„Valekonto” pühapäeval, 1.01 kell 23.35 TV3-s

Mulle tundub, et sotsiaalmeedia ohtudest noortele räägitakse rohkem kui täiskasvanute veebikäitumisest, ometi jääb vahel mulje, et pole nad lastest paremad ühti, vaata et hullemadki. Mu enda sõbrad käituvad Facebookis valdavalt küll väga normaalselt, aga nende hulgas pole ka (praeguseks siiski peaaegu) kedagi, kellega ma poleks isiklikult tuttav. Mul  oli mõne aasta eest suuri raskusi selle filmi vaatamisega, sest mul oli tõrge vaadata, kuidas üks tark naine – õppejõud! – ennast “lolliks teeb”. Paraku on ka targad naised kõigest inimesed. Praegu on seis selline, et jah, ma mäletan, et ma vaatasin seda filmi ja see polnud üldse halb, aga mingit kustumatut mälestust mulle jäänud pole.

Siiski võiks seda filmi vaadata juba imetabase Juliet Binoche´i pärast , mul miskipärast on tunne, et ta ei võtakski vastu rolli halvas filmis. Tõsi, alati on võimalik, et hea stsenaariumigagi veab miski viltu ja lõpptulemus jätab soovida. Selle filmi hinne imdb-s on 6.8, nii et mitte just hiilgav, kuid siiski korralik.

Igatahes on filmi soovitanud ka Tristan Priimägi, öeldes, et „käsikirja mõttes on filmis mõned päris huvitavad pöörded ja “film jääb sügavmõttelise ja meelelahutuslikku vahepeale, üritades olla sügavam kui välja tuleb, aga samas midagi jääb siit kahe kõrva vahele pidama ka.” Lisaks tunnistas Priimägi, et ta võiks vaadata ka mängufilmi “Ristsõna”, kui sellise filmi peaosas oleks Juliette Binoche, kes lahendab seal ristsõna. Hendrik Alla: Film «Valekonto» suudab vaataja kohe alguses valedele jälgedele juhatada, et siis ootamatute süžeepöörete kaudu näidata, et sentimentaalse armuloo asemel kujutab see endast midagi märksa enamat. Lõpuks areneb film vaatluseks sellest, kuidas identiteedi kaotanud inimhing püüab end taasluua vale ja pettuste labürindi abil.
Filmi aluseks on Camille Laurensi raamat, mis pole eesti keelde tõlgitud, kuid lugeda saab raamatuid „Sinu käte vahel” ja „Närviline romanss” , prantsuse keele oskajatele on saadaval ka  „Dans ces bras-là” .

Kaja Kleimann

“Sanditon” Jupiteris

Kuigi ERRi veebikanal Jupiter on juba päris kaua (alates 2020. a aprillist) käigus olnud, siis ma avastasin kanali alles selle aasta alul. Toomas Luhats on kirjutanud artiklis “ERR-i uus veebikanal Jupiter: Mis? Miks? Kellele?” täpsemalt lahti, mida ja kellele Jupiter pakub, sealt saab igaüks vaadata, kas just talle miskit põnevat on.

Minu jaoks on Jupiter eelkõige mahamagatud mängufilmide ja telesarjade jaoks, “Sanditongi” oli ekraanil kevadel, aga mina märkasin alles paar nädalat tagasi, et selline asi üldse olemas on.

ERR tutvustas sarja nii:

Jane Austeni viimase, lõpetamata romaani põhjal valminud draamasari viib Sanditoni, kunagisse unisesse kalurikülla, mis nüüd muutub kiiresti moodsaks kuurordiks. Sinna kogunevad rikkad pärijad ja ärimehed, kes kõik loodavad haljale oksale jõuda.

Loo keskmes on noor neiu Charlotte Heywood, kes satub juhuslikult kokku abielupaariga. Paar on teel Sanditoni ja meelitavad ka tema endaga kaasa. Moodsa kuurordi imed panevad tüdrukul esialgu pea ringi käima, kuid ei lähe kaua, kui ta hakkab avastama rikaste ja kuulsate saladusi ning intriige.

Jane Austen jõudis oma viimastel elukuudel kirja panna 11 peatükki, enne kui 1817. aastal suri. Sari algab Austeni loodud süžeega, kuid suurem osa on siiski stsenaristi edasiarendus. Seriaali taga seisab Emmy ja BAFTA-ga pärjatud Andrew Davies, kes on tuntud ajastuteemaliste filmide-sarjade poolest. Tema loomingu hulka kuuluvad “Sõda ja rahu”, “Uhkus ja eelarvamus”, “Hüljatud” jne. Osades: Rose Williams, Theo James, Leo Suter, Anne Reid, Kris Marshall, Jack Fox, Kate Ashfield, Crystal Clarke, Charlotte Spencer

Eesti keelde seda Jane Austeni poolelijäänud romaani tõlgitud ei ole, aga ingliskeelsena on see meie raamatukogus täitsa olemas, üks seitsmekümnendate lõpust ja üks kümneaastatagune.

Sari mulle meeldis. Mul üldse ei ole Jane Austeni ekraniseeringute vastu midagi, tollane mood on mu meelest kena vaadata ja omamoodi vahva on, kuidas erinevatel aastatel ja aastakümnetel kostüümikunstnikud seda ajalooperioodi on tõlgendanud, mida rõhutanud ja millise osa tagaplaanile jätnud. Briti näitlejatel on mu meelest mingi eriline võlu ja kostüümidraamades on nad kuidagi eriti ehedad ja toredad vaadata, nende mängus on nii teise ajastusse minemise usutavust kui pisikest mõnusat küünilist kõrvalpilku. Ja pealegi, valitud sõnavaraga briti aktsent on kõrvale nii mõnus kuulata.

Siitsealt noppisin välja, et Austeni põhjal on vaid sarja esimene osa, ülejäänu läheb stsenaristide fantaasia rada. Ma arvan, et sedakorda on see stsenaristide fantaasia käinud suhteliselt sarnast rada, kui Austenilgi oleks olnud, et põhikarakterid on ju tuttavad: vaesemates oludest terane, tragi ja paljulugenud neiu, natu kõrgemast klassist ja varakam noormees, toetavaid kõrvaltegelasi, koomilisi kõrvaltegelasi, üks üksik rikas terava keelega lesk. Uhkus ja eelarvamus, mõistus ja tunded, valestimõistmised ja viimasel hetkel selgeksrääkimised. Kõrvaltegelaste lood olid vast rohkem välja joonistatud, kui Austenil seda olnuks, ning mõnede kõrvaltegelaste elukäik vist liiga moodsa lähenemisega, üleüldine õhkkond rohkem tegutsemist kui õhkamist soosiv, ja see lõpp… aga nii üldjoontes, tundus täitsa austenlik lugu.

Lugege siis Jane Austeni loomingut, eesti või inglise keeles, korralikult lõpetatuid või poolelijäänud romaane, originaale või hoopis teiste autorite lugusid Jane Austeni loomingu ainetel. Ja miks ka mitte kostüümiajalugu, näiteks Melissa Leventoni koostatud “Mida kanti, millal kanti : rõivastuse põhjalik illustreeritud ajalugu antiikajast üheksateistkümnenda sajandini“, mille kohta Britt Rosen kirjutas Postimehes sooja arvustuse “Toekas teos rõivaloofriikidele“.

Tiina Sulg

„Tööpüha” laupäeval, 17. märtsil kell 23.30 TV3-s

Filmi aluseks on Joyce Maynardi raamat, mis eesti keeles kannab pealkirja „Pikk nädalalõpp” .  Raamat on väga sümpaatne ja paneb kõigile tegelastele tõeliselt kaasa elama. Jutustatud on põhiliselt teismelise poja vaatenurgast, kes on hädas oma tärkava seksuaalsusega ja ei suuda veel mõista täiskasvanute maailma. Mingis mõttes meenutas raamatus kujutatu mulle veidi „Lepitust”, aga filmi ma pole näinud, ega oska arvata, mis rõhud sinna said.  Minu jaoks jäi raamatust kõlama mõte, et kunagi ei ole liiga hilja olla õnnelik.

Kate Winsleti osalemine filmis on peaaegu nagu garantiikiri ja Kuldgloobusele ta rolli eest esitati,seega tasub loota parimat.

Filmi tutvustuses öeldakse:  tegevus toimub kaheksakümnendatel aastatel. Adele (Kate Winslet) on üksikema, kelle elus toimub suur muutus, kui tema ja teismelise poja (Gattlin Griffith) ellu satub Frank (Josh Brolin) – äsja vanglast põgenenud mees, kes palub luba kasutada nende kodu varjupaigana. Ehkki esialgu tekitab Frank Adele´is hirmu, süttib nende vahel armastus, mis ei saa kestma jääda, sest mees on ometi tagaotsitav…

Kaja Kleimann

“Bridget Jonesi päevik” reedel, 21. aprillil kell 20.35 Kanal11-s

“Bridget Jonesi päevik” (Bridget Jones’s Diary, 2001), režissöör: Sharon Maguire, osades: Renée Zellweger, Hugh Grant, Colin Firth jt.

Ta ei vaja tutvustamist! Ta on 32-aastane vallaline naine, kelle äpardused ja probleemid on juba mitmeid aastaid naerutanud nii vaatajaid kui ka lugejaid. Bridgeti emaks on Helen Fielding, kelle kolumni ajalehes The Independent võib pidada selle legendaarse õnnetusehunniku sünnikohaks. Kolumnist kasvas välja romaan, mis muutus ülemaailmseks menukiks ning arenes omakorda edasi nüüdseks kolmest filmist koosnevaks sarjaks: “Bridget Jonesi päevikule” järgnes 2004. aastal “Bridget Jones : täitsa lõpp” ning möödunud sügisel jalutas ta taas ekraanidele filmis “Bridget Jonesi beebi”.

Tunnustust on kohe kindlasti väärt Renée Zellweger, kes selle rolli nimel on korduvalt oma kaaluga mänginud ning pidanud kõigele lisaks ka korraliku briti aktsendi selgeks õppima. Tunnustatud on ta ka saanud – esimene ülesastumine Bridgetina tõi talle parima naispeaosa nominatsioonid Kuldgloobustel, Oscaritel ja BAFTA’l.

Aga ega need auhinnad polegi nii olulised – peaasi on ikka naer, pisarad ja Bridgeti erakordne oskus endale jamasid kaela tõmmata!

Treiler:

Irina Möldre

„Valgus ookeanide vahel” Cinamonis

Filmi „Valgus ookeanide vahel” („The Light Between Oceans”) tutvustus kinokavas: Pärast nelja piinarikast aastat läänerindel naaseb Tom Sherbourne (Michael Fassbender) Austraaliasse ja võtab vastu majakavahi töö Janus Rockil, mis asub rannikust pea poole päeva sõidu kaugusel. Saarele, kuhu kaubalaev saabub vaid korra hooaja jooksul, toob Tom ka oma noore julge armastava naise Isabeli (Alicia Vikander ). Aastaid hiljem, pärast kaht nurisünnitust ja ühe lapse surnult sündi, kuuleb leinav Isabel õues lapse nuttu. Kaldale triivib paat, milles surnud mees ja elav beebi. Tom, kes piinliku täpsusega kõik kirja paneb ja kelle põhimõtted on kohutavas sõjas kõikumatutena püsinud, tahab mehest ja beebist kohe võimudele teada anda. Isabel aga väidab, et beebi on jumala kingitus, ning Tomi vastuväidetest hoolimata jätavad nad lapse endale ja panevad talle nimeks Lucy. Kui laps on kahene, naasevad Tom ja Isabel mandrile ning peavad taas harjuma mõttega, et maailmas on ka teisi inimesi, kellest üht on nende otsus rängalt mõjutanud.

Film „Valgus ookeanide vahel” põhineb Austraalia päritolu kirjaniku M. L. Stedmani samanimelisel debüütromaanil. Eesti keeles ilmus see raamat enam-vähem samal ajal filmiga ning alles ootab minu lugemiskorda, kuna on väga populaarne Tartu linnaraamatukogu lugejate seas. Lisaks on võimalus lugeda lugu vene keeles, raamatukogus on olemas nii 2013. aastal ilmunud kui ka käesoleval aastal ilmunud trükk.

Kui ma nägin „Valgus ookeanide vahel” treilerit kinos, siis teadsin kohe, et seda filmi tahan ma kindlasti näha, sest mulle meeldivad emotsionaalselt keerukad lood, mis võivad tuua ka pisara silma. Kas mu suured ootused täitusid? Ei ega jah. Film ei jätnud mind külmaks, nagu mõnda kinokülastajat, kes enne lõppu lahkusid, ning samas ei toonud siiski pisarat silma, nagu vähemalt ühele mu kõrvalistujale. Mis jäi puudu? Lühidalt öeldes emotsioonide tagamaad. Mis siiski ajendas Isabeli jätma endale väike kaitsetu beebi või aastaid hiljem õige ema välja ilmumisel 4-aastase oma väljakujuneva maailmapildiga tüdruku? Kas soov aidata kaitsetut last, nagu ta filmis korduvalt mainis, või siiski enda sügav kurbus, nagu võib eeldada? Mis ajendas meest naisele järele andma ja nõustuma tema sooviga jätta laps neile? Kas üksnes suur armastus naise vastu või midagi muud?

Kõige mõjuvam kaader minu arvates oli Isabeli nurisünnitus, kus läbi tormi püüab meeleheitel naine jõuda oma meheni tuletornis. Teised emotsionaalsed kohad minule nii sügavat muljet ei jätnud, kuigi samas üle kahe tunni kestev film ei jäänud ka lohisema ning pakkus põnevust lõpuni välja.

Enamuses on arvustused selle filmi kohta kiitvad. Üllatas mind filmikriitik Madis Vohu, kes muidu üdini positiivses arvustuses nendib, et tegelasi piinatakse emotsionaalselt liiga palju ja filmis võib leida lausa krimi- kui ka õudusfilmi sugemeid. Minu arvates jääb siiski domineerima kogu traagika juures üldine helgus, mis kohati isegi takistab kaasa elamast peaosaliste dilemmadele. Siit ka minu enda dilemma – kas film oli eelkõige armastusromaani ekraniseering, kus ilusad inimesed (kes nad vaieldamatult olid) leiavad läbi raskuste oma õnne/rahulolu või pigem draama, kus pole õigeid ja valesid lahendusi ning põhirõhk on emotsioonidel ja tõekspidamistel, mis teatud eluvalikuteni viivad. Kaldun siiski esimese variandi poole ning loodan lähtudes blogi „Nähtud ja nägemata” arvustusest, et raamat suudab emotsionaalset poolt enam lahti mõtestada. Siiski soovitan sarnaselt Madis Vohuga, et nii pika ekraniseeringu puhul on kino hetkel parim valik selle filmi vaatamiseks, kuna reklaamid ja muud katkestused võivad vaataja teemast välja rebida. Seega kõik kinno ise otsustama, kas linateos on rohkem armastus-või kannatuslugu.

Klaari Tamm

„Lõhepüük Jeemenis” pühapäeval, 17. jaanuaril kell 21 ja esmaspäeval kell 14 Kanal 11-s

Hämmastav ja paeluv romantiline linalugu lendõngendusest ja poliitmängudest, ootamatust kangelaslikkusest, tasahilju tekkivast armastusest ja soovist tõestada, et võimatu võib saada võimalikuks. Peaosades Ewan McGregor (kalateadlane), Emily Blunt (šeigi abi), mõlemad nomineeriti rolli eest Kuldgloobusele ja Amr Waked (šeik), kuulsustest teeb kaasa veel Oscari-nominent Kristin Scott Thomas. Kuulsad on ka ekraanitagused tegijad — lavastaja on Oscari-nominent Lasse Hallström („Šokolaad“), stsenaariumi autor Oscari-võitja Simon Beaufoy („Rentslimiljonär“). Üks blogija on teinud tähelepaneku, et filmis saab näha sama lossi, mida seriaalis ”Oru valitseja”.

Film põhineb Paul Torday mitmete auhindadega tunnustatud samanimelisel esikromaanil teadlasest, kes peab täitma šeigi unistuse — tuua lendõngendus viimase kodumaale Jeemenisse. Paul Turdey esimene raamat ilmus, kui ta oli saamas 60-aastaseks ja on inspireeritud ärikohtumisest Omanis ajal, kui ta töötas naftaäris. Kedagi ilmselt ei üllata, et ta oli ka kirglik kalamees. Pärast seda kirjutas ta kõigi imestuseks raamatu aastas kuni 2013. aastani, mil suri vähki, olles hoidnud diagnoosi saladuses kõigi eest, kaasa arvatud perekond.

See raamat on raamatukogus olemas, teisi sama autori teoseid ei ole kahjuks näha üheski ESTERit kasutavas raamatukogus.

Kaja Kleimann

„Öörong Lissaboni” pühapäeval, 6. detsembril kell 22.05 Tallinna TV-s

Bille Augusti  (meile tuntud ehk kõige rohkem „Vaimude maja”,  „Preili Smilla lumetaju” ja „Hüljatute” režissöörina)  film on imdb.com-s märgitud mõõdukalt kõrge hindega 6.8  ja mõnede auhindadega. Minu jaoks teeb selle filmi huvitavaks eelkõige Jeremy Irons peaosas, aga kindlasti on head loota ka „Vääritutes tõbrastes” hiilanud  Mélanie Laurentist noore ja Lena Olinist vanema Estefaniana. Ja ehk näidatakse ka Portugali vaateid, mõni foto annab selleks lootust.

Ladina keele õpetaja Gregorius tõuseb keset tundi püsti ja lahkub. Kohutatuna äkilisest tundest, et aeg kaob käest, jätab ta kõik maha ja sõidab Lissaboni, et leida üles arst ja poeet Amadeu de Prado, kelle raamat on teda sügavalt lummanud. Raamatu on ta leidnud noore naise, keda ta takistas sillalt alla hüppamast, mantli taskust – naine lahkus seda maha jättes. Saatus tutvustab Gregoriusele üht Portugali ajaloo sünget peatükki ja viib kokku erinevate inimestega. Kuid mida tähendab tunda teist inimest, mõista teist elu? Kuidas aitab see kaasa iseenda mõistmisele? Neid küsimusi esitades õpib eakas Gregorius ühe keerulise isiksuse kõrval tundma ka iseennast.

Pascal Mercieri raamat „Öine rong Lissaboni”on Piret Pääsukese poolt eesti keelde tõlgitud  ja raamatukogus olemas.
Wikipedia artikkel raamatu kohta
ja filmi kohta.

Kaja Kleimann
.

„Ristunud teed” Ekraanis alates 23. aprillist ja Cinamonis alates 24. aprillist

Film on uhiuus (aga hinne imdb-s 7.2!), niiet kirja panen siia teksti kino reklaamist: “Ristunud teed” on emotsionaalne armastuslugu, mille aluseks ülieduka jutuvestja Nicholas Sparksi järjekordne bestseller. Loo keskmes on Luke (Scott Eastwood), comebackist unistav endine rodeokauboi, ja tudeng Sophia (Britt Robertson), keda on ootamas unistuste töökoht New Yorgi kunstimaailmas. Noorte ootamatust kohtumisest saab alguse kirglik suhe. Uue vaatenurga oma partnerile ja sellele, mis nende vahel on, saavad nad tänu autoavarii järel päästetud Irale (Alan Alda), keda hoiavad elus mälestused noorest poisist (Jack Huston) ning unistuste tüdrukust (Oona Chaplin), keda ei tohiks mingil juhul käest lasta, sest täielik kindlus, et oled leidnud Selle Õige, võib tulla üksainus kord elus.
Filmi lavastas George Tillman Jr. (“Aumehed”, “Kiirem”), osades Britt Robertson (“Kupli all”, “Tulevikumaa”), Scott Eastwood (“Gran Torino”), Jack Huston (“Keeluaja kuningas”), Oona Chaplin (“Troonide mäng”, “007: Veidi lohutust”) ja Alan Alda (“Must nimekiri”).

Nicholas Sparksi kirjutatud 17 teosest on kinolinale jõudnud lausa 11 , tuntuimad neist vast „Kiri pudelis”, „Päevaraamat” ja „Ööd Rodanthes”.

Filmi aluseks olnud raamatut „The longest ride” meie raamatukogus kahjuks ei ole, kuid teisi sama autori teoseid nii eesti- kui inglise keeles on päris mitu. Filmidest on saada „Pelgupaik”  ja „Päevaraamat” .

Treilerit saab ka vaadata

Kaja Kleimann

„Tuhkatriinu” Cinamonis ja Ekraanis

Filmi ametlik esilinastus on 13.  märtsil, aga veel enne on filmi võimalik näha 10. märtsil Cinamoni Tüdrukuteõhtul.

Tundub, et kui kellegil on kange soov teha filmi, aga head süzeed kohe võtta ei ole, pöördutakse taas klassikaliste muinaslugude juurde. Seekord on ette võetud „Tuhkariinu” ja tutvustusest saame teada, et loomulikult on võrreldes algse looga tehtud ka mõned muudatused.

Osadesse on valitud näitlejad, kes laiemale vaatajaskonnale juba tuntud erinevate filmide ja seriaalide kaudu, nii et võib oodata suurejoonelist vaatemängu. Neil, kes armastavad kauineid muinaslugusid tasuks film ikka ära kaeda. IMDb-s on film saanud igatahes 7,9 punkti.

Filmi treiler:

Klassikaline muinasjutt tüdrukust, kellel on võõrasema juures raske põli ja kes suure õnne osaliseks saab, arvatakse algselt pärit olevat juba antiikajast. See lugu on tuntud paljude eri rahvaste juures. Euroopas sai munasjutt populaarseks Charles Perrault ja vendade Grimmide raamatute kaudu.

Raamatukogust leiab mitmeid erinevaid „Tuhkatriinusid” ja sellest loost inspireeritud jutte. Üks on näiteks Ketlin Priilinnu raamat „Peaaegu Tuhkatriinu”. Algsest loost on see küll sootuks erinev, aga olemas on nii võõrasema-motiiv kui õnnelik lõpp.

Eks igal põlvkonnal peabki ehk oma Tuhkatriinu-film olema. Seega lisasin lõpetuseks enda lapsepõlvelemmiku.

Anu Amor-Narits

“Päevaraamat” reedel, 19.09 Kanal 11-s kell 21.00

“Päevaraamat” (USA, 2004) on Nicholas Sparksi samanimelisel romaanil põhinev romantiline draama. Eepiline armastuslugu kõrgemasse ühiskonnaklassi määratud tüdruku ja töölisklassi kuuluva poisi vahel.

Noah (Ryan Gosling) on tavaline maapoiss, kes töötab kohalikus puidutööstuses. Allie ( Rachel McAdams) on suveks maale tulnud linnatüdruk. Juhuslikust kohtumisest lõbustuspargis saab alguse aga tõsine ning kuum suveromanss. See on suhe, mida Allie vanemad heaks ei kiida. Möödub seitse aastat kui pulmi plaaniv Allie märkab juhuslikult lehes Noah´ pilti. Noorte teed ristuvad taas, kuid kas vaid põgusaks hetkeks või kogu ülejäänud eluks? Kas esimene armastus on tõeline armastus?

Sirje Suun

“Kaunitar ja koletis” Cinamonis ja Ekraanis

On valmis saanud järjekordne linateos muinasjutusõpradele. Prantslased on nimelt ette võtnud teha film oma muinasjutuvestja Charles Perrault maailmakuulsa muinasloo järgi.

Tuntud muinasjutu uusim ekraniseering ühendab Léa Seydoux ja Vincent Cassel’i ajatus maailmas täis romantikat ja maagiat.

On aasta 1810. Laevahukk tõotab majanduslikku hävingut jõukale kaupmehele ja perepeale, kellel on kolm tütart ja kolm poega. Perekond kolib maale kitsikusse elama. Ainult pere pesamuna, imearmas Belle (kaunitar prantsuse keeles), suudab maaelust rõõmu leida. Ent saatusekell lööb taaskord valusalt, kui pereisa korjab Belle’ile roosi võlupalee keelatud aiast ning mõistetakse palee omaniku, Koletise, poolt surma. Kartmatu Belle on valmis ise paleesse minema ja ohverdama oma elu isa eest. Paleesse jõudes ei kohtu ta mitte surmaga, vaid imelise maailmaga täis maagiat, luksust ja kurbust. Belle einestab igal õhtul Koletisega. Ning igal ööl külastab Koletise kurb saatus teda läbi unenägude. Peletis hakkab ajapikku tundma üha suuremat lähedust neiuga, kes on valmis tegema kõik, et purustada must maagia, mis kammitseb tema austaja hinge. See on lugu sellest, kuidas Belle’st sai Kaunitar ja kuidas Kaunitar leidis Koletise ning kuidas sellest tekkis imeilus armastus.

Filmist IMBD-s.

Kaunitari ja Koletise loost on filmi teinud ja Walt Disney animastuudio, mis on ainus parima filmi Oscarile nomineerinud joonisfilm. Disneylt on ilmunud ka filmi põhjal valminud raamat väiksematele lugejatele. Lisalugemiseks suurematele soovitaks loomulikult Charles Perrault muinasjuttude kogumikku.

Anu Amor-Narits

 

 

“Bridget Jonesi päevik” neljapäeval 3. aprillil kell 22:00 ETV2-s

Ülimenukas romantiline hittkomöödia Bridget Jonesist (Renee Zellweger), kes otsustab oma elus uue lehekülje keerata. Ta alustab oma päevikut loeteluga sellest, mida ta uuel aastal ei tohi teha ja mida ta peab tegema. Ta on 32-aastane vallaline kirjastustöötaja, kes üritab toime tulla kõigi nõudmistega, mida ühiskond ja sõbrad talle esitavad. Tema vallalisust hõõruvad talle nina alla kõik abielus tuttavad. Mida aga ette võtta, kui kõik tuttavad mehed on kas abielus, homod või armastavad jubedaid kampsuneid? Kas aitaks joomisest ja suitsetamisest loobumine, kaalus alla võtmine ja püüd saavutada sisemist rahu? Lisaks tuleks teha lõpp ka oma lootusetule armumisele vastupandamatusse ülemusse. Kõike seda on aga märksa lihtsam öelda kui teha. Talle ainuomase seikluslikkusega võtabki Bridget nüüd elult kõik, mis võtta annab. Olgu selleks siis magamine oma playboyst ülemuse Danieliga (Hugh Grant). Keemia hakkab tekkima ka tema ning pealtnäha veidriku Marki (Colin Firth) vahel, kellega ta pidevalt “kokku jookseb”.

Helen Fieldingu humoorikas romaan kuulutati 1996. aastal Inglismaal aasta raamatuks.

Raamatud on raamatukogus kenasti olemas: nii romaan “Bridget Jonesi päevik” kui järg “Bridget Jones: täitsa lõpp”. Filmil on ka oma Facebooki konto.

Sirje Suun

“Armastuse lugu” pühapäeval, 29. dets kell 17 TV3-s

Film on valminud režissöör Arthur Hilleri käe all 1970. aastal, aluseks Erich Segali vastilmunud romaani põhjal autori enda kirjutatud stsenaarium.  Eesti keelde tõlgiti raamat nõukogude aja kohta erakordselt kähku,  juba 1972. a . Ma ei tea ühtki silma, mis seda lugedes kuivaks jäi! Millal film meile jõudis, ma ei tea ja näinud seda ise pole, aga nüüd tahaks kindlasti vaadata ja kontrollida, kas laul sellest Oscari saanud filmimuusikast, mille Marju Kuut eesti keeles kuulsaks laulis, ikka on see laul, mida mina mõtlen.

Kandideeris film veel kuuele Oscarile ning korjas suure hulga Kuldgloobusi ja palju muid auhindu.

«Mida öelda kahekümne viie aastase tüdruku kohta, kui ta on surnud? Seda, et ta oli ilus. Ja andekas. Seda, et ta armastas Mozartit ja Bachi. Ja biitleid. Ja mind. Kord, kui ta mind jälle nende muusikutega ühte patta pani, küsisin talt, kuidas ta meid järjestab, tema naeris ja vastas: «Tähestiku järgi».»

Kas juba tuleb pisar silma?

Lugege ka raamatut!

Erich Segali teoseid on raamatukogus  rohkem,  nii eesti– kui inglise keeles.

Kaja Kleimann

“Mõistus ja tunded” Kanal 11-s pühapäeval, 13. oktoobril kell 21.00

Veidi klassikalist romantikat nädala lõpetuseks pakub Jane Austeni samanimelisel romaanil põhinev romantiline draama kolmest õest, kes püüavad viktoriaanlikul Inglismaal oma õnne leida.

Isa surres peavad Elinor (Emma Thompson), Marianne (Kate Winslet) ja pesamuna Margaret (Emilie François) ise hakkama saama – see tähendab, mehe leidma ja abielluma. See pole lihtne, sest hea komme keelab naistel selles osas initsiatiivi üles näidata. Korraga ilmub aga välja võluv ja rikas Edward (Hugh Grant), keda tundub huvitavat Elinor.

Film kandideeris seitsmele Oscarile ning võitis ühe – parima adapteeritud stsenaariumi eest.

Linnaraamatukogus on romaan olemas nii eesti  kui inglise keeles.

Anu Amor-Narits

“Pelgupaik” Cinamonis

Romantiline põnevik “Pelgupaik” on Nicholas Sparksi (“Päevaraamat”, “Kiri pudelis”, “Ööd Rodanthe’is”) samanimelisel menuromaanil põhinev linateos, mille on lavastanud Lasse Hallström («Šokolaad», «Siidrimaja seadused»).

Salapärane noor naine Katie (Julianne Hough)  põgeneb oma tumeda mineviku eest ning kolib väiksesse sadamalinna, kus loodab leida hingerahu. Katie hoiab omaette ning väldib suhteid kohalikega, mis just suurendab inimeste huvi tema saladusliku isiku vastu. Katie elu muutub kardinaalselt peale tutvumist lesestunud poepidaja Alexi (Josh Duhamel) ja muretult vallalise naabrinaise Jo’ga (Cobie Smulders). Just siis kui tundub, et Katie on lõpuks leidnud oma õnne, ilmuvad välja mineviku varjud.

Linastusajad Cinamonis. 
Filmiarvustust saab lugeda blogist Armastades filmikunsti.
Meie raamatukogus on olemas linateose aluseks olnud raamat “Safe haven”, mida on hiljuti soovitatud ka meie raamatukogu lugemisblogis. 
Varemgi on kinolinale jõudnud mitmed Nicholas Sparksi raamatud. Raamatukogu muusikaosakonnas on neist olemas “Päevaraamat”.  Samuti saab Nicolas Sparksi raamatuid meie juurest laenutada eesti kui inglise keeles.

Anu Amor-Narits