Raamatukava

Posts Tagged ‘telesari’

„Babülon-Berliin“ Jupiteris

In raamatukava on 10/04/2021 at 11:25

Teos: Volker Kutscher „Märg kala“ Tänapäev, 2019, tlk Tiina Aro (originaal: „Der nasse Fisch“, Kiepenheuer & Witsch, 2008)

Jupiter: Saksa ajalooline krimisari „Babülon-Berliin“ I ja II hooaeg (režii ja stsenaarium: Tom Tykwer, Achim von Borries, Hendrik Handloegten)

PÖFF tutvustas saksa kõige kallimat ja rahvusvaheliselt edukaimat seriaali Eesti filmivaatajale juba 2017. aasta sügisel, seriaali valmimisaastal. Ilmselt jõudsid paljud vahepeal sarjaga tutvust teha läbi mingi voogedastuskanali või Soome televisiooni, aga lõpuks ometi on sarja kaks esimest hooaega Eesti vaatajatele Jupiteris kättesaadavad. Olgu kohe öeldud, et valminud on ka sarja kolmas hooaeg ning neljanda ülesvõtmine peaks algama tänavu. Seriaali näitamise õigused on ostnud praeguseks rohkem kui 90 riiki.

Filmisõpradele pole seriaal ilmselt märkamata jäänud, ka meedias on see piisavalt tähelepanu pälvinud, aga ma pole üldse kindel, kas kõik sarja vaatajad ja fännid ikka teavad, et sarja kahe esimese hooaja aluseks olevat kirjandusteost on võimalik ka eesti keeles lugeda — tuleb vaid üles leida Volker Kutscheri ajalooline politseikrimi „Märg kala“. See on esimene osa Kutscheri täna juba kaheksast romaanist koosnevas krimisarjast, mille tegevuspaik on Berliin ja keskne tegelane Kölnist pärit politseiuurija Gereon Rath. Romaanisarja esimesed romaanid on autor paigutanud Weimari Vabariigi turbulentsesse lõpuperioodi, aastasse 1929, aga hilisemad juba Natsi-Saksamaa aastatesse. Seni viimase, 2020. aastal ilmunud romaani pealkiri „Olümpia“ kõneleb enda eest — kätte on jõudnud aasta 1936.

Raamatu lugemine tasub end ära juba seetõttu, et romaani ja teleseriaali vahel on mitmeid erinevusi. Kirjanik andis stsenaristidele täieliku loomingulise vabaduse ja on tagantjärele intervjuudes kinnitanud, et filmitegijad on romaani tuuma ära tabanud ning ta tunneb oma romaani tegelaskujud filmis ära, kuigi nad näevad tema kujutluspiltidest erinevad välja.

Mida siis romaanist leida võib, mida filmis pole? Romaani Gereon Rath ei ole Esimese maailmasõja veteran sõjakoledustest tuleneva taagaga, rindesõdur oli ainult tema vend. Kõige enam on filmitegijad aga ümber kujundanud Charlotte Ritteri tegelaskuju. Alates juba hüüdnimest, filmis on see Lotte, romaanis Charly. Film ja romaan langevad kokku üksnes selles, et Lotte peab stenotüpisti ametit ja tema eesmärk on saada tööle politseisse. Romaani Charly ei ole pärit vaesest töölisperekonnast, vaid hoopis kodanlikust miljööst ja finantseerib politseitööga oma juuraõpinguid. Sarja pole samuti jõudnud tema armusuhe Gereon Rathiga. See-eest puuduvad romaanist Rathi vennanaine Helga ja tema poeg. Romaanis põgusalt esinevad venelased Aleksei Kardakov ja Svetlana Sorokina on seriaalis saanud märksa suurema kaalu.

Erinevusi on teisigi, nii et tasub kirjandusliku algmaterjaliga tutvust teha küll!

Linda Jahilo

 

„Viis koostisosa – Jamie kiired ja lihtsad road” esmaspäeval, 22. märtsil kell 12.15 ETV2-s

In raamatukava on 20/03/2021 at 11:21

Iga kodukokk on mõnikord tundnud tüdimust, et mida täna perele pakkuda lõuna- või õhtusöögiks. Kõik tuttavad road on korduvalt läbi proovitud, kuid uued retseptid tunduvad tihti keerukad ja aeganõudvad.

Inspiratsiooni saamiseks tasub pöörduda kogenud kokkade retseptivaramutesse, mis õnneks sisaldavad ka lihtsaid ja lausa väga lihtsaid roogasid. Telekokkadest üks tuntuim on inglise kokk Jamie Oliver, kelle humoorikas ja vahetu suhtlemislaad on köitnud paljude maade (tele-)vaatajad.

Jamie Oliveri retseptid raamatus „5 koostisosa : kiired ja lihtsad road” ja samanimelises telesarjas on just kategooriast lihtsad ja veel lihtsamad road, mis valmivad kiirelt, aga on samas tervislikud. Sul on vaja lihtsalt igaks toiduks viit koostisosa ning lisaks mõnda n-ö viiest kangelasest: oliiviõli küpsetamiseks, külmpressitud oliiviõli maitsestamiseks, punaveiniäädikat, meresoola ja musta pipart. Nii lihtsalt valmivadki uued maitsed pere söögilauale. Kui on soovi rohkem proovida ja katsetada, siis tuntud telekokal on ilmunud eesti keeles päris korralik kogus kokaraamatuid. Head kokkamist ja nautimist!

Klaari Tamm

“Jäljed” ja “Shetland” Jupiteris

In raamatukava on 14/03/2021 at 01:09

Mu Šotimaa-vaimustus käib kuidagi hooti ja ettearvamatult. Vahel nagu unustan ära, aga siis toob miski jälle meelde, eelmine kord oli selleks Sean Connery lahkumine, see kord ingliskeelne noorteulmekas (kui kedagi täpsemalt huvitab, siis Teri Terry “Contagion”, aga tegelikult pole see kuigi tähtis, et just see raamat), kus iga loetud Šoti kohanimega hakkas raamat mulle sutsukene rohkem meeldima.

Klõpsasin Jupiteris krimisarju ja esimesena jäi mulle ette Jäljed“, mille tegevus toimub Dundees, paralleelselt jooksevad ühe 18 aasta taguse mõrva ja äsjajuhtunud tulekahju uurimised, rõhk on pigem inimestel kui uurimistel, loodus- ja linnavaated on võrratud, šoti kõnepruuk paitab kõrva ja krimilugu oli ka päris hästi kokku õmmeldud. Sarja algloo pani kirja Val McDermid, kellelt on eesti keeleski paar raamatut ilmunud: “Näkineiu laul” ja “Tapakihk veres“. Val McDermidi raamatuid on meie raamatukogus ka inglise keeles, üks uuemaid on 2019. a. ilmunud “Broken ground“.

Siis tuli järg Shetlandi kätte. “Shetland” põhineb Ann Cleevesi loomingul. Jupiteris on neli hooaega, IMDb andmetega on seal erinevus, tundub, et montaažimeistritel oli omajagu tööd ning erinevates riikides on hooajad ja osade pikkused erinevad.

Sarjas on huvitavad karakterid, siitsealt saab infot Shetlandi eluolu kohta, loodus- ja linna(küla)vaateid on imetlemiesks omajagu, krimilood suht nutikad ja keelepruuk mõnus, eriti meeldisid mulle need vähese jutuga väänikud vanamehed :) ning kui ma pisut ringi guugeldasin, siis tuli välja, et üldse on sarjas suuresti kasutatud šoti näitlejaid, mõned neist on koguni Shetlandilt pärit. Hea meel oli saada kinnitust ühest teisest raamatust üles nopitud faktile, et Šoti ja Norra on tegelikult üksteisele üsna lähedal ning et laias laastus on saareelul igal pool mingid ühised jooned, näiteks see kõik tunnevad kõiki nii positiivses kui negatiivses mõttes, erinevus on detailides.

Kui katkuaeg kunagi läbi saab ja aeg on reisiplaane tegema hakata, siis kohalikud plaanivad teha ekskursioone filmiga seotud paikadesse. Mul hakkasid küll varbad selle jutu peale kihelema :)

Esimese hooaja osad on sellised klassikalised krimisarja omad, et ühes osas on üks lugu ning iga osa on erineva raamatu põhjal. Järgmised hooajad sarnanevad eelmainitud “Jälgedele”, lugu jutustatakse osade kaupa läbi hooaja, ka on järgnevatel osadel kirjas, et sari on Ann Cleevesi karakterite põhjal, mitte romaanide põhjal. Kas selle tõttu või mingil muul põhjusel, aga mulle tundus esimene hooaeg kõige tugevam, ülejäänuid oli küll huvitavad vaadata, aga ei läinud nii hinge, oli tarbetut venitamist, ka läksid teemad liig päevapoliitiliseks kätte ära ning oldi kohati punnitatult julmad. Ahjaa, vaatajatele veel soovitus, et ärge neid osade-kokkuvõtteid lugege, need on kirjutanud keegi, kes ise krimkasid ei tarbi ning annavad liiga palju infot välja.

Ann Cleevesi romaanid (“Ronkmust“, “Valged ööd“, “Punased luud“, “Vareselõks“, “Sinine välk“, “Surnud vesi“, “Lugusid jutustades“, “Õhku haihtunud“, “Külm maa“, “Kulutuli“) on meil raamatukogus üsna populaarsed, ingliskeelsetest on värskeim “The long call“. Kui Ann Cleevesi looming kõnetab, siis tema teoste põhjal on olemas (ja Jupiteris nähtav) ka sari Vera, aga see sari viib praegusest teemast natuke liiga lõunasse.

Huvitavaid Šoti krimikirjanikke on veel palju, aga ma toon siin välja kolm nime: M. C. Beaton,  kes jättis mulle ühel Heade Ridade kohtumisõhtul äärmiselt sümpaatse mulje, kelle looming mind ennast just eriti ei kõneta, aga kes on meie raamatukogu lugejate vaieldamatu lemmik krimikirjanike hulgast, kelle krimid on natuke leebemat sorti ning tema romaanide tegvuspaigaks on enamasti Šoti maakohad, Liia Lassi kirjutas ühe teose kohta Lugemissoovituse blogisse; Ian Rankin, kes on minu lemmik Šoti krimikirjanike hulgas, tema teoste tegevuspaik on enamasti Edinburgh ning krimi ja olme on minu meelest tema loomingus oivalises tasakaalus, Lugemissoovituse blogisse kirjutas ühe raamatu kohta Tiina Tarik ning Ian Rankini elust ja loomingust tegid lühikokkuvõtte Annika Aas ja Halliki Jürma; Alexander McCall Smith on üsna mitmekülgne autor ning erinevad sarjad toovad erinevaid ja ootamatudki tegevuspaiku, minu silmis on tema eriline tugevus südamest tulev soojus, mida ta suudab ka krimilugudesse sisse panna, Lugemissoovituse blogist saab lugeda Kaja Kleimanni juttu Šotimaal toimuvast krimisarjast ning Krõõt Kaljusto-Munck kirjutas Botswana-sarja raamatust.

Tiina Sulg

 

“Lupin” Netflixis

In raamatukava on 06/03/2021 at 11:02

Selle aasta alguses jõudis Netflixi vaatajateni värske Prantsuse sari, mis oli varsti ka igasuguste vaadatavust käsitlevate pingeridade tipus. Sellises nimekirjas märkasin seda minagi ning muidugi otsustasin sellele kiire pilgu peale visata. Kiirest pilgust liikusin ma üsna kindlal sammul terve esimese hooaja lõpuni vaatamiseni (5 osa pole küll kuigi palju, aga ikkagi).

Sarja peategelaseks on Assane Diop, kelle suureks eeskujuks on Maurice Leblanci loodud härrasvaras Arsene Lupini tegelaskuju. Diop kasutab Leblanci raamatut peaaegu et käsiraamatuna ning vähemalt Lupini-fännist politseinikule jõuab üsna ruttu kohale, et esimese sarjas nähtud suure röövi teostamisviis langeb pea täielikult kokku selle inspiratsiooniks olevas raamatus toimunuga.

Minu jaoks paigutub see sari samasse kategooriasse BBC “Sherlocki” sarjaga, kuigi lähenemine algmaterjalile on vägagi erinev. Kui “Sherlocki” puhul tuuakse kuulsa detektiivi ja tema abilise seiklused tänapäevamaailma, siis “Lupini” puhul on tegu hoopis teistmoodi elukaga. Nagu öeldud, on Arsene Lupin pigem inspiratsioon, ning härrasvaras jääb seiklema oma aega. Assane Diop võtab aga Lupini nimegi endale ning tegutseb oma suure eeskuju vaimus.

Muidugi pole see sari ei esimene (ega kindlasti ka viimane) kord kui Arsene Lupin jõuab suurele või väiksele ekraanile. Esimene film vähemalt Wikipedia andmetel valmis juba 1908. aastal. Arvestades, et esimene härrasvarga lugu ilmus 1905. aastal, siis käis see väga kiiresti. Seni viimane jääb 2011. aastasse ning valmis Jaapanis. Nende kahe vahele jääb üle 100 aasta ja üle 20 filmi.

Mainiks lõpetuseks ka seda, et seni viimase filmi valmimine Jaapanis pole sugugi üllatav — Arsene Lupini tegelaskuju on sealmaal küllaltki populaarne. Juba 1967. aastal ilmus manga “Lupin III”, kus tegutseb kuulsa härrasvarga lapselaps. Jah, jah, muidugi olen ma näinud selle manga põhjal valminud animet. Ja ka Ghibli stuudio filmi.

Irina Möldre

„Requiem“ Netflixis

In raamatukava on 03/02/2021 at 12:40

Mulle meeldivad igasugused salapärasused ning inimloomuse kõige pimedamad ja võikamad keerdkäikude lõpus pesitsevad tupikud. Mulle meeldivad ka naispeategelastega raamatud, filmid, sarjad, kus peategelase päästmises ei osale teine sugupool (ajalooliselt naistele omistatud nimetus, aga siinkohal hoopiski meestele). Naisi on sajandeid allasurutud toodud eelkõige ettekäändeks, et igasugune tegevus soodustab emaka välja kukkumist (no tõepoolest!).

2018. aastal Netlixis ilmunud „Requiem“ on 6-osaline sari, mis algselt pidi saama ka teise hooaja, kuid kahjuks rahalistel põhjustel jäeti sinnapaika. Tegemist on eneseotsingu ja õudussarjaga, sekka hullumeelsust ja väikelinnale omaseid rõvedaid saladusi.

Peategelane Matilda (Lydia Wilson) otsustab peale oma ema tontlikku enesetappu hakata uurima oma päritolu ning avastab, et tegelikult ta ema ei olnudki ta ema ja ta ise ei olegi tema ise. Matilda on tugev karakter, kelle kindlameelsus ja sihikindlus toob kaasa palju ohvreid, kuid lõpuks leiab ta otsitud vastused. Aga kas see kõik on olnud seda väärt?

Ma ei taha eriti ära rikkuda selle imelise sarja ootamatusi, kuid seal on kesksel kohal Elizabeth I õukonna maagi John Dee leiutatud inglite keel – John Dee väitis, et inglid aitasid tal paljusid raamatuid kirjutada ja nii mitmeidki probleeme lahendada. Seetõttu sai talle osaks sajandite pikkune põlgus ja naeruvääristamine. John Dee ei olnud üksnes alkeemik, vaid tegelikult ka teadlane ja filosoof, kuid 16. sajandil ei olnud neil mõistetel kiriku jaoks erilist vahet.

Inglite keelest on kütkestavalt kirjutanud samanimelise romaani Meelis Friedenthal, kelle raamatust kirjutasin ma ammu-ammu lugemissoovituste blogisse.

Liis Pallon

„Young Wallander“ Netlixis

In raamatukava on 01/02/2021 at 12:57

Wallanderist ja Põhjala tumekirjandusest on siin blogis kirjutanud nii Kaja Kleimann kui ka Tiina Sulg. Wallanderist endast on tehtud üpris palju sarju, Kaja soovitatud briti telesari on kindlasti üks parimaid ja silmapaistvamaid, kuigi Põhjala tumekirjanduse ängi ei suuda see päris täpselt tabada.

Kurt Wallander on Henning Mankelli loodud kirjanduslik tegelane, kelle siseilm on erinevate traumaatiliste juhtumiste ja lähedaste nõudmiste, ootuste tõttu parandamatult sõlme läinud. Ühest küljest on tegemist emotsionaalselt ebaintelligentse ja teisalt äärmiselt tundliku tegelaskujuga. Mõnikord on väsitav näha sadu ja sadu filme, telesarju samasugustest piinatud keskealistest politseinikest, aga Wallander on minu jaoks sümpaatne ja arusaadav karakter.

„Young Wallander“ on eelmisel aastal Netflixi enda poolt välja antud Rootsi-Suurbritannnia ühistööna ilmunud 6-osaline sari, mis loodetavasti saab ka uue hooaja. Sündmused leiavad aset tänapäeval ja eelnevad Mankelli raamatute tegevustikule. Põhimõtteliselt on see justkui kujunemislugu, visuaalne Bildungsroman. Sari lahkab tänapäeva heaoluühiskonna pahesid ja hüvesid, rassilisi konflikte ning inimeste ürgset vajadust hoida ja kaitsta oma.

Sari ei saanud positiivset vastukaja, sest kriitikud, kes olid vana Wallanderiga harjunud ei suutnud mõista noore Wallanderi põhjendatud olemasolu tänapäeval. Kurtes eelkõige selle üle, et miks peaks Mankelli fännidele tänapäevane Wallander korda minema. Tegelikult näen mina aga selles sarjas püüdu meelitada nooremaid, ühiskonna kriitilisemaid vaatajaid kirjanduslike tegelaste juurde, kes võib-olla ununeksid, sest neid ei ole ajakohastatud.

 

Liis Pallon

“Sanditon” Jupiteris

In raamatukava on 27/01/2021 at 11:40

Kuigi ERRi veebikanal Jupiter on juba päris kaua (alates 2020. a aprillist) käigus olnud, siis ma avastasin kanali alles selle aasta alul. Toomas Luhats on kirjutanud artiklis “ERR-i uus veebikanal Jupiter: Mis? Miks? Kellele?” täpsemalt lahti, mida ja kellele Jupiter pakub, sealt saab igaüks vaadata, kas just talle miskit põnevat on.

Minu jaoks on Jupiter eelkõige mahamagatud mängufilmide ja telesarjade jaoks, “Sanditongi” oli ekraanil kevadel, aga mina märkasin alles paar nädalat tagasi, et selline asi üldse olemas on.

ERR tutvustas sarja nii:

Jane Austeni viimase, lõpetamata romaani põhjal valminud draamasari viib Sanditoni, kunagisse unisesse kalurikülla, mis nüüd muutub kiiresti moodsaks kuurordiks. Sinna kogunevad rikkad pärijad ja ärimehed, kes kõik loodavad haljale oksale jõuda.

Loo keskmes on noor neiu Charlotte Heywood, kes satub juhuslikult kokku abielupaariga. Paar on teel Sanditoni ja meelitavad ka tema endaga kaasa. Moodsa kuurordi imed panevad tüdrukul esialgu pea ringi käima, kuid ei lähe kaua, kui ta hakkab avastama rikaste ja kuulsate saladusi ning intriige.

Jane Austen jõudis oma viimastel elukuudel kirja panna 11 peatükki, enne kui 1817. aastal suri. Sari algab Austeni loodud süžeega, kuid suurem osa on siiski stsenaristi edasiarendus. Seriaali taga seisab Emmy ja BAFTA-ga pärjatud Andrew Davies, kes on tuntud ajastuteemaliste filmide-sarjade poolest. Tema loomingu hulka kuuluvad “Sõda ja rahu”, “Uhkus ja eelarvamus”, “Hüljatud” jne. Osades: Rose Williams, Theo James, Leo Suter, Anne Reid, Kris Marshall, Jack Fox, Kate Ashfield, Crystal Clarke, Charlotte Spencer

Eesti keelde seda Jane Austeni poolelijäänud romaani tõlgitud ei ole, aga ingliskeelsena on see meie raamatukogus täitsa olemas, üks seitsmekümnendate lõpust ja üks kümneaastatagune.

Sari mulle meeldis. Mul üldse ei ole Jane Austeni ekraniseeringute vastu midagi, tollane mood on mu meelest kena vaadata ja omamoodi vahva on, kuidas erinevatel aastatel ja aastakümnetel kostüümikunstnikud seda ajalooperioodi on tõlgendanud, mida rõhutanud ja millise osa tagaplaanile jätnud. Briti näitlejatel on mu meelest mingi eriline võlu ja kostüümidraamades on nad kuidagi eriti ehedad ja toredad vaadata, nende mängus on nii teise ajastusse minemise usutavust kui pisikest mõnusat küünilist kõrvalpilku. Ja pealegi, valitud sõnavaraga briti aktsent on kõrvale nii mõnus kuulata.

Siitsealt noppisin välja, et Austeni põhjal on vaid sarja esimene osa, ülejäänu läheb stsenaristide fantaasia rada. Ma arvan, et sedakorda on see stsenaristide fantaasia käinud suhteliselt sarnast rada, kui Austenilgi oleks olnud, et põhikarakterid on ju tuttavad: vaesemates oludest terane, tragi ja paljulugenud neiu, natu kõrgemast klassist ja varakam noormees, toetavaid kõrvaltegelasi, koomilisi kõrvaltegelasi, üks üksik rikas terava keelega lesk. Uhkus ja eelarvamus, mõistus ja tunded, valestimõistmised ja viimasel hetkel selgeksrääkimised. Kõrvaltegelaste lood olid vast rohkem välja joonistatud, kui Austenil seda olnuks, ning mõnede kõrvaltegelaste elukäik vist liiga moodsa lähenemisega, üleüldine õhkkond rohkem tegutsemist kui õhkamist soosiv, ja see lõpp… aga nii üldjoontes, tundus täitsa austenlik lugu.

Lugege siis Jane Austeni loomingut, eesti või inglise keeles, korralikult lõpetatuid või poolelijäänud romaane, originaale või hoopis teiste autorite lugusid Jane Austeni loomingu ainetel. Ja miks ka mitte kostüümiajalugu, näiteks Melissa Leventoni koostatud “Mida kanti, millal kanti : rõivastuse põhjalik illustreeritud ajalugu antiikajast üheksateistkümnenda sajandini“, mille kohta Britt Rosen kirjutas Postimehes sooja arvustuse “Toekas teos rõivaloofriikidele“.

Tiina Sulg

“Midsomeri mõrvad” reede õhtuti ETV-s, laupäeviti ja pühapäeviti TV3-s

In raamatukava on 28/05/2020 at 08:13

Idüllilised Inglismaa külakesed on ühed ohtlikud paigad! Seda on meile õpetanud mitmed suured krimikirjanikud ning juba üle 20 aasta õpetab seda meile inspektor Barnaby Caustoni politseijaoskonnast. Vahepeal on küll Tom Barnaby erru läinud ja ohjad üle võtnud John Barnaby, aga ega see Midsomeris midagi suurt muutnud pole. Tulevad uued inimesed, nad kas tapetakse või tapavad nemad kellegi, Barnaby uurib ja püüab kurjategija kinni. Vahepeal muidugi ujuvad lagedale saladused ja vandenõud, keegi peatab kedagi ja tihti on mängus keerulisemast keerulisemad peresidemed.

Ma ei ole alati olnud Midsomeri austaja, oli aeg, kui see mulle ei meeldinud. Üks osa on pikk, kõik juhtub kuidagi aeglaselt, Barnaby kohe üldse ei saa asjaga hakkama jne. Ja no peab see sari nii pikalt kestma, kas ei ole juba kõik võimalikud Midsomeri elanikud kas ära tapetud või kellegi tapmise eest vangi pandud? Ja asi kestab edasi, pean nüüd küll tunnistama, et minu suureks rõõmuks. Võiks vist kasutada inglise keelt ja öelda kõige selle kohta: “It grows on you.” Olen jõudnud selleni, et istun ja kirjutan sisuliselt oma armastuskirja Midsomerile!

Väga raske on uskuda, et Caroline Grahami romaanide põhjal vändatud sari on oma algmaterjali kaugele seljataha jätnud ja muutunud nende 20+ aasta jooksul millekski hoopis enamaks! Jah, see on tavaline Briti krimisari, mis on aga suutnud leida endale nišši ja jäänud sinna võitmatuna püsima. Mõnes mõttes on Midsomer võtnud üle Poirot telesarja rolli kui tuntud ja vähemtuntud näitlejate kogunemiskoht või hüppelaud. Kui varem oli paljusid tuttavaid nägusid võimalik kohata belglasest detektiivi kõrval, siis nüüdseks on võimatu jätta märkamata kõiki neid näitlejaid, kes on tapnud või saanud tapetud mõnes pisikeses Midsomeri maakonna külakeses. Orlando Bloomi võib kohata sarja kolmandas hooajas; Henry Cavill näitas oma nägu seitsmendas; Peter Capaldi, mulle tuttav 12. Doktorina Doctor Who’s, üheksandas. Kaheteistkümnendas hooajas võib trehvata Olivia Colemani. Toby Jones, majahaldjas Dobby hääl Harry Potteri filmides, liikus Midsomeris ringi teisel ja kolmandal hooajal ning kui Potteri fännidele tundub, et nad on näinud Midsomeris ka Dolores Umbridge’i, siis võib see olla väga tõenäoline, tegutses ju teisel hooajal seal ka Imelda Stauntoni kehastatud tegelane (enne kui temast sai kõige kurjem tegelane Harry Potteris).

Miks mina vaatan Midsomeri mõrvalugusid?

  • Üks osa on piisavalt pikk, et õhtusöök valmis saada. (Järelvaatamine)
  • Ikka leidub mõni osa, mille sisu täpselt ei mäleta ja lõpplahendust ei tea.
  • Kaunid vaated pisikestele küladele, kuhu ise vist minna ei julgeks.
  • Tegelased, kes ka pärast sajandat osa tunduvad ikka uute ja värsketena.
  • Briti huumor.
  • Tõsiselt, võimalus näha ja kaudselt kogeda elu kohas, kuhu ise kolida ei tahaks. Ma oleksin arvatavasti esimene, kes uuele mõrtsukale ette jääb!

20. Hooaja pidulik treiler:

Irina Möldre

“Hercule Poirot. Eesriie. Poirot’ viimane juhtum.” esmaspäeval, 25.mail kell 22:05 ETV+s, kordus pühapäeval, 31. mail kell 21.15 ETV+s.

In raamatukava on 21/05/2020 at 14:58

Haige ja vanaldane Poirot kohtub taas kapten Hastingsiga Stylesis, kus nad olid 30 aastat varem tutvunud ning koos oma esimese juhtumi lahendanud. Nüüdki hakkavad toimuma mõrvad ja Poirot peab viimast korda oma halle ajurakke tööle sundima. 

Agatha Christie loodud eeskujulike vuntsidega nutikas belgia detektiiv Hercule Poirot astus lugejate ette esimest korda 1920. aastal teoses “Saladuslik juhtum Stylesis”. Poirot’ kuulsad hallid ajurakud lahendasid oma viimase kuriteo 1975. aastal postuumselt avaldatud romaanis “Eesriie” (“Curtain: Poirot’s Last Case”, eesti keeles ilmunud eraldi raamatuna 2014. aastal  ja kogumikus “Hercule Poirot: Hastingsi lahingud” 2008. aastal), mis oli kirjutatud märksa varem, kuid ootas Christie seifis õiget aega. Eesti keeles avaldati mõlema teose esmatrükid samade kaante vahel 1984. aastal, tõlkijaks Ralf Toming.

Poirot’d on kehastanud mitmed tuntud näitlejad, aga kõige silmapaistvam neist ainuüksi ekraniseeringute arvu poolest on briti karakternäitleja David Suchet. Suchet alustas Poirot kehastamist 1989. aastal lühijutu “Claphamide koka seiklus” ekraniseeringus (ilmunud 1974. aastal kogumikus “Poirot’s Early Cases”, eesti keeles 2004. aastal pealkirjaga “Poirot’ varasemad juhtumid”), ja lõpetas ligi veerand sajandit hiljem, 2013. aastal linastunud teoses “Eesriie. Poirot’ viimane juhtum” (vt ülal). Oma teekonnast legendaarse detektiivi kehastajana kirjutas Suchet 2014. aastal ka eesti keelde tõlgitud raamatu “Poirot ja mina” (tõlkijaks Ragne Kepler). Teos on rangelt soovituslik kõigile, kes on Suchet’ kehastatud Poirot’ usku ja vaadanud suurema osa, kui mitte kõik, tema osalusel filmitud ekraniseeringud.

“Eesriides” on sarja jooksul armsaks saanud tegelased (ja neid kehastavad näitlejad) silmnähtavalt vananenud, Poirot’ lisaks ka veel haige. Pean hoiatama, et seetõttu ei pruugi vaatamissoovituse järgimine olla lihtne – nagu vaataksid oma vanu sõpru vananemas ja suremas. Seda enam, et neid mängivad karakternäitlejad ja kogu produktsioonimeeskond on teinud tõesti tublit tööd. Fiktsionaalsed tegelased on aga surematud, nii et pärast “Eesriiet” võib taas hakata lugema-vaatama “Saladuslikku juhtumit Stylesis” ja kõik on jälle hästi.

Kairi Jets

“Põhi ja Lõuna” pühapäeviti (10., 17., 24. ja 31. mail) kell 20.05 ETVs

In raamatukava on 08/05/2020 at 18:43

Neljaosalise briti telesarja tutvustus kõlab nii: Elizabeth Gaskelli romaani ekraniseeringus kohtuvad ja ristuvad tööstuslik Põhja-Inglismaa ning aristokraatlik, jõudeelu elav Lõuna-Inglismaa. Lõunast tööstuslinna Miltonisse elama asunud Margaret Hale asub kaitsma tööliste õigusi ja võitlema vabrikant John Thorntoniga. Kuid läbi võitluse ja vastuolude areneb nende kahe vahel kirglik armastuslugu. 

Elizabeth Gaskelli (1810-1865) kaheosaline romaan on meie raamatukogus täitsa olemas. Kunagi ma vaatasin seda telesarja ja see sari täitsa meeldis mulle, ajalooline taust ja isiklikud draamad tundusid parasjagu tasakaalus olevat. Uudishimust lugesin raamatud ka otsa, aga siin ma sutsu pettusin, sari oli nagu kuidagi parem. Ühelt poolt oli sel pettumusel üsna objektiivne põhjus — Elizabeth Gaskell on sutsu nõrgema klassi kirjanik, kui Jane Austen või õed Bronted. Teisalt oli pettumus väga isiklik — mingid teemad, mis mus sugugi mõistmist ei tekitanud, olid kirjanikule väga olulised. Niiet selle teise põhjenduse pealt ma soovitan küll, et lugege ikka ise üle ja vaadake, kas teile sobib.

Ühe sarja ja raamatu võrdluse leab siit.

“Põhja ja lõuna” tsitaadivaramu leiab siit.

Kogu loo saab ingliskeelsena kätte siit.

Ja ühe lühikese arvustuse saab siit.

Kogu lugu etteloetuna:

Üks booktuberi klipp:

Tiina Sulg

„The Stranger“ Netflixis

In raamatukava on 06/05/2020 at 13:11

Kui enda elus põnevus puudub, siis tuleb seda otsida mujalt. Harlan Coben on eesti lugejale juba nelja romaaniga tuttavaks saanud, kuid kirjaniku loomingut on väga edukalt ka ekraniseeritud. Üheks silmapaistvaks sarjaks Netflixis on „Safe“, kus peaosa mängib sarimõrvar Dexterina kuulsust kogunud Michael C. Hall.

Sel aastal välja tulnud „The Stranger“ paistab silma iseäralise krimidraamana. Tegevustikku liikumapanevaks jõuks on Võõras (The Stranger), kes avaldab inimestele häbiväärseid saladusi nende lähedaste kohta. Hirm varjatu paljastamise ees viib aga salapäraste kadumiste ja mõrvadeni. Sari on täis üllatavaid pöördeid, ajas tagasi ulatuvaid pildikesi, inimpsühholoogia roojaseid radasid ja häirivalt normaalse idülli lõhkumist. Filmist „Kääbik“ tuntust kogunud Richard Armitage mängib piinatud peaosalist, kes otsib meeleheitlikult oma kadunud naist (Dervla Kirwan). Olulist rolli mängib ka Jennifer Saunders, kes on eestlastele tuntud komöödiasarjast „Täitsa hullud“.

Eesti keeles on võimalik lugeda nelja Cobeni romaani. Raamat „The Stranger“ ei ole kahjuks raamatukokku jõudnud, aga seda on alati võimalik soetada raamatupoest.

Treiler:

Liis Pallon

„Freud“ Netflixis

In raamatukava on 05/05/2020 at 17:01

Kaheksaosaline sari „Freud“ on sündinud Austria ja Saksamaa koostööna ning kujutab noore Sigmund Freudi esimesi katsetusi hüpnoosi ja psühhoanalüüsi alal. Sari on ülesehitatud väga jaankrossiliku suhtumisega ajaloosse ja Freudi elukäiku. Jaan Krossi ajaloolised romaanid kujutasid sageli seiku ajaloost, mis tegelikult aset leidnud – need olid pigem „mis juhtus vahepeal“ romaanid. Ta ei muutnud isikute elukäiku, vaid lisas sinna juurde suurte otsuste tagamõtteid, motivatsioone, ja täitis lünki, mille kohta allikad puudusid.

„Freud“ ühendab omavahel 19. sajandi spiritistliku maailmavaate, germaani absurdi ja psühhoanalüütilise skisofreenia. Kokaiini sõltuvuses noor Sigmund püüab läbi murda oma uuenduslike psühhiaatriliste meetoditega, kui ta kohtab väga tundlikku meediumit Fleur Salomed, kellega koos hakkab noor arst uurima salapäraseid võikaid mõrvu. Sari on ebatavaliselt mitmetasandiline lahates 19. sajandi lõpu lääne ühiskonna erinevaid murekohti. Sarjas teevad kaasa Robert Finster (Sigmund Freud), Ella Rumpf ( Fleur Salome) ja Georg Friedrich (Alfred Kiss).

Juurde võib lugeda nii Sigmund Freudi kui ka Martha Freudi elulugusid. Viimane figureerib sarjas alati tagataustal, alati Sigmundi mõtetes. Ja kui psühhoanalüüs hakkab huvi pakkuma, siis on Freudi kirjutisi tõlgitud ka eesti keelde. Ingliskeelses Wikipedias on ülimalt põhjalik artikkel Freudi elust ja loomingust, kuid saab lugeda ka eestikeelsest Vikipediast.

Liis Pallon

“Midnight Diner: Tokyo Stories” Netflixis

In raamatukava on 27/04/2020 at 11:34

Igal südaööl avab Peremees (Kaoru Kobayashi) oma söökla öistele kundedele. Menüü on lakooniline — sealihaga misosupp, õlu, sake ja shôchû (enamasti riisist, odrast, kartulist või bataadist destilleeritud sakest kangem alkohoolne jook). Lisaks valmistab Peremees kõike, mida tahetakse, aga tingimusel, et tal on olemas koostisosad ja ta oskab seda valmistada. Kundesid on rohkem kui võiks esmapilgul arvata ning igal neist on oma lugu. Sari põhineb Yarô Abe samanimelisel koomiksisarjal (mangal), mida pole kahjuks tõlgitud ei inglise ega eesti keelde.

Sarja episoodilisus, seotus toitudega ning keskendumine inimsuhetele meenutab aga üht teist jaapani kirjandusteost, mis on ka eesti lugejale kättesaadav. Hiromi Kawakami “Õpetaja portfell” räägib kolmekümnendate teises pooles naisest Tsukikost, kes kohtab baaris oma endist emakeeleõpetajat, seitsmekümnendates leskmeest. Mehel on küll ka nimi olemas, kuid endine õpilane kutsub teda jätkuvalt Sensei’ks (jpn k õpetaja). Nii “Õpetaja portfellis” kui “Midnight Diner’is” on kerget nukrust, seda õrna melanhooliat, mida jaapani kõrgkultuur on ammusest ajast väärtustanud.

Teise raamatusoovitusena sarja juurde tooksin välja jaapani esimese kirjandusnobelisti Yasunari Kawabata romaani “Vana pealinn”, mis eesti keeles on ilmunud Agu Sisaski tõlkes 2001. aastal samade kaante vahel teise Kawabata romaaniga “Tuhat kurge”. Kawabata sai Nobeli preemia “jaapani traditsioonilise mõttelaadi meisterliku kujutamise eest” (A. Sisask väljaande järelsõnas), kuigi ta kirjutas ajal kui see traditsiooniline mõttelaad (või õigemini ehk küll tunnetuslaad) oli juba hakanud suures osas hääbuma. Samamoodi on Peremehe einela justkui jaapanlikkuse oaas keset globaliseerumistuhinas eristamatuks muutunud söögikohtade kõrbe.

Sari peaks vaevata tekitama nostalgiat kõigis, kes on kasvõi kord elus käinud Shinjukus või mujal Jaapanis väikestes traditsioonilistes söögi- või joogikohtades. Kel veel vastavat kogemust pole, saavad aga valmistuda tulevaseks kogemuseks, või reisida — nii nagu raamatud ja sarjad seda igal ajal võimaldavad — unelmais.

Kairi Jets

“Maailmade sõda” FOX-is

In raamatukava on 07/04/2020 at 15:19

“Maailmade sõda” (War of the Worlds”, 2019 USA, Prantsuse, Inglise) FOX- nähtav alates märtsi lõpust, aga kordustega peaks järje peale saama.

Sarja on loonud ja kirjutanud BAFTA auhinnaga pärjatud Howard Overman („Misfits“, „Crazyhead“, „Merlin“), peaprodutsendid on Johnny Capps, Julian Murphy ja Howard Overmann ettevõttest Urban Myth Films. Sari IMDbs.

Pean tunnistama, et sarja otsa komistasin täiesti juhuslikult, eelnevalt sellest üldse midagi kuulnuna. Esimesest hetkest tundus tegevus kahtlaselt tuttav ja oh üllatust, tegu ju ulmeklassikaga
Sarja esimesel hooajal on 8 episoodi. Esmapilgul võib esimest episoodi vaadates hakkata kannatus kaduma, nagu sissejuhatustega vahel kipub minema. Edasi jagub juba põnevust ja pinget rohkem.

Sügisel alguse saanud telesarja “Maailmade sõda”, mis põhineb samanimelisel raamatul, millest kuulnud ilmselt iga ulmefänn, ulmeklassiku Herbert George Wellsi “Maailmade sõjal”, mis nägi ilmavalgust aastal 1898. Teos on kandnud ka nime “London rusudes”.

Teada on, et lisaks arvukatele raamaturükkidele saab Maailmade sõda ka ekraniseeringuna lausa kahes versioonis näha. Uuem film on küll väga kaasajastatud, kuid siiski tasub vaatamist.

Herbert George Wellsist Wikipedias.

Treiler.

Kui astronoomid avastavad sõnumi teisest galaktikast, tõestab see ümberlükkamatult maavälise elu olemasolu. Kogu maailm ootab hinge kinni pidades järgmist kontakti. Kaua ei tule oodata. Mõned päevad hiljem on inimkond peaaegu täielikult hävitatud: kõhedas tühjuses elavad veel vaid mõned üksikud inimesed. Tulnukad jahivad ja tapavad nüüd ellujääjaid, kes üritavad mõista, kes neid ründab ja miks nad neid hävitada püüavad. See emotsionaalne, vaatemänguline ja karakteritele keskenduv seriaal on ainulaadne kombinatsioon inimdraamast ja parimast teadusulmest. See on lugu tavalistest inimestest, kes on sattunud ebatavalisse olukorda – nad on midagi enamat kui pelgalt sõjaohvrid. Tulnukate jõhker rünnak ei ole aga juhuslik: selle põhjuseid võime oma silmaga näha. „Maailmade sõda“, mille tegevus toimub tänapäeva Euroopas, on mitmetahuline sari, mis põhineb H. G. Wellsi ajatul ulmeromaanil.

Triin Võsoberg

„Daybreak“ Netflixis

In raamatukava on 25/03/2020 at 11:05

Eksistentsialistidel oleks praegu pidupäev, sest ajad meil on komplitseeritud ja musta laega. Ühiskond muutub meie endi silme all iga tunni, iga päevaga, ja see on pöördumatu. Stroomi jalutajad hoiavad kramplikult kinni veel millestki normaalsest, tavapärasest, lihtsast ja arusaadavast; kui toaspüsijad valmistuvad juba millekski, mis on muutunud, tundmatu ja võõras. Tõde on see, et me elame kriisisituatsioonis ja see langetab maske, ning meil on võimalus näha meid endid ja ümbritsevaid sellistena, kes me tegelikult oma sisimas oleme vaatamas Hirmu põhjatutesse tumedatesse silmadesse.

Aga mida muud katku ajal ikka soovitada, kui veel suurema ja tõsisema katku teemalist sarja?! „Daybreak“ on 10-osaline ja 1-hooajaline teismeliste apokalüptiline sari, mis tugineb väga lõdvalt Brian Ralphi 2011. aastal avaldatud samanimelisel koomiksil. Peategelane Josh Wheeler (Colin Ford) elab maailmas, kus kõik täiskasvanud on muutunud inimsööjatest elavateks surnuteks ning maailm kuulub ainult teismelistele. Tema saatjateks on 10-aastane vaimselt häiritud plikatirts Angelica (Alyvia Alyn Lind) ja endine koolikiusaja, nüüd patsifistist samurai Wesley (Austin Crute). Joshi eesmärgiks on leida üles oma tüdruksõber Sam (Sophie Simnett), kellest pole ainsatki elumärki. Otsingud leiavad aset Los Angelesis, mis on jaotatud erinevate keskkooli gruppide vahel, ja mis näitab üpris mõtlemapanevalt inimeste erienvust piirisituatsioonidega toimetulekul. Aja jooksul jutustatakse vaatajatele kõikide oluliste tegelaste tausta – ehk mis toimus enne meile tuttava ühiskonna kokku varisemist.

Sari on oma struktuurilt väga 90ndate stiilis (vrdl. „Päästja koolikell“) ning see oli ka põhjus, miks kriitikute vastuvõtt oli leige ning uut hooaega enam ei filmitud. Nostalgia mõttes on ta võrdne sarjaga „Stranger things“, mis viib vaataja tagasi 80ndatesse.

Raplhi koomiks „Daybreak“ võib peale sarja vaatamist tunduda äärmiselt antiklimaatiline oma minimalistliku käsitlusviisi ja naivistliku joonistusstiili tõttu, kuid tegelikult selles peitubki võlu. Tegevustik on sirgjooneline, ja siiski jääb koomiksi ruutude taha tõlgendamisruumi.

Püsige kodus, armsad lugejad, ja kohtume kunagi raamatukogus!

Liis Pallon