Raamatukava

“Põhjalane” ja “Metsikud mehed” Tartu kinodes

In raamatukava on 17/05/2022 at 17:03

Mu meelest sobivad need kaks filmi nii hästi kokku :)

“Põhjalast” on üsna ohtralt Apollo kinokavades ja “Metsikuid mehi” rohkem Elektriteatris, aga kus ja mis täpsemalt, uuride kinode kodulehtedelt seekord ise järgi.

Viikingiteema populaarsus käib kuidagi üles-alla ja praegu tundub, et see on jälle tõusuteel, mistõttu on mõtet teha suureeelarvelist Hollywoodi kinofilmi (lavastaja Robert Eggers), kuhu on kaasatud mitmeid ajalooeksperte ja näitlejatest kokku kogutud suurejooneline tähtede paraad (Alexander Skarsgård, Nicole Kidman, Anya Taylor-Joy, Claes Bang, Ethan Hawke, Willem Dafoe, Björk jt), ja on mõtet teha ka väiksemat ja iroonilisemat eurofilmi (Taani režissöör Thomas Daneskov), mis avab viikingiajastu eluolu läbi tänapäevase prisma vaadates hoopis teistsugustest tahkudest. Mõlemad filmid aga uurivad inimese olemust, selle muutumist ja püsivust, erinevaid kultuurikontekste ja kultuuride läbipõimumist, olgugi, et üks neist filmidest on selga saanud eepilise sõdalaserüü ja teine karvase narrimütsi.

Stsenaariumite kirjutamise juures on mõlemad lavastajad osaliselt tegevad olnud. “Põhjalane” põhineb Amlethi legendil, mille pani esimesena kirja Saxo Grammaticus (u 1150 – u 1220) ja mis oli aluseks ka Shakespeare´i (1564 –1616) näitemängule „Hamlet”, ja selle loo on Islandi kirjanik Sjón ja Robert Eggers kahasse kirjutatud. “Metsikute meeste” alusloo panid kirja Thomas Daneskov ja Morten Pape, kel on ette näidata päris mitu romaani. Sjónilt on eesti keeles isegi üks raamat ilmunud — “Virvarebane”. Kaja Kaldmaa kirjutas “Virvarebasest” kunagi ka meie raamatukogu lugemissoovituste blogis.

Avalike reageeringuid ma neile filmidele eesti meediast kuigi palju ei leidnud. Anne Vetik kirjutab Eesti Ekspressis “Põhjalasest “Põhjalane” – nii võimsat mõõga ja maagia lugu pole ekraanidel nähtud „Barbar Conanist“ saadik” ning Hendrik Alla jutustab mõlemast oma Postimehe videolõigus “Filmisaade: kinos kangelasfilm mis ka kangelasfilm on!“.

Youtube’is on mitmeid kanaleid, kus igasuguseid viikingiajastuga seotud küsimusi arutatakse, üks, mis mulle rohkem silma on jäänud, on The Welsh Viking. Tema on mõlemat filmi näinud ja mõlemast ka video teinud:

Siin blogis on viikingifilmidest ja -raamatutest juba päris palju juttu olnud, klõpsa märksõnal “viikingid” ja kae perra. Üsna pooleli on viikingeid puudutavat kirjavara tutvustav blogi “Viikingite jälgedes“, aga eks sinna ikka aegajalt lisandu värskemat kraami ka juurde. Seekordne soovitus on minna toast välja ja proovida viikingiaegset mõõgavõitlust (täpsemat infot saab Eesti Ajaloolise Mõõgavõitluse Liidu leheküljelt), külastada viikingikülasid (n statsionaarne Harjumaal Saulas või hooajaline Saaremaal Asval), käia ära ERMis või mõnes ajaloomuuseumis ja vaadata, mida sellest ajast nendes muuseumites eksponeeritakse. Küllap te iga käiguga mõne raamatusoovituse ka kaasa korjate :)

Tiina Sulg

“Aenne Burda – moemaailma ärigeenius” 1. osa teisipäeval, 16. mail kell 23.05 (kordus pühapäeval, 22. mail kell 12.15), 2. osa teisipäeval, 24. mail kell 22.05 (kordus pühapäeval, 29. mail kell 11.15) ETVs

In raamatukava on 16/05/2022 at 18:58

“Aenne Burda – moemaailma ärigeenius” (“Aenne Burda – die Wirtschaftswunderfrau”, 2018, Saksamaa)

Telekava annab teada: Sõjajärgse Saksamaa majandus on kasvuteel. Franz Burda trükikojal ja kirjastusel läheb hästi ja ta saab oma naisele Annale võimaldada külluslikku elu, kuid naise äriideesse luua moeajakiri ei suhtu ta tõsiselt. Kui Anna avastab, et tema mehel on naaberkülas teine pere ja sohilaps, suundub ta Pariisi, kus vana sõber Andre Lambert tutvustab teda moemaailmale. Sõbralt kuuleb ta ka seda, et Franzi sohilapse ema Evelin on varastanud Anna moeajakirja idee ja peab seda Franzi rahalisel toel. Anna esitab mehele ultimaatumi, mille tulemusel saab ta ajakirja endale. Sestpeale nimetab Anna end Aenneks.

See tutvustus on üsna tuim, aga sari ise nii tuim ei ole. Ega konservatiivses Saksa väikelinnas saagi liiga palju sädemeid ja tulevärki olla, aga see, kuidas Aenne Burda oskas ja tahtis moeajakirja teha, on päris hästi välja toodud, ning oma elamuse annab see, et mu meelest on Burdat väga sobiv näitlejanna mängima sattunud.

Aenne Burda elulooraamat on Estri andmetel kättesaadav vaid venekeelsena Tallinnast — Уте Дамен “Энне Бурда : Бурда моден – это я!” –, aga eesti keeles on natuke artikleid, n 2005. a ilmus Õhtulehes Triin Taela “Aenne Burda: “Vanaks saada on jumala teene, nooreks jääda on elamise kunst.”“, Reet Piiri tutvustas paar aastat tagasi Eesti Rahva Muuseumi blogis muuseumivarade hulka kuuluvaid Burda-lõigete järgi õmmeldud rõivaid “Ajakiri Burda Moden ehk “mäletan, kuidas ema ahnelt lõikeid kopeeris”“, ERRi lehel meenutas Eesti Naise toimetaja Eva Luigas: “Burda ajakirjad andsid Eesti naistele võimaluse saada osa läänemaailmast.

Hästi tore on Margit Adorfi telesarja arvustus “Telesari: Burda, meie iidol” Postimehes. Muuhulgas tooks sealt välja lõigu: “Ja kui nüüd vaadata seda minisarja ning näha, missuguse kirega Aenne selle nimel võidelnud oli, et me saaksime endale kõik oma vanade Singerite ja Tšaikadega juba puberteedieas riideid selga vuristada, siis see võtab südame tänulikult põksuma küll. On, nagu vaataks lapsepõlve­iidolite Modern Talkingu või Charizma videoid.”

“Burda Moden” ja selle sõsarajakirjad ilmuvad aga tänini ja huvilistel on neid võimalik ka raamatukogust koju laenutada.

Tiina Sulg

„Drive my car” laupäeval, 14.mail kell 15.00. PRIMA VISTA ELEKTRITEATRIS

In raamatukava on 13/05/2022 at 08:44

Prima Vista filmiprogramm on tasuta!
Tõenäoliselt   mõistatas peale minu veel keegi, miks pealkiri tõlkimata on. Leidsin seletuse : Filmi pealkiri “Drive My Car” on mitmemõtteline. Lisaks punase Saabiga ringisõitmisel tekkiva juhi ja reisija tugevale sidemele viitab see otseselt biitlite samanimelisele laulule. The Beatles lõi loo tüdruku võrgutamisest, kuid selle sõnumi varjamiseks kasutas autoga sõitma kutsumise metafoori. Kuna ka Murakami novell kannab ingliskeelset nime, pole filmi pealkirja eri riikides enamasti tõlgitud.

See film on jaapani režissööri ja stsenaristi Ryûsuke Hamaguchi 13. töö ja seekord tundub 13 olevat õnnenumber, sest linateos lausa ägab erinevate festivalivõitude ja auhinnanominatsioonide koorma all. Kui paar tähtsamat ära mainida, siis – võitis Cannes´i filmifestivalil kolm auhinda, teiste hulgas parima stsenaariumi ning FIPRESCI kriitikute auhinna ning pälvis parima võõrkeelse filmi Oscari.
Stsenaarium põhineb Haruki Murakami lühijutul, mis ilmus kogumikus “Men without women : stories” , kuid see ekraniseering laiendab 40-leheküljelise novelli kolmetunniseks filmiks.  Tänases, 13.05.2022 ilmunud Sirbis olevas Panos Kothanasise artiklis “Kuidas eksplutateerida väärkujutlust Aasia filmikunstist” nimetatakse filmi aluseks olevat veel kahte novelli, “Šeherezade” ja “Kino”.  Murakami raamatud üllatavad lugejaid sageli ootamatute pööretega.  Režissööri jaoks oli väljakutseks Murakami sisemiselt põlevate tegelaste emotsioonide tõlkimine filmikeelde. Selle võimalikusesse ei uskunud ka kirjanik, kuid pärast kohalikus kinos oma teose filmiversiooni vaatamist nõustus ta, et tulemus oli muljetavaldav.

Murakami teoseid on ekraniseeritud ligi kakskümmend, nende seas hulga lühifilme,  aga meile on neile aluseks olnud lugudest tuntud vist ainult „Norra mets”. Lugeda võib pettumata aga kogu Murakamit, lihtsalt väga palju järjest pole soovitatav.

Kaja Kleimann