Hiina fantaasiasarjad Netflixis

Filmihuviline leiab Netflixist palju põnevat vaatamist: filme ja sarju üle maailma. Täna soovingi välja tuua ja soovitada mõned Hiina fantaasiasarjad, mida sealt kaudu leiab ja vaadata saab.

“The Longest Promise“ on sel suvel esilinastunud romantiline xianxia-žanris telesari. Sarja reklaamitakse kui suurt armastuslugu printsess Zhu Yani ja pagendusse saadetud kroonprints Shi Yingi vahel, kuid loos leidub palju enamat. Sarja naispeategelane on tugev ja sihikindel noor naine Zhu Yan, kes meestekeskses maailmas soovib tegeleda enda vaimu ja keha harimisega taoismi vaimus ja printsess kui selline olemine pole just tema esimene eelistus. Olgugi tegevuspaigaks iidne Hiina, siis selles raamistuses räägitakse vägagi kaasaegset lugu. Kas ja kuidas printsess sihile jõuab, ning mida teekond kaasa toob – seda sari avabki. Sarja treiler:

Telesari baseerub Cang Yue raamatul „Zhu Yan“. Sari koosneb 43 episoodist, peaosi mängivad Ren Min ja Xiao Zhan. Selle on lavastanud Jiang Jia Jun. Lugu on väga oskuslikult ja kaasahaaravalt jutustatud, näiteljatööd on suurepärased. Mulle meeldib, kuidas (nii selles loos, kui ka järgmistes, mida tutvustan) on korralikult avatud pealiini kõrval ka peategelastega seotud tegelaste lood. Need aitavad kujutatud maailma elavamana esitada ja põhiteema(de)le lisaks teisigi sisse tuua ja sedasi omakorda ka räägitavale kihte lisada. Nii on siin loos olulise kõrvalteemana sees rassismi teema.

“Love Between Fairy and Devil“  on 2022. aastal valminud romantiline xianxia-žanris telesari. Seegi lugu avab kaasahaaravalt (ja humoorikalt) iseendaks jääda püüdva noore naise kujunemislugu. Loo käivitab peategelasest lillehaldja (Orchid) poolt kogemata saatana (Moon Demon Lord) vangistusest vabastamine ja seeläbi saatana elu enda omaga sidumine. Nii tuleb kahel koos kohaneda, üksteisega arvestada ja olukorrale lahendus leida.

Sarja treiler:

Telesarja aluseks on Jiu Lu Fei Xiangi raamat „Cang Lan Jue“. Sari koosneb 36 episoodist ja lisadest, selle on lavastanud Yi Zheng ja Qian Jingwu. Peaosi mängivad Yu Shuxin ja Wang Hedi, kes on väga head – nagu ka kogu ülejäänud tiim.

“The Untamed“  on 2019. aastal valminud xianxia-žanris telesari. Ülimenukas ja auhinnatud sari, mis baseerub Mo Xian Dong Xiu raamatul “Grandmaster of Demonic Cultivation“. Raamatu esimest osa saab laenutada ka meie raamatukogust ja juba soovitasin selle lugemist suvel!

Telesari mõnevõrra erineb raamatust, siin on loo põhiteljeks võetud vaid üks raamatu kahest peamisest arenguliinist. Justkui on välja jäetud kahe peategelase, Wei Wuxiani ja Lan Wangji, armastuslugu (filmis on nad suuremad sõbrad kui raamatus), kuid varjatud kujul on siin selgelt sees ka nende vastastikused sügavamad tunded.

Kuusteist aastat tagasi valitses kultiveerimismaailma viis klanni: Gusu Lan, Yunmeng Jiang, Qinghe Nie, Qishan Wen ja Lanling Jin. Muretu Wei Wuxian saab kiiresti sõbraks õiglase Lan Wangjiga ja nende seikluste käigus saab paar teada, et maad laastavate õuduste taga on Weni klanni pealik. Wei Wuxiani katsed kaitsta Weni klanni süütuid liikmeid ebaõiglase tagakiusamise eest viivad katastroofini ja ta sureb selle käigus. Wei Wuxian ilmub uuesti 16 aastat hiljem ja koostöös Lan Wangjiga lahendavad nad rea mõrvamüsteeriume ning toovad päevavalgele tõelise süüdlase. Sarja treiler:

Sari koosneb 50 episoodist, selle lavastasid Zheng Weiwen ja Chen Jialin. Peaosades on Xiao Zhan ja Wang Yibo. Kuigi telesarjas on ühtteist raamatuga võrreldes välja jäetud, siis on siin nii mõndagi konteksti see-eest rohkem avatud ja kokkuvõttes võib neid võtta vastastikku väga hästi üksteist täiendavate lugudena.

“Word of Honor“ on 2021. aastal valminud wuxia-žanris telesari. Zhou Zishu satub võitluskunstide maailmas vandenõude keskmesse ja otsustab sellest maailmast lahkuda. Enda rännakuil kohtub ta Wen Kexingiga, kes on allilma Ghost Valley juht. Meestest saavad kiirelt sõbrad ja üheskoos satuvad nad seiklustesse, mis näitavad, et minevikku pole sugugi lihtne selja taha jätta. Sarja treiler:

Telesarja aluseks on Priesti “Faraway Wanderers“ raamat. Sari koosneb 36 episoodist ja epiloogist, mis tuleb eraldi juurde vaadata Youtube’st.

Siin sarjas on palju eritasandilisi suhteid, mis leiavad käsitlemist peategelaste ja nendega otsesemalt või kaudsemalt seotud tegelaste vahel, ning pakuvad omajagu mõtteainet. Vanemate ja laste vahelised, õpetaja ja õpilase vahelised, meeste ja naiste vahelised, meeste omavahelised, jne.

Sarja on lavastanud Cheng Zhi Chao, Ma Hua Gan ja Li Hong Ju. Peaosi kehastavad Zhang Zhehan ja Gong Jun.

Kõik need neli on tugevad lavastused: vettpidava sisuga, meisterlikult lavastatud, suurepärased näitlejatööd, stiilsed stseenid ja vaated, võrratu koreograafia, jne. Võtke vaadata!

Natuke ajendas mind seda postitust kirjutama ka pettumus mitmete lääne telesarjade puhul, mis on pehmelt öeldes lihtsalt tuksi keeratud. Olukorras, kus on võimalus midagi suurepärast luua, kuna raamatute näol on hea alusmaterjal olemas. “The Witcher“ on mida edasi, seda nõrgem ja tobedam. Noortesarja “Shadow and Bone“ puhul arvasin juba esimese hooaja järel, et ei olnud väga hea mõte kahte eraldi raamatusarja (“Shadow and Bone“ triloogia ja “Six of Crows“ duoloogia) kokku panna, kuid see vedas enam-vähem välja. Sest raamatusarjad on täiesti erinevas stiilis loodud, olgugi samas maailmas. Teine hooaeg ongi täiesti ebaõnnestunud, mu arvates. Ja seda loetelu saab pikalt jätkata, kuid parem siinkohal selleks korraks lõpetan.

Mai Põldaas

„Aarete saar” reedel, 29. mail kell 15.00 ETV+

Põhiliselt soovitan seda filmi  vaadata sellepärast, et selles mängib Aare Laanemets. Filmi ennast ma sugugi ei mäleta, aga hinne imdb.comis on täitsa arvestatav, 6.9.
Film põhineb Robert Louis Stevensoni samanimelisel teosel, mis oli kirjaniku esimene lõpuni kirjutatud romaan. Reisikirjade, reportaažide ja esseedega oli ta saavutanud tagasihoidliku kuulsuse, aga Jim Hawkinsi (keda Laanemets mängibki) lugu, mis ilmus esmalt noorsooajakirjas ja 1883. aastal raamatuna, tõi hämmeldunud autorile äkilise maailmakuulsuse. Üksnes noortele lugejatele kirjutatud teosest sai hoopis täiskasvanute lemmikraamat. “Aarete saar” on puhas märul karmis, selge hierarhiaga meestemaailmas. Film on Youtube’is samuti üleval.

Ka muid Stevensoni raamatuid tasub lugeda, vaadake Esterisse! Väga põnevad olid minu jaoks näiteks lapsepõlves loetud „Must nool” Rooside sõjast ja ühes raamatus koos ilmunud jutud „Röövitud. Catriona” . Oluline teos on „Dr. Jekylli ja mr. Hyde’i kummaline juhtum” ilma milleta lugemiseta jääb kole palju maailmakirjanduse- ja kultuuri vihjeid arusaamatuks.  Kõigist on  saada mitmeid trükke.
Stevensonist endast on samuti eesti keeles väga huvitav raamat: Richard Aldington. “Mässaja portree. Robert Louis Stevensoni elu ja töö” 

Kaja Kleimann

“Tarzani legend” pühapäeval, 19. aprillil kell 22.50 Kanal2-s

Ega ma selle filmi vaatamist lausa ei soovita, aga kui on ajaülejääke ja suurt targemat teha pole, siis uudishimu pärast võib vaadata küll.

Seiklus-põnevik, osades Alexander Skarsgård (John Clayton / Tarzan), Christoph Waltz (Leon Rom), Samuel L. Jackson (George Washington Williams), Margot Robbie (Jane Clayton), lavastaja David Yates. Film IMDb-s.

Ma ei teagi, kelle kapsaaeda ma neid kive peaks pilduma hakkama, et sest filmist mu meelest head filmi ei saanud. Mõned väiksemad lähevad näitlejatele — olgugi, et tegu on toredate ja andekate näitlejatega, siis siin filmis on kõik kuidagi puised ja kandilised või pabernuklikud. Suuremad lähevad lavastajale — tal on selline raskekahurvägi käes, kõik on maailma erinevatest otstest pärit  ja selle asemel, et sellest sünergiat tekitada, jäetakse igaüks suht juhendamata ja omapead. Kõige suuremad lähevad stsenaristidele — see lugu sellisena minu meelest filmina ei toimi (küll aga leidsin ma end mõttelt, et kehva filmi asemel oleks sellest loost päris hea koomiksi saanud). Ja siis mõned arvutijoonistajatele — digidžungel ja kärts-mürts on ebausutavad ja multifilmilikud. Et vaadake siis ise, kas teil tekib tahtmine kiva loopima hakata.

Filmi kohta on arvamust avaldanud Margit Adorf Eesti Päevalehes “Tarzan pakub romantilist silmailu“, Mariliis Peterson ERRi lehel “Meeleheitlikud katsetused 3D-efektiga“, Mart Raun Äripäevas “The Legend of Tarzan – Tarzani legend (2016)“, Diana Nähtud-nägemata blogis “Tarzani legend“.

Ega ma raamatut just ka nii väga ei soovita, aga meelde tuletada, et see olemas on, tahaksin küll :) Raamatukogus on terve pikk rivi Edgar Rice Burroughsi kirjutatud Tarzani-lugusid (“Tarzan”, “Tarzan – ahvide kasvandik”, “Tarzan – džunglivalitseja”, “Tarzan ja võõrleegion”, “Tarzan ja hullumeelne”, “Tarzan ja kadunud impeerium”, “Tarzan ja keelatud linn”, “Tarzan ja Kuldlõvi”, “Tarzan ja kullalinn”, “Tarzan ja leopardinimesed”, “Tarzan ja lõvi-inimene”, “Tarzan ja Opari kalliskivid”, “Tarzan ja sipelginimesed”, “Tarzan Pellucidaris”, “Tarzani džunglijutud”, “Tarzani metsikud sõbrad”, “Tarzani otsingud Stella”, “Tarzani poeg”, “Tarzani tagasitulek”, “Tarzani tagasitulek. Tarzani loomad”, “Võidutsev Tarzan”, “Võimas Tarzan”, “Võitmatu Tarzan”, “Kättesaamatu Tarzan”, “Kohutav Tarzan”), viimasel ajal need eriti laenutamist ei leia, aga raamatute välimusest on näha, et kunagi on neid üsna hooga loetud. Olgu selle raamatu headusega nagu on (mitutsugu arvamisi on leida n Ulmekirjanduse Baasist), Tarzani tegelaskuju elab igatahes jõudsalt edasi, olgu kodumaiste näidetena Toomas Raudami „Tarzani seiklused Tallinnas” või Periskopi „Tarzan Tallinnas laulupidul” või Contra luulekogu “Tarczan”.

Kolasin juutuubis, vaatasin filmi-intervjuusid ja noppisin välja minu jaoks kõige lõbusama katke:

 

Tiina Sulg

„Wonder Woman“ Cinamonis, Ekraanis ja Lõunakeskuse Apollo kinos

Naiskangelasi on nii kirjandusloos kui ka ajalooõpikutes vähe, sest neid kipuvad kirjutama ikka võitjad (loe: mehed). Päriselus on neid tegelikult rohkesti, aga nad ei roni püünele, sageli neid ei lastagi sinna. Kirjandusloos figureerivatel naiskangelastel ei lasta seista üksi, vaid neid toetab sageli kuskilt lava tagant veel tugevam meeskarakter, sest naised on õrnad ja hellad ja nunnud ja pisikesed ja kuidas nad saaksid ilma meeste toeta üldse püsti seismisega hakkama… Koomiksite levikuga massidesse tekkis vajadus ka naiskangelaste kujutamise vastu, kes algselt olid küll meeste seksuaalfantaasiate kehastus, kuid muutusid ajapikku naislugejaskonna suurenemise ja ehk ka koomiksitegijate küpsemaks saamisega mitmetahulisemateks ja inimlikemateks.

20 aastat planeeritud filmi režissööriks sai viimaks Patty Jenkins, kes on silma paistnud filmiga „Koletis“ ja telesarjaga „Kuritegu“. Peategelast Dianat kehastab Iisraelist pärit Gal Gadot. Tegevustik leiab aset esimese maailmasõja ajal Euroopas, kus Zeusi tütar Diana võtab endale eesmärgiks hävitada sõjajumal Ares, millega lõppeks ka maailmasõda. Kui siiani pole aru saanud, siis Diana ongi Wonder Woman. Tema abiliseks on Steve Trevor (Chris Pine), kes elunäinud ameeriklasena on paras paariline idealistlikule Wonder Womanile.

1941. aasta oktoobris jõudis lugejateni esimeste korda Wonder Womani tegelaskuju. Aastate jooksul on Dianat muudetud ja täiustatud nii füüsiliste atribuutide kui ka vaimsetelt võimetelt. Koomiksina saab lugeda/vaadata/laenutada ka Linnaraamatukogust.

Liis Pallon

“Mere südames” kinodes Cinamon ja Ekraan

Seikluspõnevik “Mere südames” põhineb Nathaniel Philbricki bestselleril “Mere südames: vaalapüügilaeva Essex tragöödia”, mis räägib tõestisündinud loo Essexi-nimelise laeva teekonnast. Eestikeelsena ilmus 2000. aastal National Book Awardi võitnud raamat alles hiljuti, käesoleva aasta lõpus. Võimalus on laenata raamatut ka originaalkeeles, st inglisekeelsena.

Filmitutvustus kinokavas:
1820. aasta talvel juhtus New Englandi vaalapüügilaeva Essexiga midagi täiesti ootamatut: seda ründas hiiglaslik kättemaksujanuline vaal. Tõestisündinud mereõnnetusest inspireeritult kirjutas Herman Melville raamatu “Moby Dick”, mis räägib meile vaid poole loost. “Mere südames” keskendub vaala ja laeva kohtumise õõvastavatele tagajärgedele. Laeva meeskond peab tegema kõike, et ellu jääda. Karmides tormituultes kannatavad näljased ja meeleheitel mehed hakkavad kahtlema enda usus, elu hinnas ja oma ameti moraalsuses, samal ajal kui kapten püüab avamerel teed leida ja vanemtüürimees on võtnud sihiks vaal tabada.

Moby Dicki ainetel on tehtud läbi ajaloo mitmeid filme ja seriaale (vaata lähemalt Wikipediast), kuid seekord keskendutakse selle, milline oli tegelik suure valge vaala lugu. Herman Melville’i kuuleb 30 aastat hiljem ainukesena elus olevalt Essexi madruselt, Thomas Nickersonilt traagilise merereisi tagamaadest ning toob selle avalikkuse ette. Filmis räägib madrus loo, mille aluseks on kogenematu laevakapteni George Pollard’i ja vanemtüürimehe Owen Chase’i omavaheline hõõrumine ja võimuvõitlus, mis kulmineerub kohtumisega hävitusliku valge vaalaga.

Ise pole filmi (veel) näinud, kuid üldise ülevaate sisust saab Nähtud ja nägemata filmiblogist, kus antakse ka hinnang – „huvitav lugu, võib-olla vahel natuke liiga üle mängitud, kuid hea meelelahutus ikkagi.” Ka IMDb-s on filmi hinnatud üle keskmise ehk 7,4 punktiga.

Raamatukogus leiab kirjandusklassikasse kuuluva Herman Melville raamatut “Moby Dick” mitmes versioonis (sh ka lühendatud kujul) ning keeles (eesti, vene ja inglise). Seega laenake raamatukogust „Moby Dick” ja minge kinno!

Filmi treiler:

Klaari Tamm

„Reis maakera südamesse” kolmapäeval, 10. juunil kell 21.30 Kanal 12-s

Kui suvel üldse ennast teleka ette seada, siis tõenäoliselt just selliste kergete filmide vaatamiseks. Lennukas seiklus ”Reis maakera südamesse” on maailma esimene täispikk digitaalne 3D-mängufilm, mis paiskab vaataja otse sündmuste keskele. Filmi tegemiseks kasutati tehnika viimast sõna, samu kaameraid, mille abil valmib lavastaja James Cameroni 2009. aasta detsembris esilinastunud 3D-ulmeseiklus “Avatar”. Seiklusfilm näitab lugu teadlasest Trevor Andersonist (Brendan Fraser), kes satub koos oma vennapoja Seani ning nende kauni kohaliku teejuhi Hannah´ga tormi eest varjudes lõksu. Ainus pääsetee on liikuda üha sügavamale koopa sisemusse. Pärast pikka kukkumist leiavad nad end paigas, mis vastab täpselt kunagi Jules Verne´i samanimelises romaanis kirjeldatule! Suured lihasööjatest taimed, hiiglaslikud lendpiraajad ning

hirmutavad dinosaurused. Maakera südames hoogustub aga vulkaaniline tegevus ning rändurid peavad leidma kiiresti pääsetee, sest aeg on otsa lõppemas.

Ilma filmi nägemata on muidugi raske öelda, kui palju sellel tegelikult Jules Verne’i romaaniga pistmist on (teejuhiks igatahes ei ole raamatus kaunis tütarlaps, vaid Hans). Filmi hinne imdb.com-is ei ole väga kõrge, 5.8 palli, aga väga vähe seda ka ei ole. Film on ka mõningatele auhindadele nomineeritud, võitis ainult muusika eest. Tunnustatud on näitlejaid ja nende ansamblimängu, eriti kiita on aga saanud Josh Hutcherson,  keda me kõige rohkem teame ilmselt Peeta osatäitjana „Näljamängude” triloogiast. 1992. aastal sündinud näitlejal on praeguseks kirjas 42 filmirolli, 19 nominatsiooni ja 14 erinevat auhinda.

Kardetavasti on kogu film siiski rohkem noorte vaatajate jaoks, kahtlane, kas täiskasvanutele see erilist huvi pakuks.

Raamat on raamatukogus täiesti olemas.

Kaja Kleimann

“Pahatar” Cinamonis ja Ekraanis

Disney filmistuudio värske filmi “Pahatar” aluseks on teada-tuntud muinasjutt “Okasroosike”/”Uinuv kaunitar”, kuid lugu ei keskendu nõiduse alla pandud printsessile või muinasjutust tuttava süžee kujutamisele, vaid hoopis “pahale”, kolmeteistkümnendale haldjale – näidatakse, mis sündmuste tõttu esialgu healoomulisest haldjast Pahatar saab. Eri rõhuasetustega ja vormides, jutustatakse muinasjutte ikka ja jälle – küllap neisse on talletatud inimestele omased soovid ja mured.

Pahatari rollis on Angeline Jolie. Režissööriks on Robert Stromberg, kelle jaoks on tegu esimese režissööritööga, kuid muidu on Stromberg filmimaailmas igati nimekas tegelane, eelkõige kunstniku ja eriefektimeistrina (mis on toonud talle ka kaks Oscari võitu, filmidega “Avatar” ja “Alice Imedemaal” 2010. ja 2011. aastal).

Raamatukogust saab laenutada nii Grimmide kui Perrault muinasjutte.

Triin Põldver

“Viimne reliikvia” reedel, 25. mail kell 22.00 ETV-s ja 27. mail kell 13.25 ETV2-s

Küllap on raske leida Eestimaalt inimest, kes poleks seda filmi juba näinud, aga miski pole ju päris võimatu. “Viimne reliikvia” on stuudio “Tallinnfilm” toodetud populaarseim mängufilm. Esimesel linastusaastal vaatas filmi kogu Nõukogude Liidus 45 miljonit vaatajat, sh Eestis 773 000. 1974. aasta lõpuks oli filmist valmistatud 2406 esituskoopiat. 1973. aasta filmograafia andmetel oli filmi „Viimne reliikvia” müüdud 63 välisriiki.

„Viimset reliikviat” on nimetatud žanripuhtaks seiklusfilmiks. Seikluslikkust aitavad luua ka laulud, mille sõnad on loonud Paul-Eerik Rummo ja muusika Uno ja Tõnu Naissoo. Neisse kätketud sõnum viib otseselt edasi tegevuse mõtet. Laulud muutusid kiiresti ülipopulaarseks ja on seda siiani. Eestikeelses variandis laulab Peeter Tooma, venekeelses Georg Ots.

Neid, kes on lugenud filmi aluseks olnud raamatut “Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad” on ilmselt juba (vähemalt noorte hulgast) raskem leida. Tegelikult on mul sellest raamatust lapsepõlvest väga head mälestused ja erinevusi filmiga on piisavalt, et ka praegu lugejale raamatu kättevõtmist soovitada . Eks on ka sarnasusi – tuleb ju tuttav ette noorsand, kelle “jumekas, paraku ka pisut lollakas nägu tema tulipunaste juuste ja kihvadega võidu läikis”. Minu käes on 1920. aasta väljaanne, uuemates on vast kihvad hammaste vastu toimetatud.

Hea teada, et raamatukogust saab filmi ka laenutada . Väga huvitav artikkel filmi saamisloost on siin.

Kelle huvi veelgi suurem, võib lugeda Paavo Kanguri raamatut  “Viimne reliikvia : pilk legendi taha.”

Kaja Kleimann

Pistoda laul

“Piraat Musthabe” pühapäeval, 13. novembril Kanal 12-s kell 21.25

“Piraat Musthabe” on suurejooneline seiklusfilm maailma ühest kuulsamast mereröövlist, 300 aastat tagasi möllanud piraat Musthabemest.

See oli piraatluse kuldajastu, mil ükski laev ei võinud ennast turvaliselt tunda, sest meri lausa kihas verejanustest mereröövlitest. Musthabe oli neist kõigist kõige kavalam ja kardetum, sest kellelgi polnud temalt halastust loota…

„Piraat Musthabe“ on minu arvates tunduvalt parem piraadifilm, kui “Kariibi mere piraadid: Musta Pärli needus”, “Kariibi mere piraadid: Surnud mehe aardekirst”, “Kariibi mere piraadid: Maailma lõpus”, “Kariibi mere piraadid: Võõrastel vetel”.

Kuigi „Kariibi mere piraadid“ esimene film oli väga kaasahaarav, aga mõlemad järjed lõhnasid see-eest “Meil on Johnny Depp ja me ei karda teda kasutada” – tüüpi kinondusstrateegia järele. Kahjuks 4. filmis ei osalenud enam Keira Knightley, Orlando Bloom, seega tuleb Johnny Deppil edaspidi mereröövlite pealuuga lippu üksi edasi kanda.

Johnny Depp on öelnud, et „Kariibi mere piraatide” filmide tegemisel tuleks teha paus. Ma loodan, et tema arvamust võetakse kuulda. Tegelikult võiks selle filmisarja rahulikult pensionile saata.

Lugemisks on pakkuda John Malami raamat “Musthabe ja Kariibi mere piraadid”.

Sirje Suun

“Kolm musketäri” Cinamonis

Alexandre Dumas’ romaanil põhinev seiklus “Kolm musketäri” jõuab kinolinale 3D-s.

Athos (Matthew Macfadyen), Porthos (Ray Stevenson) ja Aramis (Luke Evans) on Prantsusmaa kuninga kolm parimat musketäri, kes saavad jälile kardinali (Cristoph Waltz) kurikavalale plaanile trooni vallutada. Musketärid võtavad oma tiiva alla noore ja edasipüüdliku kangelase d’Artagnani (Logan Lerman). Vapper nelik peab nurjama salaplaani, mis ei ähvarda üksnes Prantsuse trooni, vaid tervet Euroopat.

Osades Logan Lerman (“Percy Jackson ja Välguvaras”), Milla Jovovich (“Resident Evil”), Matthew Macfadyen (“Robin Hood”), Ray Stevenson (“Thor”), Luke Evans (“Blitz”), Mads Mikkelsen (“007: Casino Royale”), Gabriella Wilde (“Doctor Who”), Til Schweiger (“Vääritud tõprad”), Juno Temple (“Pimeduse rüütli tagasitulek”), Orlando Bloom (“Kariibi mere piraadid”), Christoph Waltz (“Vääritud tõprad”) jt.

Lavastaja: Paul W.S. Anderson (“Resident Evil”, “Surmaralli”)

Treiler.
Linastuajad . 
“Kolmest musketärist” wikis.

Kolm musketäri ja D’Artagnan on õilsad prantsuse mõõgamehed, kes usuvad, et kõike saab lahendada ühe ausa duelliga. See on see vana lugu. Siin on musketärid Indiana Jonesid, kes ei kohku tagasi sadade teaduspärlite hävitamise eest, et ainult oma tasu saada. Jah, siin on D’Artagnan, Mileedi ja kaelakee, mis vaja tagasi saada, aga no mitte mingit mõtet stsenaariumi taga pole!

Võib-olla on asi minus, kes on nii harjunud kord aastas nägema klassikaks kujunenud vene „D’Artagnan ja kolme musketäri”. Film, mis tegi peaosalistest Mihhail Bojarskist (d’Artagnan), Igor Starõginist (Aramise), Venjamin Smehhovist (Athos) ja Valentin  Smirnitskist (Porthos) üleöö superstaarid ning Maksim Dunajevski lauludest superhitid või Kiefer Sutherland/Charlie Sheeni 1993. aasta varianti, D’Artagnan (Chris O’Donnell), Aramis (Charlie Sheen), Athos (Kiefer Sutherland) ja Porthos (Oliver Platt) kuid 2011. aasta uusversioon tundub esiteks ebavajalik ja teiseks väga väär. Lavastaja Paul W.S. Anderson on osanud armastatud tegelastega filmi kihva keerata.

Buckinghami Hertsog (Orlando Bloom) saabub Pariisi suure õhulaeva peal, mille ehitamiseks vajalikud joonised said musketärid Da Vinci jooniste varakambrist, mille nad lõksudest mööda pääsedes seejärel uputavad, et kõik ülejäänud saladused märja haua leiaks. Mileedi (Milla Jovovich ) laskub (Versailles?) palee katuselt „Võimatust missioonist” laenatud nöörikaadervärgiga. Porthos on aheldatud seinte külge, kuid ta tõmbab end toorest jõudu kasutades kiviseinte küljest end vabaks. Jaburdusi on „Kolmes musketäris” palju ja küll! Jah, ma mõitsan, et tegu on filmiga, mis peaks pakkuma meelelahutust rohkem, kui kainet mõistust, kuid meelt lahutav film võib ju olla ka loogiline ja muheda huumoriga, mitte kohutavalt ülepaisutatud. „Kolm musketäri” on film, mis üritab tabada „Kariibi mere piraatide” soont, kuid kannatab kangesti Johnny Deppi suguse karismaatilise näitleja ja stsenaariumi puudumisest. Ideid on erinevatest filmidest kokku varastatud. Lõpptulemuseks ongi paras sigrimigri.

Samas on olemasolevad näitlejad kindlasti üheks filmi vähestest plussidest. Jättes kõrvale Jovovichi ja Bloomi ning ka kardinal Richelieu rollis oleva Christoph Waltzi („Vääritud tõprad”), siis ei saa film uhkustada ühegi suure nimega. Matthew Macfadyen on Athos, Ray Stevenson Porthos ja Luke Evans Aramis. Lisage juurde veel Lorgan Lerman D’Artagnanina ja ongi koos korralike tundmatute punt, kes annavad endast parima, et Hollywoodi tõsiste tähtede seas kohta kinnitada. Nad annavad endast parima, kuid arvestades, kui kahemõõtmelised on nende tegelased, ei ole mõtet neist liialt palju loota!

Positiivsele poolele võib märkida veel, et mõned märulistseenid on väga hästi lavastatud, aga arvestades, et terve film näib koosnevat ühest märulist teise otsa, siis „mõned” on kindlasti liiga väike osa.

Sirje Suun

“Täiuslik torm” laupäeval, 2. juulil Kanal2-s kell 21.35

Suur suvi koos äikesetormide ja kohati väga tugevate tuuleiilidega on lõpuks ometi Eestisse jõudnud. Oma seninähtud torme saab laupäeval võrrelda kümmekond aastat tagasi valminud seiklusdraamas “Täiuslik torm” mäslevate loodusjõududega.

Kapten Tyne (George Clooney) on oma meestega Atlandil kala püüdmas, kui neile läheneb eri ilmakaartest kolm tormi ja orkaani, mille ühinemisel tekivad kõikepurustavad 30-meetrised lained. Tegemist on tõsielul põhineva samanimelise raamatu ekraniseeringuga.

Filmi vapustavad eriefektid kandideerisid Oscarile.

Huvitav fakt on see, et film kaevati kapten Tyne sugulaste poolt kohtusse, kuna omaste arvates on filmis kapteni tegelast kujutatud “hoolimatu, liialt riskialti, enesesse tõmbunud, despootliku ja maniakaalsena”. Tyne´i perekond ütles New York Postile, et filmitegijad oleksid pidanud küsima luba kasutada kapteni elulugu ning ühtlasi nõudsid nad hüvitist, mille summat ei avaldatud.

Priit Hõbemägi kirjutas filmime arvustuse: ” “Täiuslik torm” polnud täiuslik” . Ja Andres Laasik võrdleb lühidalt raamatut ja filmi artiklis “Raamat ja torm veeklaasis”. Raamatu leiad raamatukogust.

Triinu Univer

“Doom” reedel, 17. juunil kell 00.30 Kanal 2-s

2005. aastal valminud film on IMDB hinnagul kenasti keskmine keskmise hindega 5 kümnepallisüsteemis. Selle arvutimängu põhjal tehtud ja USA, Saksamaa, Tšehhi ja Suurbritannia osalusega filmi  režissöör on Andrzej Bartkowiak.

Lisaks mängus müttamisele sobib filmi eel või järel lugeda igasugust küberpunki, kõige paremini kõlab Doomiga minu meelest kokku Sergei Lukjanenko “Peegelduse labürindit”.

Ulmeguru filmist ja “Peegelduste labürindist”.
Mr. Costello “Peegelduste labürindist”.

Tiina Sulg

“Punane Sonja” neljapäeval, 26. mail kell 01.35 Kanal 2-s

1985. aasta film “Punane Sonja” on midagi sellist, mida tervitavad rõõmuga filmiblogija Onu Kalveri sugused, kes julgevad väita, et “Barbar Conan” on ajaloo parim linateos, ja ka need, kes igas halvas midagi head püüavad leida (päris lõbus kirjutis halbadest filmidest, mis meile ikkagi meeldivad), ülejäänud võivad öösel rahulikult magada.

Sonja tegelaskuju algallikas on Conani-juttude autor Robert E. Howard (1906-1936) ja jutte on eesti keeleski kogumikus “Punane Sonja”. Ega Sonja-raamatu kohta midagi kiitvat netis pole. Kõige karmimalt on arvatud, et autor on meditsiiniline juhtum.  Ulmekirjanduse baasi arvustustes suhtutakse autorisse üldiselt leebemalt.

Võiks veel mainida, et Sonja on ka populaarne koomiksikangelanna ning juba mitmendat aastat lubatakse uut Sonja-filmi.

Tiina Sulg

“Viimane mohikaanlane” pühapäeval, 22. mail kell 11.15 TV 6-s

Mitmete auhindade, sh parima heli Oscariga, pärjatud  7.7 pallise reitinguga uljas ja suurejooneline seiklusfilm põhineb James Fenimore Cooperi  samanimelisel teosel, mis on teine ja kõige populaarsem raamat viiest  Nahksuka jutust. Film on valminud Michael Manni käe all. Michael Manni jaoks on sellel filmil eriline tähendus, sest 1936. aasta versioon  vaprate indiaanlaste elust oli esimene film, mida ta lapsepõlves nägi.

Ma tõesti ei ole täiskasvanuna seda raamatut  lugenud, aga kui  uusi trükke ikka aeg-ajalt välja antakse, siis midagi peab neis olema.

Ja väga tahaks loota, et ka tänapäeva lapsed ikka indiaanlasi mängida tahavad…

Filmi sisust: Koloniaalalade skauti Haukasilma ja mohikaani sõjameest Chingachgooki ühendab armastus Uue Maailma metsade vastu ja soov, et nende rasside vahel valitseks rahu. See on lugu sellest, kuidas nad Prantsuse ja indiaani sõja põnevatel päevadel riskisid eluga, et juhtida kaht inglise õde läbi vaenulike alade, jutustus sellest, kuidas kahe võõra kultuuriga rahva vahel võib tekkida usaldus ja teineteisemõistmine.

Kaja Kleimann

“King Kong” pühapäeval, 17. aprillil kell 20.35 Kanal2-es

King Kongist on tehtud mitmeid filmiversioone, kuid see, 2005. a. väljalase, on tõenäoliselt senistest üks gigantsemaid. Tohutu eelarvega, tuhandete eriefektidega ja suisa üle kolme tunni pikk film jutustab meile kõigile teada-tuntud traagilise loo:

Meremeeste seas liigub legend saladuslikul Pealuusaarel elavast hiiglaslikust gorillast King Kongist. Sensatsiooni jahtima saabunud filmigrupp avastab, et nii saar kui ka hiidahv on vägagi reaalsed – nagu ka verejanused pärismaalased ja dinosaurused. Vangistatud King Kong viiakse New Yorki, kus kõik ei lähe päris nii nagu inimesed on plaaninud…

Oscaritega pärjatud kassahiti lavastas ”Sõrmuste isanda” režissöör Peter Jackson. Kui tõenäoliselt pole enam ühtki inimest, kes ei teaks King Kongi lugu, siis fakt, et  King Kongi möirge nö autor on lõvi, kelle möire mängiti ette tagurpidi ja poole aeglasemalt, võib veel nii mõnelegi filmisõbrale üllatavalt mõjuda.

“King Kongi” on võimalik leida ka raamatukogust.

Loe filmi kohta lisaks blogist Ulmeseosed. Või uuri, mida kirjutas ajakirjanik Triin Thalheim äsja kinodesse jõudnud suurteose kohta. Ja saad seda võrrelda Päevalehest Andres Laasiku arvamusega.

Triinu Univer