Raamatukava

Posts Tagged ‘ulme’

“Percy Jackson ja olümplased: Välguvaras” reedel, 16. oktoobril kell 21.30 TV6s

In raamatukava on 14/10/2020 at 10:18

Ma ei soovita seda filmi. Ei soovita, sest see film on hea näide sellest, et raamat on parem kui film. Kui ei ole mingit kavatsust Rick Riordani Percy Jacksoni sarja raamatuid lugeda, siis jah, palun, võite seda filmi vaadata. Kui poleks raamatuid, oleks see täitsa vaadatav noortele suunatud seiklusfilm. Pealegi on selles filmis hulgaliselt tõesti häid näitlejaid; mis omakorda on näide sellest, et kehva stsenaariumit ei päästa ka hunnik A-taseme näitlejaid.

Tutvustus: On küll 21. sajand, ent Olümpose mäel elutsevad jumalad ja terve rida koletisi on jalutanud keskkooliõpilase Percy Jacksoni (Logan Lerman) koolitöö lehekülgedelt otse tema ellu. Ja nad ei ole sugugi rahul: Zeusi välgunool on varastatud ning Percy on peamine kahtlusalune. Veelgi murettekitavam on poisi ema kadumine. Koos oma kahe parima sõbraga peab Percy sööstma seikluste keerisesse, et tabada tõeline välguvaras, päästa ema ja lahendada mõistatus, mis on jumalatestki tugevam. Režissöör Chris Columbus, osades: Logan Lerman, Brandon T. Jackson, Alexandra Daddario, Pierce Brosnan, Sean Bean, Uma Thurman jt.

Suurim viga, mis selle filmi puhul tehti on Rick Riordani vähene sõnaõigus stsenaariumi kirjutamise osas. Üldiselt on vist maailma ja tegelased loonud kirjanikul ka mingi ettekujutus, kuidas tema maailm ja tegelased välja peaksid nägema, mida tegema ning mida saab ja, mida ei saa filmist välja jätta. On erandeid, seda küll — siinkohal mõtlen näiteks Peter Jacksonit ja Sõrmuste isanda filme. Jackson oli pühendunud Tolkieni Keskmaa kinolinale toomisele ning tulemust teame me kõik. Kuigi Chris Columbus on hea ja suurte kogemustega režissöör, ei usu ma, et tema pühendumine Riordani loomingu ekraniseerimisele oleks Jacksoni omaga võrreldav.

Filmile võiks veel palju ette heita, aga tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis Rick Riordanist ja tema raamatutest. Percy Jackson sai alguse Ricki unejutust oma pojale, kes palus tal jutustada Vana-Kreeka jumalatest. Kui müüdid said otsa, siis oli poeg pettunud ning palus isal ise midagi juurde mõelda. Rickile tuli meelde koolis õpilastega läbi viidud loomingulise kirjutamise harjutus, kus ta palus neil välja mõelda Vana-Kreeka pooljumal, mõne jumala või jumalanna poeg/tütar, ja saata nad retkele mingit ülesannet täitma. See oligi Percy Jacsoni sünd, aga mitte ainult. Koos Percyga tuli ka Annabeth Chase, Grover, Jason Grace, Magnus Chase, Carter ja Sadie Kane, Apollo ja terve rida suuremaid, väiksemaid, kuulsaid ning ka praktiliselt tundmatuid Vana-Kreeka, Vana-Rooma, Egiptuse, ja Skandinaavia jumalaid, jumalannasid ning muid mütoloogilisi tegelasi.

Arvan, et mütoloogia õppimiseks on Riordani raamatud ühed paremad – huumor on nakkav, tegelased tõesti mitmekülgsed, seiklustel ei paista lõppu ning kõigele lisaks jäävad lugemise käigus hästi meelde erinevad mütoloogiatest tuntud tegelased, sest autor suudab nad niivõrd hästi lugejani tuua ning anda neile iseloomu ja koha tänapäeva maailmas.

Eesti keeles on tänaseks ilmunud Percy Jacksoni sarja kõik viis raamatut, aga ilmumata on veel päris palju. Nimetatud viiele raamatule järgneb veel (samuti viiest raamatust koosnev) sari “The Heroes of Olympus”, kus peategelaseks on Jason Grace, aga seikleb taas ka Percy oma sõpradega. “Kane Chronicles” triloogias tegutsevad Carter ja Sadie Kane ning seal on keskseks Egiptuse mütoloogia. Põhjala müüte esindab “Magnus Chase and the Gods of Asgard” kolme raamatuga. Värskeim sari hetkel on “The Trials of Apollo”, kuhu kuulub viis raamatut, neist viimane ilmus 6. oktoobril 2020. Lisaks veel väiksemad raamatud kõrvallugude ja lisamaterjaliga.

Nagu näha on lugemiseks Riordani sulest ilmunud päris palju. Mis edasi? Seda veel ei tea, aga usun, et Riordanil kirjutamiseks fantaasiat jätkub. Võiks vist korraks ekraanide juurde tagasi minna, sest seal toimub küll midagi. Disney+ on teatanud, et valmimas on Percy Jacksoni seiklustel põhinev telesari. Seal on omajagu tegemist ka Riordanil, nii et võib loota, et millalgi lähitulevikus võib vaatajateni jõuda midagi tõesti head. Percy Jackson on lihtsalt loodud telesarjaks, filmist lõigatakse paratamatult liiga palju välja, sarjal on võimalus algmaterjali paremini ära mahutada. Igatahes, hoimae pöialt ja loodame, et Percy Jacksoni uus katse ekraane vallutada on esimesest edukam. Just lugesin ka, et Sadie ja Carter Cane saavad oma ekraniseeringu Netflixis, nii et Riordanil on praegu ikka väga aktiivne aeg!

 

Treiler:

Irina Möldre

“Roaldi retked Eestis: Ulmefännide salamaailm” teisipäeval, 13. oktoobril kell 20.00 Kanal2s

In raamatukava on 10/10/2020 at 18:32

 

Arusaadavatel põhjustel pole meil hetkel eriti võimalik maailmas ringi rännata. Roald Johannson, kes varasemalt on maailmas ringi vaadanud on seetõttu keskendunud samuti Eestile. Põhjus, miks saadet soovitame on selles, et teema on sügavalt kirjandusega seotud. Täpsemalt ühe kindla valdkonna — ulmekirjandusega.

Saate tutvustus kõlab: Kui sageli olete teie pööranud pilgu taevasse ja unistanud kokkupuutest mõne kõrgema tsivilisatsiooni esindajaga? Tänases saates infiltreerub Roald Johannson Eesti ulmefännide salapärasesse maailma ja uurib, kes on need inimesed, kelle elu keerleb täielikult fantaasia ümber ning miks kogunetakse kord aastas ulmefännide üleriigilisele kokkutulekule? Videotutvustuse saab siit.

Saates piilutakse natuke lähemalt 2 ulmefänni eludesse-tegemistesse ja räägitakse juttu mitmetega ning heidetakse pilk peale ulmeringkonnas aasta oodatuimale sündmusele — Estconile. Kuna Estconil antakse kätte ka Stalkeri nimelised ulmeauhinnad siis siinkohal tooks ära ka selle aasta võitjate nimekirja:

  • Parim tõlkeromaan: Liu Cixin «Kolme keha probleem» (Eesti Raamat), tõlkinud Raivo Hool
  • Parim eesti autori romaan: Joel Jans «Tondilatern» (Lummur)
  • Parim antoloogia või kogumik: «Täheaeg 18. Ortoni isevärki avantüür», koost. Eva Luts (Fantaasia)
  • Parim tõlkelühiromaan või -jutustus: Paolo Bacigalupi «Khaimi lapsed», tõlkinud Andreas Ardus. Autorikogus «Takerdunud maa» (koos Tobias S. Buckelliga, Fantaasia)
  • Parim tõlkelühijutt: Kirill Benediktov «Koletis», tõlkinud Veiko Belials. Antoloogias «Raevu päevad» (koost. Veiko Belials, Fantaasia)
  • Parim eesti autori lühiromaan või jutustus: Jaagup Mahkra «Riisirahvas». Antoloogias «Täheaeg 18. Ortoni isevärki avantüür» (koost. Eva Luts, Fantaasia)
  • Parim eesti autori lühijutt: Manfred Kalmsten «Lumemarjaveri» Antoloogias «Täheaeg 18. Ortoni isevärki avantüür» (koost. Eva Luts, Fantaasia)

Kuna juhtus nii, et minu tagasihoidlik isiksus ka antud saates figureerib, siis hõikan välja ka saatest läbi käinud (aga võib-olla ka välja jäänud) ühed oma lemmikud-soovitused, mida lugeda või vaadata: John Scalzi “Vanamehe sõda“, Andrej Sapkowski “Viimane soov” ja Michael Scotti “Alkeemik” ning Sailor Mooni sari.

Ulmekirjandus on tore ja seda on nii mitmesugust, et igaüks võiks endale sobiva leida, ärge kartke, katsetage :)

Seili Ülper

“Thor: Ragnarök” esmaspäeval, 12. oktoobril kell 22.00 TV3s

In raamatukava on 10/10/2020 at 17:53

“Thor: Ragnarök”, režissöör: Taika Waititi, osades: ChrisHemsworth, Tom Hiddleston, Cate Blachett, Mark Ruffalo jt.

“Aquaman” esmaspäeval, 5. oktoobril kell 22.00 Kanal2-s ja “Must panter” esmaspäeval, 5. oktoobril kell 22.00 TV3-s

In raamatukava on 04/10/2020 at 11:17

Kuulge, Kanal 2 ja TV3, olge nüüd tublid lapsed ja leppige omavahel kokku, et üks näitab koomiksifilme esmaspäeviti ja teine teisipäeviti. Ma ei ole just tihe telekavade lappaja, aga see on juba teabmitmes kord, kui TV3 ja Kanal2 samatüübilisi asju samal ajal näitavad. Masendav.

Filmid ise vast masendavad ei ole. Kuna tegu on koomiksifilmidega, siis tõenäoliselt saab sealt silmailu ja ajusurma, et arvatavalt on mõlemas filmis ilusad inimesed, kenad kostüümid, kaunis koreograafia ja imelised eriefektid, aga kui teoreetiliselt peaks “Aquaman” tegelema keskkonnaprobleemidega ja “Must panter” mustanahaliste õigustega, siis seda külge ma neist filmidest eriti ei oota, et vihjeid kindlasti on, aga karta on, et tahe teha märulifilmi käib kõigest muust üle, aga no vahel on miskit sellist ka vaja ning õiges meeleolus võib täitsa meeldidagi.

Eks mu eelarvamusi kinnita suuresti ka kohalikud kriitikud — Aquamani kohta võib lugeda Ralf Sauteri arvustust Postimehes ““Aquaman” on lihtne ja värvikirev nagu pildiraamat“, Heidi Ruuli muljeid elu24s “Ettevaatust, “Aquaman” valmistab ihalevale naisele täieliku pettumuse!“, Sten Kauberi analüüsi ERRi lehel “Värvilises vees helkiv plastspektaakel“; Musta pantri kohta Sten Kohlmani arvamust Õhtulehes “„Must Panter“ – film sellest, kuidas mustad mehed piirid kinni panid“, Andrei Liimetsa ülevaadet ERRi lehel “Musta pantri nürivõitu küünised” ja kõikidest arvustustest kõige positiivsemana Miikael Jekimovi käsitlust “Must Panter – teistmoodi Marveli film” Reaktoris –, aga ikka on kõige targem lood ise üle kaeda ja läbi mõelda.

Koomiksites ilmus Aquaman esimest korda lugejate ette 1941. aastal ja Must Panter 1966. aastal, niiet tegu on juba üsna vanade ja tuntud kangelastega. Tänasele lugejale kõike eelnevat lugeda soovitada tundub veider, aga uudishimust erinevate aastakäikude lugudesse nina pista võiks vast küll.

Tiina Sulg

“Maailmade sõda” FOX-is

In raamatukava on 07/04/2020 at 15:19

“Maailmade sõda” (War of the Worlds”, 2019 USA, Prantsuse, Inglise) FOX- nähtav alates märtsi lõpust, aga kordustega peaks järje peale saama.

Sarja on loonud ja kirjutanud BAFTA auhinnaga pärjatud Howard Overman („Misfits“, „Crazyhead“, „Merlin“), peaprodutsendid on Johnny Capps, Julian Murphy ja Howard Overmann ettevõttest Urban Myth Films. Sari IMDbs.

Pean tunnistama, et sarja otsa komistasin täiesti juhuslikult, eelnevalt sellest üldse midagi kuulnuna. Esimesest hetkest tundus tegevus kahtlaselt tuttav ja oh üllatust, tegu ju ulmeklassikaga
Sarja esimesel hooajal on 8 episoodi. Esmapilgul võib esimest episoodi vaadates hakkata kannatus kaduma, nagu sissejuhatustega vahel kipub minema. Edasi jagub juba põnevust ja pinget rohkem.

Sügisel alguse saanud telesarja “Maailmade sõda”, mis põhineb samanimelisel raamatul, millest kuulnud ilmselt iga ulmefänn, ulmeklassiku Herbert George Wellsi “Maailmade sõjal”, mis nägi ilmavalgust aastal 1898. Teos on kandnud ka nime “London rusudes”.

Teada on, et lisaks arvukatele raamaturükkidele saab Maailmade sõda ka ekraniseeringuna lausa kahes versioonis näha. Uuem film on küll väga kaasajastatud, kuid siiski tasub vaatamist.

Herbert George Wellsist Wikipedias.

Treiler.

Kui astronoomid avastavad sõnumi teisest galaktikast, tõestab see ümberlükkamatult maavälise elu olemasolu. Kogu maailm ootab hinge kinni pidades järgmist kontakti. Kaua ei tule oodata. Mõned päevad hiljem on inimkond peaaegu täielikult hävitatud: kõhedas tühjuses elavad veel vaid mõned üksikud inimesed. Tulnukad jahivad ja tapavad nüüd ellujääjaid, kes üritavad mõista, kes neid ründab ja miks nad neid hävitada püüavad. See emotsionaalne, vaatemänguline ja karakteritele keskenduv seriaal on ainulaadne kombinatsioon inimdraamast ja parimast teadusulmest. See on lugu tavalistest inimestest, kes on sattunud ebatavalisse olukorda – nad on midagi enamat kui pelgalt sõjaohvrid. Tulnukate jõhker rünnak ei ole aga juhuslik: selle põhjuseid võime oma silmaga näha. „Maailmade sõda“, mille tegevus toimub tänapäeva Euroopas, on mitmetahuline sari, mis põhineb H. G. Wellsi ajatul ulmeromaanil.

Triin Võsoberg

Jüri Järvet 100 Tartu Elektriteatris

In raamatukava on 12/06/2019 at 15:04

Jüri Järvet 100 Tartu Elektriteatris — “Kuningas Lear”, “Solaris” & “Viini postmark”. Teisipäeval, 18. juunil kell 19 “Kuningas Lear”, kolmapäeval, 19. juunil kell 19 “Solaris” ja neljapäeval, 20. juunil kell 19 “Viini postmark”.

Elektriteater annab kaasa sellised saatesõnad:

Jüri Järvet näitab end neis filmides väga omapärase ja eripalgelise näitlejana, kes töötas tippvormis erinevates žanrides. Tartu Elektriteatri filmivalik klassikalisest tragöödiast filosoofilise ulme ja satiirilise komöödiani annab aimu meie kunagise legendi suurusest. Mis on peatähtis – kõik kolm filmi väärivad vaatamist eelkõige suurelt ekraanilt.

Grigori Kozintsevi „Kuningas Leari“ (1971) loetakse parimate Shakespeare’i ekraniseeringute hulka kuuluvaks. Järvet valiti filmi peaosatäitjaks pärast aasta kestnud peaosatäitja otsinguid, kusjuures esialgu ei toetanud režissööri ootamatut valikut eriti keegi. Filmi saatis menu nii Nõukogude Liidus kui välismaal ja Jüri Järvet sai 1972. aasta Teherani filmifestivalil parima meesnäitleja preemia. Tema ebatavaline Lear sai paljudele avastuseks, sest paljud ei osanud arvatagi, et selles kõhetus ja omapärase välimusega tegelases peitub nii palju kuninglikku võimu ja inimlikku meeleheidet. Pärast võtteid kirjutas Kozintsev, et tal pole olnud kunagi varem olnud võimalust töötada nii suurepärase artistiga.

Andrei Tarkovski kutsus Järveti „Solarisesse“ (1971) Kozintsevi soovitusel. „Sain Järvetiga kokku,“ kirjutas Tarkovski Kozintsevile, „ning leidsin, et näitlejana on ta lihtsalt geniaalne.“ Hollywoodi kosmoseseiklustele vastulausena mõeldud „Solaris“ võitis 1972. aasta Cannes’i filmifestivalil žürii eripreemia ning sellest sai kinolegend, mis pole siiani hääbunud. Metafüüsilisi ja inimlikke küsimusi tõstatav film püsib ulmefilmide tippude seas väärikal kohal ja nii mõnegi jaoks on tegemist žanri parima filmiga üldse. Teisi, vastupidi, segavad selle aeglane kulg ja teravad tunnetuslikud dilemmad. Ent igal juhul on „Solaris“ on tõenäoliselt legendaarseim film, milles mõni eesti näitleja on mänginud. Küllap leidub inimesi, kelle jaoks Eesti ongi maa, kust pärineb Tarkovski “Solarises” mänginud Jüri Järvet. Kui nad muidugi Järveti Eesti-päritolu üldse teavad.

Kui Veljo Käsperi „Viini postmark“ 1967. aastal ekraanile tuli, hinnati seda tänases vaates ebaõiglaselt karmilt. Filmi sünnis oli oluline osa Jüri Järveti rollil samanimelises menukas näidendis, ent kuna film lavaversioonist erines, peeti tulemust ebaõnnestumiseks. Aeg on hinnanguid muutnud ja tänaseks kuulub „Viini postmark“ kindlalt eesti komöödiafilmide klassikasse. Film mugandumisest ja konformsusest ühiskonnas, kus inimesi ideaalis taheti tiražeerida nagu šablooni järgi kaste, kõnetab huvilisi ka nüüd. Ühiskonnakriitikast rohkemgi on aga vaatajaid ilmselt köitnud filmi suurepärased näitlejatööd ja vaimukad detailid. Režissöör Veljo Käsper ütles peaosatäitja kohta: „Jüri Järvetit võib kahtlemata nimetada maailmaklassi kuuluvaks näitlejaks. Ta tunneb suurepäraselt oma võimeid ja töötab väsimatult selleks, et end absoluutsesse häälestusse viia. Selline “häälestus” ongi tema kui näitleja suurvorm”.

Ega siia olegi midagi lisada. Võib-olla pikkida siia vähetuntud fakt, et Jüri Järvet on ka ise kirjutanud, 1964. aastal ilmus tema huumorikogumik “Kits kärneriks“.

Allpool valik Jüri Järveti kinorolle, mis tehtud kirjandusteoste põhjal valminud filmides.

Tiina Sulg

“Kapten Marvel” kinodes

In raamatukava on 27/03/2019 at 16:45

2008. aastal alustas Marvel Studio universumi, millest on praeguseks kujunenud segane, aga äärmiselt huvitav ja üllatusi pakkuv maailm, loomist. Märtsis jõudis kinolinale MCU (Marvel Cinematic Universe) 21. film „Kapten Marvel”, mis on ühtlasi esimene nais-superkangelase film Marveli filmimaailmas.

Filmi peategelast, Carol Danversit, kehastab Brie Larson ning tema abistavaks jõuks filmis on fännidele juba ammu tuttav Nick Fury, keda kehastab arvutiga mõnevõrra nooremaks sätitud Samuel L. Jackson. Tegevus toimub 90.-ndatel ning loos on kesksel kohal kreede ja skrullide vaheline sõda, millesse tõmmatakse ka Kapten Marvel ja tema kaaslased.

Mis ma ikka öelda oskan? Film oli huvitav, naljakas, värviküllane ja – vähemalt minu puhul – väga, väga oodatud. Viimasest Marveli filmist (Sipelgamees ja Vapsik) on möödunud üle poole aasta ning tahtmine taaskord sellesse maailma sukelduda on väga suur. Nüüd on jäänud vähem kui kuu aega Tasujate neljanda filmini, mis paneb punkti MCU kolmandale faasile ning suvel algab juba neljas faas Ämblikmehe uute seiklustega. Põnevust kui palju!

Muidugi ei saa mainimata jätta ka filmi armsamat tegelast! Minu lemmik tegelaseks kujuneski just Caroli kass Goose. Temaks kehastusid kokku neli kassi – Reggie, Rizzo, Gonzo ja Archie. Arvan, et see peaks olema mingi filmitegemise reegel: „Kui tahad, et su film oleks edukas, siis peab sel vähemalt üks kass olema!”

Soovitan, vaadake filmi ja hoidke kassil silma peal! Ta pole päris tavaline kass :)

Tähistamaks Marveli Filmiuniversumi möödunud aastal täitunud 10 tegutsemisaastat ja peagi lõppevat kolmandat faasi, on raamatukogus pesitsevad Marveli fännid pannud kokku ka pisikese ülevaatliku näituse MCU arengust aastatel 2008-2019 ning mõtisklenud õige pisut ka tuleviku üle. Seda üllitist saab kaema tulla Tartu Linnaraamatukogu keskkogu näituseruumi II korrusel 23. aprillini.

Trailer:

Irina Möldre

“Alita: Sõjaingel” Tartu kinodes

In raamatukava on 09/03/2019 at 11:20

Kel veel koomiksifilmidest küllastust pole, saavad proovida, et kuidas on välja kukkunud täispikk film manga alusel. Arvustused on senini seinast seina: Kaspar Viilup kirub ERRi lehel maapõhja, Ragnar Novod ülistab Delfis taevastesse kõrgustesse ja Stefan Peetri Sirbis kõlgub seal kahevahel, võtab appi küll käepärase posu tsitaate, aga filmi olemust eriti ei ava. Tuleb vist ikka ise järgi vaadata.

Ametlikut tutvustatakse filmi nõnda: Filmimaailma visionäärid James Cameron ja Robert Rodriguez loovad seninägematu kangelanna ambitsioonikas ulmeseikluses “Alita: Sõjaingel”. See on lugu lootusest, armastusest ja vaprusest. Mitmesaja aasta kaugusel tulevikus satub “küber-arst” Ido (Christoph Waltz) Raudlinna prügimäelt teadvuseta küborgi Alita (Rosa Salazar), kes on üsna kehvas seisus. Ärgates ei mäleta Alita midagi oma minevikust, ei sellest, kes ta on ega maailmast enda ümber. Kõik on uus, iga kogemus esmakordne. Ido püüab tüdrukut kaitsta tolle salapärase mineviku eest, samas kui Alita uus sõber Hugo (Keean Johnson) pakub abi kadunud mälestuste taastamiseks. See aga toob Alita kannule tumedad jõud, kes ei peatu millegi ees, et kadumaläinud küborg igaveseks vaigistada… Filmi aluseks on Yukito Kishiro loodud mainekas manga-sari “Gunnm” ehk “Battle Angel Alita”, mis nägi esmakordselt ilmavalgust 1990. aastal.

James Cameron ja Robert Rodriguez on igatahes intrigeeriv loojapaar: üks, kes tabab suurepäraselt keskmise kinokülastaja maitset ja on tuntud oma mastaapse haardega, ja teine, kes sai algse tuntuse pigem niššipubliku rõõmustajana. Hoogu ja pildikeele valdamist peaks küll mõlemal mehel olema, kuidas see koostöö kinolinal välja näeb, eks näis…

Manga maailm on minu jaoks üsna avastamata, aga kuna ma koomiksitesse kui sellistesse olen aja jooksul hakanud üha soosivamalt suhtuma, siis ehk on Yukito Kishiro mangad päris toredad. Meie raamatukogus küll Yukito Kishiro loomingut pole, aga ühtteist on manga-riiulist võtta ja vähemalt teretutvust mangadega saab teha.

Yukito Kishiro loomingu alusel loodud film 1993. aastast:

Tiina Sulg

 

“Jurassic World: Langenud Kuningriik” alates 8. juunist kinodes

In raamatukava on 13/06/2018 at 11:22

Ma mäletan ikka veel seda tunnet, mis mind lapsena valdas, kui nägin esmakordselt Jurassic Parki esimest filmi. Pärast uue triloogia teise filmi vaatamist suundusin koju ja vaatasin üle 1993. aastal linastunud Steven Spielbergi meistritöö. Miks?

Esiteks, lihtsalt selle äsjamainitud tunde pärast. Lihtsalt tahtsin näha, kas see on alles? Oli!

Teiseks, sellepärast, et uus film minus seda tunnet ei tekitanud. Jah, ega ka uue triloogia esimeses filmis polnud seda tunnet, aga vähemalt tundus too huvitav ja värske. Nüüd oli aga filmi lõppedes kõik kuidagi segane ja ma ei ole siiani päris aru saanud, kas asi mulle meeldis või mitte? Ma ei ütle, et tegu on halva filmiga. Kui kõik muu kõrvale jätta, siis vähemalt dinosauruste pärast võib seda täitsa vaadatavaks nimetada. Lihtsalt mulle tundus kõik kuidagi sunnitud ja hädavaevu koospüsivana. Näitlejatöö oli hea, eriefektid hollywoodilikult võimsad, kuid filmi lõppedes jõudsid kõik kohta, milleest edasi minna on keeruline. Kuhu edasi? Võimalusi on nii palju, et minus tekib kahtlus, kas ka filmitegijad ise täpselt teavad, mis triloogia (või tuleb neid filme rohkem?) viimases osas toimuma hakkab?

Kes aga tahab minna tagasi algusesse, siis mina soovitaks lugeda Michael Crichtoni „Sauruste parki” ja vaadata Spielbergi filmi. Elamus garanteeritud!

Irina Möldre

“Mustand” Cinamonis ja Apollo kinos 1. juunist

In raamatukava on 31/05/2018 at 17:13

“Mustand” (Черновик). Noor moskvalane Kirill on andekas arvutimängude disainer, kes ühel kaunil päeval kustutatakse kõigi teda tundnud ja armastanud inimeste mälust. Kirill saab teada, et on valitud tähtsa ja salajase missiooni täitjaks: tema ülesandeks on olla tolliametnikuks universumis leiduvate kümnete paralleelmaailmade vahel. Film põhineb Sergei Lukjanenko samanimelisel romaanil.

Ma tean, et on üsna palju inimesi, kellele ei meeldi Jüri Pino raamatuarvustused, et no heietab maast ja ilmast ja siis jutu lõpus ütleb paar lauset raamatu kohta ka. Aga mulle ta kirjatükid meeldivad, sest see maastjailmast on servapidi ikka sellest raamatust tõuke saanud ja annab päris hästi edasi raamatu meeleolu, sest minu jaoks on igav lugeda, et kes, kus, kellega kokku ja kellega lahku, ma tahan kriitikult teada, mis meeleolu see raamat kannab või toob. Muuseas, ühed parimad meeleolude edasiandjad olid kunagi mu meelest Eesti Ekspressis Ene Kallas ja Mele Pesti ja kunagi ammu ka Margus Kasterpalu ja Tambet Kaugema Postimehes ja nüüd vahel vilksatab seda Alvar Loogi kirjutistes, kuigi ma pean ka kahjuks ära mainima, et ametliku kirjanduskriitika jälgimine on mul pisut soiku jäänud, sest no ei kirjutata just palju nendest raamatutes, millede kohta ma tahaks midagi kuulda, teiseks see tüüpiline “ei ole aega, ei ole aega, hundionu” ja kolmandaks, mitteametlik kriitika täidab augud, olgu arvajateks siis inimesed Ulmekirjanduse Baasis või FBgruppides või laiali erinevates blogides,  selle näitena mõned viited sellesama filmi aluseks oleva Sergei Lukjanenko romaani muljetele: Ulmekirjanduse Baas, Loterii blogi, Goodreads.

Kui jutt on see kooruke ja õpetus see iva, siis mõnikord võib see iva mitte meeldida (või, khõm, mõnikord ka olemata olla olla), aga see kooruke on nii mõnusalt parajalt krõbe ja maitsev, et ei tuust miskit, see sundimatu vaba möla (on ka tüütut möla, aga sellest ma praegu ei räägi), mida ma ise sugugi ei oska, aga mida ma aegajalt naudin, olgu laivis või paberil või interneeduses, ja neid mölaspetse ikka jagub, olgu siis lühimöla näitena Keiti Vilms, artiklimõõdus mölale on vist Pinole raske kedagi kõrvale panna, jutukirjandusse on oma väärika panuse andnud J. J. Metsavana ja vahel suudab mõni terve romaanitäie lahedat-lobedat kaasahaaravat ja muigamapanevat kirja panna, Lukjanenko “Mustand” sobibki mu meelest selleks viimaseks näiteks. Kuna raamatu lugemisest on üsna palju aega möödas, siis ega ma suurt muud peale üldise meeleolu mäletagi, et hoogne jutukas, kus küll pisut liiga palju suurvene šovinismi sees, aga samas, ega paljudel ameerika ulmeautoritel on sarnane seis, et elagu võimas USA ja kõik tunukad räägivad inglise keelt, sellest saab end ka mööda lugeda ja nautida seda, mis ses raamatus head on, seda krõbedat koorukest. Karta on (sarnaselt “Öisele vahtkonnale” ja “Päevasele vahtkonnale”), et filmis on madinat rohkem kui huumorit, aga kindlasti on visuaalne külg omamoodi ja huvitav ning vene näitlejate mäng mõnusaks vahelduseks.

Meeleolumuusikat:

Tiina Sulg

 

 

“Ettemääratus” neljapäeval, 10. mail kell 00.25 ETV2s

In raamatukava on 09/05/2018 at 20:42

Õudusfilmide poolest tuntud vendadel Spierigitel on õnnestunud vändata üks uskumatult hea ulmefilm. Nende teisi filme vaatama mind siiski ei kutsu. Diskrimineerin õudusžanri selleks liialt. Psühholoogiline triller – siit võib midagi huvitavat tulla; must huumor – nämma. Lihtsalt ei suuda oma piiratuse juures mõista, kui geniaalne on see, et kirvega näo ees vehkimine ja liigeste lahti kruvimine tekitavad reaktsiooni, vastavalt hirm-vastikus. Olgu, kui mitte geniaalne, siis vähemasti hea meelelahutus. (Kui kellelgi, kelle maitset solvasin, õnnestub mind kommentaarides ümber veenda, väljendan oma häbi nagu samurai.) Võib-olla vennad lihtsalt ei teadnud, millesse ennast mässivad. Film põhineb Robert A. Heinleini novellil “Kõik teie zombid”, millel on tegelikult zombidega õige vähe pistmist.

Film jääb Heinleini lühijutule truuks, olles seejuures põnev ja rõhutades aspekte, mis võivad novelli lugemisel tahaplaanile jääda. Vennad suutsid õuduselementidest praktiliselt loobuda ja ka ulmet on teostes kahekümne kolme kilo, ehk ühe ajamasina jagu. Aja paradoksid on ulmekirjanike meelisaines. Heinlein läheb sellest kaugemale. Ta pihib endaks saamise loo ja annab mööda lennates turgutava kõrvakiilu saatuselastest hipidele ja determinismi umbsõlmedesse takerdunud mõtlejatele. Puff, tänud. Mul küll oli seda vaja. Annan edasi.

Seda lühijuttu minu teada raamatukogus ei ole. Võib otsida internetiavarustest. Teisi Heinleini teoseid leiab küll.

Sander Kaasik

HÕFF – Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival 27.-29. aprillil

In raamatukava on 25/04/2018 at 21:02

Sellel nädalavahetusel, 27.-29.  aprillil toimub Haapsalus juba 13. HÕFF – Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival. Kolme päeva jooksul tuuakse vaatajateni žanrifilmide paremik (ning ka mõndasid vanu pärleid), mida väljaspool festival Eesti kinodes kusagil näha ei saa. Festival ise kuulub Euroopa žanrikino festivalide paremikku ühendavasse organisatsiooni Méliès. Kokku näidatakse festivali jooksul üle 30 erineva filmi. Siin on lühike tutvustus seitsmest linastuvas filmist, mis põhinevad mõnel raamatul, ning võiksid ehk kirjanduse fännidele meeldida.

“Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke” põhineb prantsuskeelse Kanada ühe tuntuma kirjaniku Gaétan Soucy 1998. aastal ilmunud samanimelisel romaanil. Romaani alusel vändatud stiilse mustvalge filmi lavastajaks on Simon Lavoie.
1930. aastad. Ühes kõledas ja muust maailmast peaaegu eraldatud Quebeci maavalduses pöördub laste elu pea peale, kui ootamatult sureb nende joodikust ja jõhkardist isa. Üksinda jäänud vennad, kellest üks hakkab endas avastama naiselikku alget, peavad tasahilju reaalse eluga harjuma ja sammhaaval saavad nii neile kui vaatajatele selgemaks perekonna häiriva loo tagamaad, milles leidub kuhjaga eksistentsiaalset traagikat ja valu.
Kindlasti mitte klassikaline õudusfilm, pigem lummav ja tohutut pinget täis gootilik draama, kus miski pole lõpuks nii, nagu seda esmapilgul paista lastakse.
Vaata lisainfot.

“Pimeduses sosistaja” baseerub 20. sajandi olulisima Ameerika õudusklassiku H. P. Lovecrafti samanimelisel lühiromaanil. Teos esindab esmakordselt stiilipuhast teaduslik-fantastilist õuduskirjandust, nn kosmitsistlikku õudust. Selle põhjal tegid Sean Branney, Andrew Leman ja David Robertson 2011. aastal Hollywoodi legendaarsete õudusfilmide stiilis ekraaniteose, mis linastus edukalt festivalidel ja mille võtsid ülihästi vastu ka Lovecrafti fännid, kuna see suutis taasluua eheda 1930ndate õhustiku. Mythoscope-tehnikas üles võetud mustvalge linateos on tõeline maiuspala kõigile klassikalise perioodi õudusfilmi sõpradele.
“Pimeduses sosistaja” linastub HÕFFi raames eriseansina, millega soovime tutvustada 2017. aasta lõpus eesti keeles ilmunud mahukat Lovecrafti lühiproosa antoloogiat “Cthulhu kutse”. Ühtlasi on see eelsoojenduseks Lovecrafti (1890-1937) 130. sünniaastapäevale, mida tähistatakse 2020. aastal. Pärast seanssi on kõik huvilised oodatud kuulama Lovecrafti loomingu teemalist ettekannet.
Vaata lisainfot.

“Hommikul ma ärkan ja kõrvetan end teega” on üks 1970. aastate paremaid idabloki komöödiaid ning valminud tuntud Tšehhi ulmekirjaniku ja sealse grupipsühhoteraapia pioneeri Josef Nesvadba (1926-2005) jutustuse põhjal.
Musta huumoriga lugu on sellest, kuidas endine tähtis nats Klaus Abard, kes on hoidnud end vananemisvastaste ravimitega heas vormis, plaanib ajaturismiga tegeleva ettevõtte abil naasta 1944. aasta Saksamaale ja pöörata sõja vältimatu kaotus võiduks, kinkides Hitlerile varastatud vesinikupommi koos vajalike joonistega.
Vaatamata tõsisele teemale on tegemist väga mõnusa komöödiaga, kust võib leida klišeelikke tegelasi, musta huumorit, naljaviskamist Hitleri üle, nutikaid ajasõlmi ja sekeldusi äravahetatud kaksikvendadega.
Vaata lisainfot.

“Keskpäev” on Eno Raua jutustuste „Päris kriminaalne lugu” ja „Telepaatiline lugu” motiividel põhinev film. Kriminaalsust ja telepaatiat sõna otseses mõttes filmis küll ei ole, aga ühe väikese poisi kadumise ja leidmisega on tegemist küll. Lisaks seiklustele leiavad peategelased veel midagi – nii elus kui ka iseendas.
Vaatamist ja nostalgitsemist on selle filmi puhul palju. Juba toonaste lapsnäitlejate, praeguste meelelahutusstaaride – Mihkel Raud, Maria Avdjuško, Ülari Kirsipuu, Tormi Kevvai – nimekiri ajab pea sassi. „Keskpäev” ennetas mingil moel ka Lembit Ulfsaki mõned aastad hiljem valminud kultusfilmi „Keskea rõõmud”. 37 aastat pärast filmi esilinastust on paljugi muutunud, aga üks on ikka sama: meie helesinised unistused ootavad täitumist!
Vaata lisainfot.

“Nõidade koobas” põhineb viljaka ja populaarse fantaasiakirjaniku Kir Bulõtšovi („Kolmanda planeedi saladus”) jutustusel, mis eesti keeles ilmus tänavu veebruaris autori proosakogumikus „Kosmoselaevastiku agent”.
Kommunismist haaratud Maalt pärit siilisoenguga seksikas eriagent Andrei lendab kaugele planeedile, kus evolutsioon on mänginud veidraid vingerpusse. Esiteks pole seal mitte keegi kuulnud kommunismist, teiseks aga eksisteerivad külg külje kõrval üksteisega täiesti sobimatud liigid.
Puised eriefektid, pooletoobine kunstnikutöö ja väga head osatäitmised nõukogude filmikunsti viimastelt suurtelt staaridelt toimivad koos suurepäraselt, kuigi by the book ei tohiks selles filmis toimida mitte miski. Suurepärane ulme ja fantasy ristand à la Soviet Union.
Vaata lisainfot.

 

“Vaimude lahkaja” on populaarsel näitemängul põhineva filmi, mille on lavastanud Andy Nyman ja Jeremy Dyson ning selles saab näha ka „Kääbikust” tuttavat Martin Freemanit.
Paranormaalsete nähtuste detektiiv professor Phillip Goodman (Andy Nyman) on pühendanud oma elu petu-füüsika ja võltsitud üleloomulike umbluu-valdkonna vempude paljastamisele. Professori skeptiku-mõistus saab tõsiselt proovile pandud, kui tema töölauale laekuvad kolm kõhedust tekitavat seletamatut juhtumit: hüljatud hooldekodu valvur (Paul Whitehouse), keda tema öistel patrullkäikudel painavad häirivad nägemused; inimasustusest kaugel metsateel põrguliku autoavarii läbi teinud emotsionaalselt ebastabiilne noormees (Alex Lawther); jõukas endine pankur (Martin Freeman), keda poltergeisti kujul terroriseerib tema sündimata lapse hing. Linaloo pahaendelisus seisneb aga faktis, et kõigil kolmel vaatlusalusel tegelasel on otsene seos professor Goodmani enda eluga. Kas asjaolude uurimise käigus saab skeptikust müstik, selles on küsimus.
Vaata lisainfot.

 

Enamus meist on näinud J.R.R. Tolkieni loomingul põhinevaid Sõrmuste isanda ja Kääbiku filme. Kui paljud teavad aga, et “Kääbikust” on ka varem, 1985. aastal, tehtud film?
Tegemist on ühe väga imeliku telelavastusega, mis peaks olema iga kitšisõbra ja uussiiruse austaja lemmik. Kindlasti läheb sovetikääbik peale neile, kes vaatasid lapsepõlves ETVst „Leopoldi” ja „Mõmmi ja aabitsat”. Inimesed, kes seda taiest näinud, ei unusta nähtut iial ja nende õudusunenäod on uneteadlaste sõnul oluliselt jubedamad kui näiteks need, mille üle on kaevanud „Hellraiseri” vaatajad. On kahtlustatud, et stsenarist oli palgatud selleks, et sisu oleks eelkõige algallikasse võimalikult põlglikult suhtuv, lavastaja katsetas uusi, täiesti tundmatuid ja inimpsüühele võõristavaid tehnikaid ning filmikunstnik tegi võtetel konstantselt hapet. Kitši, offbeat-huumori ja uussiiruse entusiastidele läheb see film peale, kõik teised lähenegu ettevaatlikult. Bilbo Bagginsi rollis näeme Mihhail Danilovit (1937-1994), kes on mänginud ka sellistes suurfilmides nagu „Agoonia” või „Meister ja Margarita”.
Vaata lisainfot.

Jana Raidma

Filmitutvustused lühendatult HÕFFi lehelt

“Valmistub esimene mängija” Cinamonis, Ekraanis ja Apollo kinos

In raamatukava on 11/04/2018 at 12:07

Tutvustus: Filmiloojal Steven Spielbergil on valminud ulmeline seiklusmärul “Valmistub esimene mängija”, mis põhineb üleilmselt kuulsust kogunud samanimelisel Ernest Cline’i menukil. Film leiab aset aastal 2045, kui maailm on kaose ja kokkuvarisemise äärel. Lunastust leitakse geniaalse ja ekstsentrilise James Halliday (Mark Rylance) loodud kallist virtuaalreaalsuse universumist OASIS-est. Kui Halliday sureb, jätab ta kogu oma üüratu varanduse esimesele, kes leiab kuhugi OASIS-esse peidetud digitaalse lihavõttemuna. Nii saabki alguse kogu maailma haarav võistlus. Kui osalema asub ebatõenäoline kangelane Wade Watts (Tye Sheridan), ootab teda kaelamurdev ja tegelikkust moonutav aardejaht müstikat, avastusi ja ohte täis fantastilises universumis.

Filmi ma näinud ei ole, aga raamat oli küll üsna tempokas ja kaasahaarav, pikemalt kirjutasin oma lugemiselamustest siin.

Raamatust on veel kirjutanud J. J. Metsavana “Reaktoris“, Karoliina Kagovere “Postimehes” , Triinu Rannaäär oma blogis ja mitu arvajat Ulmekirjanduse Baasis.

Ja filmimuljeid on jaganud Andrei Liimets “Eesti Ekspressis“, Hendrik Alla “Postimehes“, Sten Kohlman “Õhtulehes“, Sten Kauber ERRi lehel ja Madis Vasser videomängudele pühendunud lehel videogamers.eu.

Hakkasin otsima “Ruffuse” eurovisioonilugu, seda, kus kaheksakümnendad tagasi tulevad, aga leidsin hoopis midagi muud. Järmine klipp on enne või pärast filmi vaatamist võrdluseks, et palju siis neid nõuandeid filmi meeleolu loomiseks sisse läks:

Tiina Sulg

“Marslane” esmaspäeval, 19. märtsil kell 22.30 TV3-s

In raamatukava on 17/03/2018 at 20:56

Marslane (The Martian, 2015)

Tutvustus: Marsi missiooni käigus satub ekspeditsioon Ares III tugeva tormi kätte ning on sunnitud viimases hädas evakueeruma. Astronaut Mark Watney (Matt Damon) jääb tormis kadunuks ja teda peetakse surnuks. Marsilt kiiruga lahkunud meeskond aga ei tea, et Watney on imekombel tormist eluga pääsenud… Õnn pääsemisest võib jääda aga üürikeseks, sest ta leiab end ihuüksi vaenulikult planeedilt. Nappide varudega peab ta lootma omaenda leidlikkusele, taibule ja südikusele, et saata Maale signaal, et ta endiselt elus on.Miljonite kilomeetrite kaugusel näevad NASA ja rahvusvaheliste teadlaste grupp tohutult vaeva, et ”Marslane” saaks koju toodud. Tema meeskonnakaaslased aga plaanivad hulljulget, kui mitte lausa võimatut päästemissiooni. Neid kaht lugu jälgib kogu maailm, hoides pöialt, et kaugele planeedile lõksu jäänud mees siiski turvaliselt koju jõuaks. Režissöör: Ridley Scott, osades: Matt Damon, Sean Bean, Kristen Wiig, Sebastian Stan, Jessica Chastain, Chiwetel Ejiofor jt.

Film on hea, sai kriitikutelt kiita ja võitis ka mõned auhinnad. Samas, kui poleks Andy Weiri raamatut, millel film põhineb, oleks ka kõik muu olemata jäänud. Oluline ongi see, et raamatut poleks peaaegu raamatuna olnudki!

Romaani „Marslane” kirjutamist alustas Weir juba 2009. aastal. Peab tunnistama, et autor tegi kõvasti uurimistööd, nägi vaeva, et kõik oleks võimalikult tõepärane ning vältis ebaoluliste isikute ja tegevuse liialt üksikasjalikku kirjeldamist. Kuna tema varasemad jutustused olid jäänud suuresti kirjastuste tähelepanuta, siis otsustas Weir 2011. aastal avaldada „Marslase” järjejutuna oma koduleheküljel, hiljem ka Amazoni Kindle’i versioonina hinnaga 0.99 senti (madalaim võimalik hind). E-raamatust kujunes bestseller ning 2014. aastaks tundsid teose vastu huvi ka kirjastused ning juba märtsis ilmus raaamat kõvakaanelisena ja oli valmis vallutama edetabeleid.

Filmiõigused läksid 20th Century Foxile 2013. aastal ning esilinastus 2015 Toronto Rahvusvahelisel Filmifestivalil. Nagu öldud sai film kriitikutelt kiita – peamiselt visuaalsete efektide ja teadusliku täpsuse, aga ka muusika ja üleüldise meeldivuse tõttu. Oluliseks partneriks filmi juures oli ka NASA ning huvitava faktina võik ehk mainda, et filmi stsenaariumi esimene lehekülg on päriselt kosmoses käinud (detsembris 2014).

Lõpetuseks ehk veel mõned huvitavad faktid: stuudiosse rajati päriselt kartulipõld, kuhu erinevatel aegadel külvati kartulid, et neid saaks võtetel kasutada. Üheks võttekohaks oli näiteks Wadi Rum Jordaanias, kus on muuhulgas filmitud mitmed teised Marsi käsitlevad filmid (Mission to Mars (2000), Punane planeet (2000), Viimased päevad Marsil (2013)). Tähelepanu võib juhtida sellelegi, et nii mõnigi „Marslases” nähtav tehniline lahendus on hetkel reaalselt väljatöötamis staadiumis erinevates kosmoseagentuurides.

Kui aga „Marslase” nägemisest ja lugemisest veel väheks jääb, siis võib alati juurde lugeda, lauamängu mängida või kas või vana klassika juurde tagasi pöörduda ja mitmekümnendat korda vaadata veidi teistsugust filmi „Marss ründab”!

Treiler:

Irina Möldre

“”Hukkunud alpinisti” hotell reedel, 9.märtsil kell 22.10 ja laupäeval, 10.märtsil kell 14.30 Tallinna TVs

In raamatukava on 09/03/2018 at 13:09

Kohaliku filmiloo klassika ja Eesti esimene ulmefilm “”Hukkunud alpinisti” hotell”, režissööriks Grigori Kromanov (“Viimne reliikvia”, “Mis juhtus Andres Lapeteusega?”), valmis 1979. aastal vendade Arkadi ja Boriss Strugatski samanimelise raamatu põhjal.
Raamatu puhul ei ole minu arvates tegemist tüüpilise vendade Strugatskite teosega. Millegipärast tuli seda lugedes meelde Agatha Christie “Kümme väikest neegrit”. Seal on mingi sarnasus, mis seisneb ehk selles, et tegevus toimub maailmast eraldatud kohas, vanas hotellis. Mõlemas teoses on koos täiesti erinevad ja tihti teineteisele vastumeelsed inimesed ning toimub midagi müstilist, mis paneb kõiki närveerima ja arvama, et selle taga on keegi külastajatest. Erinevalt Agatha Christiest ei ole siin kohtumõistjat, kes tahab kedagi karistada ja põleb kättemaksuihast. “”Hukkunud alpinisti” hotellis” on tegemist siiski ulmega. Sellepärast on siin tulnukad, kes vaatlejatena salaja külastavad planeeti Maa.

 

Lühidalt filmist:

Inspektor Peter Glebsky läheb anonüümkirja peale Alpidesse “Hukkunud Alpinisti” hotelli. Kohale jõudnuna avastab ta, et tegemist on valehäirega, kuid otsustab ööseks sinna jääda. Kuid hiljem toimub laviin, mis eraldab hotelli välismaailmast. Seejärel algavad salapärased juhtumid. Hotelli külaline Olaf avastatakse surnuna, Hinckus on oma voodis kinni seotud ja hotelli lähedalt leitakse külmunud Luarvik. Oletatakse, et ta on Hinckuse sõber, kuid Luarvik ütleb, et hoopis Olaf ootas teda. Inspektor Glebsky asub otsima Olafi mõrvarit. Kahtlusalustega hakkavad toimuma aga saladuslikud lood. Nad surevad ja ärkavad uuesti ellu, võtavad teiste inimeste kuju ning väidavad, et nende eksistents sõltub diplomaadikohvris asuvast energiaallikast, mis leiti Olafi kõrvalt ja on nüüd Glebsky käes. Tulnukad on aga arusaamatul kombel passiivsed. Nad ei püüagi jagu saada inspektorist, kes laviini tõttu peaks ju nende meelevallas olema. Glebsky asub tegutsema, et süüdlane välja selgitada, kuid tõsiasjad viivad ta järeldusele, millega ratsionaalsel mõistusel on raske leppida.

Filmis kõlab Sven Grünbergi muusika. Osades peamiselt Baltimaade näitlejad, sealhulgas Eesti tippnäitlejad Jüri Järvet, Sulev Luik, Mikk Mikiver.

Lõppu ka üks huvitav fakt. Täheldatud on, et filmis domineerivad Eesti lipu värvid: sinine, must ja valge.

Varem on sama filmi kohta blogis kirjutanud ka Kaja Kleimann.

Marite Lõokene