Hiina fantaasiasarjad Netflixis

Filmihuviline leiab Netflixist palju põnevat vaatamist: filme ja sarju üle maailma. Täna soovingi välja tuua ja soovitada mõned Hiina fantaasiasarjad, mida sealt kaudu leiab ja vaadata saab.

“The Longest Promise“ on sel suvel esilinastunud romantiline xianxia-žanris telesari. Sarja reklaamitakse kui suurt armastuslugu printsess Zhu Yani ja pagendusse saadetud kroonprints Shi Yingi vahel, kuid loos leidub palju enamat. Sarja naispeategelane on tugev ja sihikindel noor naine Zhu Yan, kes meestekeskses maailmas soovib tegeleda enda vaimu ja keha harimisega taoismi vaimus ja printsess kui selline olemine pole just tema esimene eelistus. Olgugi tegevuspaigaks iidne Hiina, siis selles raamistuses räägitakse vägagi kaasaegset lugu. Kas ja kuidas printsess sihile jõuab, ning mida teekond kaasa toob – seda sari avabki. Sarja treiler:

Telesari baseerub Cang Yue raamatul „Zhu Yan“. Sari koosneb 43 episoodist, peaosi mängivad Ren Min ja Xiao Zhan. Selle on lavastanud Jiang Jia Jun. Lugu on väga oskuslikult ja kaasahaaravalt jutustatud, näiteljatööd on suurepärased. Mulle meeldib, kuidas (nii selles loos, kui ka järgmistes, mida tutvustan) on korralikult avatud pealiini kõrval ka peategelastega seotud tegelaste lood. Need aitavad kujutatud maailma elavamana esitada ja põhiteema(de)le lisaks teisigi sisse tuua ja sedasi omakorda ka räägitavale kihte lisada. Nii on siin loos olulise kõrvalteemana sees rassismi teema.

“Love Between Fairy and Devil“  on 2022. aastal valminud romantiline xianxia-žanris telesari. Seegi lugu avab kaasahaaravalt (ja humoorikalt) iseendaks jääda püüdva noore naise kujunemislugu. Loo käivitab peategelasest lillehaldja (Orchid) poolt kogemata saatana (Moon Demon Lord) vangistusest vabastamine ja seeläbi saatana elu enda omaga sidumine. Nii tuleb kahel koos kohaneda, üksteisega arvestada ja olukorrale lahendus leida.

Sarja treiler:

Telesarja aluseks on Jiu Lu Fei Xiangi raamat „Cang Lan Jue“. Sari koosneb 36 episoodist ja lisadest, selle on lavastanud Yi Zheng ja Qian Jingwu. Peaosi mängivad Yu Shuxin ja Wang Hedi, kes on väga head – nagu ka kogu ülejäänud tiim.

“The Untamed“  on 2019. aastal valminud xianxia-žanris telesari. Ülimenukas ja auhinnatud sari, mis baseerub Mo Xian Dong Xiu raamatul “Grandmaster of Demonic Cultivation“. Raamatu esimest osa saab laenutada ka meie raamatukogust ja juba soovitasin selle lugemist suvel!

Telesari mõnevõrra erineb raamatust, siin on loo põhiteljeks võetud vaid üks raamatu kahest peamisest arenguliinist. Justkui on välja jäetud kahe peategelase, Wei Wuxiani ja Lan Wangji, armastuslugu (filmis on nad suuremad sõbrad kui raamatus), kuid varjatud kujul on siin selgelt sees ka nende vastastikused sügavamad tunded.

Kuusteist aastat tagasi valitses kultiveerimismaailma viis klanni: Gusu Lan, Yunmeng Jiang, Qinghe Nie, Qishan Wen ja Lanling Jin. Muretu Wei Wuxian saab kiiresti sõbraks õiglase Lan Wangjiga ja nende seikluste käigus saab paar teada, et maad laastavate õuduste taga on Weni klanni pealik. Wei Wuxiani katsed kaitsta Weni klanni süütuid liikmeid ebaõiglase tagakiusamise eest viivad katastroofini ja ta sureb selle käigus. Wei Wuxian ilmub uuesti 16 aastat hiljem ja koostöös Lan Wangjiga lahendavad nad rea mõrvamüsteeriume ning toovad päevavalgele tõelise süüdlase. Sarja treiler:

Sari koosneb 50 episoodist, selle lavastasid Zheng Weiwen ja Chen Jialin. Peaosades on Xiao Zhan ja Wang Yibo. Kuigi telesarjas on ühtteist raamatuga võrreldes välja jäetud, siis on siin nii mõndagi konteksti see-eest rohkem avatud ja kokkuvõttes võib neid võtta vastastikku väga hästi üksteist täiendavate lugudena.

“Word of Honor“ on 2021. aastal valminud wuxia-žanris telesari. Zhou Zishu satub võitluskunstide maailmas vandenõude keskmesse ja otsustab sellest maailmast lahkuda. Enda rännakuil kohtub ta Wen Kexingiga, kes on allilma Ghost Valley juht. Meestest saavad kiirelt sõbrad ja üheskoos satuvad nad seiklustesse, mis näitavad, et minevikku pole sugugi lihtne selja taha jätta. Sarja treiler:

Telesarja aluseks on Priesti “Faraway Wanderers“ raamat. Sari koosneb 36 episoodist ja epiloogist, mis tuleb eraldi juurde vaadata Youtube’st.

Siin sarjas on palju eritasandilisi suhteid, mis leiavad käsitlemist peategelaste ja nendega otsesemalt või kaudsemalt seotud tegelaste vahel, ning pakuvad omajagu mõtteainet. Vanemate ja laste vahelised, õpetaja ja õpilase vahelised, meeste ja naiste vahelised, meeste omavahelised, jne.

Sarja on lavastanud Cheng Zhi Chao, Ma Hua Gan ja Li Hong Ju. Peaosi kehastavad Zhang Zhehan ja Gong Jun.

Kõik need neli on tugevad lavastused: vettpidava sisuga, meisterlikult lavastatud, suurepärased näitlejatööd, stiilsed stseenid ja vaated, võrratu koreograafia, jne. Võtke vaadata!

Natuke ajendas mind seda postitust kirjutama ka pettumus mitmete lääne telesarjade puhul, mis on pehmelt öeldes lihtsalt tuksi keeratud. Olukorras, kus on võimalus midagi suurepärast luua, kuna raamatute näol on hea alusmaterjal olemas. “The Witcher“ on mida edasi, seda nõrgem ja tobedam. Noortesarja “Shadow and Bone“ puhul arvasin juba esimese hooaja järel, et ei olnud väga hea mõte kahte eraldi raamatusarja (“Shadow and Bone“ triloogia ja “Six of Crows“ duoloogia) kokku panna, kuid see vedas enam-vähem välja. Sest raamatusarjad on täiesti erinevas stiilis loodud, olgugi samas maailmas. Teine hooaeg ongi täiesti ebaõnnestunud, mu arvates. Ja seda loetelu saab pikalt jätkata, kuid parem siinkohal selleks korraks lõpetan.

Mai Põldaas

“One Piece” Netflixis

“One Piece Live Action” alates 31. augustist Netflixis.

1997. aastal hakkas Jaapanis ilmuma manga, mille peategelane Monkey D. Luffy soovis üle kõige maailmas koguda kokku ustava meeskonna, seilata maailma meredel ning saada piraadikuningaks. Nüüdseks on ta oma meeskonnaga seigelnud üle 25 aasta, võidelnud aina suuremate vastastega, leidnud palju sõpru ning tulihingelisi fänne. Eiichiro Oda ja One Piece’i nimel on nii mõnigi rekord ning usun, et neid tuleb ainult juurde.

Animede live action versioonid on kuulsad, või õigemini kurikuulsad. Neid on pea võimatu korralikult teha; neid, mille puhul saab öelda, et tulemus on hea, võib kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Teise äärmusesse kalduvaid, neid eriti halbu, on kahjuks märgatavalt rohkem. Tundub, et Netflixil on kohe annet nende hullemate versioonide tegemisel, või vähemalt oli …

One Piece’i anime on peaaegu sama vana kui selle aluseks olev manga, esimene episood jõudis vaatajateni oktoobris 1999. Selle fännid on andunud ja valmis oma lemmikut kaitsma. Nii et võite muidugi ette kujutada, milline oli netirahva reaktsioon, kui tuli uudis, et Netflix teeb sellest live action versiooni. Alles nad ju korraldasid “veretöö” legendaarse Cowboy Bebopi kallal ning kinnitasid sellega veelgi inimeste usku sellesse, et animede live action versioonidest tasub heaga eemale hoida! Ning nüüd siis selline uudis! Ja veel anime kohta, millest sellise asja tegemine on üsna lähedal võimatule! Selles on lihtsalt liiga palju fantastilist, ebareaalset, võimatut! Tegelased on üle võlli, emotsioonid liiguvad pöörase kiirusega ühest äärmusest teise, huumor kas meeldib või ei meeldi üldse. Live action on VÕIMATU!

Ja ometi tundub, et nad said sellega hakkama – tegid versiooni, mis on nii anime/manga fännidelt kui ka täiesti puhtalt lehelt alustajatelt pälvinud lõputuid kiidusõnu; tõestasid, et võimatu on teostatav! Peaks küll mainima, et võimatu teostamiseks on vaja väga palju ära teha. On vaja, et projekti juhiksid inimesed, kes peavad lugu kogu kupatusele aluseks olevast materjalist; on vaja näitlejaid, kes mõistavad, mida neilt oodatakse; on vaja peaaegu et võluri tasemel oskust valida välja oluline ning osata korralikult põhjendada, miks mõni asi sarjast välja jäi või muutus. Ning lõpetuseks on vaja Eiichiro Odat, kes oma loomingut kaitseks, vajadusel muudatusi nõuaks ning kogu projektile vastuvõetava suuna annaks! Ja ka hiiglaslik eelarve (18 miljonit dollarit episoodi kohta) ning korralik reklaam ei tee paha!

Minul on One Piece’iga huvitav suhe. Animet olen vaadanud täpselt 390 episoodi. Kõlab hästi, kuni tuletan meelde, et praeguseks läheneb selle anime osade arv 1100 episoodile. See võtab kohe hoogu maha! Mangat, mis on aluseks Netflixi sarjale, on hetkeseisuga 106 köidet, nii et ka seda on aukartustäratavalt palju. Need numbrid on ka põhjus, miks on One Piece’i keeruline soovitada uutele vaatajatele/lugejatele. Seda on lihtsalt liiga palju! Mina sain animega nii kaugele 2 aastaga, sest ma lihtsalt väsisin vahepeal ära. Ja alustasin ma selle vaatamist päris mitu korda! Minu jaoks sai takistuseks huumor – sellega tuli harjuda ning see võttis aega. Ka tegelastega tuli harjuda, sest nii mõnigi neist käis mulle lihtsalt närvidele (jah, ma räägin Sanjist). Selles osas tuli sarja tegijatel ja näitlejatel leida tasakaal sarja realistlike tegelaste ja animest/mangast tuttavate, kohati absurdsuseni küündivate iseloomujoontega, tegelaste vahel. Ja nad said sellega hakkama: Iñaki Godoy, Emily Rudd, Mackenyu, Jacob Romero Gibson ja Taz Skylar tõid äratuntavad Luffy, Nami, Zoro, Usoppi ja Sanji edukalt ekraanile.

Raske uskuda, aga “One Piece Live Action” on täiesti aktsepteeritav koht, kust alustada tutvumist Oda-sani loodud maailmaga! Ja kui leiate, et sooviks enamat, siis manga ja anime ei kao kuhugi. Jah, mõne tegelasega harjumiseks võib kuluda paarsada episoodi, aga lõppkokkuvõttes leian, et asi on vaeva väärt. Ikka edasi, koos Luffyga, kellest saab piraatide kuningas!

Irina Möldre

 

 

“Aurora Teagardeni müsteeriumid: Juliuse maja” pühapäeval, 10. septembril kell 16.05 TV3-s

“Aurora Teagardeni müsteeriumid: Juliuse maja” (Imdb link) 

Kõigile neile, kes on siiani lugedes kaasa elanud särtsakale raamatukoguhoidjale Aurorale (sõrpradele Roe), on TV 3 pakkunud võimalust ka teleri vahendusel müsteeriume jälgida.

Sel pühapäeval on jõudmas kätte raamatuversioonide järjestuses 4. osa, eesti keeles seda veel lugemiseks kahjuks olemas ei ole. Kui hing on kannatamatu, saab seega uudishimu rahuldada läbi seriaali vaatamise, ning hiljem, kui tõlge olemas, üle lugeda ja võrrelda.

Sarja “Aurora Teagardeni müsteeriumid” puhul, mille autoriks on mitme teisegi põneva (raamatu)sarja looja Charlaine Harris (ametlik kodulehekülje link) — tuntuimad ehk Sookie Stackhouse seeria ja Harper Connelly seeria. Sseekord on tegemist pigem muhekrimiga, kus on palju tegelasi ning kõik on kuidagi omavahel seotud, aga ei ole kerge ära arvata, kes milles ja miks süüdi on. Samas kuna tegu on väikelinnaga siis osad tegelased on läbivad mitmes raamatus ning korduvad ja kõigil on oma mingi osa Roe elus või juhtumistes.

Tegelased ise on värvikad ning huumorit jagub intriigide, mõrvade, ja saladuste maailma küllaga. Harris on loonud väikelinna raamatukoguhoidjast muheda kangelanna, kes satub tihtipeale täiesti kogemata müsteeriumite lahendamises osalema. Mõnikord ise napilt pääsedes. Lisaks on muidugi Auroral endal ohtralt igapäevaseid tegemisi, peadpööritavaid armusuhteid ning üsnagi kirev tutvusringkond ja omapärased sugulased…

Senini ilmunud Aurora Teagardeni müsteeriumid eesti keeles: 1. osa; 2. osa; 3. osa.

Goodreadsi link ingliskeelsete raamatute nimekirjaga. 

Seili Ülper

“Top dog” Jupiteris

Praegu on Jupiteris nähtaval vaid sarja esimene osa ja sedagi lubatakse vaadata napilt kuu aega, aga vast tuleb neid osasid juurde, sedamööda, kuidas need ETV+ eetrisse tulevad, ja ärge siis seda kuud aega maha magage :)

“Top dog” on Rootsi ja Saksamaa ühistööna sündinud telesari, mis põhineb Rootsi autori Jens Lapiduse raamatutel „Vipiruum”, „Sthlm delete” ja „Top dogg”.

Raamatutud mulle küll meeldisid, kiitsin neid ka lugemissoovituse blogis. Ka Kaja Kleimann mainis oma suures Põhjamaade krimikirjanduse ülevaates “Põhjamaade krimikirjandus: A-st Q-ni, väikesaartest suurlinnadeni” Lapidust hea sõnaga.

 

Tiina Sulg

“Lockwood & Co.” Netflixis, alates 27.01.2023

Ütlen kohe alguses, et ma pole lugenud Jonathan Stroudi raamatuid, millel see sari põhineb. Aga ma tahan lugeda, kohe nii väga, et kohe nüüd varsti alustan esimese raamatu, “Kisendav trepp” (“The Screaming Staircase“), lugemist. Ma luban! Samalt autorilt on eesti keeles ilmunud Bartimaeuse sari, mis mulle kunagi täitsa meeldis. Arvan, et meeldiks ka praegu. Lockwoodi sarjaga on aga kahjuks selline lugu, et maakeelsena on saadaval kõigest kaks esimest raamatut, sarjas on neid kokku aga tervelt viis. Nii ma siis lükkasingi lugemist muudkui edasi, sest lootsin, et ehk ilmuvad ka ülejäänud ja saan selle siis ette võtta. Nüüd olen juba leppinud, et loen läbi inglise keeles.

Loo keskmes on Lucy, kes näeb kummitusi. Üldse on olukord selline, et kummitused on vägagi päriselt olemas ning piisavalt suur oht. Mõned lapsed/noored näevad neid ning kuuluvad ettevõtetesse, mis tegelevad vaimudega võitlemisega. Töö on ohtlik ning paljud täiskasvanud kasutavad võimetega lapsi lihtsalt ära. Oht oma elu kaotada pole just väikeste killast. Lucy viimane töö läheb kolinaga untsu ning teatud asjaolude sunnil satub ta tööle agentuuri Lockwood ja Co., mida juhib salapärane ja kohati isegi liiga enesekindel Anthony Lockwood.

Sari on hea, kohe täitsa hea! Kuna ma pole raamatuid lugenud, siis uurisin targematelt ning sain vastuseks, et sari on hea. Tegijad on hästi ära tabanud tunde, mida raamatud tekitavad. Ma ise seda küll kinnitada ei saa, aga tunde tekitab see sari küll. Sellise pineva ja hirmsa tunde, aga ka tunde, et Lockwood keerab tihti endale ja oma kolleegidele (Lucyle ja George’ile) oma ego tõttu paraja käki kokku. Tulemuseks on huvitav kooslus, kus õudus asendub iga natukese aja tagant tundega, et tahaks ühele teatud tegelasele kogu jõust varba peale astuda, et ta ainult jumala eest vales kohas jälle suud lahti ei teeks!

Päris nõrganärvilistele ei soovita, aga minusugused veidi vähem nõrkade närvidega inimesed tulevad selle vaatamisega täitsa toime! Peab lihtsalt teadma, mis hetkel tasuks silmad korraks kinni panna 😊

Jonathan Stroudi raamatuid eesti keeles:

Irina Möldre

”The Sandman“ Netflixis

Augustis linastus Netflixis fännide poolt pikisilmi oodatud sarja ”The Sandman“ esimene hooaeg. Filmisari baseerub Neil Gaimani samanimelisel koomiksisarjal ”The Sandman“.

”The Sandman“-sarja esimese hooaja treiler:

”The Sandman“ on lugu Morpheusest (ehk Unistajast/Unenäost (inglise keeles Dream), eesti keeles võib vast tinglikult kasutada ka Une-Mati tähendust), kes selles Neil Gaimani poolt loodud võlumaailmas kehastab unistusi ja unenägusid. Ta on Lõputu (Endless), kelleta maailmas tekib kaos. Esimene hooaeg räägib sellest, kuidas Morpheus põgeneb surelike juurest vangistusest ja üritab tagasi saada teda defineerivaid ja talle võimu andvaid omadusi ning esemeid.

Klipp, kus loo autor Neil Gaiman ja peaosatäitja Tom Sturridge räägivad, mida sarjast oodata:

Hetkel on sari juba ligi kaks kuud eetris olnud ja huvilistel on olnud võimalik seda vaadata ja arvamust avaldada. Kuna koomiksisari on väga populaarne, siis muidugi on tal ka tulihingelised fännid, kes loo esitust filmisarjana ülitäpselt jälgivad ja sealseid kokkulangemisi ning eristumisi detailselt märkavad. Täiesti ootuspärane on filmisarja koomiksitest erinemine, sest meedia on ju teine! Ja ”The Sandman“’i peeti pikka aega üldse filmimatuks. Filmis on muudetud mõningaid olulisi tegelasi, sh nende sugu. Mu arvates on see kõik põnev. Mis aga igale fännile kindlust pakub on see, et Neil Gaiman on ise nii sarja tootjate kui ka stsenaristide hulgas. Ja nagu eespool toodud klipistki näeb, omab ta toimuva osas suurt sõnaõigust.

Sarja loojateks on Neil Gaimani kõrval Allan Heinberg ja David S. Goyer. Siin teevad lisaks Tom Sturridge’ile kaasa sellised näitlejad, nagu Jenna Coleman, David Thewlis, Gwendoline Christie, Boyd Holbrook, Stephen Fry, Vivienne Acheampong, Mason Alexander Park, jpt.

Juurdekuuluv lugemissoovitus lähtub originaallugu jutustavatest koomiksitest, mis on Tartu Linnaraamatukogus kenasti kättesaadavad: “The Sandman: preludes and nocturnes” (vol 1), “The Sandman: the doll’s house” (vol 2), “The Sandman: dream country” (vol 3), “The Sandman: season of mists” (vol 4), jt. Saab võrrelda, ja kas siis avastuseks või meeldetuletuseks, edasi lugeda. Soovitan!

Mai Põldaas

“Minu geniaalne sõbranna” ETV-s alates reedest, 3. juunist kell 21.35

3. juunist alates saab taas ekraanilt vaadata Itaalia ühe menukama kirjaniku Elena Ferrante Napoli-romaanide põhjal tehtud 8-osalist draamasarja. Sari on valminud 2018. aastal Itaalia ja USA koostöös. Eesti keelde on neli raamatut jõudnud kirjastuse Varrak kaudu Tiiu Randviiri tõlkes aastatel 2016 kuni 2021.

Seni tundmatuks jäänud pseudonüümiga autor toob meieni 1950.-aastate kärarikkas ja räpases Napoli agulis kasvanud sõbrannade Elena (Lenú) ja Lila loo alates lapsepõlvest kuni küpsesse naiseikka jõudmiseni. See on lugu, kus peategelaste eluaegse innustava ja rivaalitseva sõpruse taustal paljastub tolleaegse Itaalia ühiskonna olemus, kus naise roll on üsna selgelt paika pandud ja ohter jõhkra vägivalla kasutamine perekonna au kaitseks on pigem reegel kui erand. Lugu, mida saab iseloomustada paljude tugevate omadussõnadega nagu distantseeritud detailsus, traditsioonidest kantud brutaalsus, lõunamaiselt temperamentne emotsioonide ja kirgede laeng, üdini otsekohene ausus, kandva realismi taustal ka sobiv annus müstitsismi.

Kirjanik Kätlin Kaldmaa hinnangul saab “sama hõngu ja tunnetuse kätte” nii seriaalist kui ka raamatutest.

Kindlasti on see lugu hea näide sellest, kuidas ehedalt värvikas maailm ei ärka ellu mitte vaid teleekraanil, vaid ka trükisõnas. Üle 1000-leheküljelise epopöa läbi lugemist võib tinglikult võrrelda meie enda kultusromaani “Tõe ja õigusega”. Kerge teekond see ei ole, kuid külmaks ei tohiks need raamatud kedagi jätta – saab kas armastada või vihata, ikka sama kirglikult kui itaallasedki.

Kui ei suuda otsustada, kas see mõnikord “itaallaslikuks seebiooperiks” tituleeritu ajakulu väärib, siis võib abiks olla Johanna Rossi arvustus Sirbis.

Aimi Tedresalu

“Aenne Burda – moemaailma ärigeenius” 1. osa teisipäeval, 16. mail kell 23.05 (kordus pühapäeval, 22. mail kell 12.15), 2. osa teisipäeval, 24. mail kell 22.05 (kordus pühapäeval, 29. mail kell 11.15) ETVs

“Aenne Burda – moemaailma ärigeenius” (“Aenne Burda – die Wirtschaftswunderfrau”, 2018, Saksamaa)

Telekava annab teada: Sõjajärgse Saksamaa majandus on kasvuteel. Franz Burda trükikojal ja kirjastusel läheb hästi ja ta saab oma naisele Annale võimaldada külluslikku elu, kuid naise äriideesse luua moeajakiri ei suhtu ta tõsiselt. Kui Anna avastab, et tema mehel on naaberkülas teine pere ja sohilaps, suundub ta Pariisi, kus vana sõber Andre Lambert tutvustab teda moemaailmale. Sõbralt kuuleb ta ka seda, et Franzi sohilapse ema Evelin on varastanud Anna moeajakirja idee ja peab seda Franzi rahalisel toel. Anna esitab mehele ultimaatumi, mille tulemusel saab ta ajakirja endale. Sestpeale nimetab Anna end Aenneks.

See tutvustus on üsna tuim, aga sari ise nii tuim ei ole. Ega konservatiivses Saksa väikelinnas saagi liiga palju sädemeid ja tulevärki olla, aga see, kuidas Aenne Burda oskas ja tahtis moeajakirja teha, on päris hästi välja toodud, ning oma elamuse annab see, et mu meelest on Burdat väga sobiv näitlejanna mängima sattunud.

Aenne Burda elulooraamat on Estri andmetel kättesaadav vaid venekeelsena Tallinnast — Уте Дамен “Энне Бурда : Бурда моден – это я!” –, aga eesti keeles on natuke artikleid, n 2005. a ilmus Õhtulehes Triin Taela “Aenne Burda: “Vanaks saada on jumala teene, nooreks jääda on elamise kunst.”“, Reet Piiri tutvustas paar aastat tagasi Eesti Rahva Muuseumi blogis muuseumivarade hulka kuuluvaid Burda-lõigete järgi õmmeldud rõivaid “Ajakiri Burda Moden ehk “mäletan, kuidas ema ahnelt lõikeid kopeeris”“, ERRi lehel meenutas Eesti Naise toimetaja Eva Luigas: “Burda ajakirjad andsid Eesti naistele võimaluse saada osa läänemaailmast.“

Hästi tore on Margit Adorfi telesarja arvustus “Telesari: Burda, meie iidol” Postimehes. Muuhulgas tooks sealt välja lõigu: “Ja kui nüüd vaadata seda minisarja ning näha, missuguse kirega Aenne selle nimel võidelnud oli, et me saaksime endale kõik oma vanade Singerite ja Tšaikadega juba puberteedieas riideid selga vuristada, siis see võtab südame tänulikult põksuma küll. On, nagu vaataks lapsepõlve­iidolite Modern Talkingu või Charizma videoid.”

“Burda Moden” ja selle sõsarajakirjad ilmuvad aga tänini ja huvilistel on neid võimalik ka raamatukogust koju laenutada.

Tiina Sulg

„Salme viikingid” ETV2-s ja Jupiteris

Sel kuul saab teisipäeviti ETV2 vahendusel vaadata uut teledokumentaali „Salme viikingid”. 4-osaline sari läheb esmalt eetrisse teisipäeva õhtul kell 21:30 ETV2-s ning jääb pärast järelvaadatavaks Jupiteris.

ETV tutvustab uut sarja järgmiselt: „Värske dokumentaalsari “Salme Viikingid” toob vaatajate ette mõistatuse, mis 2008. aastal Saaremaal, Salme koolimaja juurest maapõuest leiti. Omanäolises kombinatsioonis maetud viikingiaegsed inimluud ja rikkalikud hauapanused pöörasid kogu maailma viikingiaja uurijate pilgud Saaremaale. Kes seal hauas lebavad, kes nad sinna matsid ja mis seal 1300 aastat tagasi juhtus? Teadlased on nendele küsimustele viimased 13 aastat vastuseid otsinud ja on nüüd valmis leitut ka meiega jagama.”

Siin on filmist veel natuke pikemalt.

Huvi tekitamiseks üks sarja tutvustav klipp:

Meenutuseks DelfiTV viie aasta tagune lugu saatest “Sensor: Viikingid: kas Saaremaa on kuulsa müüdi sünnipaik?”

Muidugi, viikingiteema on populaarne ja nendest on kirjutatud palju. Samas nagu näitab Salme leid Saaremaal, ei pruugi palju varasemast teadmisest uue avastamisel väga täpselt paika jäädagi. Seonduvate lugemissoovitustega alustan teadmiskirjanduse vallast: „Viikingiaja Eesti: ajakirja Imeline Ajalugu eriväljaanne”, Marge Konsa „Viikingid enne viikingeid: Salme laevmatused”, Marika Mägi „Viikingiaegne Eesti: maa, asjad ja inimesed ajastu risttuules” ning üks natuke varasem briti viikingite uurija Richard Halli raamat „Avastusretk viikingite maailma”, mis on põhjalik käsitlus viikingite ajaloost ja kultuurist.

Ilukirjandusest meeldis mulle endale väga inglise fantaasiakirjaniku Joe Abercrombie noortele suunatud Purumere triloogia: „Pool kuningat”, „Pool maailma” ja „Pool sõda”, millest viimast küll ei paista eesti keeles olemagi. Eesti keeles saab lugeda ka värskelt ilmunud taani autori Tonny Gulløv populaarset sarja: 1. raamat „1000-aastane kuningriik”, 2. raamat „Kuningapere”, 3. raamat „Sohipoeg” ja 4. raamat „Tuleproov”.

Mai Põldaas

„Unbelievable“ Netflixis

Teine soovitus on ülimalt tõsise teemapüstitusega – vägistamine ja vägistamisohvrite kohtlemine. Alguses sellest sarjast lugedes kartsin, et äkki on tegemist sellise CSI-stiilis odava tühja paugutamisega kasutades ära ühiskonnas esile kerkinud sotsiaalset liikumist #metoo, kuid õnneks küünik minus eksis ja ma sain osa tõeliselt silmiavavast kogemusest.

Enamik vägistamisi leiab aset lähisuhetes, enamik vägistamisohvreid on naised, enamikest vägistamistest ei teavitata korrakaitsjaid, enamik vägistamisjuhtumeid ei jõua kohtusse, enamik vägistajaid ei saa reaalset vanglakaristust. Vot see on alles kontekst! Kui lisada veel sellele, et ühiskond üleüldisemalt on pigem konservatiivsem, kus meestel ja naistel on kindlad rollid ning neile on sünnist saadik seatud reeglid, ootused jne, kus ühel sugupoolel kipub avalikuses rohkem õigus(eid) olema kui teisel (vihjan siin kahele hiljutisele seksuaalsele ahistamisloole, kus oma võimupositsioone ärakasutanud mõisteti õigeks, ja ühiskond kiitis selle põhimõtteliselt heaks ning viibutas näppu hoopiski ohvrite suunas), siis on väga raske ujuda vastuvoolu ning püüda muuta satus quod.

Sari räägib loo ühest noorest 18-aastasest Marie Adlerist, kes pöördub politseisse väitega, et teda on keegi võõras vägistanud. Kaks juurdlust juhtivat meessoost politseinikku võtavad Marie tõsiselt ette ja korduvate ülekuulamiste käigus jõuavad järeldusele, et neiu on kogu loo välja mõelnud. Lisaks sellele saadetakse noorele neiule kohtukutse, sest teda süüdistatakse politseile valeavalduse tegemises. Kolm aastat hiljem asub ühte teist vägistamisjuhtumit uurima Karen Duvall, kellele peagi saab selgeks, et tegemist on sarivägistaja, ning ta kontakteerub väga kogenud politseiniku Grace Rasmusseniga, kelle abiga hakatakse sarivägistaja jälgi ajama. Sari võib olla psühholoogiliselt häiriv seksuaalse ahistamise läbielanutele ja üldse tundlikuma närvikavaga vaatajatele. Sotsiaalne ja süstemaatiline ebaõiglus, mis kajab läbi pea igas stseenis, jättis minu kui naisvaataja hinge nii palju okkaid, et ma nokin neid vist sealt elu lõpuni välja ning mõned ehk jäävadki leidmata ja kriipima.

Sari põhineb T. Christian Milleri ja Ken Armstrongi 2015. aastal avaldatud artiklil “An Unbelievable Story of Rape”, mida saab lugeda siit.

Liis Pallon

„Shadow and Bone“ Netflixis

Esimene selle nädala sarja soovitus, sest neid ma üksnes soovitangi, on mõeldud ulmehuvilistele noortele või nendele vaatajatele, keda inspireerivad alles oma teed ja saatust otsivad inimesed.

Sarja peategelane on noor kartograaf Alina Starkov (Jessie Mei Li), kes järgnedes oma lapsepõlve sõbrale Malile (Archie Renaux), avastab, et ta ei olegi tavaline ja nähtamatu ettur, vaid tema saatuseks on muuta maailma. Tegevustik leiab aset fantaasiamaailmas, kus teatud osa inimestest (grišad) on jagunenud üleloomulike võimete järgi kolmeks, ning riiki lahutab varjuloor, mille tõttu valitsevad riigis sisepinged. Sarjas esinevad nimed on väga huvitavad ja mitte tavapäraselt inglisepärased, vaid tegelaste nimed on sageli slaavi juurtega, kohanimed on rohkem euroopalikud. Sarjale on oodata ka teist hooaega.

Kirjanik Leigh Bardugo’ loodud Grišaversum koosneb kahest raamatusarjast – nn. Griša triloogia, kuhu kuuluvad „Shadow and Bone“, „Siege and Storm“ ja „Ruin and Rising“, ning Vareste kuus diloogia, kuhu kuuluvad eesti keelde tõlgitud „Vareste kuus“ ja „Kõver kuningriik“.

Liis Pallon

“Tõde Harry Queberti juhtumi kohta” neljapäeviti Kanal2-s

Neljapäeval kell 22.00 esilinastub Kanal2-s kümneosalise sarja “Tõde Harry Queberti juhtumi kohta” esimene osa. Sari on valminud samanimelise menuromaani ainetel.

Sarja tutvustus telekavas: Noor edukas romaanikirjanik Marcus Goldman vajab inspiratsiooni oma järgmise romaani jaoks. Ta sõidab seda otsima oma mentori, kuulsa kirjaniku professor Harry Queberti juurde. Ent peagi leitakse Queberti aiast 33 aastat tagasi kaduma läinud 15-aastase tüdruku laip ja Quebertist saab peamine kahtlusalune. Goldman asub koos kohaliku politseinikuga juhtumit uurima, et Queberti süütust tõestada. Harry Queberti osas telesarjast “Grey anatoomia” tuttav Patrick Dempsey.” Teistes osades Ben Schnetzer (“The Book Thief”, “Warcraft”, “7 Days in Entebbe” jt), Damon Wayans Jr. (“New Girl”, “Happy Endings”, “My Wife and Kids”), Ron Perlman (”The Name of the Rose”, “Enemy at the Gates”, “Hellboy”, “Sons of Anarchy”), Kristine Froseth (“Looking for Alaska”, “The Society”), Kurt Fuller (“The Good Wife”, “Midnight in Paris”, “The Pursuit of Happyness”, “Anger Management”) ja paljud teised. Seriaali lavastaja ja produtsent on Jean-Jacques Annaud. Tema käe all on varasemalt valminud sellised filmid nagu seda on “The Name of the Rose”, ” Seven Years in Tibet”, “Enemy at the Gates” ja teised. Tegemist on lavastaja esimese seriaaliga. Sari on nii krimimüsteerium, kui ka mitmekihiline lugu nii eneseotsingutest, lörri läinud inimsaatustest, ning kordumatutest tunnetest.

Kuigi Joël Dickeri romaan “Tõde Harry Queberti juhtumi kohta” on tänapäevaste raamatute kohta üsna paks (653 lehekülge) on iga lehekülg väärt lugemist. Ühtlasi on see ka üks viimaste aasta tõlgitumaid ja müüdumaid romaane. Raamat on ilmunud või ilmumas 42 keeles ning praeguseks on seda müüdud ligi neli miljonit eksemplari.

See on lugu, milles on põnevust, draamat, traagikat ja eelkõige armastust. Raamatu kolm erinevat teemat põimuvad omavahel. Need seob omavahel kokku algaja kirjanik Marcus Golding, kes on oma õpetaja Harry Quebertilt saanud 31 juhist romaani kirjutamiseks. Need juhised on raamatu 31 peatüki sissejuhatuseks.

Raamatu tegevus toimub erinevates aegades. Keelatud armastuse on kirjanik kirjutanud kauniks armastuslooks. Ka kuriteo lahenduse otsimine on põnev.

Võib öelda, et “Twin Peaks” austajatele peaks see olema meeltmööda, kuna paljud lugejad on leidnud sarnasusi just selle sarjaga.

Marite Lõokene

“Noor Andersen” ETVs, 1. osa teisipäeval, 4. mail kell 22.05, 2. osa teisipäeval, 11. mail kell 22.05

Alustame Tõnu Trubetskyga:

Muinasjutud õpetavad meid

Kui sa usud muinasjutte, usud iseend,
oled lahke, tegusid teed häid.
Sõrmeküüntest kübar, lauakene kata end
aitavad sind, kui sa hätta jäid.
Muinasjutud õpetavad sindki elama,
oled sa siis prints või näkineid.
Vaimusilma jäävad kujud, sõnad kõlama.
Ära kõrvust mööda lase neid!

Taani telesari noore Anderseni kujunemisest muinasjutumeistriks valmis juba 2005. aastal, nüüd on võimalus seda näha ka eesti vaatajatel. Sarja režissöör on Rumle Hammerich ja Andersene mängivad Simon Dahl Thaulow ja Peter Steen.

Lugegem siis ikka muinasjutte! Ja võib-olla vahel kirjanike elulugusid ka.

Tiina Sulg

 

 

 

“Meelte sagedus Amazonases” ETVs

Saatesarja “Meelte sagedus Amazonases” võib vaadata igal ajal ja ühes jutis või endale sobivate pausidega Jupiteris, aga järgmisel nädalal võib end ka hilisõhtuti teleri ette sättida ja jaokaupa nautida: 1. osa “Nümfide laeval” esmaspäeval, 3. mail kell 01.00, 2. osa “Pura selva” teisipäeval, 4. mail kell 00.45, 3. osa “Kellele kuulub põlismets” kolmapäeval, 5. mail kell 00.335, 4. osa “Kadunud laeva jälil” neljapäeval, 6. mail kell 00.50, 5. osa “Troopiline psühhodeelia” reedel, 7. mail kell 01.05 ja 6. osa “Ujuv inimhõljum linnadžunglis” esmaspäeval, 10. mail kell 00.50.

Alustuseks sobiks siia tsitaat Hemingwaylt: „Neljanda kai ääres seisab 34-jalaline jaulitaglasega jaht kahega neist kolmesaja kahekümne neljast eestlasest, kes maailma eri paikades 28- kuni 36-jalaste paatidega ringi purjetavad ja Eesti ajalehtedele artikleid saadavad. Need artiklid on Eestis väga populaarsed ja nende eest makstakse autorile üks dollar kuni dollar kolmkümmend senti veeru eest. Need lood paiknevad ajalehtedes seal, kus Ameerika ajalehtedes asuvad pesapalli- ja jalgpalliuudised, ja ilmuvad pealkirja all „Meie kartmatute rännumeeste saagad”. Igast käidavamast lõunamere jahisadamast võite te leida vähemalt kaks päikesest põlenud ja soolast pleegitatud juustega eestlast, kes ootavad raha oma viimase artikli eest. Kui see kohale jõuab, sõidavad nad järgmisse sadamasse ja kirjutavad järgmise saaga. Ka nemad on väga õnnelikud. Peaaegu sama õnnelikud kui inimesed Alzira III-l. Vahva on olla kartmatu rännumees.”

Tegu pole küll Lõunamere saarega, aga see, et eestlastele meeldib reisida, oma reisist teistelegi rääkida ning kui võimalik, siis see rääkimine ka kuidagi tasustatud saada, ja et selleks võimalusi on, sest reisijuttude kuulajaid-vaataid-lugejaid jagub, peab ju paika.

Tegu on ühe seltskonna, tuntuimad neist on vast Genka ja Jakob Rosin, paari aasta taguse avastusreisiga, mis on kenasti jäädvustatud ja monteeritud ja vaatajate ette toodud.

Raamatusoovitused on üsna ettearvatavad: Ivo Tšetõrkini “Minu Amazonas” (1. trükk 2013, 2., täiendatud trükk 2019) ja Kaupo Kikkase “Amazonas” (2013). Reiskirju Lõuna-Ameerikast on veelgi, aga jätan need huvilistele endile otsida-leida, mainiks vaid ära ühe ajalugu puudutava teose: Anthony Smithi “Amazonasel eksinud : lugu Isabela Godinist ja tema mälestusväärsest teekonnast” (2005).  Kuniks maailm jälle lahti läheb, reisigem siis trükimusta või bittide abil.

Tiina Sulg

„To the Lake“ Netflixis

Kes oleks osanud arvata, et 2011. aastal esmakordselt avaldatud Jana Vagneri raamat „Vongozero“ võib kümme aastat hiljem reaalsuseks saada?! Pole vaja vastata. Me tegelikult teame – teadlased, kes korduvalt sellel teemal on ka sõna võtnud; ja muidugi ulmekirjanikud.

2020. aasta oktoobris jõudis rahvusvahelise publikuni vene sari „To the Lake“, mis lõi laineid üle terve maailma – maailma, mis oli epideemiaga selleks ajaks võidelnud juba pool aastat. Sarjas räägitakse meile mitme pere lugu, kes otsustavad ülinakkava gripiepideemia eest põgeneda Vongozerosse – saarele keset järve. Televaatajateni tuuakse pingeline suhete rägastik kärgperes, inimlikkuse kadumiseni viivad otsused ja kirglik vene armastus. Peaosades mängivad Viktoria Isakova ja Kirill Käro. Viimasest kirjutati palju ka meie ajakirjanduses kui omast poisist, sest Käro on sündinud ja kasvanud Tallinnas.

Vagneri „Vongozero“ on üks mu lemmikraamatuid. Lugesin seda 2016. aastal kohe kui see raamatukokku jõudis. Vene ulmekirjandusele on omane teatav seletematu võlu (vene vaim?), mis paelub lugejat koheselt. Raamat ja sari erinevad päris palju, kuid põhialused, millele lugu on üles ehitatud, jäävad samaks. Peategelase Anna andumatu armastus oma mehe vastu võib natukene häirida kaasaja iseseisvat naist, kuid raamatut (ja sarja) tuleb lugeda läbi vene kultuuri prillide. Raamatule on ilmunud ka järg, aga eesti keelde on jäetud see tõlkimata.

Liis Pallon