“Egeri tähed” (“Egri csillagok”, Ungari, Bulgaaria, 1968)
Elektriteatri leht räägib, et selles klassikalises ajaloolises seiklusfilmis oleme 16. sajandi Ungarimaal, kus poliitiline olukord on küllaltki kaootiline: pole tugevat kuningat, türklaste sissetung on aga juba etteaimatav, nende röövretked on igapäevased. Nad röövivad kõike, mis ette satub: vara, hobuseid, relvi ja inimesi, isegi lapsi. Loo peategelased on poiss ja tüdruk, Gergő ja Vica, kes langevad vangi ühe silmaga türgi sõjamehe Jumurdžaki kätte. Nende laste saatus ei ole aga vangipõlv, vaid armastus, seiklus ja kangelasteod Ungari ajaloo keeristormis… Paarkümmend aastat hiljem näeme kõiki kolme jälle koos Egeri kindluse piiramise ajal. Kas see väike „lambalaut” oma paarisaja kaitsjaga suudab peatada türklaste invasiooni? Sellest ei sõltu mitte ainult Ungari, vaid terve Euroopa edaspidine ajalugu… Eesti vaatajatele toob film äratundmisrõõmu: Géza Gárdonyi samanimeline romaan on paljude lapsepõlvelemmik ja sealt loetud türgikeelsed sõimusõnad kummitavad paljudel tänapäevani. Režissöör Zoltán Várkonyi, osades István Kovács, Vera Venczel, Imre Sinkovits.
Géza Gárdonyi romaani “Egeri tähed” tutvustatakse nii: “Egeri tähed” on Géza Gárdonyi ajalooline romaan. Géza Gárdonyi oli ungari kirjanik, keda tuntakse eelkõige ajalooliste romaanide kirjutajana. “Egeri tähed” (ungari keeles “Egri csillagok”) avaldati originaalkeeles 1899. aastal. Sellest ajaloolisest romaanist on ilmunud ka kaks filmiversiooni: 1923. aastal (režissöör Pįl Fejös) ja 1968. aastal (režissöör Zoltįn Vįrkonyi). „Egeri tähed” on üks populaarsemaid ja kuulsamaid ungari kirjandusteoseid. Raamat ilmus eesti keeles 1958. aastal, selle tõlkis Tiiu Kokla, kaane kujundas Heldur Laretei ja illustratsioonid tegi Erik Vaher. Romaani tegevustik leiab aset 16. sajandi rahutus Ungaris ja hõlmab umbes 20-aastast perioodi (1533–1552). Põhilisteks sündmusteks on Egeri piiramine türklaste poolt 16. sajandi keskel ja peategelase Gergely Bornemissza elus toimuvad sündmused.
Mul endal on nii film nägemata kui raamat lugemata, Rein Veidemann on kunagi Eesti Päevalehte kirjutanud sellest raamatust väga pika, põhjaliku ja vaimustust jagava artikli “Egeri tähed siravad tänagi Arkaadia kohal“.
Tänapäeva Egerit reklaamitakse nõnda:
Ja ma leidsin ühe veidra reisiartikli, mis on kas halvasti tõlgitud või hoopis automaattõlge, aga põhipunktid olid täitsa huvitavad — “Ungari võitlusajalugu: “Egeri tähed”“.
Tiina Sulg
„Apteeker Melchiori“ sarja esimene mängufilm baseerub Indrek Hargla raamatusarja „Kriminaalromaan vanast Tallinnast“ esimesel raamatul „
Romaan ja film ei kattu üks ühele, näiteks on filmis Melchior noorem. Üldjoontes on aga tegelased ja juhtumised samad. Et romaani ja filmi keeled on erinevad, siis on see ka paratamatu, et on tulnud muutusi teha. Olen esimest raamatut lugenud juba mitu aastat tagasi ja nii päris täpselt ei mäleta kõike, kuid filmis mind miski ei häirinud — see meeldis mulle väga! Ja tõeliselt tore on, et järgmised filmid tulevad juba suve lõpus ja sügisel. Ning kui kõik õnnestub, siis lisandub tulevikus filme veelgi. Ja loodetavasti ikka ka raamatuid!
PÖFFi lehel on filmitutvustusena kirjas järgmist:
Klaus Manni “
Siia juurde räägiks veel seda, et Eesti Draamateatris on mängukavas Kertu Moppeli lavastatud “Mefisto”. Peaosas Juhan Ulfsak ja aluseks seesama Klaus Manni teos. Lavastus on pälvinud kestvaid kiiduavaldusi, suurema jao neist on Eesti Draamateater ka 
Zoltan Huber tutvustab PÖFFi lehel filmi nii:
Peagi lahkuvad Störr ja Lizzy kergemeelsest Pariisist ja kolivad palju kõledamasse Hamburgi, kus hakkavad tasapisi teineteisest eemale triivima. Kapteni hirmud ja kahtlused näikse saavat ettekuulutuseks, mis lähebki täide. Siis aga viib ootamatu sündmuste pööre nende elud taas kokku.
Ungari kirjanduse klassiku Milán Füsti (1888-1967) paljudesse keeltesse tõlgitud
Kuigi tänapäeval on duellid väga haruldased, siis kuni XIX sajandi lõpuni olid need küllaltki levinud nii aadlike, ohvitseride kui tudengite hulgas. Kuulsamate duellantide hulka kuuluvad Ameerika Ühendriikide üks asutajatest Alexander Hamilton, Saksamaa riigikantsler ja Saksamaa ühendajana tuntud ning ka Eestis käinud Otto von Bismarck ning vene luuletajad: duellil hukkunud Mihhail Lermontov ja duelli käigus saadud vigastustesse surnud Aleksander Puškin. Nüüd on kinodesse jõudnud tõsielul põhinev film viimasest riigi poolt sanktsioneeritud duellist 14. sajandi lõpu Prantsusmaal.
Kes aga soovib filmi eel või järel tutvuda ka vastavasisulise kirjandusega, siis soovitan lugeda filmi aluseks oleva Eric Jager’i 2008 aastal ilmunud raamatut “
Alustuseks väike sõnaseletus. Gardemariin (vene keeles: гардемарин, prantsuse keeles: garde-marine — merekaardivägi) oli keiserlikul Venemaal aastail 1716–1917 mereväes mitšmanist madalam sõjaväeline auaste. Gardemariinide deviis on: Душу — Богу, сердц — даме, жизнь — государю, честь — никому! (Hing — Jumalale, süda — daamile, elu — valitsejale (kodumaale), au — ei kellelegi.)
Film põhineb Nina Sorotokina romaanidel. Meie raamatukogus leidub venekeelne teos, mis on ilmunud 1992. aastal — “
Sisult sarnaneb väga Alexandre Dumas’i kuulsaima romaani „Kolm musketäri” ainetel vändatud filmile. Põnev süžee, ilusad laulud, kartmatud kangelased. Filmis mängib vene näitleja Mihhail Bojarski, kes sai kuulsaks kui D’Artagnan 1978. aastal valminud muusikalises filmis “Kolm musketäri”. Vastupidiselt d’Artagnanile, kes oli uljas ja vapper, kehtastab ta siin naistekütist pahalase ševaljee de Brillieu rolli.
Interneti avarustest sattus ette Jüri Kotshinevi artikkel “
Kolm Oscarit võitnud Christopher Nolani eepiline märulipõnevik Teisest maailmasõjast. Liitlasvägede sõdurite uskumatu evakuatsioon Belgiast, Suurbritanniast ja Prantsusmaalt, kui Natsi-Saksamaa sõjavägi neil tee ära lõikas ning neid Prantsusmaal Dunkirki rannal 1940. aastal Prantsusmaa lahingus 27. maist 4. juunini piiras. Rannaliival ootas oma saatust üle 400 000 sõduri… (USA, Prantsuse, Holland, Suurbritannia 2017)
Üle-eelmisel nädalal soovitas Tiina dokumentaalfilmi kirjanik Margaret Atwoodist. Sel nädalal soovitan ma Atwoodi samanimelise romaani põhjal valminud 6-osalist sarja „Alias Grace“.
Sarja peategelane Grace Marks (Sarah Gadon) on mõistetud eluks ajaks vangi oma majaperemehe ja tema armukese-teenijanna mõrva eest. Väidetavalt sooritas ta mõrva koos James McDermotti nimelise abilisega, kes mõrvade eest hukatakse. Grace Marks on aga alati väitnud, et ta ei mäleta mõrvade planeerimist ega sooritamist, ja kahtlustatakse, et tal võib olla hüsteeria ning seetõttu on ta süüdimatu. Asja asub uurima dr. Simon Jordan, kes püüab Grace’iga vesteldes selgusele jõua, kellega on tegelikult tegemist.
Sari on üles ehitatud Jordani ja Grace’i vestlustena, kus paljastub 19. sajandi alguse jõhker klassivõistlus ja naiste väga täbar ühiskondlik positsioon. Iirlaste põgenemine nälja eest Kanadasse, kus ootab ees samasugune viletsus, ning naiste kohtlemine pelgalt kodu- ja sünnitusmasinatena. Psühholoogilise poole pealt lahkab sari aga mälu ja usutavuse teemasid.Tahes tahtmata tekib vaatajal tugev sümpaatia peategelase Grace’i vastu, kuid aeg-ajalt pikitakse sisse vihjeid, mis õõnestavad Grace’i jutustatava loo tõepärasust. Olulise teemana tõstatakse ka identiteedi küsimus – kas naine saab olla üksnes neitsi või hoor?!
Atwood sai raamatu kirjutamiseks inspiratsiooni 1843. aastal aset leidnud topeltmõrvast. Päriselus tekitas Grace Marksi süüdi olemine samamoodi palju kõneainet ja seetõttu anti 1873. aastal talle armu ning Grace kadus jäljetult. Me ei tea, kas päris-Grace’i elu lõpp oli sama roosiline nagu sarjas.
Sombusesse novembri õhtusse sobib kenasti üks kirglik ajalooline kostüümidraama, mida ilmestavad kaunid osatäitjad nagu Scarlett Johansson ja Natalie Portman.
Film põhineb „inglise ajaloolise ilukirjanduse kuninganna” 
Sama teost on võimalik lugeda ka originaalkeeles, „
Philippa Gregory on Tudori dünastiast kirjutanud kokku
Kas kõik see, mis selles filmis ning Tudori dünastia raamatutes kirjas, ka tegelikult täpselt niimoodi oli? Seda tuleb ise hinnata, lugedes mõnda vastavasisulist ajalooraamatut (näiteks Antonia Fraseri „
Raamatukogu filmiblogi(ja)na on lausa kohustus kirjutada ainult kuu aega kinodes jooksnud, kuid juba ülipopulaarseks muutunud filmist „Tõde ja õigus“. Tavalugejana mulle Tammsaare samanimeline romaan muljet ei avaldanud, sest mind ei sidunud selle tekstiga mitte ükski hingeniit, kuid ekspertlugejana oskan ma hinnata „Tõe ja õiguse“ panust meie kirjanduslukku ja selle olulisust maarahva (mitte üksnes eestlaste) identiteedi, psüühika, hinge lahkamisel.
Tänapäevane vaataja võiks sellest filmist kaasa võtta oskuse, mille Andres omandas alles filmi lõpus – oskuse vaadata oma hinge ja mina kriitilise pilguga. Kas meie püüdlused materiaalsete väärtuste (kui neid saab üldse niimoodi nimetada?!) järele hoiavad meie inimsuhteid? Kas pidev saavutusvajadus toob meile katarsise? Kas tunnetest hoidumine, alla surumine on tõeline tugevus? Need küsimused võiksid jätkudagi.
Priit Loog, Maiken Schmidt, Ester Kuntu ja Simeoni Sundja (vastavalt Andres, Krõõt, Mari ja Juss) on nagu loodud oma rollide jaoks. Noorte näitlejate nägemine eesti klassika lipulaeva tõlgendamisel on väga südantsoojendav.
Tuntud Soome režissööri Mika Kaurismäki 22. täispikk mängufilm „Kuningas Kristiina“ on kirgi küttev draama Rootsi ajaloo kuulsusrikkaima kuninga Gustav II Adolfi silmapaistvast tütrest Kristiinast (Malin Buska). Eneseteadlikust tüdrukust hakati isa surma järel troonipärijat kasvatama. Temast vormiti mehelik ja jõuline liider, kes tundis end mugavalt mõõgaga veheldes või kreekakeelset filosoofiat lugedes, ent kes ei suutnud hakkama saada segadusega, mida temas tekitasid naiselikud impulsipursked.
Sirbis 
Filmi tegevus toimub 1943. aastal ning kuigi linateost võib nimetada sõjafilmiks, on seal üllatavalt vähe sõjategevust. Mõned ehmatavad momendid on küll, kuid verised lahingustseenid ja hukkunud sõdurid suuresti puuduvad. Keskendutakse pigem sellele, kuidas sõda mõjutab ümbritsevat – eestkätt just katsetele säilitada ja peita kultuurimälestisi ja kunsti, mida natsid on kokkukogumas Berliini plaanitava Führermuseum’i jaoks.
Kas ma peksan surnud hobust? Suure tõenäosusega jah. Kas see läheb mulle korda? Suure tõenäosusega ei. Seekordsed Ameerika Ühendriikide presidendi valimised lõppesid terve maailma jaoks ignorantsuse võiduga – demokraatia on küll rahva võim, kuid rahva kätte seda usaldada ei tasuks. Kui keegi nüüd tagareast hakkab kobisema, et mis see meie asi on, kes seal võidutses, siis hipsterlikult elutargalt lausuksin, et maailm on nagu üks suur organism, kui ühes kohas hakkavad rakud vohama või miski nende koodis saab rikututud, siis mõjutab see kogu organismi tervikuna. 
Kas läheb amputeerimiseks, kiiritamiseks või ignoreerimiseks – seda mina õnneks ei otsusta, sest mind teades, oleksid võtted vägagi drastilised ja tagasipöördumatu iseloomuga.
Steven Spielbergi kokku klopsitud ja Sir Daniel Day-Lewise näideldud eepiline ajalooline draama kujutab Lincolni viimast nelja elukuud, ja pöördelist momenti sõjast räsitud Ühendriikides. Lincolni alustatud võitlus mustanahaliste orjade sisulise, mitte ainult vormilise vabaduse eest kestab selles vastuolulises riigis siiani. Kahtlemata ei aita sellele kaasa nende uus grillkanana varem karjääri teinud president.
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 