Raamatukava

„Stalini surm“ Cinamonis

In raamatukava on 13/02/2018 at 17:45

Ajalugu ei tasuks korrata, kuid inimloomuse vastu ei saa. Ja nii jätkuvad poliitmaastikul, elu-ja tagatubades intriigid, manipulatsioonid, võimumängud. Kuigi 21. sajandi demokraatlikus ennasttäis riigis ei ole valedega vahelejäämisel või, hoopis vastupidi, ajakirjandusele tõe rääkimise tagajärjeks GULAGi saatmine, on poliitik suure tõenäosusega sooritanud ikkagi poliitenesetapu, kui ta just ei ole keskmiselt üle 40-aastane valge Õige Eesti Mees, kes räägib kõigest, mida sapp suhu toob ja allesjäänud ajurakud produtseerivad.

Ma sattusin seda filmi vaatama täiesti juhuslikult. Mitte et ma oleksin pimesi länud Cinamoni ja valinud suvalise saali ning seal siis maha istunud, aga see ei ole tüüpiline film, mida ma tavaliselt kinos vaatamas käiksin. Komöödia ikkagi. Ma üritan avalikkuse ees võimalikult vähe naerda.

Niisiis. „Stalini surm“ ja Stalini surm. Ajalooline sündmus leidis aset 5. märtsil 1953.aastal. Film linastus esmakordselt aga eelmisel aastal (s.o 2017.). Armando Iannucci „Stalini surm“ on karikatuursete ajalooliste isikute matuserongkäik, kelle õlul surnud Stalin. Filmis paistavad silma sellised näitlejad nagu Steve Buscemi, Jeffrey Tambor, Michael Palin, Simon Russell Baele jpt. See on absurdne ja valusalt tõeligidane komöödia. Ma arvan, et teistmoodi kui absurdina ei saagi tollase Nõukogude Liidu eliidi hingeelu kujutada. Kergelt ja mänglevalt on pikitud ajalooliselt raskekaallased sündmused väljamõeldud situatsioonikoomikaga. Filmis kirjeldatakse Suure Juhi surma eellugu ja sellele järgnevaid sündmusi kuni Nikita Hruštšovi võimule tulekuni.

Kõige parema kontrasti saaks siia juurde, kui loeksite juurde Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi“. Selles tekstis on samuti väga palju tolleaegset absurdi, aga hoopis teistes värvides – mitte absurdi allika, vaid selle all kannataja pilgu läbi. Stalinist on samuti päris palju biograafiaid kirjutatud, et nende leidmisega raskusi ei tohiks tekkida. Ja kolmas variant on meenutada ise või küsida vana (vana)vanematelt, mis värk oli…

Liis Pallon

Advertisements

“Pilveatlas” laupäeval, 10. veebruaril kell 22.45 Kanal2-s

In raamatukava on 10/02/2018 at 01:30

“Pilveatlasest” olen ma korra siin juba kirjutanud, siis olin lugenud raamatut, aga filmi mitte näinud. Nüüd vaatasin filmi ja avastasin, et olen raamatust loetu täielikult unustanud… Aga et raamatust mäletan seda, et see mulle tol ajal üsnagi meeldis, ja film on kui mitte just hea, siis vähemalt toredate detailidega ja üllatavate näitlejatöödega, siis mainiks ikka ära, et see jälle nähtav on, ja et David Mitchelli raamatud väärivad lugemist.

Siin blogis ei ole ammu infograafikuid jagatud. Selle filmi juurde passivad need iseäranis hästi.

Tiina Sulg

“Rodeo” Elektriteatris

In raamatukava on 06/02/2018 at 12:15

Üheksakümnendad oli üks veider aeg. Eks igal ajastul ole omad kiiksud, aga mida rohkem aega edasi, seda pöörasematena need üheksakümnendad tunduvad. Üheksakümnendate algusest ja Mart Laari peaministriks oleku ajast on värske dokumentaalfilmi valmis saanud Kiur Aarma ja Raimo Jõerand.

Filmi tutvustus: Taasiseseisvunud Eesti esimesele põhiseaduslikule valitsusele, mis saab noore ja kogenematu peaministri Mart Laari juhtimisel võimule 1992. aasta sügisel, ei ennustata valitseva kaose keskel paari kuudki. Ometi suudetakse võimul püsida kaks aastat, viies ellu hulga radikaalseid reforme. Soov “plats puhtaks lüüa” – vabaneda täielikult okupatsiooniaja pärandist ja eelmise valitsuse “pehmest” teest, teeb Eestist välismaal eduka üleminekuriigi musternäidise. Aga kodumaal saadab Laari valitsust üks skandaal teise järel. Usalduse hoidmisest ja kaotamisest rääkiva loo keskmes on konflikt aatemeeste ja pead tõstva uue majanduseliidi vahel, kus peaministril jääb häid valikuid järjest vähemaks. See on avameelselt ja paraja eneseirooniaga jutustatud ühe kaasaegse riigi loomise lugu. Lugu noortest idealistidest, kellest saavad poliitikud.

Külalistega (Kiur Aarma, Marju Lauristin ja Kaido Kama) seanss on küll välja müüdud, aga järgnevatele vast veel kohti jagub.

Lugemislauale võib võtta midagi Mart Laari enda kirjutatuist (viimastel aastatel on tal üsna hoogsalt raamatuid ilmunud) või midagi sellest ajastust kõnelevat, näiteks Kalle Muuli “Isamaa tagatuba: Mart Laari valitsus 1992-1994”, mille kohta Arto Aas, Laine Randjärv, Kalev Lillo, Andres Herkel ja Marko Pomerants on kirjutanud siin.

Üheksakümnendate hõngu filmi eelhäälestuseks:

Tiina Sulg