“Petrovid gripi küüsis” reedel, 7. jaanuaril kell 20.30 Elektriteatris

Raamat oli ülimalt muljetavaldav, paistab et film samuti. 

Elektriteatris ja loodetavasti millalgi ka muudes kinodes saab näha tänavusel Cannes’i filmifestivalil laineid löönud filmi “Petrovid gripi küüsis”, režissöör Kirill Serebrennikov.  Meeledejääva visuaali eest pälvis teos parima kaameratöö auhinna. Sisust võit lugeda siit.
Filmi aluseks olnud samanimelise raamatu autor Aleksei Salnikov on sündinud 1978. aastal Tartus. Kui ta oli 6-aastane, läksid ta vanemad lahku ja ta kolis emaga Venemaale. Mõttetu, aga tore fakt: filmis leidub näiteks tsitaat raamatust “Kunksmoor ja kapten Trumm”, mis oli Salnikovi lapsepõlve lemmikraamat.
Kirjanik filmist: “Mul on hea meel, et film tuli väga hea. Ootasin ekraniseeringut, aga ei oodanud, et see jutustatakse nii ebatavalise keelega, et saad aru – see on kinokunst. Mitte lihtsalt raamatu üleviimine ekraanile, aga just nimelt film. Ja täis vaimustavat muusikat! Ei mingit nostalgiat, vaid kaasaegsed vene bändid.”

Režissöör filmist: Alustasime „Petrovide“ tegemisega ammu enne seda [covidit] ja siis ei osanud keegi ilmselt isegi hääldada sõna „pandeemia“. COVIDit polnud olemas. Alguses polnud meil mõtteski midagi siduda ülemaailmse haigusega. Nüüd, kui me „Petrove“ vaatame ja näeme tegelasi ekraanil köhimas, ilma et keegi maski kannaks, paistab see isegi mulle kohutav. Muidugi annab meie olukord filmile uue perspektiivi, aga „Petrovides“ ei ole gripp pandeemia metafoor. See tähistab mingit deliiriumi, inimorganismi eriseisundit: kõrge palavikuga oleme võimelised nägema elu täiesti uuest vaatenurgast ja kogema seni kogetut teisiti.

Gripp aitab meil kõike ümber mõelda, maailma teisiti tunnetama õppida, kõik tagasi enda kätte võtta. Maailm, mida üritasime „Petrovides“ luua, räägibki reaalsuse rekonstrueerimisest.

Täispikk intervjuu režissööriga Sirbis. 

Kaja Kleimann

“Venemaa infosõda” kolmapäeval, 27. mail kell 22:00 ETV+s

Telekava: Maailmas on puhkenud kummaline sõda, kus tankid ja kahurid on liigsed. Uuteks relvadeks on propagandatrikid, libauudised ja manipulatsioonid ning rindevõitlejateks riigi teenistuses olevad ajakirjanikud, häkkerid ja trollid. Tunnustatud ajakirjanik Paul Moreira uurib, kuidas töötab Venemaa infosõja masinavärk, milliste vahenditega kujundatakse avalikku arvamust, õõnestatakse demokraatlikke valitsusi ja püütakse maailma sündmusi oma huvides muuta (Prantsusmaa, 2018). 

Seda väga põnevat ja aktuaalset dokumentaalfilmi saab mõningase lisalugemisega teha veelgi huvitavamaks. Tänapäeva maailma sotsiaalmeedia murekohti analüüsib Jaron Lanieri raamat “Kümme põhjust, miks otsekohe kustutada kõik oma sotsiaalmeedia kontod” (tõlkija Lauri Vahtre). Lanier pöörab küll eelkõige tähelepanu sellele, et miks ja kuidas on tänapäeva tehnoloogia nii ohtlik ning toob inimestes välja kõige halvema, kuid lõppkokkuvõttes pole ta tehnoloogia vastane. Vastupidi – ta kutsub üles muutustele, et tehnoloogia saaks olla inimestele tõeliseks abiks, mitte küüniliseks rahateenimisprojektiks, mis muudab maailma kogemata koledaks.

Servapidi sarnasel teemal — tehnoloogiast ja tänapäeva institutsioonide usaldusväärsusest — räägib ka järgmise soovituse autor Rachel Botsman raamatus “Keda usaldada? Kuidas tehnoloogia meid ühendas ja miks see võib meid uuesti lahutada” (tõlkija Toomas Hõbemägi). Usaldus, mida Botsman eelkõige uurib, on uut tüüpi nn infosõjas vägagi relevantne.

Lisamaterjali Putini Venemaa ja propaganda kohta ja täpselt dokumentaalfilmi teemal leiab Marcel H. Van Herpeni teosest “Putini propagandamasin : pehme jõud ja Venemaa välispoliitika” (tõlkija Kaili Tamm). Tagakaanel soovitab meediaekspert Raul Rebane raamatut kõigile valdkonna huvilistele ning tõdeb, et “lisaks on tegemist lihtsalt hästi kirjutatud huvitava raamatuga”.

Taustainfoks soovitaksin veel kaht Venemaa-teemalist raamatut: Peter Pomerantsevi “Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik : seiklused tänapäeva Venemaal” (tõlkija Heija-Liis Ristikivi) ja Masha Gesseni “Tulevik on ajalugu : kuidas totalitarism Venemaal taas maad võttis” (tõlkija Katrin Kern). Mõlemad autorid on vene emigrantidest ajakirjanikud ning tuntud Putini kriitikud.

Kui vaadata ära soovitatud dokumentaalfilm ning lugeda kõrvale ka raamatud, siis võib end infosõja teemal väikestviisi eksperdiks pidada küll, ehk et kaitsepookimine pahaaimamatult vastava valeinfo ohvriks langemise vastu peaks olema saavutatud.

Kairi Jets

„Putini tee” esmaspäeval, 16. märtsil kell 22.10 ETV-s

Poliitikahuvilistele uhiuus, 2015. aastal valminud dokumentaalfilm,  mis kavas märgitud lastele mittesoovitavaks! Film kuulub juba 1983. aastast alates tehtud doksarja „Frontline”, 
mis on aastate jooksul teeninud üle 60 erineva auhinna ja veel rohkem nominatsioone.
Telekava ütleb : Kanada autorid Neil Docherty ja Gillian Findley võtavad oma uusimas filmis kokku Venemaa presidendi tähelennu töötust nuhist 21. sajandi tsaariks, mida on saatnud pidevad süüdistused kuritegudes ning korruptsioonis. Võimu ja raha kuhjumine väga kitsa ringkonna kätte on viinud üha autoritaarsema valitsemise, impeeriumi taastamise ideede, sõjakuse, poliitiliste mõrvade ning järjest halvemate suheteni lääneriikidega. Venemaa majanduse vabalanguse ja süvenevate konfliktide tingimustes on maailma silmad taas president Putinil ning meetoditel, millega ta püüab oma riiki kriisist välja tuua.
Kuna film on nii uus, siis mingeid kommentaare on raske leida.
Raamatukogust saab Putini kohta lugeda päris mitmeid raamatuid, eesti keeles näiteks Anna Arutunyani „Müstiline Putin : feodalism, korruptsioon ja jumal Vene ühiskonnas”. Samuti on meie lehel varem soovitatud dokfilmi “Putini suudlus”, kus rohkem raamatusoovitusi.

Kaja Kleimann

“Hodorkovski” esmaspäeval, 21. mail kell 22.10 ja 22. mail kell 14.10

Tänavu märtsis-aprillis kerkis Mihhail Hodorkovski küsimus korraks jälle meedias päevakorrale seoses võimaliku armuandmisega presidendi poolt  ja selle mitte küsimisega. Ülevaate kõigest eelnenust peaks saama “Välisilma” poolt näidatavast filmist.

Eelmisel aastal Saksamaa ja Prantsusmaa koostöös valminud dokumentaalfilm  kujutab Mihhail Hodorkovski ümberkujunemist täiuslikust sotsialistist täiuslikuks kapitalistiks ja lõpuks Siberi vanglas täiuslikuks märtriks. Too kõige rikkam venelane heitis president Putinile kinda ja algas titaanide heitlus. Putin hoiatas teda, kuid Hodorkovski  naasis ometi Venemaale, teades, et ta saabudes vangistatakse. Miks ta oma miljarditega välismaale ei jäänud? Miks ta tagasi läks?
Režissöör Cyril Tuschi.

Lisalugemiseks on raamatuid kolmes keeles.
Kõige uuem raamat on “Kirjad vanglast: artiklid, dialoogid, intervjuud”.

Kaja Kleimann

Venemaa teemaõhtu pühapäeval, 4. märtsil alates kell 19.45 ETV2-s

19.45 “Kellel on Venemaal hea elada” (Eesti Telefilm 1998)
Autorid Natalia Jalviste, Juho Jalviste, operaator Aarne Kraam.
Kärt Helllerma on oma arvustuse pealkirjaks pannud “Suur ristiretk vene hinge ehk ülestähendusi põranda alt” ning kirjutab, et see on “dokumentaalfilm, milles fakti ja kommentaari suhe kaldub kõvasti kommentaari kasuks.” Ja et “Kartmatult on mängu toodud igikestvad kujundid, mütoloogilised motiivid, elu kestmise ürgsed näitajad (mis näikse viitavat vene elu matriarhaalsele aluspõhjale): naine kaevul, naine aknal, naine jääaugus pesu pesemas. Mehed ainult lobisevad ja voolivad puulusikaid. On reegel, et kui jutt on vene hingest, ei saada läbi ka ortodoksi kiriku jumalateenistuseta. Pildis on kõnekas arhailisus, kaadri taga aga tehakse järeldusi: tavaline külanaine peab Venemaad üleval! /…/ Filmis on stseene, mis oleksid pärit justkui aastakümnetetagusest ajalookroonikast. Nende efekt seisneb selles, et nad on välja lõigatud vene elu tänapäevast”.
20.35 “Vene monopol ehk kuidas müüa korterit, millel on kuus omanikku?”
Christiane Büchneri dokfilm aastast  2009 kirjeldab kurbnaljakalt kahe kinnisvaramaakleri püüdu leida piisavalt kannatlikku ja jõukat ostjat Peterburi ühiskorterile ja paremaid elamistingimusi senistele elanikele, kes käituvad nagu luik, haug ja vähk. Filmi autor on ka ise aastatel  1991 ja 1994-1995 stipendiaandina nii Peterburis kui Moskvas elanud.
21.30 “Minu perestroika”, Inglise-USA 2010.
Robin Hessmani dokumentaalfilm on kuulunud mitme festivali ametlikku valikusse ja võitnud auhindu. “Minu perestroika” kuulutati ka Inglismaa maineka Griersoni auhinna nominendiks.
Film jutustab viiest tavalisest venelasest, kes elavad ebatavalistel aegadel. Lapsepõlv möödus neil sügaval nõukogude ajal, teismeeas nägid nad Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja pärast seda on Venemaa poliitiline maastik olnud pidevas muutumises. Endiste klassikaaslaste elu kaudu kujuneb pilt raudse eesriide taga kasvanud inimeste unistustest ja pettumustest. Robin Hessman läks Leningradi, mis samal aastal Peterburiks tagasi nimetati, õppima 18 aastaselt ning elas ja töötas seal ja Moskvas kokku kümmekond aastat. Filmis kujutab ta enda põlvkonnakaaslasi, kellega ta siiski ei olnud jaganud ühist lapsepõlve, mis teeb temast samal ajal nii seest- kui väljastpoolt vaatleja.
Intervjuu Robin Hessmaniga siit.

Õhtu lõpeb kell 23.00 Rootsi filmiga “Viinavabrik”, mis pole küll teemaõhtu all enam kirjas, kuid räägib sellegipoolest Venemaast.
Telekavas kirjeldatakse filmi sisu järgnevalt :  22-aastane üksikema Valja elab koos emaga Venemaal Žiguljovski linnas ja töötab kohalikus viinavabrikus. Ta ei näe mingit tulevikku kodulinnas, kus pole muud teha kui juua ja kus kõik mehed on päevavargad. Masendavast tegelikkusest põgenedes unistab kena ja tugevalt meigitud Valja näitlejakarjäärist Moskvas. Selleks aga, et oma unistust teoks teha, tuleks tal hüljata poeg ja purustada ema unistus: 52-aastasel Tatjanal on viimaks lootust õnne leida, kui tema ellu pöördub tagasi vana armastus.
Kahjuks ei ole selle filmi kohta rohkem andmeid võimalik leida. On siiski kaunis ebatõenäoline, et tegemist on mängufilmiga – miks peaks või kas julgeks keegi Rootsis tänapäeva Venemaad mängufilmis kujutada ?

Kaja Kleimann

“Putini suudlus” esmaspäeval, 27. veebruaril kell 22.10 ETV-s

Venemaa presidendivalimiste eel näitavad ka ETV ja ETV2 mitmeid dokfilme Venemaa kohta. Esimene neist puudutab organisatsiooni, millega on kokkupuutepunkte ka Eestil.

Välisilm esitleb: Venemaa populaarse noorteorganisatsiooni ”Naši” niite tõmmatakse otse Kremlist. Ametlikult on selle ühenduse eesmärk praegust poliitilist süsteemi toetada ja kasvatada kõige andekamatest ning ustavamatest teismelistest tulevane eliit. Kuid neil on ka agressiivne radikaalne tiib, mis ründab ja ähvardab kõiki, kes pole Putini režiimiga nõus. 19-aastane Maša on teinud ”Naši” ridades kiiret karjääri ja saanud isegi Putinilt suudluse. Ühel päeval hakkab ta aga organisatsiooni aadetes kahtlema…
See Taani film võitis 2012. aasta Sundance´i filmifestivalil auhinna ”World Cinematography Award”.

Kui lüüa ESTERisse märksõna “Putin”, saab 80 tulemust erinevates keeltes, uuematest eestikeelsetest on raamatukogus näiteks “Putinita : poliitilised dialoogid Jevgeni Kisseljoviga”, “Väike sõda, mis raputas maailma : Gruusia, Venemaa ja Lääne tulevik”  ja “Naftaimpeerium : Putin, võim ja uus Venemaa”.  Algallikatega tutvuda soovijad võivad külastada “Naši” kodulehekülge.

Kaja Kleimann