Raamatukava

Jüri Järvet 100 Tartu Elektriteatris

In raamatukava on 12/06/2019 at 15:04

Jüri Järvet 100 Tartu Elektriteatris — “Kuningas Lear”, “Solaris” & “Viini postmark”. Teisipäeval, 18. juunil kell 19 “Kuningas Lear”, kolmapäeval, 19. juunil kell 19 “Solaris” ja neljapäeval, 20. juunil kell 19 “Viini postmark”.

Elektriteater annab kaasa sellised saatesõnad:

Jüri Järvet näitab end neis filmides väga omapärase ja eripalgelise näitlejana, kes töötas tippvormis erinevates žanrides. Tartu Elektriteatri filmivalik klassikalisest tragöödiast filosoofilise ulme ja satiirilise komöödiani annab aimu meie kunagise legendi suurusest. Mis on peatähtis – kõik kolm filmi väärivad vaatamist eelkõige suurelt ekraanilt.

Grigori Kozintsevi „Kuningas Leari“ (1971) loetakse parimate Shakespeare’i ekraniseeringute hulka kuuluvaks. Järvet valiti filmi peaosatäitjaks pärast aasta kestnud peaosatäitja otsinguid, kusjuures esialgu ei toetanud režissööri ootamatut valikut eriti keegi. Filmi saatis menu nii Nõukogude Liidus kui välismaal ja Jüri Järvet sai 1972. aasta Teherani filmifestivalil parima meesnäitleja preemia. Tema ebatavaline Lear sai paljudele avastuseks, sest paljud ei osanud arvatagi, et selles kõhetus ja omapärase välimusega tegelases peitub nii palju kuninglikku võimu ja inimlikku meeleheidet. Pärast võtteid kirjutas Kozintsev, et tal pole olnud kunagi varem olnud võimalust töötada nii suurepärase artistiga.

Andrei Tarkovski kutsus Järveti „Solarisesse“ (1971) Kozintsevi soovitusel. „Sain Järvetiga kokku,“ kirjutas Tarkovski Kozintsevile, „ning leidsin, et näitlejana on ta lihtsalt geniaalne.“ Hollywoodi kosmoseseiklustele vastulausena mõeldud „Solaris“ võitis 1972. aasta Cannes’i filmifestivalil žürii eripreemia ning sellest sai kinolegend, mis pole siiani hääbunud. Metafüüsilisi ja inimlikke küsimusi tõstatav film püsib ulmefilmide tippude seas väärikal kohal ja nii mõnegi jaoks on tegemist žanri parima filmiga üldse. Teisi, vastupidi, segavad selle aeglane kulg ja teravad tunnetuslikud dilemmad. Ent igal juhul on „Solaris“ on tõenäoliselt legendaarseim film, milles mõni eesti näitleja on mänginud. Küllap leidub inimesi, kelle jaoks Eesti ongi maa, kust pärineb Tarkovski “Solarises” mänginud Jüri Järvet. Kui nad muidugi Järveti Eesti-päritolu üldse teavad.

Kui Veljo Käsperi „Viini postmark“ 1967. aastal ekraanile tuli, hinnati seda tänases vaates ebaõiglaselt karmilt. Filmi sünnis oli oluline osa Jüri Järveti rollil samanimelises menukas näidendis, ent kuna film lavaversioonist erines, peeti tulemust ebaõnnestumiseks. Aeg on hinnanguid muutnud ja tänaseks kuulub „Viini postmark“ kindlalt eesti komöödiafilmide klassikasse. Film mugandumisest ja konformsusest ühiskonnas, kus inimesi ideaalis taheti tiražeerida nagu šablooni järgi kaste, kõnetab huvilisi ka nüüd. Ühiskonnakriitikast rohkemgi on aga vaatajaid ilmselt köitnud filmi suurepärased näitlejatööd ja vaimukad detailid. Režissöör Veljo Käsper ütles peaosatäitja kohta: „Jüri Järvetit võib kahtlemata nimetada maailmaklassi kuuluvaks näitlejaks. Ta tunneb suurepäraselt oma võimeid ja töötab väsimatult selleks, et end absoluutsesse häälestusse viia. Selline “häälestus” ongi tema kui näitleja suurvorm”.

Ega siia olegi midagi lisada. Võib-olla pikkida siia vähetuntud fakt, et Jüri Järvet on ka ise kirjutanud, 1964. aastal ilmus tema huumorikogumik “Kits kärneriks“.

Allpool valik Jüri Järveti kinorolle, mis tehtud kirjandusteoste põhjal valminud filmides.

Tiina Sulg

Advertisements

“Me oleme alati lossis elanud” Apollo kinos

In raamatukava on 11/06/2019 at 14:08

Film, mida ma pole näinud, raamatu, mida ma pole lugenud, põhjal. Aga kuna viimaste aegade tele- ja kinokavad on siia blogisse sobivate filmide osas üsna ahtrad, siis ma märgin selle siin siiski ära.

Filmi tutvustus:
Õudus peidab end rahuliku maailma maski taga… Kolmeliikmeline perekond Blackwood elab nende ebatavalises kodus Vermonti lähistel. Nad elavad täielikult oma kinnises maailmas, naabrite kuulujuttudest ja kõigest eemal. Kuus aastat tagasi juhtus Blackwoodide lossis kummaline tragöödia – peaaegu et kõik selle elanikud mürgitati. Õed Merricat (Taissa Farmiga) ja Constance (Alexandra Daddario) ning nende ratastoolis onu Julian (Crispin Glover) on ainsad Blackwoodide suguvõsa allesjäänud liikmed. Äkitselt ilmub pere isoleeritud ellu nõbu Charles (Sebastian Stan), kes ähvardab suure saladuse välja rääkida. Samuti tahab Charles perekond Blackwoodide raha. Kõik ei lähe aga nii nagu Charles tahab, ta on vastakuti kahe salapärase õega. Film põhineb Shirley Jacksoni samanimelisel ja hinnatud põnevusromaanil „We Have Always Lived in the Castle“ (1962). Antud filmiversioon on raamatust esimene ja selle on lavastanud Stacie Passon.

Shirley Jacsonilt on meie raamatukogust võtta jutukogu “Just an ordinary day“, et kui mingi huvi tekkis, siis sutsuke saab maitseproovi küll.

Allpool olev kaanepildigalerii annab ehk pisut aimu, millega on tegu. Olgu muuga, kuis on, aga kaanepildid lubava lossi, kassi ja vaarikaid :)

Tiina Sulg

„Viimane vürst” neljapäeval, 30. mail kell 22.05 ETV-s

In raamatukava on 29/05/2019 at 09:46

Kes kinno ei jõudnud, saab nüüd võimaluse kaaslinlase kohta käiva filmi teles vaatamiseks. Arvatakse sellest nii ja naa, aga oma silm on kuningas ja 75 minutit leiab huviline (eriti praeguste järelvaatamise võimaluste juures) kindlasti ka kevadisel ajal.
Tutvustuses öeldakse: Auväärse sugupuuga vürst Volkonski on laulja, näitleja, lavastaja ja tõlkija. Mis on avaliku imetluse hind ja kas loomingule pühendudes on ruumi kompromissidele? Kuidas nautida vaba vaimu lendu, kui sinna võib iga hetk sisse lüüa argielu paine? Loometegevuse kõrval uurib film ka peategelase alati toetava abikaasa Maria rolli ja Peeter Volkonski keerulisi suhteid oma lastega.
“Viimane vürst” on film Tartu vaimust ja selle võimalikkusest praeguses pragmaatilises Eestis. See on pilguheit kultuuritegelase argipäeva – kuidas õnnestub leida tasakaal olme ja aristokraatia vahel?

Sugugi kõik kriitikud pole filmiga rahule jäänud, väidetakse, et informatsiooni olevat vähe ja lugu katkendlik. Tristan Priimägi oleks filmi kaudu Volkonskist veelgi rohkem teada tahtnud. “Ta on selline triksteri täielik võrdkuju, kelle üks eksisteerimise funktsioon on ennast mitte kätte anda. Ta suuresti toimib nagu sürrealistid, et vältida klišeed, vältida ettearvatavust, mõelda lahtiselt, üllatada hetkedel, kus seda ei ootaks, ja mul on tunne, et see film on üritanud teda sellisena ka portreteerida, aga ise selle ülesandega hätta jäänud, kuna film peab ühel hetkel võtma kunstilise vabaduse ja talle andma mingi raami, isegi kui ta ei ole raamitav, ja see peaks olema selle autori enda nägemus või visioon,” arutles Priimägi. Raimu Hansoni arvates on film aga kinni püüdnud Peeter Volkonski lummuse.
Rohkem arvamusi leiate Eesti filmi andmebaasist.

Lugeda võite näiteks mõni aasta eest ilmunud Volkonski raamatut „ISBN 978-9985-9980-6-9”  , kõigi laste lemmikut „Onu Volgi värsiaabitsat”  või siis hoopis väärt tõlkeid mitmest keelest – mullu ilmus juba teine trükk vana armeenia keelest tõlgitud Nareki Grigori „Nutulaulude raamatust” .

Kaja Kleimann