“Lockwood & Co.” Netflixis, alates 27.01.2023

Ütlen kohe alguses, et ma pole lugenud Jonathan Stroudi raamatuid, millel see sari põhineb. Aga ma tahan lugeda, kohe nii väga, et kohe nüüd varsti alustan esimese raamatu, “Kisendav trepp” (“The Screaming Staircase“), lugemist. Ma luban! Samalt autorilt on eesti keeles ilmunud Bartimaeuse sari, mis mulle kunagi täitsa meeldis. Arvan, et meeldiks ka praegu. Lockwoodi sarjaga on aga kahjuks selline lugu, et maakeelsena on saadaval kõigest kaks esimest raamatut, sarjas on neid kokku aga tervelt viis. Nii ma siis lükkasingi lugemist muudkui edasi, sest lootsin, et ehk ilmuvad ka ülejäänud ja saan selle siis ette võtta. Nüüd olen juba leppinud, et loen läbi inglise keeles.

Loo keskmes on Lucy, kes näeb kummitusi. Üldse on olukord selline, et kummitused on vägagi päriselt olemas ning piisavalt suur oht. Mõned lapsed/noored näevad neid ning kuuluvad ettevõtetesse, mis tegelevad vaimudega võitlemisega. Töö on ohtlik ning paljud täiskasvanud kasutavad võimetega lapsi lihtsalt ära. Oht oma elu kaotada pole just väikeste killast. Lucy viimane töö läheb kolinaga untsu ning teatud asjaolude sunnil satub ta tööle agentuuri Lockwood ja Co., mida juhib salapärane ja kohati isegi liiga enesekindel Anthony Lockwood.

Sari on hea, kohe täitsa hea! Kuna ma pole raamatuid lugenud, siis uurisin targematelt ning sain vastuseks, et sari on hea. Tegijad on hästi ära tabanud tunde, mida raamatud tekitavad. Ma ise seda küll kinnitada ei saa, aga tunde tekitab see sari küll. Sellise pineva ja hirmsa tunde, aga ka tunde, et Lockwood keerab tihti endale ja oma kolleegidele (Lucyle ja George’ile) oma ego tõttu paraja käki kokku. Tulemuseks on huvitav kooslus, kus õudus asendub iga natukese aja tagant tundega, et tahaks ühele teatud tegelasele kogu jõust varba peale astuda, et ta ainult jumala eest vales kohas jälle suud lahti ei teeks!

Päris nõrganärvilistele ei soovita, aga minusugused veidi vähem nõrkade närvidega inimesed tulevad selle vaatamisega täitsa toime! Peab lihtsalt teadma, mis hetkel tasuks silmad korraks kinni panna 😊

Jonathan Stroudi raamatuid eesti keeles:

Irina Möldre

”The Sandman“ Netflixis

Augustis linastus Netflixis fännide poolt pikisilmi oodatud sarja ”The Sandman“ esimene hooaeg. Filmisari baseerub Neil Gaimani samanimelisel koomiksisarjal ”The Sandman“.

”The Sandman“-sarja esimese hooaja treiler:

”The Sandman“ on lugu Morpheusest (ehk Unistajast/Unenäost (inglise keeles Dream), eesti keeles võib vast tinglikult kasutada ka Une-Mati tähendust), kes selles Neil Gaimani poolt loodud võlumaailmas kehastab unistusi ja unenägusid. Ta on Lõputu (Endless), kelleta maailmas tekib kaos. Esimene hooaeg räägib sellest, kuidas Morpheus põgeneb surelike juurest vangistusest ja üritab tagasi saada teda defineerivaid ja talle võimu andvaid omadusi ning esemeid.

Klipp, kus loo autor Neil Gaiman ja peaosatäitja Tom Sturridge räägivad, mida sarjast oodata:

Hetkel on sari juba ligi kaks kuud eetris olnud ja huvilistel on olnud võimalik seda vaadata ja arvamust avaldada. Kuna koomiksisari on väga populaarne, siis muidugi on tal ka tulihingelised fännid, kes loo esitust filmisarjana ülitäpselt jälgivad ja sealseid kokkulangemisi ning eristumisi detailselt märkavad. Täiesti ootuspärane on filmisarja koomiksitest erinemine, sest meedia on ju teine! Ja ”The Sandman“’i peeti pikka aega üldse filmimatuks. Filmis on muudetud mõningaid olulisi tegelasi, sh nende sugu. Mu arvates on see kõik põnev. Mis aga igale fännile kindlust pakub on see, et Neil Gaiman on ise nii sarja tootjate kui ka stsenaristide hulgas. Ja nagu eespool toodud klipistki näeb, omab ta toimuva osas suurt sõnaõigust.

Sarja loojateks on Neil Gaimani kõrval Allan Heinberg ja David S. Goyer. Siin teevad lisaks Tom Sturridge’ile kaasa sellised näitlejad, nagu Jenna Coleman, David Thewlis, Gwendoline Christie, Boyd Holbrook, Stephen Fry, Vivienne Acheampong, Mason Alexander Park, jpt.

Juurdekuuluv lugemissoovitus lähtub originaallugu jutustavatest koomiksitest, mis on Tartu Linnaraamatukogus kenasti kättesaadavad: “The Sandman: preludes and nocturnes” (vol 1), “The Sandman: the doll’s house” (vol 2), “The Sandman: dream country” (vol 3), “The Sandman: season of mists” (vol 4), jt. Saab võrrelda, ja kas siis avastuseks või meeldetuletuseks, edasi lugeda. Soovitan!

Mai Põldaas

“Minu geniaalne sõbranna” ETV-s alates reedest, 3. juunist kell 21.35

3. juunist alates saab taas ekraanilt vaadata Itaalia ühe menukama kirjaniku Elena Ferrante Napoli-romaanide põhjal tehtud 8-osalist draamasarja. Sari on valminud 2018. aastal Itaalia ja USA koostöös. Eesti keelde on neli raamatut jõudnud kirjastuse Varrak kaudu Tiiu Randviiri tõlkes aastatel 2016 kuni 2021.

Seni tundmatuks jäänud pseudonüümiga autor toob meieni 1950.-aastate kärarikkas ja räpases Napoli agulis kasvanud sõbrannade Elena (Lenú) ja Lila loo alates lapsepõlvest kuni küpsesse naiseikka jõudmiseni. See on lugu, kus peategelaste eluaegse innustava ja rivaalitseva sõpruse taustal paljastub tolleaegse Itaalia ühiskonna olemus, kus naise roll on üsna selgelt paika pandud ja ohter jõhkra vägivalla kasutamine perekonna au kaitseks on pigem reegel kui erand. Lugu, mida saab iseloomustada paljude tugevate omadussõnadega nagu distantseeritud detailsus, traditsioonidest kantud brutaalsus, lõunamaiselt temperamentne emotsioonide ja kirgede laeng, üdini otsekohene ausus, kandva realismi taustal ka sobiv annus müstitsismi.

Kirjanik Kätlin Kaldmaa hinnangul saab “sama hõngu ja tunnetuse kätte” nii seriaalist kui ka raamatutest.

Kindlasti on see lugu hea näide sellest, kuidas ehedalt värvikas maailm ei ärka ellu mitte vaid teleekraanil, vaid ka trükisõnas. Üle 1000-leheküljelise epopöa läbi lugemist võib tinglikult võrrelda meie enda kultusromaani “Tõe ja õigusega”. Kerge teekond see ei ole, kuid külmaks ei tohiks need raamatud kedagi jätta – saab kas armastada või vihata, ikka sama kirglikult kui itaallasedki.

Kui ei suuda otsustada, kas see mõnikord “itaallaslikuks seebiooperiks” tituleeritu ajakulu väärib, siis võib abiks olla Johanna Rossi arvustus Sirbis.

Aimi Tedresalu

“Aenne Burda – moemaailma ärigeenius” 1. osa teisipäeval, 16. mail kell 23.05 (kordus pühapäeval, 22. mail kell 12.15), 2. osa teisipäeval, 24. mail kell 22.05 (kordus pühapäeval, 29. mail kell 11.15) ETVs

“Aenne Burda – moemaailma ärigeenius” (“Aenne Burda – die Wirtschaftswunderfrau”, 2018, Saksamaa)

Telekava annab teada: Sõjajärgse Saksamaa majandus on kasvuteel. Franz Burda trükikojal ja kirjastusel läheb hästi ja ta saab oma naisele Annale võimaldada külluslikku elu, kuid naise äriideesse luua moeajakiri ei suhtu ta tõsiselt. Kui Anna avastab, et tema mehel on naaberkülas teine pere ja sohilaps, suundub ta Pariisi, kus vana sõber Andre Lambert tutvustab teda moemaailmale. Sõbralt kuuleb ta ka seda, et Franzi sohilapse ema Evelin on varastanud Anna moeajakirja idee ja peab seda Franzi rahalisel toel. Anna esitab mehele ultimaatumi, mille tulemusel saab ta ajakirja endale. Sestpeale nimetab Anna end Aenneks.

See tutvustus on üsna tuim, aga sari ise nii tuim ei ole. Ega konservatiivses Saksa väikelinnas saagi liiga palju sädemeid ja tulevärki olla, aga see, kuidas Aenne Burda oskas ja tahtis moeajakirja teha, on päris hästi välja toodud, ning oma elamuse annab see, et mu meelest on Burdat väga sobiv näitlejanna mängima sattunud.

Aenne Burda elulooraamat on Estri andmetel kättesaadav vaid venekeelsena Tallinnast — Уте Дамен “Энне Бурда : Бурда моден – это я!” –, aga eesti keeles on natuke artikleid, n 2005. a ilmus Õhtulehes Triin Taela “Aenne Burda: “Vanaks saada on jumala teene, nooreks jääda on elamise kunst.”“, Reet Piiri tutvustas paar aastat tagasi Eesti Rahva Muuseumi blogis muuseumivarade hulka kuuluvaid Burda-lõigete järgi õmmeldud rõivaid “Ajakiri Burda Moden ehk “mäletan, kuidas ema ahnelt lõikeid kopeeris”“, ERRi lehel meenutas Eesti Naise toimetaja Eva Luigas: “Burda ajakirjad andsid Eesti naistele võimaluse saada osa läänemaailmast.“

Hästi tore on Margit Adorfi telesarja arvustus “Telesari: Burda, meie iidol” Postimehes. Muuhulgas tooks sealt välja lõigu: “Ja kui nüüd vaadata seda minisarja ning näha, missuguse kirega Aenne selle nimel võidelnud oli, et me saaksime endale kõik oma vanade Singerite ja Tšaikadega juba puberteedieas riideid selga vuristada, siis see võtab südame tänulikult põksuma küll. On, nagu vaataks lapsepõlve­iidolite Modern Talkingu või Charizma videoid.”

“Burda Moden” ja selle sõsarajakirjad ilmuvad aga tänini ja huvilistel on neid võimalik ka raamatukogust koju laenutada.

Tiina Sulg

„Salme viikingid” ETV2-s ja Jupiteris

Sel kuul saab teisipäeviti ETV2 vahendusel vaadata uut teledokumentaali „Salme viikingid”. 4-osaline sari läheb esmalt eetrisse teisipäeva õhtul kell 21:30 ETV2-s ning jääb pärast järelvaadatavaks Jupiteris.

ETV tutvustab uut sarja järgmiselt: „Värske dokumentaalsari “Salme Viikingid” toob vaatajate ette mõistatuse, mis 2008. aastal Saaremaal, Salme koolimaja juurest maapõuest leiti. Omanäolises kombinatsioonis maetud viikingiaegsed inimluud ja rikkalikud hauapanused pöörasid kogu maailma viikingiaja uurijate pilgud Saaremaale. Kes seal hauas lebavad, kes nad sinna matsid ja mis seal 1300 aastat tagasi juhtus? Teadlased on nendele küsimustele viimased 13 aastat vastuseid otsinud ja on nüüd valmis leitut ka meiega jagama.”

Siin on filmist veel natuke pikemalt.

Huvi tekitamiseks üks sarja tutvustav klipp:

Meenutuseks DelfiTV viie aasta tagune lugu saatest “Sensor: Viikingid: kas Saaremaa on kuulsa müüdi sünnipaik?”

Muidugi, viikingiteema on populaarne ja nendest on kirjutatud palju. Samas nagu näitab Salme leid Saaremaal, ei pruugi palju varasemast teadmisest uue avastamisel väga täpselt paika jäädagi. Seonduvate lugemissoovitustega alustan teadmiskirjanduse vallast: „Viikingiaja Eesti: ajakirja Imeline Ajalugu eriväljaanne”, Marge Konsa „Viikingid enne viikingeid: Salme laevmatused”, Marika Mägi „Viikingiaegne Eesti: maa, asjad ja inimesed ajastu risttuules” ning üks natuke varasem briti viikingite uurija Richard Halli raamat „Avastusretk viikingite maailma”, mis on põhjalik käsitlus viikingite ajaloost ja kultuurist.

Ilukirjandusest meeldis mulle endale väga inglise fantaasiakirjaniku Joe Abercrombie noortele suunatud Purumere triloogia: „Pool kuningat”, „Pool maailma” ja „Pool sõda”, millest viimast küll ei paista eesti keeles olemagi. Eesti keeles saab lugeda ka värskelt ilmunud taani autori Tonny Gulløv populaarset sarja: 1. raamat „1000-aastane kuningriik”, 2. raamat „Kuningapere”, 3. raamat „Sohipoeg” ja 4. raamat „Tuleproov”.

Mai Põldaas

„Unbelievable“ Netflixis

Teine soovitus on ülimalt tõsise teemapüstitusega – vägistamine ja vägistamisohvrite kohtlemine. Alguses sellest sarjast lugedes kartsin, et äkki on tegemist sellise CSI-stiilis odava tühja paugutamisega kasutades ära ühiskonnas esile kerkinud sotsiaalset liikumist #metoo, kuid õnneks küünik minus eksis ja ma sain osa tõeliselt silmiavavast kogemusest.

Enamik vägistamisi leiab aset lähisuhetes, enamik vägistamisohvreid on naised, enamikest vägistamistest ei teavitata korrakaitsjaid, enamik vägistamisjuhtumeid ei jõua kohtusse, enamik vägistajaid ei saa reaalset vanglakaristust. Vot see on alles kontekst! Kui lisada veel sellele, et ühiskond üleüldisemalt on pigem konservatiivsem, kus meestel ja naistel on kindlad rollid ning neile on sünnist saadik seatud reeglid, ootused jne, kus ühel sugupoolel kipub avalikuses rohkem õigus(eid) olema kui teisel (vihjan siin kahele hiljutisele seksuaalsele ahistamisloole, kus oma võimupositsioone ärakasutanud mõisteti õigeks, ja ühiskond kiitis selle põhimõtteliselt heaks ning viibutas näppu hoopiski ohvrite suunas), siis on väga raske ujuda vastuvoolu ning püüda muuta satus quod.

Sari räägib loo ühest noorest 18-aastasest Marie Adlerist, kes pöördub politseisse väitega, et teda on keegi võõras vägistanud. Kaks juurdlust juhtivat meessoost politseinikku võtavad Marie tõsiselt ette ja korduvate ülekuulamiste käigus jõuavad järeldusele, et neiu on kogu loo välja mõelnud. Lisaks sellele saadetakse noorele neiule kohtukutse, sest teda süüdistatakse politseile valeavalduse tegemises. Kolm aastat hiljem asub ühte teist vägistamisjuhtumit uurima Karen Duvall, kellele peagi saab selgeks, et tegemist on sarivägistaja, ning ta kontakteerub väga kogenud politseiniku Grace Rasmusseniga, kelle abiga hakatakse sarivägistaja jälgi ajama. Sari võib olla psühholoogiliselt häiriv seksuaalse ahistamise läbielanutele ja üldse tundlikuma närvikavaga vaatajatele. Sotsiaalne ja süstemaatiline ebaõiglus, mis kajab läbi pea igas stseenis, jättis minu kui naisvaataja hinge nii palju okkaid, et ma nokin neid vist sealt elu lõpuni välja ning mõned ehk jäävadki leidmata ja kriipima.

Sari põhineb T. Christian Milleri ja Ken Armstrongi 2015. aastal avaldatud artiklil “An Unbelievable Story of Rape”, mida saab lugeda siit.

Liis Pallon

„Shadow and Bone“ Netflixis

Esimene selle nädala sarja soovitus, sest neid ma üksnes soovitangi, on mõeldud ulmehuvilistele noortele või nendele vaatajatele, keda inspireerivad alles oma teed ja saatust otsivad inimesed.

Sarja peategelane on noor kartograaf Alina Starkov (Jessie Mei Li), kes järgnedes oma lapsepõlve sõbrale Malile (Archie Renaux), avastab, et ta ei olegi tavaline ja nähtamatu ettur, vaid tema saatuseks on muuta maailma. Tegevustik leiab aset fantaasiamaailmas, kus teatud osa inimestest (grišad) on jagunenud üleloomulike võimete järgi kolmeks, ning riiki lahutab varjuloor, mille tõttu valitsevad riigis sisepinged. Sarjas esinevad nimed on väga huvitavad ja mitte tavapäraselt inglisepärased, vaid tegelaste nimed on sageli slaavi juurtega, kohanimed on rohkem euroopalikud. Sarjale on oodata ka teist hooaega.

Kirjanik Leigh Bardugo’ loodud Grišaversum koosneb kahest raamatusarjast – nn. Griša triloogia, kuhu kuuluvad „Shadow and Bone“, „Siege and Storm“ ja „Ruin and Rising“, ning Vareste kuus diloogia, kuhu kuuluvad eesti keelde tõlgitud „Vareste kuus“ ja „Kõver kuningriik“.

Liis Pallon

“Tõde Harry Queberti juhtumi kohta” neljapäeviti Kanal2-s

Neljapäeval kell 22.00 esilinastub Kanal2-s kümneosalise sarja “Tõde Harry Queberti juhtumi kohta” esimene osa. Sari on valminud samanimelise menuromaani ainetel.

Sarja tutvustus telekavas: Noor edukas romaanikirjanik Marcus Goldman vajab inspiratsiooni oma järgmise romaani jaoks. Ta sõidab seda otsima oma mentori, kuulsa kirjaniku professor Harry Queberti juurde. Ent peagi leitakse Queberti aiast 33 aastat tagasi kaduma läinud 15-aastase tüdruku laip ja Quebertist saab peamine kahtlusalune. Goldman asub koos kohaliku politseinikuga juhtumit uurima, et Queberti süütust tõestada. Harry Queberti osas telesarjast “Grey anatoomia” tuttav Patrick Dempsey.” Teistes osades Ben Schnetzer (“The Book Thief”, “Warcraft”, “7 Days in Entebbe” jt), Damon Wayans Jr. (“New Girl”, “Happy Endings”, “My Wife and Kids”), Ron Perlman (”The Name of the Rose”, “Enemy at the Gates”, “Hellboy”, “Sons of Anarchy”), Kristine Froseth (“Looking for Alaska”, “The Society”), Kurt Fuller (“The Good Wife”, “Midnight in Paris”, “The Pursuit of Happyness”, “Anger Management”) ja paljud teised. Seriaali lavastaja ja produtsent on Jean-Jacques Annaud. Tema käe all on varasemalt valminud sellised filmid nagu seda on “The Name of the Rose”, ” Seven Years in Tibet”, “Enemy at the Gates” ja teised. Tegemist on lavastaja esimese seriaaliga. Sari on nii krimimüsteerium, kui ka mitmekihiline lugu nii eneseotsingutest, lörri läinud inimsaatustest, ning kordumatutest tunnetest.

Kuigi Joël Dickeri romaan “Tõde Harry Queberti juhtumi kohta” on tänapäevaste raamatute kohta üsna paks (653 lehekülge) on iga lehekülg väärt lugemist. Ühtlasi on see ka üks viimaste aasta tõlgitumaid ja müüdumaid romaane. Raamat on ilmunud või ilmumas 42 keeles ning praeguseks on seda müüdud ligi neli miljonit eksemplari.

See on lugu, milles on põnevust, draamat, traagikat ja eelkõige armastust. Raamatu kolm erinevat teemat põimuvad omavahel. Need seob omavahel kokku algaja kirjanik Marcus Golding, kes on oma õpetaja Harry Quebertilt saanud 31 juhist romaani kirjutamiseks. Need juhised on raamatu 31 peatüki sissejuhatuseks.

Raamatu tegevus toimub erinevates aegades. Keelatud armastuse on kirjanik kirjutanud kauniks armastuslooks. Ka kuriteo lahenduse otsimine on põnev.

Võib öelda, et “Twin Peaks” austajatele peaks see olema meeltmööda, kuna paljud lugejad on leidnud sarnasusi just selle sarjaga.

Marite Lõokene

“Noor Andersen” ETVs, 1. osa teisipäeval, 4. mail kell 22.05, 2. osa teisipäeval, 11. mail kell 22.05

Alustame Tõnu Trubetskyga:

Muinasjutud õpetavad meid

Kui sa usud muinasjutte, usud iseend,
oled lahke, tegusid teed häid.
Sõrmeküüntest kübar, lauakene kata end
aitavad sind, kui sa hätta jäid.
Muinasjutud õpetavad sindki elama,
oled sa siis prints või näkineid.
Vaimusilma jäävad kujud, sõnad kõlama.
Ära kõrvust mööda lase neid!

Taani telesari noore Anderseni kujunemisest muinasjutumeistriks valmis juba 2005. aastal, nüüd on võimalus seda näha ka eesti vaatajatel. Sarja režissöör on Rumle Hammerich ja Andersene mängivad Simon Dahl Thaulow ja Peter Steen.

Lugegem siis ikka muinasjutte! Ja võib-olla vahel kirjanike elulugusid ka.

Tiina Sulg

 

 

 

“Meelte sagedus Amazonases” ETVs

Saatesarja “Meelte sagedus Amazonases” võib vaadata igal ajal ja ühes jutis või endale sobivate pausidega Jupiteris, aga järgmisel nädalal võib end ka hilisõhtuti teleri ette sättida ja jaokaupa nautida: 1. osa “Nümfide laeval” esmaspäeval, 3. mail kell 01.00, 2. osa “Pura selva” teisipäeval, 4. mail kell 00.45, 3. osa “Kellele kuulub põlismets” kolmapäeval, 5. mail kell 00.335, 4. osa “Kadunud laeva jälil” neljapäeval, 6. mail kell 00.50, 5. osa “Troopiline psühhodeelia” reedel, 7. mail kell 01.05 ja 6. osa “Ujuv inimhõljum linnadžunglis” esmaspäeval, 10. mail kell 00.50.

Alustuseks sobiks siia tsitaat Hemingwaylt: „Neljanda kai ääres seisab 34-jalaline jaulitaglasega jaht kahega neist kolmesaja kahekümne neljast eestlasest, kes maailma eri paikades 28- kuni 36-jalaste paatidega ringi purjetavad ja Eesti ajalehtedele artikleid saadavad. Need artiklid on Eestis väga populaarsed ja nende eest makstakse autorile üks dollar kuni dollar kolmkümmend senti veeru eest. Need lood paiknevad ajalehtedes seal, kus Ameerika ajalehtedes asuvad pesapalli- ja jalgpalliuudised, ja ilmuvad pealkirja all „Meie kartmatute rännumeeste saagad”. Igast käidavamast lõunamere jahisadamast võite te leida vähemalt kaks päikesest põlenud ja soolast pleegitatud juustega eestlast, kes ootavad raha oma viimase artikli eest. Kui see kohale jõuab, sõidavad nad järgmisse sadamasse ja kirjutavad järgmise saaga. Ka nemad on väga õnnelikud. Peaaegu sama õnnelikud kui inimesed Alzira III-l. Vahva on olla kartmatu rännumees.”

Tegu pole küll Lõunamere saarega, aga see, et eestlastele meeldib reisida, oma reisist teistelegi rääkida ning kui võimalik, siis see rääkimine ka kuidagi tasustatud saada, ja et selleks võimalusi on, sest reisijuttude kuulajaid-vaataid-lugejaid jagub, peab ju paika.

Tegu on ühe seltskonna, tuntuimad neist on vast Genka ja Jakob Rosin, paari aasta taguse avastusreisiga, mis on kenasti jäädvustatud ja monteeritud ja vaatajate ette toodud.

Raamatusoovitused on üsna ettearvatavad: Ivo Tšetõrkini “Minu Amazonas” (1. trükk 2013, 2., täiendatud trükk 2019) ja Kaupo Kikkase “Amazonas” (2013). Reiskirju Lõuna-Ameerikast on veelgi, aga jätan need huvilistele endile otsida-leida, mainiks vaid ära ühe ajalugu puudutava teose: Anthony Smithi “Amazonasel eksinud : lugu Isabela Godinist ja tema mälestusväärsest teekonnast” (2005).  Kuniks maailm jälle lahti läheb, reisigem siis trükimusta või bittide abil.

Tiina Sulg

„To the Lake“ Netflixis

Kes oleks osanud arvata, et 2011. aastal esmakordselt avaldatud Jana Vagneri raamat „Vongozero“ võib kümme aastat hiljem reaalsuseks saada?! Pole vaja vastata. Me tegelikult teame – teadlased, kes korduvalt sellel teemal on ka sõna võtnud; ja muidugi ulmekirjanikud.

2020. aasta oktoobris jõudis rahvusvahelise publikuni vene sari „To the Lake“, mis lõi laineid üle terve maailma – maailma, mis oli epideemiaga selleks ajaks võidelnud juba pool aastat. Sarjas räägitakse meile mitme pere lugu, kes otsustavad ülinakkava gripiepideemia eest põgeneda Vongozerosse – saarele keset järve. Televaatajateni tuuakse pingeline suhete rägastik kärgperes, inimlikkuse kadumiseni viivad otsused ja kirglik vene armastus. Peaosades mängivad Viktoria Isakova ja Kirill Käro. Viimasest kirjutati palju ka meie ajakirjanduses kui omast poisist, sest Käro on sündinud ja kasvanud Tallinnas.

Vagneri „Vongozero“ on üks mu lemmikraamatuid. Lugesin seda 2016. aastal kohe kui see raamatukokku jõudis. Vene ulmekirjandusele on omane teatav seletematu võlu (vene vaim?), mis paelub lugejat koheselt. Raamat ja sari erinevad päris palju, kuid põhialused, millele lugu on üles ehitatud, jäävad samaks. Peategelase Anna andumatu armastus oma mehe vastu võib natukene häirida kaasaja iseseisvat naist, kuid raamatut (ja sarja) tuleb lugeda läbi vene kultuuri prillide. Raamatule on ilmunud ka järg, aga eesti keelde on jäetud see tõlkimata.

Liis Pallon

„Babülon-Berliin“ Jupiteris

Teos: Volker Kutscher „Märg kala“ Tänapäev, 2019, tlk Tiina Aro (originaal: „Der nasse Fisch“, Kiepenheuer & Witsch, 2008)

Jupiter: Saksa ajalooline krimisari „Babülon-Berliin“ I ja II hooaeg (režii ja stsenaarium: Tom Tykwer, Achim von Borries, Hendrik Handloegten)

PÖFF tutvustas saksa kõige kallimat ja rahvusvaheliselt edukaimat seriaali Eesti filmivaatajale juba 2017. aasta sügisel, seriaali valmimisaastal. Ilmselt jõudsid paljud vahepeal sarjaga tutvust teha läbi mingi voogedastuskanali või Soome televisiooni, aga lõpuks ometi on sarja kaks esimest hooaega Eesti vaatajatele Jupiteris kättesaadavad. Olgu kohe öeldud, et valminud on ka sarja kolmas hooaeg ning neljanda ülesvõtmine peaks algama tänavu. Seriaali näitamise õigused on ostnud praeguseks rohkem kui 90 riiki.

Filmisõpradele pole seriaal ilmselt märkamata jäänud, ka meedias on see piisavalt tähelepanu pälvinud, aga ma pole üldse kindel, kas kõik sarja vaatajad ja fännid ikka teavad, et sarja kahe esimese hooaja aluseks olevat kirjandusteost on võimalik ka eesti keeles lugeda — tuleb vaid üles leida Volker Kutscheri ajalooline politseikrimi „Märg kala“. See on esimene osa Kutscheri täna juba kaheksast romaanist koosnevas krimisarjast, mille tegevuspaik on Berliin ja keskne tegelane Kölnist pärit politseiuurija Gereon Rath. Romaanisarja esimesed romaanid on autor paigutanud Weimari Vabariigi turbulentsesse lõpuperioodi, aastasse 1929, aga hilisemad juba Natsi-Saksamaa aastatesse. Seni viimase, 2020. aastal ilmunud romaani pealkiri „Olümpia“ kõneleb enda eest — kätte on jõudnud aasta 1936.

Raamatu lugemine tasub end ära juba seetõttu, et romaani ja teleseriaali vahel on mitmeid erinevusi. Kirjanik andis stsenaristidele täieliku loomingulise vabaduse ja on tagantjärele intervjuudes kinnitanud, et filmitegijad on romaani tuuma ära tabanud ning ta tunneb oma romaani tegelaskujud filmis ära, kuigi nad näevad tema kujutluspiltidest erinevad välja.

Mida siis romaanist leida võib, mida filmis pole? Romaani Gereon Rath ei ole Esimese maailmasõja veteran sõjakoledustest tuleneva taagaga, rindesõdur oli ainult tema vend. Kõige enam on filmitegijad aga ümber kujundanud Charlotte Ritteri tegelaskuju. Alates juba hüüdnimest, filmis on see Lotte, romaanis Charly. Film ja romaan langevad kokku üksnes selles, et Lotte peab stenotüpisti ametit ja tema eesmärk on saada tööle politseisse. Romaani Charly ei ole pärit vaesest töölisperekonnast, vaid hoopis kodanlikust miljööst ja finantseerib politseitööga oma juuraõpinguid. Sarja pole samuti jõudnud tema armusuhe Gereon Rathiga. See-eest puuduvad romaanist Rathi vennanaine Helga ja tema poeg. Romaanis põgusalt esinevad venelased Aleksei Kardakov ja Svetlana Sorokina on seriaalis saanud märksa suurema kaalu.

Erinevusi on teisigi, nii et tasub kirjandusliku algmaterjaliga tutvust teha küll!

Linda Jahilo

 

„Viis koostisosa – Jamie kiired ja lihtsad road” esmaspäeval, 22. märtsil kell 12.15 ETV2-s

Iga kodukokk on mõnikord tundnud tüdimust, et mida täna perele pakkuda lõuna- või õhtusöögiks. Kõik tuttavad road on korduvalt läbi proovitud, kuid uued retseptid tunduvad tihti keerukad ja aeganõudvad.

Inspiratsiooni saamiseks tasub pöörduda kogenud kokkade retseptivaramutesse, mis õnneks sisaldavad ka lihtsaid ja lausa väga lihtsaid roogasid. Telekokkadest üks tuntuim on inglise kokk Jamie Oliver, kelle humoorikas ja vahetu suhtlemislaad on köitnud paljude maade (tele-)vaatajad.

Jamie Oliveri retseptid raamatus „5 koostisosa : kiired ja lihtsad road” ja samanimelises telesarjas on just kategooriast lihtsad ja veel lihtsamad road, mis valmivad kiirelt, aga on samas tervislikud. Sul on vaja lihtsalt igaks toiduks viit koostisosa ning lisaks mõnda n-ö viiest kangelasest: oliiviõli küpsetamiseks, külmpressitud oliiviõli maitsestamiseks, punaveiniäädikat, meresoola ja musta pipart. Nii lihtsalt valmivadki uued maitsed pere söögilauale. Kui on soovi rohkem proovida ja katsetada, siis tuntud telekokal on ilmunud eesti keeles päris korralik kogus kokaraamatuid. Head kokkamist ja nautimist!

Klaari Tamm

“Jäljed” ja “Shetland” Jupiteris

Mu Šotimaa-vaimustus käib kuidagi hooti ja ettearvamatult. Vahel nagu unustan ära, aga siis toob miski jälle meelde, eelmine kord oli selleks Sean Connery lahkumine, see kord ingliskeelne noorteulmekas (kui kedagi täpsemalt huvitab, siis Teri Terry “Contagion”, aga tegelikult pole see kuigi tähtis, et just see raamat), kus iga loetud Šoti kohanimega hakkas raamat mulle sutsukene rohkem meeldima.

Klõpsasin Jupiteris krimisarju ja esimesena jäi mulle ette “Jäljed“, mille tegevus toimub Dundees, paralleelselt jooksevad ühe 18 aasta taguse mõrva ja äsjajuhtunud tulekahju uurimised, rõhk on pigem inimestel kui uurimistel, loodus- ja linnavaated on võrratud, šoti kõnepruuk paitab kõrva ja krimilugu oli ka päris hästi kokku õmmeldud. Sarja algloo pani kirja Val McDermid, kellelt on eesti keeleski paar raamatut ilmunud: “Näkineiu laul” ja “Tapakihk veres“. Val McDermidi raamatuid on meie raamatukogus ka inglise keeles, üks uuemaid on 2019. a. ilmunud “Broken ground“.

Siis tuli järg “Shetlandi“ kätte. “Shetland” põhineb Ann Cleevesi loomingul. Jupiteris on neli hooaega, IMDb andmetega on seal erinevus, tundub, et montaažimeistritel oli omajagu tööd ning erinevates riikides on hooajad ja osade pikkused erinevad.

Sarjas on huvitavad karakterid, siitsealt saab infot Shetlandi eluolu kohta, loodus- ja linna(küla)vaateid on imetlemiesks omajagu, krimilood suht nutikad ja keelepruuk mõnus, eriti meeldisid mulle need vähese jutuga väänikud vanamehed :) ning kui ma pisut ringi guugeldasin, siis tuli välja, et üldse on sarjas suuresti kasutatud šoti näitlejaid, mõned neist on koguni Shetlandilt pärit. Hea meel oli saada kinnitust ühest teisest raamatust üles nopitud faktile, et Šoti ja Norra on tegelikult üksteisele üsna lähedal ning et laias laastus on saareelul igal pool mingid ühised jooned, näiteks see kõik tunnevad kõiki nii positiivses kui negatiivses mõttes, erinevus on detailides.

Kui katkuaeg kunagi läbi saab ja aeg on reisiplaane tegema hakata, siis kohalikud plaanivad teha ekskursioone filmiga seotud paikadesse. Mul hakkasid küll varbad selle jutu peale kihelema :)

Esimese hooaja osad on sellised klassikalised krimisarja omad, et ühes osas on üks lugu ning iga osa on erineva raamatu põhjal. Järgmised hooajad sarnanevad eelmainitud “Jälgedele”, lugu jutustatakse osade kaupa läbi hooaja, ka on järgnevatel osadel kirjas, et sari on Ann Cleevesi karakterite põhjal, mitte romaanide põhjal. Kas selle tõttu või mingil muul põhjusel, aga mulle tundus esimene hooaeg kõige tugevam, ülejäänuid oli küll huvitavad vaadata, aga ei läinud nii hinge, oli tarbetut venitamist, ka läksid teemad liig päevapoliitiliseks kätte ära ning oldi kohati punnitatult julmad. Ahjaa, vaatajatele veel soovitus, et ärge neid osade-kokkuvõtteid lugege, need on kirjutanud keegi, kes ise krimkasid ei tarbi ning annavad liiga palju infot välja.

Ann Cleevesi romaanid (“Ronkmust“, “Valged ööd“, “Punased luud“, “Vareselõks“, “Sinine välk“, “Surnud vesi“, “Lugusid jutustades“, “Õhku haihtunud“, “Külm maa“, “Kulutuli“) on meil raamatukogus üsna populaarsed, ingliskeelsetest on värskeim “The long call“. Kui Ann Cleevesi looming kõnetab, siis tema teoste põhjal on olemas (ja Jupiteris nähtav) ka sari “Vera“, aga see sari viib praegusest teemast natuke liiga lõunasse.

Huvitavaid Šoti krimikirjanikke on veel palju, aga ma toon siin välja kolm nime: M. C. Beaton,  kes jättis mulle ühel Heade Ridade kohtumisõhtul äärmiselt sümpaatse mulje, kelle looming mind ennast just eriti ei kõneta, aga kes on meie raamatukogu lugejate vaieldamatu lemmik krimikirjanike hulgast, kelle krimid on natuke leebemat sorti ning tema romaanide tegvuspaigaks on enamasti Šoti maakohad, Liia Lassi kirjutas ühe teose kohta Lugemissoovituse blogisse; Ian Rankin, kes on minu lemmik Šoti krimikirjanike hulgas, tema teoste tegevuspaik on enamasti Edinburgh ning krimi ja olme on minu meelest tema loomingus oivalises tasakaalus, Lugemissoovituse blogisse kirjutas ühe raamatu kohta Tiina Tarik ning Ian Rankini elust ja loomingust tegid lühikokkuvõtte Annika Aas ja Halliki Jürma; Alexander McCall Smith on üsna mitmekülgne autor ning erinevad sarjad toovad erinevaid ja ootamatudki tegevuspaiku, minu silmis on tema eriline tugevus südamest tulev soojus, mida ta suudab ka krimilugudesse sisse panna, Lugemissoovituse blogist saab lugeda Kaja Kleimanni juttu Šotimaal toimuvast krimisarjast ning Krõõt Kaljusto-Munck kirjutas Botswana-sarja raamatust.

Tiina Sulg

 

“Lupin” Netflixis

Selle aasta alguses jõudis Netflixi vaatajateni värske Prantsuse sari, mis oli varsti ka igasuguste vaadatavust käsitlevate pingeridade tipus. Sellises nimekirjas märkasin seda minagi ning muidugi otsustasin sellele kiire pilgu peale visata. Kiirest pilgust liikusin ma üsna kindlal sammul terve esimese hooaja lõpuni vaatamiseni (5 osa pole küll kuigi palju, aga ikkagi).

Sarja peategelaseks on Assane Diop, kelle suureks eeskujuks on Maurice Leblanci loodud härrasvaras Arsene Lupini tegelaskuju. Diop kasutab Leblanci raamatut peaaegu et käsiraamatuna ning vähemalt Lupini-fännist politseinikule jõuab üsna ruttu kohale, et esimese sarjas nähtud suure röövi teostamisviis langeb pea täielikult kokku selle inspiratsiooniks olevas raamatus toimunuga.

Minu jaoks paigutub see sari samasse kategooriasse BBC “Sherlocki” sarjaga, kuigi lähenemine algmaterjalile on vägagi erinev. Kui “Sherlocki” puhul tuuakse kuulsa detektiivi ja tema abilise seiklused tänapäevamaailma, siis “Lupini” puhul on tegu hoopis teistmoodi elukaga. Nagu öeldud, on Arsene Lupin pigem inspiratsioon, ning härrasvaras jääb seiklema oma aega. Assane Diop võtab aga Lupini nimegi endale ning tegutseb oma suure eeskuju vaimus.

Muidugi pole see sari ei esimene (ega kindlasti ka viimane) kord kui Arsene Lupin jõuab suurele või väiksele ekraanile. Esimene film vähemalt Wikipedia andmetel valmis juba 1908. aastal. Arvestades, et esimene härrasvarga lugu ilmus 1905. aastal, siis käis see väga kiiresti. Seni viimane jääb 2011. aastasse ning valmis Jaapanis. Nende kahe vahele jääb üle 100 aasta ja üle 20 filmi.

Mainiks lõpetuseks ka seda, et seni viimase filmi valmimine Jaapanis pole sugugi üllatav — Arsene Lupini tegelaskuju on sealmaal küllaltki populaarne. Juba 1967. aastal ilmus manga “Lupin III”, kus tegutseb kuulsa härrasvarga lapselaps. Jah, jah, muidugi olen ma näinud selle manga põhjal valminud animet. Ja ka Ghibli stuudio filmi.

Irina Möldre