“Vastus Helga kirjale” Elektriteatris pühapäeval, 20. novembril kell 19.00

PÖFFi kava on oodatult kirju, aga kui ma hakkasin lappama, et millised filmid on siis mõne kirjandusteose põhjal tehtud, siis ega ma neid kuigi palju ei leidnudki. Aga see “Vastus Helga kirjale” kuulub küll sinna kirjandusteose ekraniseerigute gruppi.

Edvinas Pukšta on selle filmi kohta kirjutanud pika ilusa tutvustuse:

“Vastus Helga kirjale” (“Svar við bréfi Helgu”, Island, Hollandi, Eesti, 2022)

Ilmselt kõige põnevam ja lüürilisem Islandi melodraama, kus on kunstilise panuse andnud ka Eesti ning uhkete kostüümide kunstnikuks on endine PÖFFi žürii liige Eugen Tamberg. Kõigest 106-leheküljeline raamat „Vastus Helga kirjale“ tekitas ohtralt emotsioone nii Islandil kui ka paljudes teistes riikides. Ása Helga Hjörleifsdóttir on mugandanud selle koos autor Bergsveinn Birgissoniga samanimeliseks filmiks.

Tegevus toimub lammaste poegimise ajal väikeses eraldi kogukonnas, kus kõik tunnevad kõiki ja mis asub kaugel teise maailmasõja ohtudest. Himur Bjarni otsib kiireid armurõõme valedest vooditest ning isegi tema naine Unnur ei jõua kõigi kuulujuttudega järge pidada. Luuletaja Helga varjab end oma abikaasa Hallgrimuri eest, kes usub ekslikult, et nende abielu jätkub pärast seitset aastat täiskäigul. Helga ja Bjarni esimene juhuslik kohtumine on üsna kohmakas, kuid nende silmad löövad kirglikust armastusest särama pärast ühiseid kirjandusõhtuid, taevalikke palveid, talupidamist ja lammaste kasimist.

Kübeke armukadedust ja vimma viivad salajase, keelatud ja võimatu afäärini. Helga ei suuda armastada Hallgrimuri, kellel on omad seiklused, kuid neil on kaks last. Bjarni on täiuslikus, kuid lastetus abielus Unnuriga tegelikult õnnetu. Helga ja Bjarni teavad, et kohalik kogukond ei kiidaks nende lõõmavaid varjatud tundeid heaks. Nad mõistavad, et üürike afäär ei kesta kauem kui sõda. Nende armastuse haldjast ristiema võib jääda ellu vaid siis, kui alustab uut elu Reykjavikis. Nad tõotavad, et ei jäta teineteist kunagi, ja langetavad (valesid) otsuseid. Ühel päeval saadab Helga Bjarnile kirja: ühe paljudest.

Peaaegu käegakatsutav värelev intiimsus on lummavalt edasi antud kahe armastaja sügavates hingetõmmetes, mida lõhestavad kauged sõjahääled. Uurides truudusetuse ja vastamata jäänud kibeda armastuse olemust, maalib režissöör Ása Helga poeetilise oodi imeliselt kaunile Islandile kohalike laulude, tantsude ja meloodiate, ratsasõitude, karjatamise ja maadluskommete kaudu, kasutades ära võimsat loodust täis põlde ja orge, mägesid ja jõgesid.

Režissöör Ása Helga Hjörleifsdóttir, osades Arnmundur Ernst Björnsson, Anita Briem, Soley Eliasdottir jt.

Selle raamatu ingliskeelne versioon “Reply to a letter from Helga” on meie raamatukogus täitsa olemas. Ma võtsin korra sirvida, aga kuna tegu on umbes “”Loomingu” Raamatukogu” mõõtu teosega, siis ma tundsin, et ma ei taha seda lugeda (mul on tõrge liiga õhukeste raamatute vastu). Mõned lausekatked, mis silma jäid, andsid aimu, et tegelikult võib tegu olla päris ilusa tekstiga raamatuga. Niiet kui inglise keel suus ja lühiromaanid sobivad, siis nende lausekatkete põhjal julgen seda raamatut soovitada küll.

Aga see-eest lugesin ma hiljuti Bergsveinn Birgissoni eestikeelset ajalooraamatut “Must viiking“, mis oli suht tellis ja sobis mulle päris hästi, Lugemissoovituse blogis kirjutasin sellest raamatust pikemalt ka.

Björki ei olegi ammu kuskil jaganud. Olgu siis täna ja siin see Islandi film selleks põhjuseks.

Tiina Sulg

“Lubadus koidikul” ETV2-s reedel, 18. novembril kell 00.20

Telekava annab teada:

“Lubadus koidikul” (“La promesse de l’aube”, Prantsusmaa, Belgia, 2017)

Prantsuse kirjaniku, kahekordselt Councourt´i auhinnaga pärjatud Romain Gary samanimelisel teosel põhinev autobiograafiline, kohati tragikoomilistes toonides eluloodraama, mis kulgeb läbi 20. sajandi esimese poole ja uskumatute seikluste.

Vilniuses sündinud Gary nooruspõlv oli kirev – keeruline lapsepõlv möödus Poolas, teismeiga aga päikeselises Nice’is, Teine maailmasõda tõi kaasa lenduriameti… Kirjanikuks kujunemise ja küpsemise juures oli pojale (Pierre Niney) alati toeks ekstsentriline ning vankumatu ema Nina (Charlotte Gainsbourg). Neli Prantsuse filmiauhinna César nominatsiooni.

Režissöör: Eric Barbier.

Filmi aluseks olnud raamatut saab prantsuse keeles lugeda nii Tartus (Tartu Ülikooli Raamatukogust) kui Tallinnas (Rahvusraamatukogust), vene keeles Tallinnas (Tallinna Ülikooli Raamatukogust). Kui huvi Romain Gary loomingu vastu suurem ja prantsuse keel ka suus, siis Tartu Ülikooli Raamatukogus on üsna lai valik, aga ka vaid eesti keele oskusega on ühtteist võtta. Kõige uuem on “Tuulelohed“, veidi varasemad “Kodanik Tuvi” ja “Taevatähtede sööjad“.

Tema tuntuimast teosest — Émile Ajari nime all ilmunud romaanist “Elu alles ees” — on eesti keeles koguni kaks trükki: 1992. a. ja 2001. a. ja huvitav on see, et see 1992. aasta oma ilmus nii pehme- kui kõvakaanelisena.

Ma kahjuks ei ole kuigi agar prantsuse kirjanduse lugeja, nii on Romain Gary must ka kuidagi mööda jooksnud. Aga kõik mu tuttavad, kes on seda “Elu alles ees” lugenud, kiidavad taevani, et nii hea raamat, muuhulgas tulid kiidusõnad ka Kirjanduslinn Tartu raamatusoovitustest. Niiet lugege :)

 

Tiina Sulg

 

 

“Egeri tähed” teisipäeval, 4. oktoobril kell 20.00 Elektriteatris

“Egeri tähed” (“Egri csillagok”, Ungari, Bulgaaria, 1968)

Elektriteatri leht räägib, et selles klassikalises ajaloolises seiklusfilmis oleme 16. sajandi Ungarimaal, kus poliitiline olukord on küllaltki kaootiline: pole tugevat kuningat, türklaste sissetung on aga juba etteaimatav, nende röövretked on igapäevased. Nad röövivad kõike, mis ette satub: vara, hobuseid, relvi ja inimesi, isegi lapsi. Loo peategelased on poiss ja tüdruk, Gergő ja Vica, kes langevad vangi ühe silmaga türgi sõjamehe Jumurdžaki kätte. Nende laste saatus ei ole aga vangipõlv, vaid armastus, seiklus ja kangelasteod Ungari ajaloo keeristormis… Paarkümmend aastat hiljem näeme kõiki kolme jälle koos Egeri kindluse piiramise ajal. Kas see väike „lambalaut” oma paarisaja kaitsjaga suudab peatada türklaste invasiooni? Sellest ei sõltu mitte ainult Ungari, vaid terve Euroopa edaspidine ajalugu… Eesti vaatajatele toob film äratundmisrõõmu: Géza Gárdonyi samanimeline romaan on paljude lapsepõlvelemmik ja sealt loetud türgikeelsed sõimusõnad kummitavad paljudel tänapäevani. Režissöör Zoltán Várkonyi, osades István Kovács, Vera Venczel, Imre Sinkovits.

Géza Gárdonyi romaani “Egeri tähed” tutvustatakse nii: “Egeri tähed” on Géza Gárdonyi ajalooline romaan. Géza Gárdonyi oli ungari kirjanik, keda tuntakse eelkõige ajalooliste romaanide kirjutajana. “Egeri tähed” (ungari keeles “Egri csillagok”) avaldati originaalkeeles 1899. aastal. Sellest ajaloolisest romaanist on ilmunud ka kaks filmiversiooni: 1923. aastal (režissöör Pįl Fejös) ja 1968. aastal (režissöör Zoltįn Vįrkonyi). „Egeri tähed” on üks populaarsemaid ja kuulsamaid ungari kirjandusteoseid. Raamat ilmus eesti keeles 1958. aastal, selle tõlkis Tiiu Kokla, kaane kujundas Heldur Laretei ja illustratsioonid tegi Erik Vaher. Romaani tegevustik leiab aset 16. sajandi rahutus Ungaris ja hõlmab umbes 20-aastast perioodi (1533–1552). Põhilisteks sündmusteks on Egeri piiramine türklaste poolt 16. sajandi keskel ja peategelase Gergely Bornemissza elus toimuvad sündmused.

Mul endal on nii film nägemata kui raamat lugemata, Rein Veidemann on kunagi Eesti Päevalehte kirjutanud sellest raamatust väga pika, põhjaliku ja vaimustust jagava artikli “Egeri tähed siravad tänagi Arkaadia kohal“.

Tänapäeva Egerit reklaamitakse nõnda:

Ja ma leidsin ühe veidra reisiartikli, mis on kas halvasti tõlgitud või hoopis automaattõlge, aga põhipunktid olid täitsa huvitavad — “Ungari võitlusajalugu: “Egeri tähed”“.

Tiina Sulg

“Mephisto” esmaspäeval, 15. novembril kell 20.15 Elektriteatris

PÖFFi lehel on filmitutvustusena kirjas järgmist:

Parima võõrkeelse filmi Oscari pälvinud „Mephisto“ lähtealus on Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Thomas Manni vanema poja Klaus Manni (1906-1949) romaan „Mefisto“ (1936, eesti keeles 1986).

See on lugu andeka näitleja ja teatridirektori Hendrik Höfgeni (Klaus Maria Brandauer) karjäärist ja moraalsest allakäigust. Ajal, kui paljud loomeinimesed lahkuvad Saksamaalt, laskub peategelane kompromisside teele ja interpreteerib natsismi millegi mõistuspärasena, kuigi on teadlik vastupidisest. Höfgenil on unistus mängida teatris Mefistofelest ja selle nimel müüb ta oma hinge.

Höfgeni prototüüp on 1930. aastate kuulus näitleja Güstaf Gründgens, Klaus Manni õe Erika mees. Filmi natsijuhis näeme sarnasust Hermann Göringiga.

Režissöör István Szabó, peaosas Klaus Maria Brandauer.
Saksamaa, Ungari, Austria, 1981

Klaus Manni “Mefistos” on see kõik ka olemas ja rohkemgi veel. Ma ei lugenud seda raamatut korralikult, sest mul on omad lugemisjärjed ootamas, aga kui kellelgi on lugemistühimik, siis need lõigud, mis mul juhtumisi raamatust ette jäid, annavad mulle kindlustunde öelda, et jah, seda raamatut võib lugeda küll, saab mõtlemisainet ja on emotsiooni ja on ajastut ja on psühholoogiat ja on karakterid ja head stiili.

Siia juurde räägiks veel seda, et Eesti Draamateatris on mängukavas Kertu Moppeli lavastatud “Mefisto”. Peaosas Juhan Ulfsak ja aluseks seesama Klaus Manni teos. Lavastus on pälvinud kestvaid kiiduavaldusi, suurema jao neist on Eesti Draamateater ka oma lehele kokku kogunud, aga lisaks on üks väga tore blogipostitus Kultuuritarbija 60+ blogis ning varjunimega rõkatus “Braavo!” Teater.Muusika.Kino viimases numbris. Ja mida ma eriti esile tõstan, on selle lavastuse kavaleht. Mul on nii hea meel, et see on netist saada ja kõigile lugeda, sest siin kavas on kirjas palju enamat, kui osatäitjate nimed. Lugege seda kava!

Tiina Sulg

“Minu abikaasa lugu” laupäeval, 13. novembril kell 18.00 Athenas

Zoltan Huber tutvustab PÖFFi lehel filmi nii:

Filmis, mille tegevus toimub 1920ndatel, veab keskealine hollandi meremees oma küünilise äripartneriga kihla, et abiellub esimese naisega, kes astub kohvikusse, kus nad parajasti istuvad. Kapten Jakob Störr (keda kehastab esinduslik Gijs Naber) otsib õnne ning nii satub tema ellu salapärane ja stiilne Lizzy (järjekordne vapustav näitlejatöö prantsuse superstaarilt Léa Seydoux’lt), kes on kiire abiellumise mõttest lummatud. Nende kirglik afäär jõuab vaataja ette seitsmes peatükis, avades eri faase selles kassi-hiire mängu meenutavas romantilises suhtes.

Kaubalaeva kapten ei tunne end särtsaka Lizzyga väljas käies kuigi mugavalt. Laeval on ta konkreetne ja vaikne, kuid seal on tal aega mõelda. Ta kinnitab endale, et tema naisel, kes elab üksinda Pariisi korteris, on suhe oma sõbra, noore kirjaniku Dediniga (Louis Garrel). Peagi lahkuvad Störr ja Lizzy kergemeelsest Pariisist ja kolivad palju kõledamasse Hamburgi, kus hakkavad tasapisi teineteisest eemale triivima. Kapteni hirmud ja kahtlused näikse saavat ettekuulutuseks, mis lähebki täide. Siis aga viib ootamatu sündmuste pööre nende elud taas kokku.

Ildikó Enyedi grandioosne üheksas mängufilm (inglise keeles esimene) on mugandatud Ungari luuletaja Milán Füsti samanimelisest romaanist ning selles esineb ka Lendava Hollandlase legendist laenatud elemente.

Ungari, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, 2021

Ungari kirjanduse klassiku Milán Füsti (1888-1967) paljudesse keeltesse tõlgitud romaan ilmus 1990. aastal ka eesti keeles. Pehmes köites ja olematu kaanepildiga teos jäi siis suhteliselt märkamata, võib-olla on nüüd, 30 aastat hiljem just õige aeg see raamat kätte võtta, sest temaatika — armastus, armukadedus, abielu, võõrandumine, kultuurikonfliktid — on ikka aktuaalsed ja lugeda sajand tagasi keskeskkonnas tegutsevate inimeste tegemistest on hea meeldetuletus, et inimloomus ajas just väga palju ei muutu.

Tiina Sulg

 

 

“Erna on sõjas” kolmapäeval, 16. juunil kell 17.00 ja laupäeval, 19. juunil kell 15.00 Elektriteatris

Mihkel Möölman tutvustab seda filmi nii: “Erna on sõjas” (“Erna I Krig”, Taani, Eesti, Belgia, 2020). Henrik Ruben Genzil oli juba olemas kunstialane haridus, kui ta alustas õpinguid filmikoolis. Diplomifilmi tegi ta 36-aastaselt, igati väljakujunenud isiksusena. Tema filmikarjääri ongi iseloomustanud teadmine sellest, mida ta teeb. See kindlakäelisus tema loomingus on viinud selleni, et mitmed tema lavastatud teleseriaalid ja mängufilmid on vaadatavad Netflixi ja Amazoni kollektsioonides. On esimene maailmasõda. Jüütimaal elab noormees Kalle. Poisi lapsemeelsus on sedavõrd ilmne, et vaevalt teda väeteenistusse tahetaks. Kuid läheb teisiti ja Kalle mobiliseeritakse. Ema Erna ei suuda sellega kuidagi leppida: keegi ei taha ju oma last sõtta saata, pealegi kui kardad, et poeg oma õndsas lihtsameelsuses ei saa seal hakkama. Nii otsustabki Erna pojale järgneda, et teda kaitsta. Ta läheb Kalle emana, kuid saab väeosas paljudele sõduritele Ema võrdkujuks. Ja kuigi on sõda ja on lahinguväljad, avastab Erna endas taas ka Naise. Režissöör on oma varasemate töödega näidanud, et ta oskab hästi lugusid jutustada. Selle loo aluseks on tugev kirjanduslik algmaterjal (film põhineb Erling Jepseni romaanil “Erna I Krig”) ja adaptsioon. Autor on võtnud endale keerulise ülesande visualiseerida meesteriietes Erna sõjakäik nii, et vaataja hakkaks lugu uskuma ja kaasa elama. Tänu suurte plaanide oskuslikule kasutamisele ja heale montaažile, eelkõige aga suurepärase näitleja Trine Dyrholmi mängule nendes plaanides on autor saavutanud oma eesmärgi. Režissöör Henrik Ruben Genz, osades Trine Dyrholm, Ulrich Thomsen, Anders W. Berthelsen, Sylvester Byder, Aksel Ojari, Gert Raudsep, Heino Seljamaa.

Raamatut eesti keeles pole, aga eesti näitlejaid ja Eesti võttepaiku on filmis küll, ka filmimuusika on eestlastelt, helilooja Mihkel Zilmer sai filmile muusika kirjutamise eest koguni Tartu Kultuurikandja 2020 tiitli.

Oma filmielamustest on pikemalt kirjutanud Markus Jõeveer Filmilehes, Danzumees oma blogis ja Diana Nähtud-nägemata blogis.

Filmi nägemata on seda päris õiget raamatusoovitust pisut keeruline anda.

Kõige ilmsem oleks siia kõrvale tuua lugemisvara esimesest maailmasõjast, aga kogu sellest asjalikust, kirjust ja mõtlemapanevast sõjakirjandusest tõstan ma seekord esile vaid Jaroslav Hašeki “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil”. Švejki esimeste ridade paberile saamisest saab sel aastal sada aastat.

Teine teemablokk oleks naised sõjas. Sel teemal on lugemisvara valikut vähem, aga viimaste aastate üks mõjuvamaid on nobelisti Svetlana Aleksijevitši raamat “Sõda ei ole naise nägu“.

Kolmas teema on ema-armastus. Siit tooks välja ühe vana tuntud laulu, mis ikka ja jälle südameid liigutab, ja suunaks pilgu luuleriiuli poole.

Ja neljas teemadering on ristriietumine. Mõtlesin ja meenutasin ja panin kokku oma isikliku “TOP 10 raamatut, kus naisel/tüdrukul on olnud tarvis end vastassoo esindajana esitleda ja mehe/poisirõivaid kanda”. 

• Geoffrey Trease “Saladuse võti” (info vanaraamatu lehelt)
• Terry Pratchett “Koletislik rügement” (muljetus Loterii blogis)
• William Shakespeare “Kaheteistkümnes öö” (Margus Karsterpalu arvustus ühele ammusele etendusele)
• George R. R. Martin sari “Jää ja tule laul” (hulk arvamusi-arvustusi George R. R. Martini loomingu kohta on kokku kogutud siia)
•  Donna Woolfolk Cross “Paavst Johanna” (pikalt ja põhjalikult “Vana ja hea” raamatupoe blogis)
• Peter Pohl “Janne, mu sõber” (Reet Krusten Postimehes)
• Tanya Landman “Buffalo Soldier” (kirjutasin siin)
• Philip Reeve “Here Lies Arthur” (kirjutasin siin)
• Scott Westerfeld “Leviathan” (kirjutasin siin)
• Eduard Bornhöhe “Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad” (no siia ei ole küll mingit lisalinki vaja :) )

Tiina Sulg

 

 

“Luik” pühapäeval, 6. detsembril kell 17.10 ETV2s

Koostööfilm “Luik” (Svanurinn (Eesti, Island, Saksamaa, 2017)) valmis Guðbergur Bergssoni samanimelise jutustuse ainetel, mis on ka eesti keeles “”Loomingu” Raamatukogu” sarjas olemas. Filmi stsenarist ja režissöör on Ása Helga Hjörleifsdóttir, aga filmi valmimisse andsid suure panuse ka helirežissöör Tiina Andreas ja kaasprodutsent Anneli Ahven.

Filmi kohta ei olegi kahjuks peale pressiteadetest kokkulõigatud nupukeste midagi lugeda. Neid uudisnuppe omakorda kokku lõigates sain ma sellise tutvustuse: Islandil ühe mäe otsas elab koletis, kes ilmub inimese ette luigena. Inimesele silma vaadates näeb ta teda täielikult läbi ja ütleb, milline ta on tegelikult ja milline saab olema tema elu. Luigega kohtumine on sisekaemuslik kogemus, samaväärne silmitsi seismisega Islandi looduse, tema võimsate mägede, vesiste rohuväljade ja suure tuulega. See ongi tihti põhjus, miks paljud soovivad Islandile reisida ja seal kas või ratastel läbi koerailma ringi rännata. 9-aastase tüdruku Sól’i jaoks pole see vaba valik, sest pere pagendab ta metsiku ja üksildase looduse keskele ühe varguse pärast. Esialgu igatseb rikka fantaasiamaailmaga tüdruk väga tagasi koju. Tasapisi õpib ta siiski armastama tugevat tuult, voogavaid kõrsi, vettinud sammalt, veidi metsikuid hobuseid ja väikest vasikat, kelle sünni ja surma tunnistajaks ta on. Sarnaselt mõjub ka film, mis on piisavalt aeglane ja imekaunis, et endasse vaadata ja süveneda ning koos peategelasega küpsemaks kasvada… Tundliku kaameratööga filmis segunevad fantaasiajutustused ja unenäolisus peaaegu naturalistlike argisündmuste ja lummava, kuid troostitu orumaastikuga. Armastuse igatsuse ja looduse kõikvõimsuse meelevallas jõuavad Sól, sulane ja peretütar suve lõpuks siiski kõik oma lahendusteni.

Raamatul on paremini läinud. Kolm eriilmelist ja huvitavat arvustust: Tarmo Õuemaa lühike ja optimistlik “Gudbergur Bergsson “Luik”” Kirjakoi blogis, Kaja Kleimanni raamatu poeetikat, loodust ja psühholoogilist tundlikkust hindav “Guðbergur Bergsson “Luik”” Lugemissoovituste blogis ning Livia Viitoli olustikku ja müstilisust, kirjandusloolist ja sümboleid lahkav “Bergssoni Island: müstiline, maailma poolt unustatud maailm” Postimehes.

Mulle tundub, et eestlastele läheb Island ja Islandil toimuv korda ja nad suudavad Islandi loodusest vaimustuda sügavalt ja hingepõhjani. Loen üles mõned eestlaste kirjutatud raamatud, kus Islandist pikemalt juttu, olgu need siis ilukirjanduslikud teosed, reisikirjad või miskit sinna vahepeale jäävat: Kärt Hellerma „Islandi kiri” (NyNorden, 2014); Tui Hirv „Minu Reykjavík : kõik on kaasas” (Petrone Print, 2015); Arvo Jaama „Esimene rännuraamat : Andaluusia. Island. Malta. Portugal” (Grenader, 2016); Fred Jüssi ”Kivimustrid” (SE&JS, 2015); Kätlin Kaldmaa „Islandil ei ole liblikaid” (Ajakirjade Kirjastus, 2013); Kätlin Kaldmaa „Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas” (Hunt, 2020); Alari Kivisaar „Islandi lummuses, ehk, Paranemise märke pole” (Fookus Meedia, 2010); Risto Laur „Islandile : teekond ja päralejõudmine” (SE&JS, 2013); Risto Laur „Islandil : kohalolek ja rändamine : facebukoloogiliste mõtiskluste 2. raamat” (Absoluutne, 2014); Tarvo Nõmm „Minu Island : tule ja jää sümfoonia” (Petrone Print, 2009); Kalju Saaber „Kohtume Islandi väraval” (Eesti Raamat, 2013); Siljalill „Imetabane Island” (Hea Tegu, 2019).

Tiina Sulg

“Suvi” reedel, 7. septembril kell 19.00 Elektriteatris

Film “Suvi” (“Leto” Venemaa, Prantsusmaa 2018, režissöör Kirill Serebrennikov,  osades Teo Yoo, Irina Starshenbaum, Roman Bilyk) viib meid 1980. aastate alguse Leningradi, kus hakkab kerkima NLiidu esimene rokilaine. Filmi keskmes on Viktor Tsoi, sel ajal veel noor ja tundmatu muusik, tema tutvumine Mike Naumenko ja tema naise Natašaga paneb aluse teekonnale, mis teeb Tsoist kogu Nõukogude Liidus ebajumala.

Seda ebajumalaks olemist on on oma raamatus “Täht nimega Viktor Tsoi” proovinud välja tuua Vitali Kalgin (loe raamatu tutvustust siit) ja kuigi meil kõigil on kahju, et see teekond nii lühikeseks jäi, siis tuleb tänulik olla, et alles on mingigi kogus salvestusi tema muusikaga, olgu siis plaatidel või juutuubi kanalis.

Tiina Sulg

“Kutsu mind oma nimega” Cinamonis, Ekraanis ja Elektriteatris

Filmi tutvustus:

Luca Guadagnino uus film „Call Me by Your Name” põhineb André Acimani hinnatud romaanil ja jutustab sensuaalse ning ebamaise esimese armastuse loo. Varaküps 17-aastane Ameerika ja Itaalia verd Elio Perlman (Timothée Chalamet) veedab 1983. aasta suve Põhja-Itaalias perekonna 17. sajandil ehitatud villas. Ta komponeerib ja mängib klassikalist muusikat, loeb raamatuid ning flirdib sõbra Marziaga (Esther Garrel). Eliol on lähedane suhe professorist isaga (Michael Stuhlbarg), kelle eriala on Kreeka ja Rooma kultuur, ja tõlkijast ema Annellaga (Amira Casar). Vanemad on andnud talle võimaluse nautida nii loodust kui ka kõrgkultuuri. Elio on harituse ja intellektuaalsete võimete mõistes juba täiskasvanu, kuid iseäranis südameasjus on tal veel palju arenguruumi ja avastamist. Ühel päeval saabub suvepraktika raames Elio isale abiks doktorikraadi kallal töötav võluv Ameerika teadur Oliver (Armie Hammer). Kuuma päikese all asuvad Elio ja Oliver avastama nende vahel tärkavat kirge suvel, mis muudab igaveseks nende elu. Nelja Oscari nominent: parim film, parim meespeaosa, parim mugandatud stsenaarium ja parim laul.

Ega ma miskit ei selle filmi ega raamatu kohta öelda oska, filmist on Liina väga ilusti kirjutanud siin ja raamatu kohta Diana siin ning raamatut ennast saab Tallinnast.

Treiler:

Tiina Sulg

“Liiga” kolmapäeval, 20. sept. kell 21.30 ja neljapäeval, 21. sept. kell 11.00 TV6-s

“Liiga”  — “The League of Extraordinary Gentlemen”, Tšehhi, Saksa, Inglise, USA, 2003. Märul. Režissöör Stephen Norrington, osades Sean Connery, Naseeruddin Shah, Peta Wilson, Tony Curran, Stuart Townsend, Shane West, Jason Flemyng, Richard Roxburgh, Max Ryan, Tom Goodman-Hill, David Hemmings, Rudolf Pellar, Robert Willox, Robert Orr, stsenasrist James Robinson, Alan Moore’i ja Kevin O’Neilli graafilise romaani alusel.

Filmist — “Liiga” ongi just selline film, et istud, lased end lõdvaks, vaatad ja lihtsalt naudid. Tagantjärele mõtled, et mis selles nüüd nii erilist oli… ja vaatad uuesti ning naudid jälle. — Jüri Kallas Sirbis “Dr. Jekyll, kapten Nemo, Dorian Gray ja Tom Sawyer“.

Graafilisest romaanist — Kellele see koomiksisari võiks meeldida? Kõigile, kellele meeldib aurupunk ja klassikaline kirjandus, kindlasti. Aga ka tänapäeva ühe tõsiseltvõetavama koomiksiautori loominguga tasub tutvust teha alustades just sellest sarjast. — Kauri Lepik Reaktoris “Koomiksiarvustus: Tähelepanuväärsete härrasmeeste liiga“.

Alan Moore’ist — Moore’i karjääri läbiv joon on olnud originaalsus ja koomiksite kui kuntsivormi täieliku potentsiaali esile tõstmine ja lugejatele maailma pakkumine, mis pole realiseeritav traditsioonilisemas kirjanduses ega televisioonis või filmides. Moore on korduvalt rõhutanud, et alates 1980ndatest üritas ta enda lugudes tähelepanu pöörata just sellele, mida on võimalik teha koomiksites, kuid mitte filmides või kirjanduses.  — Jüri Saar oma blogis “Alan Moore – kirjanik, looja, maag“.

Koomiksitest filmilinal — Enamasti pole nende ekraniseeringute puhul tegemist otseste adaptsioonide, vaid pigem iseseisvate narratiividega kindlate fiktsionaalsete maailmade piires. Peavoolukoomiksite ristsiirdelisus on võimaldanud superkangelastel kujuneda hiiglaslikeks meediafrantsiisideks, kus ülekanded toimuvad mitmete meediumide vahel – filmidest tehakse paralleelselt arvutimänge, kangelastest iseseisvaid, siirdelisi või rööpnevaid animatsioone, telesarju, romaane, fännikirjanduskogumikke, pildikatalooge, kleepsukogusid, mänguasju, tarbekaubasarju jne. Filmiversioonid mõjutavad samas oluliselt kogu frantsiisi esteetikat, seda eelkõige staaride kaudu, kes superkangelasi kehastavad. — Mariann Tihane ZA/UMis “Järjestus- ja jäljenduskunst. Koomiksi adpteerimisest“.

Koomiksitest põhjalikumalt — Sõnad, pildid ja konventsionaalsed vormivõtted, mis kõik kannavad omas märgisüsteemis eraldi tähendusi, kombineeruvad lugemisprotsessi käigus üheks terviktekstiks. — Mari Laaniste ajakirjas Kunstiteaduslikke Uurimusi “Koomiks kui totaalne tekst“.

Aurupunk muusikas — Aurupungile kohaselt on valikus esindatud tumedad tungid, hullud teadlased, õhulaevad, tehisinimesed, palju hammasrattaid ja otse loomulikult ohtralt keevitajaprille. Muusikaliselt on tunda mõjutused industriaalist kantrini. — Veiko Belials Reaktoris “Aurupunk muusikas“.

Raamatunäitust, millest pool oli pühendatud aurupungile, oli võimalik näha paar aastat tagasi  Tartu Linnaraamatukogus ja HÖFFi ajal Haapsalu kultuurikeskuses. — Näituse nimestik Lugemissoovituse blogis “Küberpunk ja aurupunk“.

Alan Moore:

Tiina Sulg

 

 

“Roosi nimi” ETV2-s esmaspäeval, 21. aprillil kell 22.25 ja laupäeval, 26. aprillil kell 23.40

Mu mälestused filmist on üsna kauged ja hämarad, vaatamisest on ka ligi veerandsada aastat möödas, mäletan vaid, et ülmuljena mulle film meeldis.

Tutvustus ETV2 lehelt:

Kinoklassika – Roosi nimi (The Name of the Rose, Itaalia/Prantsuse/Saksa 1986). Rež: Jean-Jacques Annaud, osades: Sean Connery, Christian Slater.

Frantsiskaani munk ja endine inkvisiitor William von Baskerville (Sean Connery) kutsutakse Itaalia Alpides asuvasse benediktiini kloostrisse mõrva uurima. Peagi sureb kloostris salapärasetel asjaoludel veel mitu munka ja William peab koos oma noore abilise Adsoga (Christian Slater) müsteeriumi lahendama. Nende otsingud kuritööde paljastamisel viivad sünge kloostri koridoride rägastikku, kuhu on peidetud salapärane käsikiri.

Kuulsa itaalia semiootiku, ajaloolase ja kirjaniku Umberto Eco 14. sajandisse paigutatud esikromaani (ilmus 1980) alusel vändatud samanimelisest mängufilmist “Roosi nimi” sai sarnaselt romaanile rahvusvaheline menuk ja aasta oluline kultuurisündmus.

Filmi lavastajaks on prantslane Jean-Jacques Annaud, kellele “Roosi nimi” sai läbimurdefilmiks ning kes hiljem on teinud veel mitmeid auhindu võitnud filme “Armuke” (1992), “Seitse aastat Tiibetis“ (1997) ja “Vaenlase väravas” (2001).

Kuigi Ameerika publiku poolt võeti film vastu jahedalt, sai sellest Euroopa kinodes aasta üks tulusamaid filme. 1980. aastatel oma endise kuulsuse minetanud šoti näitleja Sean Connery tõusis Sherlock Holmesi keskaegse võrdkuju Williami osatäitmisega taas hinnatud näitlejaks nii Euroopas kui ka Hollywoodis. Ühe oma esimestest rollidest teeb filmis 16-aastane Christian Slater, kellest sai hiljem nõutud märuli- ja komöödianäitleja.

Umberto Eco romaan “Roosi nimi”, mida võib üsna lihtsalt üsna igaühele soovitada, loetagu seda siis kui põnevate karakteritega kenasti õmmeldud krimilugu, hea taustateadmisega kirja pandud ajaloolist romaani, laiendust teoloogilistele vaidlustele või illustratiooni postmodernismi teooriale kirjanduses, on eesti keeles ilmunud lausa kahes trükis. Raamatumuljeid Kaidi Kanguri  blogis  ja Lühiühenduste blogis. Filmi kohta saab lisa Imdb-st ja  Andres Laasiku artiklist Eesti Päevalehes.

Umberto Eco Tartus:

Umberto Eco Tartu-külastust kajastavad artiklid on on mugavalt Wikipeedias Umberto Eco eluloo sabas ära toodud.

Tiina Sulg

“Kaustik” neljapäeval, 21. novembril kell 22.30 Cinamonis

Pöff on juba nädalajagu kohal olnud ja filmivalik on kirju. Minus tekitas uudishimu Ungari, Saksamaa, Prantsusmaa, Austria ühisfilm “Kaustik”, mille režissöör on János Szász ja mis on aluseks on Agota Kristofi raamatu “Kaustik.Katsumus. Kolmas vale”, mida mäletan sünge, painava, üllatava ja hea lugemisena, esimene osa.

Raamatukohta on kirjutanud Lille ulv oma blogis, Rein Saluri Sirbis, Oskar Tanner Õhtulehes, Tiina Aug Eesti Ekspressis.

Tiina Sulg

“Puhastus” Cinamonis

Jätkuvalt menuka raamatu – Sofi Oksaneni “Puhastus” – põhjal valminud värske Soome-Eesti koostööfilm.

Linastusaegu vaata siit.

Raamatust:
Sirje Olesk põhjalikult Keeles ja Kirjanduses
Ene Kõresaar Postimehes
Eneken Laanes Vikerkaares

Filmist:
Jaan Ruus Eesti Ekspressis
Aro Velmet Sirbis

Hedi Rosma intervjuu Sofi Oksaneniga Loomingus

Tiina Sulg

 

 

„Polli päevikud“ reedel, 6. mail kell 22.00 Pargiraamatukogu platsil

Kirjandusfestivali Prima Vista raames on vabaõhukino Pargiraamatukogu platsil – Kinobuss filmiga „Polli päevikud“ (Saksamaa-Austria-Eesti, 2010). Režissöör ja stsenarist Chris Kraus, osades: Tambet Tuisk, Paula Beer, Edgar Selge jt.

Film maalib lummava ja kummitusliku pildi  Esimese maailmasõja eelõhtust Eestis. 14-aastane aadlitüdruk jõuab tagasi mõisa, kus pinged sakslaste, venelaste ja eestlaste vahel on jõudnud haripunkti. Film põhineb osaliselt saksa luuletaja Oda Schäeferi (1900-1988) mälestustel.

Film on saanud üsna head tagasisidet, põnevamad arvamused on minu meelest Tsitronkollase ja Kylmjala blogides. Loe ka intervjuud režissöör Cris Krausiga Eesti Päevalehes. “Polli päevikutel” on ilus ja infoküllane saksakeelne kodulehekülg.

Filmi eel või järel soovitaks lugeda baltisaksa kirjandust. Kui uskuda Ivar Sakki ja tema reisijuhti “Läti mõisad”, siis on Lätimaal elanud baltisakslased olnud varmad omi mälestusi kirja panema ning lätlased usinamalt oma mõisakultuuri uurinud kui eestlased. Olgu kuidas on, aga lugemiselamuse baltisaksa kirjandusest olen saanud küll Läti poolelt:  Siegfried von Vegesacki “Balti tragöödia” on kummaline vahevorm mälestuste ja romaani vahel, tegelaste galerii on kirju ja huvitav, lisaks pakub raamat ajaloole omapoolset vaatenurka. Tartu ja baltisaksa üliõpilaselust saab ka muuhulgas aimu.

“Balti tragöödia” kohta võib lisaks lugeda kirjastuse saatesõna Eesti Päevalehes ja lugejaelamust Kivimäelt blogis.

Tiina Sulg