Daaaaaali! Neljapäeval, 25. aprillil kell 18.15 Elektriteatris

Ma ise näen seda filmi ka alles pärast soovituse kirjutamist, aga soovitan ma üsna julgelt, sest Quentin Dupieux ja Salvador Dalí on nimed, mis ei vaja ei selgitamist ega reklaamimist. Kui siia veel lisada loetud märkus, et filmi huumorile on eeskujuks olnud Monty Python, ei jää enam mingit kahtlust, et oodata on suurepärast mängulisust, absurdi, sürrealismi ja ennekõike selle kõige juurde kuuluvaid lakkamatuid üllatusi. Film on uhiuus, valminud eelmisel aastal ja kestab 1 tunni ja 19 minutit.
Filmi nimes on kuus a-tähte sellepärast, et algselt pidid Dalí osa mängima kuus näitlejat. Alain Chabat ja Pierre Ninety loobusid, kuna tundsid, et nad ei lisa tegelasele midagi uut.

Quentin Dupieux on alates 2010. aastal valminud filmist „Kumm“ tõestanud, et on üks meie aja metsikumaid, veidramaid ja uuenduslikumaid filmitegijaid.

Ma ei usu, et film pakuks palju faktiteadmisi, niisiis võib tulla kasuks lisalugemine. Lugeda võib näiteks sellised raamatuid:

Frank Weyers „Salvador Dalí : elu ja looming”

Robert Descharnes, Gilles Néret „Salvador Dalí 1904-1989” ja miks mitte ka Ants Juske „Salvador Dalí ja sürrealism Eestis”. See viimane meenutas mulle, et kindlasti tuleks kõigile soovitada sürrealisminäitustel käimist nii ERMis kui Tartu Kunstimuuseumis. Eesti Rahva Muuseumis on rahvusvaheline näitus „Sürrealism 100. Praha, Tartu ja teised lood …“, viltuses majas aga „Ilmar Malin. Igaviku hõõg”. 2024 tähistatakse saja aasta möödumist ühtaegu nii sürrealismi kui ka Ilmar Malini sünnist. Neile tähtpäevadele pühendatud näitus  keskendub kõige pikemale perioodile Malini loomekarjääris.

Mu enda jaoks oli üllatuseks, et maakeeles saab juba 1999. aastast alates lugeda ka „Geeniuse päevikut”, nagu Dalí oma raamatu  ilma võltstagasihoidlikkuseta pealkirjastanud on.

„Andaluusia koer” on muusikaosakonnas videokassetil olemas.

Kaks romani on ka Gala ja Dalí suhetest: Sylvia Franki „Lahutamatud” 
ja Dominique Bona „Gala. Dalí võimukas muusa” .

 

 

Kaja Kleimann

“Kõik on tõsi” laupäeval, 20. aprillil kell 22.35 ETV-s

Fiktsiooniline eluloodraama maailmakuulsa Briti luuletaja, dramaturgi ja näitleja William Shakespeare’i (1564-1616) elu viimastest aastatest.

Aasta on 1613 ja Shakespeare on tunnistatud ajastu suurimaks kirjanikuks.
Ootamatult tabab teda katastroof. Juunis 1613 puhkes Shakespeare’i näidendi Henry VIII esietenduse ajal tulekahju. Rookatusele sädeme tekitanud lavapilt süütas hoone põlema ja põles kahe tunni jooksul maha.
Masenduses Shakespeare (Kenneth Branagh) naaseb löödult Londonist oma kodulinna Stratford-upon-Avonisse. Seal tuleb tal silmitsi seista oma mineviku varjudega. Perekond, kelle ta hülgas 30 aasta eest, ei võta teda just ülearu soojalt vastu. Koju tulles ei tea tema perekond, kuidas temaga suhelda ja ta ei tea, kuidas nendega suhelda.
Ta naine Anne (Judi Dench) ja ka tütred Judith (Kathryn Wilder) ja Susanna (Lydia Wilson) on Shakespeare’ist võõrdunud. Lisaks painab kirjanikku ainsa poja Hamneti surm, kes suri 11-aastaselt. See traagiline kaotus inspireeris teda kirjutama oma kõige kuulsamat näidendit “Hamletit”.
Shakespeare tunneb, et on isa ja abikaasana läbi kukkunud. Suhteid ning asjaolude kujunemist analüüsides seisab ta silmitsi perekonnasiseste saladuste ja valedega. Ometi vajavad nii naine kui ka tütred ta tuge.

Internetis ringi tuulates, leidsin sellise vahva lehekülje, kus ära toodud filmid, mis baseeruvad Shakespeare teostele.

Meie raamatukogus on pakkuda lugemisvara nii inglise, saksa, kui ka vene keeles.
Siin minu poolne väike valik eestikeelseid raamatuid:

1. Aleksandr Anikst “Shakespeare“
2. Andrea Chapin “Koduõpetaja : [romaan William Shakespeare’ist]“
3. Maggie O’Farrell “Hamnet“
4. Stanley Wells “Kas on tõsi, et Shakespeare …?“
5. Charles ja Mary Lamb “Lugusid Shakespeare’ilt“
6. Karin Kask “Shakespeare Eesti teatris“
7. William Shakespeare “Kogutud teosed“
8. Peter Quenell ja Hamish Johnson “Kes on kes William Shakespeare’i teostes“

Filmi “Kõik on tõsi” treiler

Sirje Suun

Pildid siit ja siit

“Imeline idarannik” Elektriteatris

Olgu kohe öeldud, et see film on täiesti absurdne. Kõik on erinevatelt planeetidelt, aga räägivad samas keeles.

Ilus tüdruk sobib igale taustale ehk selle linateose tulnukaks on keskkoolitüdruk Lillian, kes laseb end järgemööda ära päästa erinevatel kaasaja ameerika kangelastel. Nii haaratakse vaataja kaleidoskoopilisele seiklusele läbi seestpoolt soojade ja kokkuhoidvate, kuid omavahelisel kokkupõrkel plahvatusohtlike mikromaailmade. Looduslaps Lillian õpib varem kuuldut papagoina korrutama, aga me ei saa teada mida ta ise mõtleb või tunneb. Ta jääb mannekeeniks, tühjaks värvihülgavaks lõuendiks, mida kõigil on kiusatus oma maailma meistriteoseks võõbata.

Igast kaadrist paistab filmitegijate halastamatult aus pilk, emotsionaalne intelligents kui ka lustakas mängurõõm. Kujundimaailm on piisavalt rikkalik, et filmi võib vaadata pahupidi unenäomaailma, ameerika tüdruku tinderi lühiajaloo, road tripi või tagurpidi krimiloona. Minule meenutas see Artjomi rännakut läbi Moskva undergroundi. Lugemiseks siis täna Dmitri Gluhhovski “Metro 2033”.

Sander Kaasik