„Kapten Corelli mandoliin” laupäeval, 20. mail kell 22.20 ETV-s

Mõtlesin tükk aega, kas sobib soovitada vaatamiseks filmi,  mille naispeaosaline Penelope Cruz on rolli eest pälvinud Kuldvaarika ja Nicolas Cage’i kapteni osas peetakse ebaõnnestunud valikuks. Ent järele mõelnuna leian, et seda enam on põhjust soovitada romaani, et loeksite seda, mis filmi ei jõudnud.

Raamatut olen ma  lugenud ja ma mäletan, et see meeldis mulle tohutult ja tegi samas meeletult kurvaks, see pani mind järjekordselt mõtlema sõdade mõttetuse ja õuduse üle, aga kuna lugemisest on möödas üle 20 aasta, ei suuda ma mingeid detaile enam meenutada. Seetõttu olen raamatu kirjeldused laenanud kokku netist, põhiosa Wikipedia artiklist.“Kapten Corelli mandoliin” on briti kirjaniku Louis de Bernièresi 1994. aastal ilmunud romaan, mis eesti keeles ilmus 2000. aastal Mart Rummo tõlkes. Kahjuks pole raamat ei arvusajate ega blogijate tähelepanu eriti pälvinud, tol ajal polnud blogimine veel nii levinud tegevus, kuid raamat oleks seda kindlasti väärt, ehk eliab nüüd rohkem inimesi selle üles?
Romaani tegevus toimub Teise maailmasõja ja selle järgsetel aastatel Kefalloniá saarel Kreeka lääneosas Joonia saarestikus. Korfust u 200 km kaugusel asuv Kefalloniá on eeelnimetatust peaaegu paarisaja ruutkilomeetri võrra suurem ja näiteks Hiiumaast samavõrra väiksem. Saar, kus 70 kilomeetri läbimiseks kulub 5 päeva. Saar, kuhu nüüd muidugi palju rohkem turiste läheb. Põhiliseks teemaks on sündmused

Kefalloniál, aga kirjanik käsitleb ka üldist sõjategevust Kreekas ja Saksa-Itaalia okupatsiooni. De Bernières naeruvääristab Mussolinit, on kriitiline nii Briti armee juhtkonna, natside kui ka Kreeka kommunistlike partisanide suhtes. Süngelt mõjuvate Itaalia sõdurite massimõrva ja maavärina stseenide kõrval on lõbusaid kirjeldusi külaelust ning peresuhetest ja armastusest, mis sõja kiuste ikka lõkkele lööb.

Filmi ma näinud ei ole, aga vaatajate arvamused imdb.com-is on selle kohta seinast seina, punkte antud kahest kümneni.Vaatamata keskmise pigem madala hinde (5,9) kohta on paljud imdb-s kirjutajad siiski kiitnud filmi selle hea operaatoritöö, ilusa muusika ja üldise loojutustamise eest; ühest küljest saadakse aru, ent teisest siiski heidetakse ette, et film suudab katta vaid vähest osa raamatu tegelastest ja sündmustest. Filmis on rõhk rohkem armastuslool kui sõjal.
Üks filmi 10 punktiga hinnanud Heleni nimeline vaataja ütleb, et tal on Kefalloniás veel sugulasi ja see lugu on täiesti tõepärane, üks 2 punkti andnud meesvaataja leiab, et lugu on meeletult igav ja Cage’i itaalia aktsenti on piinlik kuulata.
Ehk et ei jää muud üle, kui ise lugeda, vaadata ja otsustada.

Kaja Kleimann

“Marianne ja Leonard. Armastuse sõnad” kolmapäeval, 6. novembril kell 21.00 Elektriteatris

On suur õnn filmisõpradele, et meil Tartus on olemas Elektriteater, kes meid järjepanu suurepäraste filmidega kostitab.

Neil (nagu näiteks mina), kes ei jõudnud filmi “Mariann ja Leonard” vaatama suvel Tartuffile, on võimalik seda teha nüüd.

Väljamõeldud armastuslood ei ole need, mis mind kinno meelitaksid, küll aga filmid päris inimeste päris lugudest.

Režissöör Nick Broomfield on tuntud dokumentalist, kelle varasemate tööde hulka kuuluvad muuhulgas dokfilmid “Kurt & Courtney” ning praegugi Netflixis vaadatav “Whitney: Can I Be Me”.

“Marianne ja Leonard. Armastuse sõnad” viib meid Kreekasse Hüdra saarele aastal 1960. Toona veel tundmatu kirjanik ja luuletaja Leonard Cohen ning üksikema Marianne Ihlen elasid kommuunis ühes teiste välismaalastest kunstnike, kirjanike ja muusikutega. Loovuse ja armastuse vaim hõljus nende kohal, kuid taolist maapealset paradiisi ei jätku igavesti. See oli aeg, mis jättis kustumatu jälje nii Marianne’i kui Leonardi ellu ja saatis nende suhet veel aastakümneid kuni mõlema surmani. Lisaks suurele armastusloole vaatleb film ka Coheni küpsemist loojana ning näitab nii režissööri enda kui legendaarse dokumentalisti D.A. Pennebakeri filmitud kaadrite abil vahetult 1960ndate boheemlust.

Leonard Cohen — Kanada laulukirjutaja, laulja, luuletaja ja romaanikirjanik — on looja, kelle tähtsust muusikamaailmas on raske üle hinnata ning kellel on tohutul hulgal fänne üle maailma.

Lisalugemiseks tundus huvitav Kaia Sisaski artikkel Leonard Coheni maailmaturneest, mille ta võttis ette 73-aastasena ja tema loomingust üldisemalt ajakirjas “Muusika”.

Raamatu kujul on Leonard Coheni looming meie raamatukogus esindatud ühe väljaandega, milleks on luulekogu “Book of longing”.

Filmi treiler:

Coheni muusikalisest loomingust on siinkohal kohustuslik Mariannile pühendatud pala:

Anu Amor-Narits

“Armastusega, Simon” alates reedest, 15. juunist kinodes

Tutvustus: Igaüks väärib suurt armastuslugu. Aga 17-aastase Simon Spieri (Nick Robinson) jaoks on asi pisut keerulisem: ta pole veel oma perele ega sõpradele öelnud, et on gei. Samuti ei tea poiss, kes on see Sinise varjunime kasutav koolivend, kellesse ta interneti vahendusel armumas on. Katsed mõlemat probleemi lahendada saavad olema naljakad, hirmutavad ja elu muutvad. Režissöör Greg Berlanti,  osades Nick Robinson, Katherine Langford, Alexandra Shipp, Jorge Lendeborg Jr., Miles Heizer, Keiynan Lonsdale, Logan Miller, Jennifer Garner, Josh Duhamel ja Tony Hale.

Filmi aluseks on Becky Albertalli mitmeid kirjandusauhindu pälvinud debüütromaan „Simon vs. Homo Sapiensi vandenõu”. Raamatut on kiitnud paljud – hea, armas, naljakas, soe ning eelkõige lõbus! Täitsa üllatav, sest tavaliselt on selliste omadustega raamatut noortele väga raske leida. Nagu ikka leidub ka noorte probleeme, kuid need pole selle loo puhul üleliia olulised. Pigem on esile tõstetud perekonda, sõpru, kogukonda ja teineteise toetamist.

Nüüd peab ainult lootma, et film suudab raamatuga sammu pidada ja rõhutada ikka neid õigeid asju! Kohe kuidagi ei taha vaadata soojal suvel noortefilmi, mis masenduse peale ajab. Asi peab lõbus ja soe olema!

Treiler:

Irina Möldre

„Armastusega, Simon” esmaspäeval 23. aprillil kell 17:15 eellinastus Cinamonis

Kevade saabumisega löövad inimeste tunded ikka suuremalt leegitsema ja romantika poeb hinge. :)

Film „Armastusega, Simon” põhineb Becky Albertalli (autor wikis) menukal noorsooromaanil “Simon vs. Homo Sapiensi vandenõu”. Kirjastus tutvustab raamatut nõnda: Kuueteistaastane ja mitte-nii-väga-avalikult gei Simon Spier eelistab reserveerida oma dramaatilisuse koolimuusikali jaoks. Aga kui üks e-kiri langeb valedesse kätesse, on oht, et tema saladus torgatakse rambivalgusesse. Nüüd on Simon lausa väljapressimise ohver: kui ta ei aita võita tüdrukut oma klassi klounile Martinile, saab tema seksuaalsest identiteedist kõigi asi. Hullem veel: ohtu satub ka tema kirjade adressaadi, Sinise pseudonüümi kandva poisi privaatsus.

Raamat ise ilmus juba 2015. aastal ja on autori esimene romaan. Nüüdseks on autoril veel raamatuid ilmunud, kuid eesti keeles on see esikteos esialgu ainus.

Goodreadsi keskkonnast saab lugeda ka arvamusi raamatu kohta.

Et saada pisut aimu mis on ootamas, saab ka Cinamoni lehelt treilerit vaadata.

Seili Ülper

„Elu valikud” laupäeval, 17. märtsil kell 21.20 TV3-s

Äärmiselt menuka kirjaniku Nicholas Sparksi raamatuid on kinolinale seatud lausa 11, meilgi on enamust neist kinos näha saanud ja teles on korduvalt näidatud filme „Päevaraamat”, „Kiri pudelis” ja „Ööd Rodanthe’is”, mis on ka meie blogis tutvustamist leidnud. Kõigi filmide vaatajahinded on üle 6 palli, mõnel üle 7 ja „Päevaaamatul” lausa 7,9,  neile jagub nii auhindu kui nominatsioone. Osaliselt õigustatult võib neid filme nimetada pisarakiskujateks, aga elu paraku ongi selline, et muu hulgas tuleb ette ka pisaraid. Põhiliseks teemaks tundub tema raamatuis( ja siis filmides) olevat kõiki raskusi ületav „kuni surm teid lahutab” armastus.
Oma kangelaste kohta ütleb ta, et need on loodud sellisteks inimesteks, nagu tema ema teda õpetas (ja millisena iga ema tahaks oma last näha) – nad on ausad, töökad, ei vaata teistele ülalt alla ja lasevad naised- lapsed esimestena päästepaati.

Kavas öeldakse tutvustuseks: „Elu valikud“ on lugu Travis Parkerist (Benjamin Walker) ja Gabby Hollandist (Teresa Palmer), kellest saavad väikeses rannikulinnas naabrid ning kes alustavad suhet, mida kumbki neist ei oleks osanud ette näha. Vaatajate ette tuuakse kümmekond aastat vältava armastusloo areng ja selle vastupidavus elu kõige määravamate hetkede taustal. Filmi keskmes on meeldejääv sõprade ja perering Sparksile omases Põhja-Carolinas ning lugu kulmineerub küsimusega, mille iga paar peab endale esitama: kui kaugele sina läheksid, et lootust armastusele elus hoida?
Filmi režissööriks on rohkem produtsendina tuntud Ross Katz, kellele see on kolmas lavastajatöö. Filmi aluseks olev raamat „The Choice” ei ole eesti keelde tõlgitud, küll aga on meie raamatukogus saada inglise keeles koos veel 13 sama autori raamatuga.
„Päevaraamat”  ja „Pelgupaik”  on saadaval ka filmidena DVD-l.

Kaja Kleimann

„Särav täht” teisipäeval, 21. juunil kell 22.30 Tallinna TV-s

Filmil on 15 erinevat võitu ja 50 nominatsiooni erinevate festivalide erinevates kategooriates, millest enamus annavad tunnistust sellest, et visuaalselt peaks tegemist olema äärmiselt kauni filmiga. Eriti sageli leiavad äramärkimist parim naisosaline Abbie Cornish ja Janet Pattersoni kostüümid, samuti operaatoritöö, korduvalt märgitakse ka stsenaristi ja režisööri rollid enda peale võtnud Jane Campioni,
keda kõik tunnevad eelkõige „Klaveri” loojana.
Film räägib armuloost inglise poeedi John Keatsi ja tema kõrgmoodi tudeeriva naabritüdruku Fanny Brawne´i vahel, millele paraku tegi enneaegse lõpu pooedi surm kõigest 25 aasta vanuses.
Keatsi osas näeme Ben Whishawd .

John Keats (31. oktoober 1795 – 23. veebruar 1821) oli Briti romantiline luuletaja, lord Byroni ja Percy Bysshe Shelley kaasaegne. Tema poeemid ei leidnud tema eluajal kriitikute poolt just sooja vastuvõttu, kuid pärast surma tema kuulsus kasvas,  alates 19. sajandi lõpust on ta üks kõigi aegade armastatumaid inglise poeete ning tema luule ja kirjad on ühed enim analüüsitutest kirjandusteadlaste poolt.

John Keats pärines alamklassist. Õppis Enfieldi koolis, oli kirurgiõpilane, velsker ja haavaarst. Hariduse lünklikkuse korvas ta iseõppijana.

Tema luule on keeleteadlik ja meeleline, vahelduvad elurõõm ja kaduvusetunnetus. Poeet ülistab loodust, tema loomingut iseloomustab eriline iluihalus.

Keatsi looming on raamatukogus ingliskeelsena täiesti korralikult esindatud:

Sissejuhatuse ja bibliograafiaga on varustatud see pea 500 leheküljeline raamat, võib leppida ka poole õhemaga – „Selected poems” .

Eestikeelseid tuleb paraku ühekaupa kogumikest otsida.

Kaja Kleimann

„Ööd Rodanthe’is” esmaspäeval, 11. aprillil kell 20.30 Kanal 11-s

Filmitutvustus. Adrienne Willise (Diane Lane) elu on kaoses. Naise truudusetu abikaasa soovib koju tagasi tulla, et uuesti alustada. Teismeline tütar protestib oma ema iga otsuse vastu ega taha kuuldagi rahu sõlmimisest. Selleks, et veidi järele mõelda, läheb Adrienne mere ääres asuvasse Rodanthe’i linnakesse, et hoolitseda paar päeva oma sõbrannale kuuluva võõrastemaja eest. Rahu tal seal leida ei õnnestu, sest ilmateade ennustab tugevat tormi. Lisaks sellele ilmub kohale sarmikas Paul Flanner (Richard Gere), kes on võõrastemaja ainus külaline. Ka Paul pole seal mitte lõbu pärast, vaid põgenemas isiklikku elu raputava kriisi eest. Tormi lähenedes pöörduvad need kaks lohutuse leidmiseks teineteise poole ning neile saab osaks maagiline nädalavahetus, mille mõju tunnevad mõlemad kogu ülejäänud elu.

”Ööd Rodanthe’is” on romantiline draama, mille aluseks on Nicholas Sparksi samanimeline romaan. Seda raamatut on võimalik laenata raamatukogust nii eestikeelsena, inglisekeelsena kui ka vene keeles.

Nicolas Sparksi raamatute põhjal tehtud filmidele pole oodata väga imelisi arvustusi. Pigem vastupidi, näiteks Mihkel Raud on lausa öelnud, et käesolev film on mõeldud pisaraahtrale masohhistile. Las see jääda igaühe enda otsustada, kui suur masohhist ta on või vajadusel lükata see väide ümber!

Siiski on huvitav asjaolu, et „Ööd Rodanthe’is” on inspireeritud tema enda kohtumisest oma tulevase naisega. Kuigi kõiki sündmusi pole üks ühele maha kirjutatud, siis ometi võib seda teost pidada kaudselt ta enda elu armastuse looks. Kõige toredam on selle juures fakt, et jõulukingitusena pani ta raamatu peategelastele nimed oma ämma ja äia järgi.

Kuna tema teosed räägivad eelkõige armastusest, teemast, mis köidab lugejat alati, siis pole imestada, et ta loomingut on ohtralt kasutatud USA filmitööstuses. Paljud neist filmidest on kajastamist leidnud ka siin filmiblogis. Kõige uuem film, mis selle aasta alguses kinoekraanil jooksis, oli „Elu valikud” („The Choice” 2015), mis põhineb samuti samanimelisel romaanil.

Klaari Tamm

“Surematud armastuskirjad” neljapäeval, 17. märtsil kell 20.15 Cinamonis

Alustan treileriga, sest see suutis mind üle ma-ei-mäletagi-mitme aasta kinno meelitada. Ega ma päris seda, mida ootasin, ei leidnud, aga ega väga ei kurda ka.

Näitlejatööd mulle meeldisid — peaosades Olga Kurylenko ja Jeremy Irons. Lugu oli täitsa hea — stsenarist ja režissöör Giuseppe Tornatore. No läks “P.S. Ma armastan sind” kopeerimiseks kätte ära, aga omi nurki oli ikka ka. Ja oli mõne koha pealt liialt etteaimatav ning planeeritult pisasrakiskuja, aga pildikeel ja võttepaigad olid lummavad ja lugu toetavad. Asi, mille kallal ma jorisen, on muusika — ma arvasin poole filmi peal, et kuskil kõrvalruumis on mingi imelik pidu, kust muusika läbi kostab, alles lõpus sain aru, et see müra oli mõeldud filmi taustaks.

Samaaegselt filmiga ilmus ka Giuseppe Tornatore stsenaariumi romaaniversioon “La corrispondenza”.  Seda siitmailt veel kätte ei saa, aga lugege midagi muud romantika-riiulist, olgu siis huupi või edetabeleid järgides. Üks edetabeli näide siit (ja kodune ülesanne — arvutage nende armastuslugude, kus mõlemad peategelased lõpuks ellu jäävad, osakaal kogu nimekirja raamatutest).

Olga Kurylenko filmist:

Tiina Sulg

„Jane Eyre“ laupäeval, 27. veebruaril kell 21.35 Kanal 2-s

Tiina Sulg soovitas seda filmi 2011. aastal kinos vaadata. Viis aastat hiljem soovitame seda uuesti. Siinkirjutaja esimene kokkupuude kuulsa armastuslooga oli telesarja vahendusel, kus kummitama jäi pööningul ulguv naine. Selle traumeeriva kogemuse tõttu ei tõstnud ta raamatu järele kätt vähemalt 20 aastat.

2011. aastal Cary Joji Fukunaga poolt filmitud „Jane Eyre“ on mingis mõttes ainulaadne – peaosadesse sooviti tegelaskujudega nii välimuselt kui emotsionaalsuselt sarnaseid näitlejaid. Jane’ina astus ülesse Mia Wasikowska ja härra Rochesterina Michael Fassbender. Režissöör nägi kaugemale ka tavapärasest armastusloost – tahtes edasi anda raamatu tuntavat gootilikku tonaalsust. Lugu iseenesest on teada ja tuntud – koduõpetaja Jane Eyre ja rikas härra Rochester armuvad, lavale ilmub põlatud abikaasa, toimub tulekahju, ja … Rohkem ma teile öelda ei tohi, niigi palju olen paljastanud.

1847. aastal ilmunud Charlotte Brontë romaan „Jane Eyre“ on olnud õhkavatele hallidele hiirekestele lohutuseks ja öökapiraamatuks juba üle 150 aasta. Ta on andnud lootust,et kunagi tuleb meie kõigi ellu üks härra Rochester. Kuid nagu Brontëdele omane, ei ole tegemist järjekordse Tuhkatriinu looga, sest muidu ma sellest ju ei kirjutaks. Romaan lõhkus viktoriaanlikke stereotüüpe allaheitlikest naistest, kes peaksid terve elu olema meeste kontrolli all. Jane ihkas sõltumatust, ning lõpuks ta selle ka saavutas. Teine oluline omadus on gootilikku stiili edasi arendamine kirjanduses, nii et enamik lugejaid seda tähelegi ei pane. „Jane Eyre“ on sünge raamat, ning vahel ka õudusvärinaid tekitav – seda võiks järjekordsel ülelugemisel silmas pidada.

Äärmuslikult põhjalik ülevaade romaanist on kättesaadav Vikipeediast, kus on välja toodud ka olulisimad romaanis esinevad teemad. Filmi kohta aga saate lugeda siit.

Liis Pallon

„Õrnad tunded” laupäeval, 16. jaanuaril kell 15.45 Tallinna TV-s

Film on valminud vendade David (raamatu ja stsenaariumi autor, režissöör) ja Stéphane Foenkinose (režissöör, tuntud meile filmidega „Kesköö Pariisis”, „007: Casino Royale” ja „Külaline”) koostöös 2011. aastal. Film räägib armastuse kummalistest teedest. Nathaliel on olemas kõik, et olla õnnelik. Ta on noor, ilus ja tema abielu on täiuslik. Abikaasa ootamatu surm aga hävitab ta elurõõmu. Järgnevatel aastatel pühendub ta täielikult tööle, tundes, et ta eraelu on unarusse jäänud. Iseeneselegi ootamatult embab ta ühel päeval oma kolleegi. Markus on väga omapärane mees. Nende tunded hakkavad tasapisi lõõmama ja see täiesti uskumatu paar põhjustab kolleegide seas palju arusaamatust ja mõistmatust. Millest tuleks lähtuda elu uuesti üles ehitamisel? Nathalie ja Markus otsustavad oma imestamapaneva armuloo nimel põgeneda. Peaosades Audrey Tautou, François Damiens ja Bruno Todeschini.

Keskmine hinne 6.6 palli ja mõned auhinnad. Hinne hindeks, aga film oli väga sümpaatne. Film filmiks, aga raamatut peab kindlasti lugema! Ilmunud eesti keeles 2013. aastal, pealkiri „Delikaatsus” , sellest kirjutati väga kenasti meie blogis . Ja siis üksiti võiks lugeda juba ka sama autori eelmisel aastal eesti keelde tõlgitud erakordselt head raamatut „Mälestused” , millest blogis veelgi pikemalt juttu on.

Kaja Kleimann

„Forrest Gump“ 2. jaanuaril TV3-s kell 14.05

Tegelikult on seda filmi juba varem soovitatud, aga ma arvan, et kui mõningaid filme näidatakse niivõrd palju, siis võib neid ka ju korduvalt soovitada.

Tegemist on ülipopulaarse Robert Zemeckise linateosega, mille nimipeaosas mängib Tom Hanks. Film on ülekullatud ja pärjatud igat sorti auhindade ja tunnustustega, nii et oleks üpris üleliigne seda veel siin kiitma hakata. Kes on aga terve elu kivi all elanud, siis lühidalt ka sisu kohta: film kujutab vaimselt aeglase (ütleme siis nii!) Forrest Gumpi elu – tema muinasjutulisi seiklusi, ja suurt armastust naabritüdruku vastu. See on omapärane sissevaade lihtsa inimese hingeellu, kelle sõnade ja tegude taga peitub sügav tarkus.

Siinkohal ma aga ei lõpeta, sest film põhineb Winston Groomi 1986. aastal ilmunud samanimelisel romaanil. Ma ei hakka avastamisrõõmu rikkuma, aga mainin ära, et raamatu Forrest Gump oleks Bill Murray (keda kaaluti filmi peaosatäitjaks) esituses olnud rohkem põhjendatud. Murray on oma karakterilt absurdsem, vähem empaatilisem ja seetõttu ka ehk vähem sümpaatsem, kuid kahtlemata mitmekülgsem näitleja kui Tom Hanks. Lahjendatud filmiversioonis kõlbab Tom Hanks ka. Kui loete, siis mõistate.

Aasta peale filmi ilmus Groomi romaan ka eestikeelsena, ning seda on võimalik laenutada Linnaraamatukogust.

Liis Pallon

„Kiri pudelis” pühapäeval, 6. septembril kell 21 Kanal 11-s

Uskumatu, aga me polegi seda juba 1999. aastal valminud ja kindlasti korduvalt teles näidatud filmi  siin veel tutvustanud! Olen seda kunagi näinud, ja ehkki hinne imdb.com’is pole eriti kõrge, 6,1 palli, on mul sellest üsna head, kuigi mitte eriti selged mälestused. Armastust, natuke ajakirjanduse eetikaga tegelemist, nutma vist pidi, aga liiga läila nagu ka ei olnud, vähemalt natuke ootamatu lõpp. Ja ei ole vaja norida pisiasjade kalla, et rendiautod on erinevad, aga numbrimärk iga kord sama. Head näitlejad muidugi – pühapäeva õhtuks igati sobiv.
Kava ütleb, et tegemist on romantiline draamaga ajakirjanik Theresast (Robin Wright Penn), kes leiab rannalt pudeli, milles ülimalt liigutav armastuskiri. Selle autorit otsides jõuab ta paadimeister Garretini (Kevin Costner). Mees on hiljuti lesestunud ja leitud kiri oli tema viimane läkitus jumaldatud naisele. Theresa tunneb, et ta hakkab sellesse heasüdamlikku, kuid elus sügavalt pettunud mehesse lootusetult armuma.
Nicholas Sparksi raamatute järgi on tehtud mitmeid filme, mida me ka meie blogis varem tutvustanud oleme, ka tõlgitud on eesti keelde päris mitmeid teoseid, nende hulgas ka „Kiri pudelis”.
Seda filmi raamatukogust ei saa, küll aga on olemas „Päevaraamat” ja „Pelgupaik” .

Kaja Kleimann

„Ajaränduri naine“ laupäeval, 14. juunil kell 22.20 Kanal 2-s

2009. aastal vaatajateni jõudnud „Ajaränduri naine“ on nii armastus- kui ka ulmefilm, kuigi viimane pigem tinglikult. Kunstnik Clare (Rachel McAdams) ja raamatukoguhoidja Henry DeTamble (Eric Bana) kohtuvad ja armuvad. Saavad lõpuks lapse ja siis sureb Henry ära. Ulmeliseks teeb asja see, et Henryl on puue – ta saab oma elu piires ajas rännata, ning kasutab seda Clare’iga kohtumiseks.

Film põhineb Audrey Niffeneggeri debüütromaanil “Ajaränduri naine”, millest on kirjutatud ka meie lugemissoovituse blogis.

Lisaks saab jälle lugeda IMDb-st .

Ja kui sina nutad jõgesid ja mõtled, miks sinu prints on muutunud konnaks, siis libistan mina õlle ja vaatan jalgpalli MM-i, sest mina vabatahtlikult oma südant rinnust välja rebida ei lase.

Liis Pallon

“Süü on tähtedel” Cinamonis ja Ekraanis

Soovitan selleks nädalaks rohkelt taskurätikuid varuda, sest seekordsed valikud on kurikuulsad oma emotsionaalse manipulatiooni poolest. Sellesse žanri kuuluvad linateosed ei püüdle kunagi tähtede poole (vaatamata ääretult pretensioonikatele pealkirjadele ja nende tõlgendustele), ei võtagi endale eesmärgiks lahata aegade üleseid probleeme, pakkuda lohutust hingele ja/või vaimule. Selle asemel raputavad nad sind hingepõhjani, pigistavad sust välja viimsegi lootuse ilma enesehaletsuseta magama minna, jättes sind põrandale oma pisarate loiku hinge vaakuma. Jah, ma räägin armastusfilmidest – kõige kohutavamast leiutisest pärast 80ndatel möllanud hair metallit.

2014. aastal Josh Boone’i valvsa silma all valminud film on jõudnud ka meie kinode ja kriiskavate teismeliste tütarlasteni. Räägib see kahest teismelisest vähihaigest noorest (Shailene Woodley ja Ansel Elgort), kes püüavad leppida oma paratamatu varajase surmaga. Sureb lõpuks see, kel plakatil torusid ninas ei ole. Film põhineb John Greeni 2012. aastal ilmunud samanimelisel romaanil.

Mõlemad (nii film kui ka romaan) on saanud kiitusi igast vanusest vaatajatelt/lugejatelt. Raamatukogus on raamatul igatahes järjekord, nii et nõudlus on suur.

Loe lisaks filmist Wikipediast ja IMDb-st.

Liis Pallon