Raamatukava

“Tantsivate vaimude mets” teisipäeval, 13. juunil kell 22.00 ETV2-s

In raamatukava on 12/06/2017 at 22:24

“Tantsivate vaimude mets” (Forest of the Dancing Spirits, 2013)

Tutvustus: Akad, Kongo ürgmetsadesse peitunud pügmeed, usuvad siiani, et aegade alguses elasid naised omaette, teadmata midagi meestest. Ühel päeval rändas vapper ja seiklushimuline esiema Toli sügavasse palmilaande. Seal leidis ta eest üksildased tugevad olendid, kes oskasid ronida puude otsa metsmesilaste mee järele. Kui Toli sai mett maitsta, oli selge, et mehed-naised peaksid kokku kolima… Nii kõlab üks akade hõimu loomislugusid. Rootsi-eesti perekonnas sündinud Linda Västriku film heidab valgust religioonile, mis võib olla üks maailma vanimaid. Filmi peategelase Akaya lootus saada emaks ja anda edasi oma hõimu pärimusi ei kustu hoolimata loodusjõudude korduvatest katsetest naise unistus nurjata. Mis toidab Akaya lootust olla oma laste surmast tugevam, seda Linda Västriku film uuribki.

Tänapäeval tähendab müüt üldjuhul ikka midagi sellist, mis tõele ei vasta, kuid kunagi oli müüt lahutamatu osa inimese igapäevaelust. Karen Armstong kirjutab oma raamatus „Lühike müüdi ajalugu”, et mütoloogia loodi aitamaks inimesel leida oma koht maailmas. See seletas inimese hoiakuid keskkonna, naabrite ja kommete suhtes ning aitas seletada ka inimese tulevast eksistentsi (surmajärgsust). Kui tänapäeval on ilmalik ja vaimulik selgelt lahus, siis enamikes põliskultuurides oleks sellest arusaamine raskendatud. Põlisrahvad mõtlevad müütide ja sübolite keeles ning on teadlikud oma igapäevaelu vaimsest poolest. Loomislood ei pidanud andma faktilist informatsiooni mineviku kohta, nende ülesandeks oli pigem tuletada meelde, et ellujäämine ja loovus nõuavad teadlikku pingutust. Näiteks India vedade oli loomine eneseohverduse tulemus.

Põlisrahvaste müütidele sai saatuslikuks linnade areng. Armstrongi sõnade kohaselt hakkasid jumalad tunduma kaugetena; vanad rituaalid ja lood suutsid aina vähem kanda inimest jumalikku maailma. Inimesed pettusid vanas müütilises maailmanägemuses, mis oli olnud toeks nende esivanematele. Tänapäeval on vähe alles kultuure, kus vanast põlisest mütoloogiast on igapäevaelus kas või midagi alles. On säilinud väikesed ebausud ja harjumused, mida võib küll teatud määral muistsete uskumustega siduda, kuid seos vaimse ja igapäevase vahel on pigem pealiskaudne. Seda huvitavam on heita pilk maailma, kus suulise traditsiooni ja mütoloogia osatähtsus on ka tänapäeval niivõrd suur. Religioon, kultuur, tavad – kõik oluline, mis peab saama järgnevatele põlvedele edasi antud, kui neid tulevaid põlvi ikka on. Ning taustaks ja kaaslaseks metsik loodus oma õudses suursugususes.

Kui rääkida lühidalt müütidest ilukirjanduses, siis selles osas tänapäeval probleeme pole. Tundub, et käimas on klassikalise müüdi taassünd. Ameerika kirjanik Rick Riordan on suure enamuse oma kirjanikukarjäärist pühendanud kreeka, egiptuse ja põhjala mütoloogiale, ning seda tehes toonud vanad tuttavad jumalad ja kangelased tänapäevamaailma. Sama malli on kasutanud ka Neil Gaiman nii „Ameerika jumalates” kui ka „Sandmani” graafilise roomaani sarjas. J.R.R Tolkien on see, kelle puhul saab rääkida loomismüüdi kasutamisest ilukirjanduses: „Aga kui nad [ainurid] olid jõudnud tühjusesse, ütles Iluvatar neile: „Vaadake oma Muusikat!” Ja ta näitas neile nägemust, laskis neil vaadata seal, kus varem sai vaid kuulata; ning nad nägid uut maailma, mis oli nende ees nähtavaks saanud, ja see kummus keset Tühjust ja kinnitus sellele, kuid ei olnud Tühjus. Kui nad vaatasid ja imestasid, hakkas selle maailma lugu nende ees lahti rulluma, ning neile tundus, et see elas ja kasvas.” (Silmarillion (1999, Tiritamm) lk 15)

Klassikaline mütoloogia elab kirjanduses edasi. Kongo ürgmetsade elanike tavadele ja igapäevaelule on aga võimalus pilk peale heita käesoleval teisipäeval.

Treiler:

Irina Möldre

 

 

“Enderi mäng” esmaspäeval, 12. juunil kell 23.00 TV3-s

In raamatukava on 10/06/2017 at 11:50

„Ederi mäng” (2013) 
Režisöör: Gavin Hood, osades: Harrison Ford, Asa Butterfield, Hailee Seinfeld, Ben Kingsley, Viola Davis.

„Ederi mäng” on ameerika ulmekirjaniku Orson Scott Cardi Enderi sarja esimene raamat; sari ise koosneb praeguseks 15 raamatust, 13 lühiloost, 47 koomiksiosast ning alates 2013. aastast kuulub sellesse nimekirja ka Gavin Hoodi juhtimise all valminud film. Enderi sarja kaks esimest raamatut, „Enderi mäng” (e.k. 2000, 2013) ja „Surnute eest kõneleja” (e.k. 2015), on pälvinud nii Hugo kui ka Nebula ulmeauhina ning mõlemad on mõjukad 1980ndate ulmekirjanduse esindajad.

Tutvustus: Maa on hädaohus. Tulnukad ründavad ja inimkonna võib päästa vaid militaarne geenius. Kes? Ender Wiggin – intelligentne ja andekas poiss, kelle lapsepõlv saab läbi, kui ta saadetakse kosmosesse Lahingukooli. Koolis täidavad päevi simuleeritud sõjamängud ja poiss tõestab peagi, et on võitmatu. Kus lõpeb aga mäng ja algab tõeline sõda? Kas Ender on valmis päriselt tapma ja hävitama?

Gavin Hoodi kõrval oli filmi stsenaristiks ka Card ise ning tema sõnade kohaselt oli raamatu muutmine filmi stsenaariumiks väga keeruline. Enderi lugu on ta pidevalt ümber kirjutanud selle ilmumisest alates, tegelikult veel ennegi, sest algselt oli see planeeritud lühiloona. Card kirjutas stsenaariumist 20  erinevat versiooni. Sellega kaasnes ka autori enda jaoks üks üsna eriskummaline probleem — kui ta andis ükskõik millise versiooni käsikirjast lugeda Enderi maailmaga juba tuttavale inimesele, siis oldi üldjuhul kirjapandust vaimustuses, kui aga lugejaks oli keegi, kes algmaterjali ei teadnud, siis tundus lugejale lugu liiga segane ja toimuvat lihtsalt ei mõistetud.

Arvatavasti tulebki siin välja üks seik, mis muudab tuntud kirjandusteose filmiversiooni loomise keeruliseks ja aeganõudvaks. Üks osa publikust, kellele valmiv linateos on suunatud, on lugenud raamatut, nad armastavad raamatut ning ootavad, et film on alusmaterjalile võrdväärseks partneriks. Teine, ja päris tihti valdav enamus publikust, on tavavaatajad, kes pole raamatut lugenud, ja võimalik, et pole isegi kuulnud selle kohta. Kuid ka nemad tahavad meelelahutust. Heaks ja aktuaalseks näiteks oleks Neil Gaimani „Ameerika jumalate” põhjal loodud sari – need, kes on raamatut lugenud ja teavad mis toimub, saavad seda sarja nautida ilma suuremate probleemideta, sest see on tõesti hästi tehtud ekraniseering; samas need, kes raamatust midagi ei tea, on paraku vähemalt paari esimese osa jooksul üsna suures segaduses.

Tagasitulles Enderi juurde. Nagu paljude kirjandusteose põhjal valminud filmidega juhtub, on ka siin raamatu austajaid, kes filmis pettunud olid. Kuid kui jätta kõrvale igasugune võrdlus algse ja ekraanile jõudnud loo vahel ja keskenduda puhtalt meelelahutusele, siis on see film igati vaadatav. Kas või Harrison Fordi pärast võiks seda ulmeekraniseeringut vähemalt ühe korra ikka vaadata.

Treiler:

Üks hea intervjuu Orson Scott Cardigaga, seal on pikemalt juttu stsenaariumi kirjutamise raskustest.

Irina Möldre

„Wonder Woman“ Cinamonis, Ekraanis ja Lõunakeskuse Apollo kinos

In raamatukava on 05/06/2017 at 18:47

Naiskangelasi on nii kirjandusloos kui ka ajalooõpikutes vähe, sest neid kipuvad kirjutama ikka võitjad (loe: mehed). Päriselus on neid tegelikult rohkesti, aga nad ei roni püünele, sageli neid ei lastagi sinna. Kirjandusloos figureerivatel naiskangelastel ei lasta seista üksi, vaid neid toetab sageli kuskilt lava tagant veel tugevam meeskarakter, sest naised on õrnad ja hellad ja nunnud ja pisikesed ja kuidas nad saaksid ilma meeste toeta üldse püsti seismisega hakkama… Koomiksite levikuga massidesse tekkis vajadus ka naiskangelaste kujutamise vastu, kes algselt olid küll meeste seksuaalfantaasiate kehastus, kuid muutusid ajapikku naislugejaskonna suurenemise ja ehk ka koomiksitegijate küpsemaks saamisega mitmetahulisemateks ja inimlikemateks.

20 aastat planeeritud filmi režissööriks sai viimaks Patty Jenkins, kes on silma paistnud filmiga „Koletis“ ja telesarjaga „Kuritegu“. Peategelast Dianat kehastab Iisraelist pärit Gal Gadot. Tegevustik leiab aset esimese maailmasõja ajal Euroopas, kus Zeusi tütar Diana võtab endale eesmärgiks hävitada sõjajumal Ares, millega lõppeks ka maailmasõda. Kui siiani pole aru saanud, siis Diana ongi Wonder Woman. Tema abiliseks on Steve Trevor (Chris Pine), kes elunäinud ameeriklasena on paras paariline idealistlikule Wonder Womanile.

1941. aasta oktoobris jõudis lugejateni esimeste korda Wonder Womani tegelaskuju. Aastate jooksul on Dianat muudetud ja täiustatud nii füüsiliste atribuutide kui ka vaimsetelt võimetelt. Koomiksina saab lugeda/vaadata/laenutada ka Linnaraamatukogust.

Liis Pallon