Leida Laius 100 – retrospektiiv Tartu Elektriteatris ja Jupiteris

26. märtsil on Leida Laiuse  100. sünniaastapäev. Sel puhul on käesoleval nädalal Tartu Elektriteatris retrospektiiv Leida Laiuse filmidega. Samuti on tema filmid võetud omamoodi teemafookusesse ETV voogedastusplatvormil Jupiter. Ehk siis on sel nädalal hea võimalus vaadata taas (või avastada, kuidas kellegile!) ühe eesti seni suurima filmitegija filme! Ja seda nii suurelt, kui väikeselt ekraanilt.

Leida Laiuse mängufilmid tuginevad kõik eesti autorite kirjandusteostele, mistõttu siin tema filmidele tähelepanu juhtides ja neid vaatama kutsudes, on hea võimalus need ka nimetada ja nendegagi tutvust värskendama kutsuda.

„Mäeküla piimamees“ on Leida Laiuse esimene, 1965. aastal valminud mängufilm. See tugineb Eduard Vilde 1916. aastal valminud samanimelisele romaanile, millele stsenaariumi kirjutas Voldemar Panso. Enim kiita sai filmis üht peaosalist mänginud ja siit oma filmikarjäärile tuule tiibadesse saanud Jüri Järvet. Filmi saab ka Tartu linnaraamatukogust laenutada, nagu lugemiseks raamatutki.

„Libahunt“ on 1968. aastal valminud, August Kitzbergi samanimelise näidendi ainetel tehtud film. Leida Laiuse versioon sellest ühest eesti klassikaks saanud näidendist, mis ikka ja jälle lavastajaid kõnetab ning ajastule vastavalt interpreteerimist leiab. Filmi leiab ka linnaraamatukogust ja muidugi saab siit kaasa laenutada ka näidenditeksti enda.

„Ukuaru“ on 1973. aastal valminud film Veera Saare samanimelise romaani järgi. Siin tegid oma ühed esimesed, suurepärased filmirollid Elle Kull ja Lembit Ulfsak. Nagu „Mäeküla piimamehele“, nii ka sellele filmile kirjutas muusika Arvo Pärt. Eriti kuulus ja oma elu elab „Ukuaru valss“. Filmi saab laenutada linnaraamatukogust, samuti romaani.

„Kõrboja peremees“  on 1979. aastal tehtud film A. H. Tammsaare samanimelise romaani ainetel. Mu lemmiklugu Tammsaare loomingust ja film on ka igati õnnestunud, mu arvates. Suurepärane roll Lembit Petersonilt Katku Villuna! Film linnaraamatukogust ja raamat samuti!

„Naerata ometi“ on 1985. aastal valminud film, mis on lavastatud koos Arvo Ihoga ja baseerub Silvia Rannamaa noorteraamatul „Kasuema“. Psühholoogiline draama lastekodulastest. Väga õnnestunud ja palju kiita saanud film, suure mõjujõuga jutustatud hingeminev lugu! Filmi saab laenutada linnaraamatukogust, nagu ka raamatut „Kasuema“.

Leida Laiuse viimane, 1989. aastal valminud mängufilm „Varastatud kohtumine“  on tema sõnul mõtteliseks järjeks „Naerata ometile“. See tunnistati 1990. aastal XII naisrežissööride festivalil Veneetsias parimaks filmiks ning võitis Grand Prix Lillian Gishi rahvusvahelisel naisrežissööride festivalil Los Angeleses.

Häid klassikaelamusi!

Mai Põldaas

„Hamlet” reedel, 23. septembril kell 21. 35 EV2-s

Kui nüüd võtta meie soovitust „Loe seda, mida sa ei näinud” sõnasõnalt, siis seekord on lugemiseks eriti põhjust, kuna see lavastus on väga tugevalt teksti ja liine kärpinud. Kas selle või ohtra videokasutamise tõttu võib tükk paljudele meeldida või vastu hakata, ükskõikseks vaevalt kedagi jätab. Minu arvates õnnestus loo tänapäeva kandmine uskumatult loogiliselt ja täpselt.  Seda tunnet, mis kohapeal kapiitlisaalis istudes tekkis, telerist saada ei saagi, kuid siiski soovitan vaatamist soojalt. Päris omapärane on ka vaadata poliitikut poliitikut mängimas. Indrek Saar vastas intervjuus  küsimusele „Missugune oli teie jaoks Claudiuse roll Roman Baskini Rakvere linnuses lavastatud “Hamletis”?” niimoodi:

Kõigil rollidel, mis olen suvel teinud, kui olen riigikogus olnud, on olnud ühel või teisel moel side nende asjadega, millega ma samal ajal poliitikas tegelen. Claudiusel muidugi eriti.

Kui Roman [Baskin] ja Üllar [Saaremäe] kirjeldasid, mida teha tahavad, polnud mind vaja pikalt veenda. See on sama asja mõtestamine, millega praegu poliitikas kokku puutun. Selle asja taustsüsteem oli nii olevikuline, et sellisel kujul “Hamleti” tegemine tundus minu jaoks ainumõeldav. Saan aru, miks Shakespeare on ajatu. Selleks tuleb ta mingis mõttes tänapäeva tuua, siis tal on minu jaoks mõte ja õigustus.

Oli väga inspireeriv prooviperiood, mõnes mõttes ka teistmoodi, sest olid otsesed paralleelid minu tööga poliitikuna või selle mõttelise ruumiga, kus iga päev poliitikuna tegutsen. Arutelud proovides olid väga inspireerivad.

Selle rolli tegemine aitas mul päris palju lahti mõtestada seda, missuguste valikute ees me poliitikutena seisame ja mis valiku ees ka valija seisab, kui ta vaatab poliitikute galeriid ja peab tegema otsuse. Sama küsimus, mis ilmselt ka “Hamleti” vaatajal – mis sa teeksid, kui valimiskast on sinu ees ja tuleb otsustada, kas Claudius või Hamlet –, oli minu kontrollküsimus. Väga huvitavaid vastuseid tuli inimestelt, olgugi et Hamlet ajas humaansemat ja õigemat asja. Paljud valisid Claudiuse.

Kavas tutvustatakse lugu nii:
E-riik , majanduskasv, väike välisvõlg… tugev ja edukas juhtimisstiil, laitmatu reputatsiooniga võimupartei; need on ainult mõned märksõnad  tõeliselt edukast väikeriigist  ja ometigi – keegi kõigutab paati… miks, millistel motiividel…

Kauaaegne  auväärt riigipea sureb. Ilma valimisteta saab uueks juhiks tema kohustetäitja Claudius. See on rängaks hoobiks kadunud suurmehe  pojale Hamletile, väga paljude meelest säravamale ja sisukamale  poliitikule. Partei liikmed koonduvad siiski uue liidri ümber ja Hamlet jääb siseopositsiooni… ning  siis mõraneb hästihoitud  saladus; endise  riigijuhi surmal  lasub mõrvakahtlus…

Projektiteater Kell Kümme. Lavastaja  Roman Baskin, kunstnik Ervin Õunapuu
Mängivad: Üllar Saaremäe, Indrek Saar, Peeter Tammearu, Epp Eespäev, Liina Olmaru, Tõnis Mägi, Kärt Johanson, Velvo Väli, Tarvo Sõmer, Robert Annus, Eduard Salmistu jt.

Esietendus 16. juulil 2013 Rakvere linnuses, mängiti ka 2014. aastal. Valiti maineka teatrifestivali „Baltiiski Dom” 2014. a programmi.

Hetkel meil “Hamleteid” lugemiseks jätkub.

Üks blogiarvustus.
Rein Raud EPL-s .
Maris Peters Sirbis.

Kaja Kleimann

“Noor Goethe” pühapäeval, 31. juulil kell 15.55 ETV+-s

Philpp Stölzli  film  Johann Wolfgang von Goethe (Alexander Fehling, selle rolliga Jupiteri auhind parimale saksa näitlejale) noorusaastatest ja esimesest suurest armastusest. Pärast seda, kui noor ja veel tunnustamata poeet Goethe  jättis unarusse juuraõpingud ülikoolis, saatis nooruki range isa ta Wetzlari väikelinna advokaadibüroosse praktikale. Wetzlaris kohtus Goethe 1772. aastal Charlotte Buffiga (Miriam Stein, pälvis selle rolliga uustulnuka preemia) ja armus kirglikult. Õnne see armastus noortele aga ei toonud, Charlotte oli juba lubatud naiseks diplomaat Albert Kestnerile (Moritz Bleibtreu).
1773. aastal avaldas Goethe oma esimese näidendi „Götz von Berlichingen”, mis tegi ta kuulsaks kogu Saksamaal. 1774. aastal ilmunud romaan „Noore Wertheri kannatused” tegi ta kuulsaks kogu Euroopas. Noor Werther on selles romaanis mõistagi Goethe ise ja tema armastatu prototüübiks on Charlotte Buff-Kestner.

Film on võitnud mõned auhinnad näitlejatööde eest ja saksa filmikriitikud esitasid selle aasta parima mängufilmi kandidaadiks. Auhind, millest ma sugugi aru ei saa, on Philadelphia filmifestivali publiku auhind uuele prantsuse filmile. Teistel aastatel on tõesti ikka prantsuse filmid selle saanud.

Apsakate loetelus on nimetatud, et Goethe laulab filmis Mozarti kaanonit, mille kirjutamiseni oli jäänud veel 16 aastat – sellest saavad aru küll ainult väga suured asjatundjad. Palju piinlikum lugu on muidugi, et ta hoidvat käes oma raamatut, mis on pehmete kaantega.

„Götz von Berlichingeni” ja teisi näidendeid leiab samanimelisest kogumikust.

Kaja Kleimann

„Hamlet” laupäeval, 14. mail kell 13.20 ETV2-s

Shakespeare’i aastal ei saa jätta „Hamletit” soovitamata, ehkki kaunil maipäeval vaevalt keegi teleri ette istub – aga selleks ongi ju välja mõeldud mitmesugused järelvaatamis- ja salvestusvõimalused.
„Hamleti” versioone imdb.com’i lehel ei jõua kokku lugedagi, neid on tehtud nii suurele kui tele-ekraanile. Seekord näidatakse meile 1969. a Tony Richardsoni käe all valminud tööd.
Teenekas teatri- ja filmilavastaja Tony Richardson   (1928-1991) kuulub möödunud sajandi briti filmi uue laine põlvkonda, keda tuntakse noorte ja vihaste meestena. Teatrilavastajana karjääri alustanud Richardson sai kuulsaks filmidega “Vaata raevus tagasi” (1959) ja “Pikamaajooksja üksildus” (1962), mis sarnaselt prantsuse uue laine filmidega käsitlesid üksikindiviidi mässu sumbunud ühiskonna vastu. Suurima tunnustuse pälvis Richardson filmiga “Tom Jones” (1963), mis sai nii parima filmi kui ka režissööri Oscari. 1969. aastal valminud “Hamlet” põhineb Richardsoni enda poolt lavastatud näidendil Londoni Roundhouse’i Teatris. Filmis taani printsi kehastanud Nicol Williamsoni on sageli koos Richard Burtoniga peetud kõigi aegade parimaks Hamleti kehastajaks kinoekraanil, teose ühe tähelepanuväärsema rollisoorituse teeb kindlasti ka Anthony Hopkins, kes 31-aastasena mängib Claudiust.

Kaja Kleimann

“Bernarda Alba maja” reedel, 13. mail kell 21.35 ETV2-s.

Federico Garcia Lorca  näidend Eesti Noorsooteatri esituses, salvestatud 1983.a

Lavastanud Mati Unt, kunstnik Jaak Vaus, helilooja Erkki- Sven Tüür.
Mängivad Ago Roo, Hilja Varem, Ene Järvis, Helene Vannari, Katrin Saukas, Marje Loorits, Iivi Lepik ja Laura Baumverk.

“Bernarda Alba maja” on  ruraalse triloogia viimane näidend, mis kujutab kuue naise trööstitut elu.

Pärast abikaasa surma allutab võimukas ja ülivaga Bernarda oma tütred rangele leinale. See on lugu naistest, kes kannatavad tavapäraste käitumisnormide, armastuse puudumise ja piiride, mille saatus ja traditsioonid on neile määranud, tõttu. Kui vanimal lubatakse lõpuks kihluda, peamiselt materiaalsetel kaalutlustel, ei rõõmusta ta õed sugugi.  Näidendis põrkuvad omavahel olmeline ja poeetiline, psühholoogiliselt usutav ning romantiliselt ülemäärane.

Näidendist on mitmeid filmi- ja telefilmiversioone, nii inglise-, saksa- kui hispaaniakeelseid. Ka Eestis on seda lavastatud korduvalt , ERR arhiivist võib kuulata 1958. a salvestatud Raadioteatri etendust. Viimati oli näidend Vene Draamteatri laval, kus lavastaja tõlgendas karmi ema kui oma tütarde kaitsjat labase ja julma maailma eest.

Hispaania poeet, näitekirjanik ja teatridirektor Federico del Sagrado Corazón de Jesús García Lorca  sündis 5. juunil 1898 ning arreteeriti ja lasti maha paar päeva enne kodusõja puhkemist, siiani pole üheselt selge, miks ja kelle poolt, ehkki natsionaliste pakutakse hukkajatena sagedamini. Ka tema haud pole teada.

Näidend on meil olemas hispaania keeles.
Luuletusi saab lugeda kogudest „Kaneelist torn” ja
„Mu kätes on tuli”.

Kaja Kleimann

Teatriõhtu “Cyrano de Bergerac” reedel, 4. märtsil kell 21.35 ETV 2-s

Kes on see Cyrano??

Eks ole Bergerac ju peengi… omamoodi?

Oh, ta on peenim hing, kes iial ilma loodi! Sonetimees! Floretimees! Ja füüsik vist! Ja komponist! Ta välimuseski on miskit kummalist!

Tõepoolest – teist nii peent ja rühikat ja vaba ei leidu uljaspead gaskoonidegi seas!

Ja nina…! Härrased… mis nina tal on peas!

Edmond Rostand’i kirja pandud lugu Cyrano de Bergerac’ist – vaprast ja vaimukast sõjamehest, ustavast sõbrast ning hellahingelisest armastajast, kelle nina on sama terav kui tema sõnad ning sama pikk kui tema mõõk.

Kahtlemata läheb väga suur hulk teatrimaagiat teleekraanil kaotsi, aga kes teatrisse ei jõudnud, saab mingigi aimu sellest imelisest lavastusest, millest Pille-Riin Purje kirjutab Sirbis  ja mida Danzumees kiidab oma blogis.

Lavastaja Kalju Komissarov, kunstnik Krista Tool, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, liikumisjuht Oleg Titov, lavaline võitlus Indrek Sammul. Üllar Saaremäe pälvis nimirolliga 2008. aasta parima meesnäitleja preemia. Kaasa teeb kogu Rakvere Teatri trupp.

Esietendus suures saalis 14. septembril 2007 , salvestatud 14. novembril 2009 .

 

Kui nüüd keegi tahab Edmond Rostandi 5 vaatuselist heroilist värsskomöödiat ka lugeda, siis on olemas 1964. aasta trükk ja 2007. aasta trükk Jaan Krossi kaunis tõlkes.

Laenutada saab ka G. Depardieuga filmi.

Teatriõhtut võib vaadata kui sissejuhatust pühapäevasele Kalju Komissarovi teemaõhtule ETV2-s, mis sisaldab mitmeid saateid, intervjuusid  ja filmi “Metskapten”.

 

Kaja Kleimann

 

“Suured lootused” reedel, 30. jaanuaril kell 21.40 ETV-s

Seda filmi tutvustati meie blogis pea kaks aastat tagasi, kui see jooksis kinos. Küllap on neid, kes kinno ei jõudnud, kuid leiavad aja televiisori ette istuda, sestap väike meeldetuletus.

Filmi ei ole hinnatud väga kõrgelt (6,4), kuid tegemist on siiski kirjandusklassika tõetruu ekraniseeringuga ja osades on väga head näitlejad. Maitsed on erinevad – Helena Bonham Carterit väidab Mart Raun oma maneeride ja visuaalse lahenduse poolest liigselt meenutavat oma abikaasa Tim Burtoni filmides mängitud rolle, seega ei haakuvat ta filmiga piisavalt hästi – samas on kaks filmifestivali pidanud teda parimaks kõrvalosatäitjaks.

Oma silm on kuningas.

Kaja Kleimann