“Juhan Viiding. Eesti Hamlet” reedel, 2.juunil kell 20.00 ETV-s

1. juunil on Juhan Viidingu, kes oli kord Jüri Üdi, 75. sünniaastapäev. Selleks puhuks on Vahur Kersna teinud saate, mille kohta telekavas öeldakse, et küsitakse „Kust ta tuli, kes ta oli, mis ta tegi, milles seisnes tema geniaalsus ja miks ta sedasi lõpetas?” Kas ka vastatakse, on juba iseküsimus.

Luule on minu jaoks alati oluline olnud ja Viiding üks olulisematest autoritest, eriliseks teeb selle ka lugemise ajal Viidingu hääle peas kõlama hakkamine, sest ta on enda luulet nii palju esitanud, et see paratamatult mällu on jäänud. Minu nooruses oli veel üsna tavaline luuletusi peast teada ja sobivatel puhkudel ette lugeda või tükikesi tsiteerida, ent mind jahmatas meeldivalt, kui mu põlvkonnajagu noorem sugulane jõulukingi saamiseks kogu Krauklise loo üles ütles, selle skautide oma. Kui nüüd aus olla, siis on sellest ajast veel põlvkond nooremaid peale kasvanud, neist enam sellist etlemist väga loota ei julge.

Mida lisaks lugeda?
Viisteist aastat tagasi, 2008.a, tähistati luuletaja 60. sünniaastapäeva konverentsiga kirjandusmuuseumis, ilmusid raamatud – mahukas, üle 600 leheküljeline „Kogutud luuletused” (1. juuniks ilmub nüüd täiendatud kordustrükk) ja Mari Tarandi „Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga”. Luuletaja tütar, luuletaja Elo Vee, on samal aastal Sirbi artiklis Juhan Viidingu lugejad tüüpideks jaganud.  2010. aastal valmis Marin Laagi ja Aare Pilve koostatud “Juhan Viiding, eesti luuletaja : artikleid, esseid, mõtisklusi”. Mullu ilmus Sirbis Mart Velskeri mahukas artikkel  „Kindral, aadlik ja Jüri Üdi”. Eelmise nädala Laupäevalehes ilmus Vilja Kiisleri „Juhan Viiding 75. Liblikas, kes lendas tulle”.
Aga olles kõik need soovitused üle vaadanud, soovitan kõige rohkem ikkagi lugeda Viidingu luuletusi. Või kuulata 5 CD-ga komplekti, kus ka Amor Trio laulud sees. Ma ise kavatsen seda küll teha. Võib ka minna vaatama Nullteatri etendust „Üdi ja Viiding. Kõned sisemaal”, esimene võimalus on 1. juunil kultuuriklubis Salong. See on etendus, millele võib ette heita vaid liiga ruttu otsalõppemist.

Kaja Kleimann

„Kogu tõde d’Artagnanist” pühapäeval, 28. mail kell 18.10 kanalil ETV+

“Kolme musketäri” vennaskonna neljas liige d’Artagnan on üks maailma seikluskirjanduse säravamaid tegelasi ja  raamat ise on olnud ammendamatuks allikaks filmidele, lavastustele ja mitme põlvkonna laste  mängudele. See oli lapsepõlves ja noorukieas mu venna ja ta sõbra lemmikraamat, nad lugesid seda ikka kordi. Mina olen seda ka  vähemalt 2-3 korda lugenud, kuid ma ei mäleta, et oleksin osanud ajalooõpikutes nimetamata tegelasi päriselt elanud isikuteks pidada. Nüüd on prantslased teinud dokumentaalfilmi, milles kõrvutavad reaalse d’Artagnani elukäiku tema põnevate raamatuseiklustega ja võrdlevad kirjanduslikku kangelast lihast ning luust sõjamehega. Telekavas kirjutatakse, et film võitis Los Angelese dokumentaalfilmide festivalil peaauhinna, imdb.com-is miskipärast on auhindade osa puudu.
Igal juhul tundub film väga põnev.
Raamatukogust saab lugemiseks laenutada ka uurimuse “Tõeline d’Artagnan”, mille autor  J.-C. Petitfils on Prantsusmaal tunnustatud kirjanik ja ajaloolane-uurija, tema d’Artagnani teema käsitlust on pärjatud Prantsuse Akadeemia preemiaga. Kes raamatu lugemist ette võtta ei jaksa, võib tutvuda Rein Helme artikliga, kus raamatust ja d’Artagnani elust ülevaate saab.
Petitfilsilt on eesti keelde tõlgitud veel teinegi raamatuteks ja filmideks ainest andnud tegelasest kirjutatud teos „Raudne Mask: ajaloo ja legendide labürindis”  .

Kaja Kleimann

 

„Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas” kolmapäeval, 24. mail kell 20.00 Duo5-s

Kes veel teavad, et elu mõte on 42?
Kõige tõsiseltvõetavam uudisteallikas Eestis, lugejakiri.ee, viis 2021. aastal läbi uuringu, milles vastas tervelt 33 % küsitletuist, et elu mõte on 42.
Arvust 42 on Adamsi fännidele saanud omaette kultus, nii otsingumootori Google peakorteris kui ka Cerni suures hadronite põrgatis on selle arvu järgi nime saanud kontorikompleks. Samanimeline laul on ka Briti rokkbändil Coldplay. Aga miks ikkagi 42? Adams olevat paljastanud saladuse üksnes oma sõbrale, briti koomikule Stephen Fryle, kes on tõotanud selle hauda kaasa viia.
Kirjaniku kohta on (teine kirjanik) Neil Gaiman öelnud nii : „Ma pole elu jooksul just palju geeniusi kohanud. Mõningaid erakordselt andekaid küll, aga vaid käputäit nende seast julgeksin geeniuseks pidada. Douglas on kindlasti üks neist, sest ta nägi asju teisiti, oli võimeline edasi andma seda, kuidas ta asju näeb, ja kui ta kord oli sulle selgitanud, kuidas ta asju näeb, oli peaaegu võimatu maailma endise pilguga vaadata.“
Ulmelugu “Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas” jõudis 1978. aastal publiku ette raadiokomöödiana, aga selle trükiversioonist (Douglas nimetas seda viieosaliseks triloogiaks) kujunes ajapikku üle mõistuse populaarne kultusteos. Sellest on olemas ka teleseriaal ja arvutimäng.

Kui Douglas 2001. aastal 49 aastaselt infarkti suri, töötas ta parajasti “Pöidlaküüdi reisijuhi” ekraniseeringu kallal. Ligi kakskümmend aastat plaanis olnud projekt sai autori lahkumisega ränga tagasilöögi ning Briti-Ameerika film  jõudis tänu Adamsi sõbra ja äripartneri Robbie Stampi jõupingutustele ekraanile alles 2005. Ma olen seda filmi kunagi näinud ja ma vaatasin seda juba eelarvamusega, olles lugenud negatiivseid arvamusi, aga  mu meelest polnud seda vaadata just piinarikas, kohati oli päris lõbus. Siiski, ega eriti sügavat muljet see ka ei jätnud.

Erkki Luuk heidab oma kirjutises  filmile ette püüdu Adamsi kuiva ja nappi huumorit ära seletada nii sõnas kui pildis, ja arvab, et tehtud on film neile, kes raamatut lugenud pole, mitte toodetud kunstilist lisaväärtust.  Siiski kiidab ta filmi hea alusmaterjali ja eriefektide eest: „Ometi on Adamsi fantaasia ja vaimukuse tase selline, mis lubab seda mõõdukalt nautida isegi ebatäieliku ja vigase ülekande vahendusel” ja „Ainuüksi Adamsi universumi ülesehituse näitamisega, mis omakorda nõuab muidugi hulgaliselt eriefekte, jõutakse palju kaugemale mis tahes suvalisest mainstream-filmist” . Martin Oja kurdab:  „Paraku saab inglise komöödiast üsna ruttu ameerika oma. Võimust võtab ohutu, hambutu iroonia. Lihtsakoelistes naljades presidentide vaimsete võimete üle või sarkastilistes vihjetes inimliku lolluse pihta pole sellisel kujul midagi uut. Poliitiline korrektsus rullib lamedaks kohad, kus raamatumaterjal teravust lubaks. Mitmeti meenutab linateos untsuläinud Pythonit. «Pöidlaküüt» suudab küll hoida teatud taset, kõrvale põigelda lauslabasest ja hirmigavast, kuid vähe on eredaid hetki.”

Filmi tegemisest saab veel lugeda sellest artiklist.
Ah et sisust? Noh, ühel mehel, Arthur Dentil, on väga halb päev: tema maja on määratud lammutamisele, ta saab teada, et ta parim sõber on tulnukas ning selgub, et planeet Maa hävitatakse, kuna see jääb ette tulevasele kosmilisele kiirteele.
Kõik triloogia viis raamatut on meil raamatukogus olemas nii eesti- kui inglise keeles.

Kaja Kleimann