi? Kui kõiki rehkendusi ei jõua, tee pooled – aga hästi. See pool on laitmatu. Tervikliku elamuse saab muidugi ainult kinosaalis. Pärast pooletunnist kassahittide treilerite vaatamist tuleb Villeneuve pildi- ja Zimmeri helikeel eriti erksalt esile. Ja midagi nii tüünet pole ma veel näinud!

Mõned arvustajad kurdavad, et rollisooritused pole “sügavad” ja tegelastevahelistele suhetele pole piisavalt tähelepanu pööratud. Ma kardan, et siin ei suuda kriitikud kõrbeplaneedi oludega kohaneda. Kosmoseimpeeriumi kõrgete kodade esindajad ja eriti ohtliku Arrakise nomaadidest elanikud suhtuvad saatusesse filosoofilise stoilisusega. Erinevalt Disney printsessidest ei tea düüni lapsed, mis on lapsepõlv. Ei teagi, kas see kõneleb laste küpsusest või täiskasvanute lapsikusest, et nii küps kompositsioon suutis end suruda turule, mida kontollib laste maitse.

Frank Herberti “Düüni” sarja leiad raamatukogust.

Sander Kaasik

„Shadow and Bone“ Netflixis

Esimene selle nädala sarja soovitus, sest neid ma üksnes soovitangi, on mõeldud ulmehuvilistele noortele või nendele vaatajatele, keda inspireerivad alles oma teed ja saatust otsivad inimesed.

Sarja peategelane on noor kartograaf Alina Starkov (Jessie Mei Li), kes järgnedes oma lapsepõlve sõbrale Malile (Archie Renaux), avastab, et ta ei olegi tavaline ja nähtamatu ettur, vaid tema saatuseks on muuta maailma. Tegevustik leiab aset fantaasiamaailmas, kus teatud osa inimestest (grišad) on jagunenud üleloomulike võimete järgi kolmeks, ning riiki lahutab varjuloor, mille tõttu valitsevad riigis sisepinged. Sarjas esinevad nimed on väga huvitavad ja mitte tavapäraselt inglisepärased, vaid tegelaste nimed on sageli slaavi juurtega, kohanimed on rohkem euroopalikud. Sarjale on oodata ka teist hooaega.

Kirjanik Leigh Bardugo’ loodud Grišaversum koosneb kahest raamatusarjast – nn. Griša triloogia, kuhu kuuluvad „Shadow and Bone“, „Siege and Storm“ ja „Ruin and Rising“, ning Vareste kuus diloogia, kuhu kuuluvad eesti keelde tõlgitud „Vareste kuus“ ja „Kõver kuningriik“.

Liis Pallon

„To the Lake“ Netflixis

Kes oleks osanud arvata, et 2011. aastal esmakordselt avaldatud Jana Vagneri raamat „Vongozero“ võib kümme aastat hiljem reaalsuseks saada?! Pole vaja vastata. Me tegelikult teame – teadlased, kes korduvalt sellel teemal on ka sõna võtnud; ja muidugi ulmekirjanikud.

2020. aasta oktoobris jõudis rahvusvahelise publikuni vene sari „To the Lake“, mis lõi laineid üle terve maailma – maailma, mis oli epideemiaga selleks ajaks võidelnud juba pool aastat. Sarjas räägitakse meile mitme pere lugu, kes otsustavad ülinakkava gripiepideemia eest põgeneda Vongozerosse – saarele keset järve. Televaatajateni tuuakse pingeline suhete rägastik kärgperes, inimlikkuse kadumiseni viivad otsused ja kirglik vene armastus. Peaosades mängivad Viktoria Isakova ja Kirill Käro. Viimasest kirjutati palju ka meie ajakirjanduses kui omast poisist, sest Käro on sündinud ja kasvanud Tallinnas.

Vagneri „Vongozero“ on üks mu lemmikraamatuid. Lugesin seda 2016. aastal kohe kui see raamatukokku jõudis. Vene ulmekirjandusele on omane teatav seletematu võlu (vene vaim?), mis paelub lugejat koheselt. Raamat ja sari erinevad päris palju, kuid põhialused, millele lugu on üles ehitatud, jäävad samaks. Peategelase Anna andumatu armastus oma mehe vastu võib natukene häirida kaasaja iseseisvat naist, kuid raamatut (ja sarja) tuleb lugeda läbi vene kultuuri prillide. Raamatule on ilmunud ka järg, aga eesti keelde on jäetud see tõlkimata.

Liis Pallon

“Percy Jackson ja olümplased: Välguvaras” reedel, 16. oktoobril kell 21.30 TV6s

Ma ei soovita seda filmi. Ei soovita, sest see film on hea näide sellest, et raamat on parem kui film. Kui ei ole mingit kavatsust Rick Riordani Percy Jacksoni sarja raamatuid lugeda, siis jah, palun, võite seda filmi vaadata. Kui poleks raamatuid, oleks see täitsa vaadatav noortele suunatud seiklusfilm. Pealegi on selles filmis hulgaliselt tõesti häid näitlejaid; mis omakorda on näide sellest, et kehva stsenaariumit ei päästa ka hunnik A-taseme näitlejaid.

Tutvustus: On küll 21. sajand, ent Olümpose mäel elutsevad jumalad ja terve rida koletisi on jalutanud keskkooliõpilase Percy Jacksoni (Logan Lerman) koolitöö lehekülgedelt otse tema ellu. Ja nad ei ole sugugi rahul: Zeusi välgunool on varastatud ning Percy on peamine kahtlusalune. Veelgi murettekitavam on poisi ema kadumine. Koos oma kahe parima sõbraga peab Percy sööstma seikluste keerisesse, et tabada tõeline välguvaras, päästa ema ja lahendada mõistatus, mis on jumalatestki tugevam. Režissöör Chris Columbus, osades: Logan Lerman, Brandon T. Jackson, Alexandra Daddario, Pierce Brosnan, Sean Bean, Uma Thurman jt.

Suurim viga, mis selle filmi puhul tehti on Rick Riordani vähene sõnaõigus stsenaariumi kirjutamise osas. Üldiselt on vist maailma ja tegelased loonud kirjanikul ka mingi ettekujutus, kuidas tema maailm ja tegelased välja peaksid nägema, mida tegema ning mida saab ja, mida ei saa filmist välja jätta. On erandeid, seda küll — siinkohal mõtlen näiteks Peter Jacksonit ja Sõrmuste isanda filme. Jackson oli pühendunud Tolkieni Keskmaa kinolinale toomisele ning tulemust teame me kõik. Kuigi Chris Columbus on hea ja suurte kogemustega režissöör, ei usu ma, et tema pühendumine Riordani loomingu ekraniseerimisele oleks Jacksoni omaga võrreldav.

Filmile võiks veel palju ette heita, aga tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis Rick Riordanist ja tema raamatutest. Percy Jackson sai alguse Ricki unejutust oma pojale, kes palus tal jutustada Vana-Kreeka jumalatest. Kui müüdid said otsa, siis oli poeg pettunud ning palus isal ise midagi juurde mõelda. Rickile tuli meelde koolis õpilastega läbi viidud loomingulise kirjutamise harjutus, kus ta palus neil välja mõelda Vana-Kreeka pooljumal, mõne jumala või jumalanna poeg/tütar, ja saata nad retkele mingit ülesannet täitma. See oligi Percy Jacsoni sünd, aga mitte ainult. Koos Percyga tuli ka Annabeth Chase, Grover, Jason Grace, Magnus Chase, Carter ja Sadie Kane, Apollo ja terve rida suuremaid, väiksemaid, kuulsaid ning ka praktiliselt tundmatuid Vana-Kreeka, Vana-Rooma, Egiptuse, ja Skandinaavia jumalaid, jumalannasid ning muid mütoloogilisi tegelasi.

Arvan, et mütoloogia õppimiseks on Riordani raamatud ühed paremad – huumor on nakkav, tegelased tõesti mitmekülgsed, seiklustel ei paista lõppu ning kõigele lisaks jäävad lugemise käigus hästi meelde erinevad mütoloogiatest tuntud tegelased, sest autor suudab nad niivõrd hästi lugejani tuua ning anda neile iseloomu ja koha tänapäeva maailmas.

Eesti keeles on tänaseks ilmunud Percy Jacksoni sarja kõik viis raamatut, aga ilmumata on veel päris palju. Nimetatud viiele raamatule järgneb veel (samuti viiest raamatust koosnev) sari “The Heroes of Olympus”, kus peategelaseks on Jason Grace, aga seikleb taas ka Percy oma sõpradega. “Kane Chronicles” triloogias tegutsevad Carter ja Sadie Kane ning seal on keskseks Egiptuse mütoloogia. Põhjala müüte esindab “Magnus Chase and the Gods of Asgard” kolme raamatuga. Värskeim sari hetkel on “The Trials of Apollo”, kuhu kuulub viis raamatut, neist viimane ilmus 6. oktoobril 2020. Lisaks veel väiksemad raamatud kõrvallugude ja lisamaterjaliga.

Nagu näha on lugemiseks Riordani sulest ilmunud päris palju. Mis edasi? Seda veel ei tea, aga usun, et Riordanil kirjutamiseks fantaasiat jätkub. Võiks vist korraks ekraanide juurde tagasi minna, sest seal toimub küll midagi. Disney+ on teatanud, et valmimas on Percy Jacksoni seiklustel põhinev telesari. Seal on omajagu tegemist ka Riordanil, nii et võib loota, et millalgi lähitulevikus võib vaatajateni jõuda midagi tõesti head. Percy Jackson on lihtsalt loodud telesarjaks, filmist lõigatakse paratamatult liiga palju välja, sarjal on võimalus algmaterjali paremini ära mahutada. Igatahes, hoimae pöialt ja loodame, et Percy Jacksoni uus katse ekraane vallutada on esimesest edukam. Just lugesin ka, et Sadie ja Carter Cane saavad oma ekraniseeringu Netflixis, nii et Riordanil on praegu ikka väga aktiivne aeg!

 

Treiler:

Irina Möldre

“Roaldi retked Eestis: Ulmefännide salamaailm” teisipäeval, 13. oktoobril kell 20.00 Kanal2s

 

Arusaadavatel põhjustel pole meil hetkel eriti võimalik maailmas ringi rännata. Roald Johannson, kes varasemalt on maailmas ringi vaadanud on seetõttu keskendunud samuti Eestile. Põhjus, miks saadet soovitame on selles, et teema on sügavalt kirjandusega seotud. Täpsemalt ühe kindla valdkonna — ulmekirjandusega.

Saate tutvustus kõlab: Kui sageli olete teie pööranud pilgu taevasse ja unistanud kokkupuutest mõne kõrgema tsivilisatsiooni esindajaga? Tänases saates infiltreerub Roald Johannson Eesti ulmefännide salapärasesse maailma ja uurib, kes on need inimesed, kelle elu keerleb täielikult fantaasia ümber ning miks kogunetakse kord aastas ulmefännide üleriigilisele kokkutulekule? Videotutvustuse saab siit.

Saates piilutakse natuke lähemalt 2 ulmefänni eludesse-tegemistesse ja räägitakse juttu mitmetega ning heidetakse pilk peale ulmeringkonnas aasta oodatuimale sündmusele — Estconile. Kuna Estconil antakse kätte ka Stalkeri nimelised ulmeauhinnad siis siinkohal tooks ära ka selle aasta võitjate nimekirja:

• Parim tõlkeromaan: Liu Cixin «Kolme keha probleem» (Eesti Raamat), tõlkinud Raivo Hool
• Parim eesti autori romaan: Joel Jans «Tondilatern» (Lummur)
• Parim antoloogia või kogumik: «Täheaeg 18. Ortoni isevärki avantüür», koost. Eva Luts (Fantaasia)
• Parim tõlkelühiromaan või -jutustus: Paolo Bacigalupi «Khaimi lapsed», tõlkinud Andreas Ardus. Autorikogus «Takerdunud maa» (koos Tobias S. Buckelliga, Fantaasia)
• Parim tõlkelühijutt: Kirill Benediktov «Koletis», tõlkinud Veiko Belials. Antoloogias «Raevu päevad» (koost. Veiko Belials, Fantaasia)
• Parim eesti autori lühiromaan või jutustus: Jaagup Mahkra «Riisirahvas». Antoloogias «Täheaeg 18. Ortoni isevärki avantüür» (koost. Eva Luts, Fantaasia)
• Parim eesti autori lühijutt: Manfred Kalmsten «Lumemarjaveri» Antoloogias «Täheaeg 18. Ortoni isevärki avantüür» (koost. Eva Luts, Fantaasia)

Kuna juhtus nii, et minu tagasihoidlik isiksus ka antud saates figureerib, siis hõikan välja ka saatest läbi käinud (aga võib-olla ka välja jäänud) ühed oma lemmikud-soovitused, mida lugeda või vaadata: John Scalzi “Vanamehe sõda“, Andrej Sapkowski “Viimane soov” ja Michael Scotti “Alkeemik” ning Sailor Mooni sari.

Ulmekirjandus on tore ja seda on nii mitmesugust, et igaüks võiks endale sobiva leida, ärge kartke, katsetage :)

Seili Ülper

“Thor: Ragnarök” esmaspäeval, 12. oktoobril kell 22.00 TV3s

“Thor: Ragnarök”, režissöör: Taika Waititi, osades: ChrisHemsworth, Tom Hiddleston, Cate Blachett, Mark Ruffalo jt.

Tutvustus: Thor (Chris Hemsworth) on kaotanud oma võimsa vasara ning leiab end vangistatuna universumi teises otsas. Võidujooksus ajaga peab ta jõudma tagasi Asgardi, et hoida ära Ragnarok – tema kodumaailma ja kogu Asgardi tsivilisatsiooni hukk. Selleks tuleb võita seninägematu vastane, surmajumalanna Hela (Cate Blanchett), kelle viha aluseks on sügavalt isiklikud põhjused. Esmalt peab aga Thor elama üle gladiaatorite heitluse, kus tema vastas seisab endine liitlane Hulk (Mark Ruffalo).

Selleks ajaks, kui Thor jõudis ekraanidele oma kolmanda filmiga, olime mina ja MCU (Marvel Cinematic Universe) juba vanad sõbrad. Olin näinud eelnevaid filme ja ootasin nii seda kui ka sellele järgnevaid linateoseid, ning olin endale ka juba paika panna jõudnud, mis täpselt MCU filmist MCU filmi teeb. Jah, “Galaktika valvurid” olid küll juba midagi erilist mängu toonud, aga Thorilt, arvestades eelmist filmi, ei oodanud ma kuidagi suurt midagi. Ja ma üllatusin! MCU filme käin ma tihti kinos mitu korda vaatamas, aga Thori kolmandale filmile kuulub siiani minu korduvate kinos vaatamiste rekord — käisin seda filmi kinos vaatamas 5 korda!

Üks põhjus, miks ma üllatusin, oli arvatavasti filmi hoopis teise suunda viidud meeleolu. Jah, Ragnarök on lähenemas, suur ja paha surmajumalanna Hela on lahti päästetud ja ähvardab maailma hävitada, kangelane on kaotanud oma lemmikhaamri (ja Thor EI OLE haamrite jumal!). Olukord on hull, aga ometi pole ma vist ühegi teise MCU filmi ajal nii palju naernud! Selle filmi huumor niitis mind jalust ja vedas 5 korda kinno filmi aina uuesti ja uuesti vaatama. Lisaks sellele, et mul oli jube lõbus, arvan, et ka näitlejatel oli filmimise ajal vähemalt sama huvitav kui vaatajatel valmistoodangu vaatamise ajal. Julgen ehk isegi väita, et “Thor: Ragnarök” on MCU film, mida isegi mittefännid hea meelega vaatavad!

Miks see film ja selle huumor õnnestusid? Minu tagasihoidlik arvamus on, et peamiseks põhjuseks on omapärase visiooniga režissöör Taika Waititi ning muidugi Marvel Studios ninameeste julgus teda palgata. Usun, et tema palkamist ei kahetsetud, eriti arvestades, et ka järgmine Thori film, “Thror: Love and Thunder”, valmib sama mehe käe all.

Minu jaoks oli “Thor: Ragnarök” esimene kohtumine Taika Waititi tööga. Olin kuulnud küll ka varasematest tema juhtimisel valminud filmidest (“What We Do in the Shadows”, “Hunt for the Wilderpeople”), aga enne Ragnaröki polnud ma ühtegi neist näinud. Nüüdseks on see viga muidugi parandatud. Eesti kinodes oli seni viimase nimetatud mehe üllitisena võimalik vaadata filmi “Jänespüks Jojo”, mille aluseks on Christine Launensi romaan “Vangistatud taevas”. Kuigi filmi ja raamatu erinevusi on rohkem kui sarnasusi, oli see linateos igati Waititi-vääriline. Loodetavasti on vaatajatel peagi jälle Taika loomingut võimalik mingil moel nautida, sest ekraanile jõudmist ootavad mitmed filmid, nende ses näiteks “Vabamees”, kus peategelast kehastab Ryan Reynolds, aga ühte kõrvaosalisena saab näha ka Taikat. Nimelt pole Taika ainult režissöör, vaid on ka heal tasemel näitleja, kellel oli ka “Thor: Ragnarökis” oma roll mängida. Hoiame nüüd pöialt, et kõik need uued filmid ikka ekraanidele jõuavad…

Lõpuks, et asja ikka kuidagi ka kirjandusega kokku viia, ei tule vist kellelegi üllatusena, et superkangelasest Thorist rääkivate koomiksite, filmide ja sarjade aluseks on põhjala mütoloogiast tuntud jumalad ja kangelased. Ja eks sellest on kirjutatud palju. Isiklikult soovitaksin Villy Sorenseni raamatut “Ragnarök: jumalate lugu” ning Charlene Harrise “Ruunimärkide” sarja raamatuid – neist on küll eesti keeles ilmunud ainult üks, aga inglisekeeles on täitsa võimalik ka lugeda raamatuid “Runelight”, “The Gospel of Loki” ja “The Testament of Loki”. Samuti on põhjala mütoloogiat oma noortelugudes kasutanud Rick Riordan, kelle Percy Jacksoni sari on eesti keeles saadaval, aga, taaskord, põhjala jumalaid käsitlev Magnus Chase’i sari veel ilmumata (loodame, et kunagi ilmub).

Trailer:

Üks lõbus asi, mida näitlejad tegid:

Irina Möldre

“Aquaman” esmaspäeval, 5. oktoobril kell 22.00 Kanal2-s ja “Must panter” esmaspäeval, 5. oktoobril kell 22.00 TV3-s

Kuulge, Kanal 2 ja TV3, olge nüüd tublid lapsed ja leppige omavahel kokku, et üks näitab koomiksifilme esmaspäeviti ja teine teisipäeviti. Ma ei ole just tihe telekavade lappaja, aga see on juba teabmitmes kord, kui TV3 ja Kanal2 samatüübilisi asju samal ajal näitavad. Masendav.

Filmid ise vast masendavad ei ole. Kuna tegu on koomiksifilmidega, siis tõenäoliselt saab sealt silmailu ja ajusurma, et arvatavalt on mõlemas filmis ilusad inimesed, kenad kostüümid, kaunis koreograafia ja imelised eriefektid, aga kui teoreetiliselt peaks “Aquaman” tegelema keskkonnaprobleemidega ja “Must panter” mustanahaliste õigustega, siis seda külge ma neist filmidest eriti ei oota, et vihjeid kindlasti on, aga karta on, et tahe teha märulifilmi käib kõigest muust üle, aga no vahel on miskit sellist ka vaja ning õiges meeleolus võib täitsa meeldidagi.

Eks mu eelarvamusi kinnita suuresti ka kohalikud kriitikud — “Aquamani“ kohta võib lugeda Ralf Sauteri arvustust Postimehes ““Aquaman” on lihtne ja värvikirev nagu pildiraamat“, Heidi Ruuli muljeid elu24s “Ettevaatust, “Aquaman” valmistab ihalevale naisele täieliku pettumuse!“, Sten Kauberi analüüsi ERRi lehel “Värvilises vees helkiv plastspektaakel“; “Musta pantri“ kohta Sten Kohlmani arvamust Õhtulehes “„Must Panter“ – film sellest, kuidas mustad mehed piirid kinni panid“, Andrei Liimetsa ülevaadet ERRi lehel “Musta pantri nürivõitu küünised” ja kõikidest arvustustest kõige positiivsemana Miikael Jekimovi käsitlust “Must Panter – teistmoodi Marveli film” Reaktoris –, aga ikka on kõige targem lood ise üle kaeda ja läbi mõelda.

Koomiksites ilmus Aquaman esimest korda lugejate ette 1941. aastal ja Must Panter 1966. aastal, niiet tegu on juba üsna vanade ja tuntud kangelastega. Tänasele lugejale kõike eelnevat lugeda soovitada tundub veider, aga uudishimust erinevate aastakäikude lugudesse nina pista võiks vast küll.

Tiina Sulg

“Maailmade sõda” FOX-is

“Maailmade sõda” (War of the Worlds”, 2019 USA, Prantsuse, Inglise) FOX- nähtav alates märtsi lõpust, aga kordustega peaks järje peale saama.

Sarja on loonud ja kirjutanud BAFTA auhinnaga pärjatud Howard Overman („Misfits“, „Crazyhead“, „Merlin“), peaprodutsendid on Johnny Capps, Julian Murphy ja Howard Overmann ettevõttest Urban Myth Films. Sari IMDbs.

Pean tunnistama, et sarja otsa komistasin täiesti juhuslikult, eelnevalt sellest üldse midagi kuulnuna. Esimesest hetkest tundus tegevus kahtlaselt tuttav ja oh üllatust, tegu ju ulmeklassikaga
Sarja esimesel hooajal on 8 episoodi. Esmapilgul võib esimest episoodi vaadates hakkata kannatus kaduma, nagu sissejuhatustega vahel kipub minema. Edasi jagub juba põnevust ja pinget rohkem.

Sügisel alguse saanud telesarja “Maailmade sõda”, mis põhineb samanimelisel raamatul, millest kuulnud ilmselt iga ulmefänn, ulmeklassiku Herbert George Wellsi “Maailmade sõjal”, mis nägi ilmavalgust aastal 1898. Teos on kandnud ka nime “London rusudes”.

Teada on, et lisaks arvukatele raamaturükkidele saab Maailmade sõda ka ekraniseeringuna lausa kahes versioonis näha. Uuem film on küll väga kaasajastatud, kuid siiski tasub vaatamist.

Herbert George Wellsist Wikipedias.

Treiler.

Kui astronoomid avastavad sõnumi teisest galaktikast, tõestab see ümberlükkamatult maavälise elu olemasolu. Kogu maailm ootab hinge kinni pidades järgmist kontakti. Kaua ei tule oodata. Mõned päevad hiljem on inimkond peaaegu täielikult hävitatud: kõhedas tühjuses elavad veel vaid mõned üksikud inimesed. Tulnukad jahivad ja tapavad nüüd ellujääjaid, kes üritavad mõista, kes neid ründab ja miks nad neid hävitada püüavad. See emotsionaalne, vaatemänguline ja karakteritele keskenduv seriaal on ainulaadne kombinatsioon inimdraamast ja parimast teadusulmest. See on lugu tavalistest inimestest, kes on sattunud ebatavalisse olukorda – nad on midagi enamat kui pelgalt sõjaohvrid. Tulnukate jõhker rünnak ei ole aga juhuslik: selle põhjuseid võime oma silmaga näha. „Maailmade sõda“, mille tegevus toimub tänapäeva Euroopas, on mitmetahuline sari, mis põhineb H. G. Wellsi ajatul ulmeromaanil.

Triin Võsoberg

Jüri Järvet 100 Tartu Elektriteatris

Jüri Järvet 100 Tartu Elektriteatris — “Kuningas Lear”, “Solaris” & “Viini postmark”. Teisipäeval, 18. juunil kell 19 “Kuningas Lear”, kolmapäeval, 19. juunil kell 19 “Solaris” ja neljapäeval, 20. juunil kell 19 “Viini postmark”.

Elektriteater annab kaasa sellised saatesõnad:

Jüri Järvet näitab end neis filmides väga omapärase ja eripalgelise näitlejana, kes töötas tippvormis erinevates žanrides. Tartu Elektriteatri filmivalik klassikalisest tragöödiast filosoofilise ulme ja satiirilise komöödiani annab aimu meie kunagise legendi suurusest. Mis on peatähtis – kõik kolm filmi väärivad vaatamist eelkõige suurelt ekraanilt.

Grigori Kozintsevi „Kuningas Leari“ (1971) loetakse parimate Shakespeare’i ekraniseeringute hulka kuuluvaks. Järvet valiti filmi peaosatäitjaks pärast aasta kestnud peaosatäitja otsinguid, kusjuures esialgu ei toetanud režissööri ootamatut valikut eriti keegi. Filmi saatis menu nii Nõukogude Liidus kui välismaal ja Jüri Järvet sai 1972. aasta Teherani filmifestivalil parima meesnäitleja preemia. Tema ebatavaline Lear sai paljudele avastuseks, sest paljud ei osanud arvatagi, et selles kõhetus ja omapärase välimusega tegelases peitub nii palju kuninglikku võimu ja inimlikku meeleheidet. Pärast võtteid kirjutas Kozintsev, et tal pole olnud kunagi varem olnud võimalust töötada nii suurepärase artistiga.

Andrei Tarkovski kutsus Järveti „Solarisesse“ (1971) Kozintsevi soovitusel. „Sain Järvetiga kokku,“ kirjutas Tarkovski Kozintsevile, „ning leidsin, et näitlejana on ta lihtsalt geniaalne.“ Hollywoodi kosmoseseiklustele vastulausena mõeldud „Solaris“ võitis 1972. aasta Cannes’i filmifestivalil žürii eripreemia ning sellest sai kinolegend, mis pole siiani hääbunud. Metafüüsilisi ja inimlikke küsimusi tõstatav film püsib ulmefilmide tippude seas väärikal kohal ja nii mõnegi jaoks on tegemist žanri parima filmiga üldse. Teisi, vastupidi, segavad selle aeglane kulg ja teravad tunnetuslikud dilemmad. Ent igal juhul on „Solaris“ on tõenäoliselt legendaarseim film, milles mõni eesti näitleja on mänginud. Küllap leidub inimesi, kelle jaoks Eesti ongi maa, kust pärineb Tarkovski “Solarises” mänginud Jüri Järvet. Kui nad muidugi Järveti Eesti-päritolu üldse teavad.

Kui Veljo Käsperi „Viini postmark“ 1967. aastal ekraanile tuli, hinnati seda tänases vaates ebaõiglaselt karmilt. Filmi sünnis oli oluline osa Jüri Järveti rollil samanimelises menukas näidendis, ent kuna film lavaversioonist erines, peeti tulemust ebaõnnestumiseks. Aeg on hinnanguid muutnud ja tänaseks kuulub „Viini postmark“ kindlalt eesti komöödiafilmide klassikasse. Film mugandumisest ja konformsusest ühiskonnas, kus inimesi ideaalis taheti tiražeerida nagu šablooni järgi kaste, kõnetab huvilisi ka nüüd. Ühiskonnakriitikast rohkemgi on aga vaatajaid ilmselt köitnud filmi suurepärased näitlejatööd ja vaimukad detailid. Režissöör Veljo Käsper ütles peaosatäitja kohta: „Jüri Järvetit võib kahtlemata nimetada maailmaklassi kuuluvaks näitlejaks. Ta tunneb suurepäraselt oma võimeid ja töötab väsimatult selleks, et end absoluutsesse häälestusse viia. Selline “häälestus” ongi tema kui näitleja suurvorm”.

Ega siia olegi midagi lisada. Võib-olla pikkida siia vähetuntud fakt, et Jüri Järvet on ka ise kirjutanud, 1964. aastal ilmus tema huumorikogumik “Kits kärneriks“.

Allpool valik Jüri Järveti kinorolle, mis tehtud kirjandusteoste põhjal valminud filmides.

Tiina Sulg