Raamatukava

“Nõukogude aja toit” teisipäeval, 7. aprillil kell 22.50 ETV2s

In raamatukava on 04/04/2020 at 11:50

Tõukudes XIX sajandi filosoofi Ludwig Feuerbachi sententsist “Inimene on see, mida ta sööb”, loodab režissöör Boriss Karadžev selle kulinaarse filmirännakuga aidata välismaalastel paremini mõista nõukogude ja postsovetlike inimeste mentaliteeti ning motiive. Nõukogude aja toit on sotsiokultuurne fenomen, kunagise impeeriumi kunagisi kodanikke tänini siduv ühisosa.

Pole ehk päris tavapärane film meie blogis tutvustamiseks, kuid samas on toit lahutamatu osa meie kõigi elust ja toidule pühendatud kirjandust on ilmunud palju.

Kui nõukogude ajal sõid inimesed piltlikult öeldes selleks, et kõht täis saada, siis meie tänapäevases ühiskonnas on toit omandanud hoopis uusi tähendusi ja toidukultuur on lahutamatu osa kultuurist.

Mõeldes nõukogude aja toidule, meenuvad legendaarsed Salme Masso kokaraamatud, mis olid kohustuslikud iga kodus, rääkimata Lilian Kosenkraniuse juhitud saatest “Vaata kööki”.

Kuigi tänapäeval on meil võimalus toitu valmistada oluliselt rikkamast tooraine valikust kui tol ajal, tasub mõnikord kiigata ka vanadesse kokaraamatutesse, kust võib leida maitsvaid ja ilmselgelt nostalgilisi retsepte. Näiteks minu lapsepõlve lemmik oli Salme Masso “Laste kokaraamat”. Meist paljude kodudes leidis kindlasti tihedat kasutust Ida Savi “Saiad, pirukad, koogid”, kus on muuhulgas maailma parimate vahvlite retsept. Ideaalselt filmi juurde sobiv raamatusoovitus kaasajast on Olga ja Pavel Sjutkini “Nõukogude kokakunst : retsepte ja tõsilugusid nõukaaja köögist”, kus kõik retseptid on vürtsitatud ilmekate saamislugude ja omaaegsete fotode ja reklaamidega.

Lisalugemiseks sobib artikkel Õhtulehest, mis räägib kahtlemata nõukogude aja toiduga kaasas käinud ja tänapäeval taas üha populaarsust koguvast fenomenist — hoidiste valmistamisest. Siinkohal ei hakkama ma küll ühtegi hoidiste raamatut eraldi välja tooma, kindel see, et ilmunud on neid palju.

Lõpetuseks ka laul just nimelt nõukogude ajast ja toiduvalmistamisest:

Anu Amor-Narits

“Koduabiline” laupäeval, 4. aprillil kell 23:35 TV3s

In raamatukava on 03/04/2020 at 17:29

“Koduabiline” võib loona tunduda nõrk või lausa lihtsakoeline. Selliste teemade puhul nagu rassiküsimused, naiste õigused ja emadus võiks oodata palju jõulisemat lähenemist, aga “Koduabiline” on pigem portree kui lugu, sest kõik suured sündmused toimuvad taustal või on juba saanud mälestusteks. See on portree lõunaosariigist, kus aeg libiseb nii pehmelt ja märkamatult mööda, et miski mis maailmas toimub, ei suuda seda päriselt äratada, ajaperioodist, mil kõik muutus nii kiiresti, et aeglasema taibuga inimestele pole see tänase päevani kohale jõudnud ja tumedanahalistest koduabilistest, kes elavad kuuekümnendatel Mississippis oma väikest elu, teades, et nende lapsed saavad tundma sama alandust, mida nende emad ja isad, aga sellegipoolest julgevad unistada kuninglikult. Kuigi on loodud täiuslik tuumakatel, ei räägi see film suurtest võitudest ega kaotustest ning samal ajal, kui televaatajad ootavad hinge kinni pidades plahvatust, on jõudnud märkamatult juhtuda nii mõndagi tegelaste sees.

Film on valminud Kathryn Stocketti samanimelise raamatu põhjal.

Sander Kaasik

„Edasi, gardemariinid!” laupäeval, 4. aprillil kell 20.45 ETV+-s

In raamatukava on 02/04/2020 at 13:06

Alustuseks väike sõnaseletus. Gardemariin (vene keeles: гардемарин, prantsuse keeles: garde-marine — merekaardivägi) oli keiserlikul Venemaal aastail 1716–1917 mereväes mitšmanist madalam sõjaväeline auaste. Gardemariinide deviis on: Душу — Богу, сердц — даме, жизнь — государю, честь — никому! (Hing — Jumalale, süda — daamile, elu — valitsejale (kodumaale), au — ei kellelegi.)

„Edasi, gardemariinid!” on vene režissööri Svetlana Druzhinina teine gardemariinide teemaline film. Esimene oli “Gardemariinid, edasi!” 1987. a ja kolmas “Gardemariinid-3” 1992. a, 2020. aastal on oodata lisa. „Edasi, gardemariinid!” esilinastus oli planeeritud 19. augustile 1991. a, kuid seoses augustiputšiga 19.-21. augustil lükati see edasi 31. augustile. Filmis lööb kaasa palju võrratuid näitlejaid: Ljudmila Gurtšenko, Kristina Orbakaitė, Natalja Gundareva, Dmitri Haratjan, Mihhail Mamaev, Sergei Zhigunov.  Ajakirja “Nõukogude ekraan” küsitluse alusel pälvis Dmitri Haratjan rolli eest filmis parima näitleja tiitli 1991. aastal.

Film põhineb Nina Sorotokina romaanidel. Meie raamatukogus leidub venekeelne teos, mis on ilmunud 1992. aastal — “Гардемарины, вперед! : роман в двух книгах. Книга первая, Трое из навигатской школы. Книга вторая, Свидание в Петербурге“.

„Edasi, gardemariinid!“ on muusikaline, romantiline seiklusfilm. Kõigile ajalooliste filmide armastajatele. Lugu armastusest, ustavusest ja sõpruseset. Hobused kihutavad paksus lumes. Uhked kostüümid. Mõõgavõitlus, püsside paukumine. Kuna film on vändatud nii ammu, siis puuduvad selles igasugused arvutite abil loodud eriefektid.

On aasta 1744. Venemaa keisrinna Jelizaveta Petrovna ehk Elisabet I soovib kindlustada oma võimupositsiooni. Ta korraldab abielu oma õepoja Peeter III (Pjotr Fjodorovitš) ja Anhalt-Zerbsti printsessi Sophie Auguste Friederikega (tulevase Katariina II-ga).

Kolm sõpra-gardemariini (Alexander Belov, Aleksei Korsak, Nikita Olenev) täidavad ohtlikku ülesannet. Neil tuleb toimetada Preisimaalt Peterburi Venemaa troonipärija tulevane abikaasa. Et aga Vene-Preisi suhete säärane soojenemine muudaks jõujooni kogu Euroopas, algatab Prantsusmaa oma diplomaatide kaudu vastuintriigi. Ševaljee de Brillieu saadetakse teele ülesandega võrgutada printsessi ema, et sedakaudu mõjutada Venemaa tulevasi valitsejaid. Et gardemariinidel on ševaljeega õiendamata ka vanu arveid, muutub nende teekond Peterburi veelgi ohtlikumaks.

Sisult sarnaneb väga Alexandre Dumas’i kuulsaima romaani „Kolm musketäri” ainetel vändatud filmile. Põnev süžee, ilusad laulud, kartmatud kangelased.  Filmis mängib vene näitleja Mihhail Bojarski, kes sai kuulsaks kui D’Artagnan 1978. aastal valminud muusikalises filmis “Kolm musketäri”. Vastupidiselt d’Artagnanile, kes oli uljas ja vapper, kehtastab ta siin naistekütist pahalase ševaljee de Brillieu rolli.

Väga palju huvitavat lugemist ja vaatamist leiab venekeelsetelt lehekülgedelt VokrugTV ja Kinopoisk.

Ajalooliste filmide sõpradele soovitan vaadata 2014. aastal vändatud vene teleseriaal „Екатерина Великая”. Suurepäraselt edasi antud tolle ajastu võimuvõitlust, intriige. Tsaari perekonda sündimine võis tähendada nii võimu, kui ka vanglat või surma. Selles lööb kaasa ka eesti juurtega Julia Aug, kes kehastab keisrinna Jelizaveta Petrovnat. Pearollis on Marina Aleksandrovna. Youtube’is on seriaal leitav:

Interneti avarustest sattus ette Jüri Kotshinevi artikkel “Rüütelik isevalitseja Paul“, ilmunud ajakirjas „Horisont” 2005. a. nr. 3. Linnaraamatukogust on võimalik laenutada Henry Troyat’ „Kohutavad keisrinnad”. Kolm keisrinnat ja üks regent – Katariina I, Anna Ivanova, Anna Leopoldovna ja Jelizaveta Petrovna — võimutsevad Venemaal 37 aastat. Maa ja rahvas peavad taluma nende autokraatlike, võimuahnete valitsejannade metsikut ja liiderlikku loomust, nende armulugusid, kapriise, narritempe ja julmusi. Nende ekstravagantsi. Näib, nagu istuks troonil ikka üks ja seesama meeleline, ettearvamatu, avantüristlik karakter, kes vahetab ainult oma välist kuju. Rõõmsaks üllatuseks avastasin, et tublid britid on 2019. aastal vändanud filmi „Catherine the Great”, peaosas võrratu Helen Mirren.

Sirje Suun