„Kaka, kevad ja teised“ on Andrus Kivirähki lastejuttudel põhinev animakogumik, mille ühendavaks lüliks on autor ise koos oma armsa koera Robiniga. Nad koos lähevad külla viiele Kivirähki loole nii külmkappi, loomaaeda, maale, parki kui ka voodi alla.
Avalugu „Frikadellid ja pelmeenid” (2023; Heiki Ernits ja Meelis Arulepp) seostub esmalt mulle kohe Oskar Lutsu klassikalise looga raamatust „Nukitsamees“, kus Iti ja Kusti ära eksivad, aga siin mitte metsa, vaid külmkappi. Iti ja Kusti (tõesti nii on tegelaste nimed selles loos) ei ole mitte lapsed, vaid hoopis frikadellid. Kuri „nõid“, keda kardetakse on aga pelmeen, kes frikadelle sööb. Kogu lugu ennast saab lugeda ajakirjast Täheke (2015 nr 10; lk 4-5) ja raamatust „Tont ja Facebook“ (2019; lk 98-101).
Teises loos „Sitikas Peeter” (2022; Meelis Arulepp) soovib väike putukas (filmis on ta väga rohutirtsu moodi) oma muusikaannet laiemale publikule näidata ja läheb loomaaeda vabasse puuri n-ö tööle. Lugu sitikast Peetrist ilmus esmalt ajakirjas Täheke (2004 nr 6; lk 12) nime all „Sitikas Peetri tähetund“, hiljem on see lugu filmilooga sama pealkirja all ilmunud nii kogumikus „Ruttu tuttu! Eesti isade unejutte“ (2005; lk 14-16) kui ka raamatus „Kaka ja kevad“ (2009; lk 25-27). Filmilugu on küll veidike muudetud, aga põhimõte ning loo moraal on jäänud läbi aja samaks.
Kolmas lugu on minu arvates kõige intrigeerivam, sest filmiloo „Pilt, mis öösel liigutas“ (2023) režissööriks on Mikk Mägi, kes seostub ikka vanamehe tegemistega. Kui aus olla, siis ma esmalt ei teadnud, kelle käe all oli film valminud, kuid kui need tantsivad lehmad ja lambad mängu tulid, siis oli küll tunne, et kohe tuleb nurga tagant välja ka (kuri)kuulus vanamees ise. Kogu lugu on ikka mõnuga üle vindi keeratud nagu „Vanamehe“ filmideski, aga siiski lapsesõbralikus vormis (veidi väiksemale vaatajale võib-olla küll hirmuäratavalt) ning Kivirähki algse loo lõpplahendus on ka kenasti ära toodud, kuigi humoorikalt on juurde lisatud ka selline teema nagu (linna)laste võõrandumine maaelust. Kivirähki lugu „Pilt, mis öösel liigutas“ on ilmunud ajakirjas Täheke (2016 nr 7-8; lk 8-9) ning raamatus „Tont ja Facebook“ (2019; lk 42-45).
Neljas lugu on animakogumiku nimilugu „Kaka ja kevad“ (2021; René Vilbre ja Meelis Arulepp), mis on tasakaaluks eelnevale loole väga armas looduse ja elu ringkäiku kirjeldav lugu, kus ootamatud tegelased otsivad oma õnne ja selle ka leiavad. Loos endas pole erilisi krutskeid, kui välja arvata tänapäevased tehnikavidinad nagu robotmuruniiduk ja pakirobot või siis inimeste piiritu nutisõltuvus, mis väljendub isegi pargis jalutades või sportides. Tegelikult on Kivirähki algses loost, mis ilmus juba 2004. aasta ajakirjas Täheke nr 3 (lk 8-9, vaata ka Priit Rea illustratsiooni), möödas ligi 20 aastat, seega pole midagi imestada, et isegi 2009. aasta raamatus „Kaka ja kevad“ on muruniitjast saanud muruniiduk, mis omakorda filmis on muutunud siis robotmuruniidukiks. See lugu on jõudnud ka kogumikku „Laste rõõm. 2“ (2013; lk 186-187) .
Viimane lugu „Kadunud sokid“ (2023; Oskar Lehemaa) on juba seetõttu eriline, et ainukesena sellest kogumikust on nukufilm (tegelikult on peategelane Pille korra kaadris ka avaloos, aga seal muidugi joonistatuna). See lühifilm paneb vaatajaid imestama, kui suur ja põnev maailm võib asetseda sinu voodi all. Isegi sokid võivad seal munema hakata. Lugu on nime all „Isa sokid” esmalt ilmunud ajakirjas Täheke (2004 nr 4; lk 6) nagu kõik eelpool nimetatud Kivirähki lood ning lisaks veel kogumikes „Ruttu tuttu! Eesti isade unejutte“ (2005; lk 19-20), „Kaka ja kevad“ (2009; lk 15-18) ja „Laste rõõm. 2“ (2013; lk 188-189).
Erinevalt teistest selle aasta alguses linastunud Eesti filmidest on antud koguperefilm saanud seni ainult kiitvaid arvustusi, millega ma igati nõustun.
„ „Kaka, kevad ja teised“ pole lihtne animafilm ega isegi mitte eriline animafilm. See on lakkamatu animatsiooni, nukufilmi ning elusate kaadrite karneval, kus värvid ja erisugused trajektoorid segunevad nagu vana-aastaõhtu ilutulestikus.“ ( Veiko Märka, 15.02.23 Eesti Päevaleht)
„Soovitan muidugi kõigil värsketel Eesti filmidel silma peal hoida, aga kui tahate saada kiirelt – kogu kassett kestab napilt üle tunni aja – ülevaadet sellest, mida põnevat meie animatsioonis tehakse, siis võtke kindlasti kinoteekond ette. Ja ei pea üldse häbenema, kui teil lapsi pole, kõlbab ka täitsa täiskasvanuna saalis istuda!“ (Kaspar Viilup, 18.02.23 ERR kultuur)
Klaari Tamm
Multitalent Mart Sanderil on nüüd “Kõhedad muinaslood” nii filmi kui jutukogu kujul. Mart Sanderi kirjanduslik looming ise mulle suuremat muljet jätnud ei ole, aga ma tunnustan, et ta teeb ja viitsib ja on küllalt palju lugejaid, kellele ta raamatud meeldivad. Lemmi Kann kirjutas “Kõhedate muinaslugude” esitlusest Haapsalus “
Ohtralt rahvusvahelisi preemiaid võitnud filmis mängivad Jekaterina Novosjolova, Toomas Kolk ja filmi autor Mart Sander. Teises loos „Üksilduse allikas“ armub noor külapoiss Hans (filmidebüüdi tegev Ott Salla) salapärasesse hiieallikas elavasse näkki (Lisette Pomerans) ning otsustab ta armastuse jõuga iidsest needusest päästa. Kaasa teevad Liisa Linhein, Ain Mäeots ja teised; oma comebacki suurel ekraanil teeb vanameister Väino Puura. „Peiteaeg“ on ulmesugemetega lugu kahest uurijast (Mart Müürisepp ja Tanel Saar), kes üritavad jõuda selgusele Teise Maailmasõja aegse natside uurimiskeskuse saladustes. Filmis teevad kaasa Toomas Kolk, Lauri Pedaja ja erikülalisena Merle Palmiste. Viimane novell „Kammerteener on süüdi“ on musta huumoriga vürtsitatud agathachristielik mõrvalugu, kus kammerteenri osaks on paljastada õhtusöögi käigus mõrvarid. Peaosades Kadri Rämmeld, Vahur-Paul Põldma ja režissöör Mart Sander ise.
Edina Csüllögi 2015. aastal valminud filmi aluseks olevat 2000. aastal Friedebert Tuglase novellipreemiaga pärjatud “Liblikmeest” saab lugeda Mehis Heinsaare kogumikust “
Mehis Heinsaare loomingust on üsna palju kirjutad, Tartu Ülikooli Kirjastuselt ilmus koguni 2011. aastal Sven Vabari kokkupandud artiklikogumik “
Filmi kohta ma netis kammides eriti muljetamisi ei leidnud, vaid enne filmi valmissaamist oli hüüatus, et see on hea idee, katke 
Jutt ise oli kuidagi lummav ja võluv, noh nagu Heinsaare kirjutatu ikka tavaliselt on, filmiversiooni ei ole ma näinud, aga sellega, et see idee hea on, olen ma küll nõus :)
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 