Raamatukava

“Tuhkur hobune” ETVs pühapäeval, 12. veebruaril kell 22.45

In raamatukava on 08/02/2023 at 14:48

Mida sel pühapäeva õhtul ikka muud teha, kui ühte head krimkat lugeda või vaadata :)

Igatahes on tegu üsna vana raamatuga, mida on eesti keeles ilmunud päris mitu trükki. Lugemiselamustest toon viite Siiliste blogile ja Marianni blogile, seal on ka ilusalt lavastatud ja üles võetud raamatupildid. Ja tegu on üsna uue filmiga, pärit 2020. aastast.

Filmitutvustus on küll nadi: Surnud naise kingast leitakse nimekiri inimestest, kellest paljud on juba surnud. Üks neist on Mark Easterbrook, kes hakkab asja omal käel uurima ja jõuab väikese alevikuni, millega oli seotud ka tema surnud esimene naine. Mark sukeldub nõidade ja musta maagia maailma, et päästa oma elu ning lõpuks tõde välja selgitada.

Aga ma usun, et sisu on tädi Agatha vääriline.

Raamatukaanepildigalerii:

Ahjaa, kas te teadsite, et ka August Jakobson on kirjutanud raamatu pealkirjaga “Tuhkur hobune“? Mina varem ei teadnud, uudishimu tõstis pead, aga eks näis, kas ma raamatusse sissevaatamiseni ka jõuan.

Ja siis jooksis mulle ette Wiki artikkel, kus antakse teada, et Tuhkur (inglise keeles mealy, prantsuse keeles pangaré) on hobuse karvavärvus, mille puhul on üldiselt heledas või hallis karvkattes pruune karvu, silmade ja mokkade ümbrus ning kõhualune on heledamad. EKSS seletuse järgi tähendab tuhkur tuhakarva heleda karvaga hobust, ilukirjanduses on sõna kasutatud segakarvaliste hobuste kohta. Tuhkur värvus esineb fenotüübis mitmetel hobuslastel ja väikestel kaamellastel, eriti selgelt hobusel, eeslil ja alpakadel. Seda iseloomustab karvkatte teatud alade väksem pigmenteeritus: koon, silmaümbrus, kõht ja jäsemete sisekülg on heledama karvaga. Sellise karvavärvuse jaotuse puhul on tegemist looduses laialt levinud vastuvarjutuse printsiibiga. 

Ja ma ei saa isegi väga hästi aru, kuidas me sinnamaani jõudsime, et ma ilusaid hobupilte siia jutu lõppu jagan, aga nii see läks:

Tiina Sulg

 

“Gorikaturist” Tartu kinodes

In raamatukava on 07/02/2023 at 14:21

Eks ikka on tore, kui Eesti kunstnikest dokumentaalfilme tehakse ja neid filme ka kinos näidatakse. Selle filmi vastu on mul kõrgendatud huvi, sest animatsiooniga mängivad filmid on mulle ikka huvitavad tundunud, karikatuuride vastu on mul nõrkus ning seoses AI kunsti levikuga tõuseb ühiskonnas esile arutelu, et kes siis on kunstnik ja mis see kunst ülepea on. Ja kuna Gori pilas üsna valimaltult kõike ja kõiki, siis tuletamaks endale meelde, et elud, saatused ja olud on tihtipeale keerulisemad, kui me tahaksime mõelda, ja huumor on abiks.

Filmi tutvustatakse nii: Rohke animatsiooniga dokfilm ülipopulaarsest karikaturistist Gorist, kelle saatus möödunud sajandi alguse Eestis näitab võimu ja vabaduse vahekorda nagu peeglis. Gori (1894-1944) fellinilikus maailmas segunevad farss ja draama, palagan ja suur poliitika. Ei ole teemat, mida Gori pliiats ei pilaks, kuni tuuled pöörduvad ja suid hakatakse sulgema. Võim koondub uute diktaatorite kätte. Ja see võim ei karda midagi rohkem kui enda naeruväärsust. Samas on vaenlase naeruvääristamine üks tema tõhusamaid relvi. Raimo Jõeranna film “Gorikaturist” räägib andest. Kunstniku ahvatlusest oma annet pillata ja jagada, kui seda saadab aplaus, ja kohustusest annet teenida ka siis, kui see viib sind otse hukatusse. See on põiming dokumentaalsest jutustusest ja grotesksest animatsioonist. Film mehest, kes joonistas end surnuks.

Tartu Elektriteatris on neljapäeval, 9. jaanuaril kell 19.00 kohtumine filmitegijatega. Kes sinna ei jõua, siis saab vaadat intervjuulõiku Ringvaatest või kuulata Kuku Raadiost. Arvustusi on ka mõned ilmunud, n Margus Mikomäe “Armastatud Gori! “Kuhu sa ka sisse ei murra, igal pool on kassapidaja sinust ette jõudnud”” Maalehes. 

Treiler:

Gori elu ja loomingu kohta on ilmunud kaks raamatut: Romulus Tiituse “Gori : elust ja tööst” 1960. a ja Martti Soosaare “Tuntud ja tundmatu Gori” 2003 a.

 

Gori enda sulest ilmus vestekogumikke ja lasteraamatuid, tuntim Gori raamat on arvatavasti “Knock-out : karikatuurid ja vested“, mis ilmus esmakordselt 1928. a ning Heinz Valgu eessõnaga 1999. a.

Kui on aega ja tahtmist, siis võiks veidi vanu ajalehti ka lisaks sirvida, Vaba Maad vast ennekõike.

Tiina Sulg

 

„Kuulsuse narrid” Apollos

In raamatukava on 31/01/2023 at 12:06

Ma mõtlesin alguses, et ega ma ikka saa puhta südametunnistusega selle filmi vaatamist soovitada kui ise pole näinud – arvamused/arvustused  on niivõrd vastandlikud. Ühed kirjutavad, et „pole ei kuulsust ega narre”, teised ütlevad, et tegemist on suurepärase ajaviitega. Kes nutab taga Krjukovi ja Kibuspuu loodud karaktereid, kes rõõmustab uue lähenemise üle.
Aga vähemalt uudishimu see tekitab. Natuke aega lõbustasin end ka mõttega, et kui juurde on võetud tegelasi teistest Bornhöhe teostest, siis kuidas oleks lugu Tasuja või vürst Gabrieliga narride keskel.
Samanimeline jutuke on ise väga lühike, isegi raha-, armastuse- ja narride narridega lisaks on 1892. aasta raamatus „Tallinna narrid ja narrikesed” alla 100 lehekülje. Autor kirjutab: „Esiotsa oli mul nõuu, iga narride suguharu üle pisut lobiseda. Aga mida kaugemale tegemine jõudis, seda pikemaks näis töö venivat. Ma soovisin nüüd arvu kätte saada, mitu narride sugu õieti maailmas peaks olema, ja hakkasin neid sõrmede abil lugema; enne kui ma lõpule jõudsin kulusivad sõrmed nii ära, et ma neid uuesti kasvatama pidin hakkama.”
Peeter Sauter kirjutab: „Filmi plussid on rahvalikkus, lustlik mäng ja klants pilt. Kelle armastus on prantslaste film noir või vene masendus, see ei ole nende rida. Ei ole “Leviaatan” ega “Volkonogov”. Ei peagi olema.”
/—/ “Kuulsuse narrid” ongi lastefilm täiskasvanutele ja sellisena stiilne. Film rehabiliteerib narrid, kes Bornhöhel olid lollakad. Filmis on nad lihtsad ullikesed, heatahtlikud. Ja see inimlik headus jääb domineerima.”
Niiet otsustama peate ikka ise. Raamatu lugesin ma ka uuesti läbi ja väga tore oli, seda julgen soovitada küll. Sisu ma mäletasin lapsepõlvest, aga see kirjutusviis – see on vahelduseks niiii lahe. Kui mõtlema ja arvutama hakata, tuleb välja, et see on kirjutatud üle-eelmisel sajandil…
Linastusajad Apollos leiab siit.

Kaja Kleimann