Raamatukava

Posts Tagged ‘ajalooline film’

„Edasi, gardemariinid!” laupäeval, 4. aprillil kell 20.45 ETV+-s

In raamatukava on 02/04/2020 at 13:06

Alustuseks väike sõnaseletus. Gardemariin (vene keeles: гардемарин, prantsuse keeles: garde-marine — merekaardivägi) oli keiserlikul Venemaal aastail 1716–1917 mereväes mitšmanist madalam sõjaväeline auaste. Gardemariinide deviis on: Душу — Богу, сердц — даме, жизнь — государю, честь — никому! (Hing — Jumalale, süda — daamile, elu — valitsejale (kodumaale), au — ei kellelegi.)

„Edasi, gardemariinid!” on vene režissööri Svetlana Druzhinina teine gardemariinide teemaline film. Esimene oli “Gardemariinid, edasi!” 1987. a ja kolmas “Gardemariinid-3” 1992. a, 2020. aastal on oodata lisa. „Edasi, gardemariinid!” esilinastus oli planeeritud 19. augustile 1991. a, kuid seoses augustiputšiga 19.-21. augustil lükati see edasi 31. augustile. Filmis lööb kaasa palju võrratuid näitlejaid: Ljudmila Gurtšenko, Kristina Orbakaitė, Natalja Gundareva, Dmitri Haratjan, Mihhail Mamaev, Sergei Zhigunov.  Ajakirja “Nõukogude ekraan” küsitluse alusel pälvis Dmitri Haratjan rolli eest filmis parima näitleja tiitli 1991. aastal.

Film põhineb Nina Sorotokina romaanidel. Meie raamatukogus leidub venekeelne teos, mis on ilmunud 1992. aastal — “Гардемарины, вперед! : роман в двух книгах. Книга первая, Трое из навигатской школы. Книга вторая, Свидание в Петербурге“.

„Edasi, gardemariinid!“ on muusikaline, romantiline seiklusfilm. Kõigile ajalooliste filmide armastajatele. Lugu armastusest, ustavusest ja sõpruseset. Hobused kihutavad paksus lumes. Uhked kostüümid. Mõõgavõitlus, püsside paukumine. Kuna film on vändatud nii ammu, siis puuduvad selles igasugused arvutite abil loodud eriefektid.

On aasta 1744. Venemaa keisrinna Jelizaveta Petrovna ehk Elisabet I soovib kindlustada oma võimupositsiooni. Ta korraldab abielu oma õepoja Peeter III (Pjotr Fjodorovitš) ja Anhalt-Zerbsti printsessi Sophie Auguste Friederikega (tulevase Katariina II-ga).

Kolm sõpra-gardemariini (Alexander Belov, Aleksei Korsak, Nikita Olenev) täidavad ohtlikku ülesannet. Neil tuleb toimetada Preisimaalt Peterburi Venemaa troonipärija tulevane abikaasa. Et aga Vene-Preisi suhete säärane soojenemine muudaks jõujooni kogu Euroopas, algatab Prantsusmaa oma diplomaatide kaudu vastuintriigi. Ševaljee de Brillieu saadetakse teele ülesandega võrgutada printsessi ema, et sedakaudu mõjutada Venemaa tulevasi valitsejaid. Et gardemariinidel on ševaljeega õiendamata ka vanu arveid, muutub nende teekond Peterburi veelgi ohtlikumaks.

Sisult sarnaneb väga Alexandre Dumas’i kuulsaima romaani „Kolm musketäri” ainetel vändatud filmile. Põnev süžee, ilusad laulud, kartmatud kangelased.  Filmis mängib vene näitleja Mihhail Bojarski, kes sai kuulsaks kui D’Artagnan 1978. aastal valminud muusikalises filmis “Kolm musketäri”. Vastupidiselt d’Artagnanile, kes oli uljas ja vapper, kehtastab ta siin naistekütist pahalase ševaljee de Brillieu rolli.

Väga palju huvitavat lugemist ja vaatamist leiab venekeelsetelt lehekülgedelt VokrugTV ja Kinopoisk.

Ajalooliste filmide sõpradele soovitan vaadata 2014. aastal vändatud vene teleseriaal „Екатерина Великая”. Suurepäraselt edasi antud tolle ajastu võimuvõitlust, intriige. Tsaari perekonda sündimine võis tähendada nii võimu, kui ka vanglat või surma. Selles lööb kaasa ka eesti juurtega Julia Aug, kes kehastab keisrinna Jelizaveta Petrovnat. Pearollis on Marina Aleksandrovna. Youtube’is on seriaal leitav:

Interneti avarustest sattus ette Jüri Kotshinevi artikkel “Rüütelik isevalitseja Paul“, ilmunud ajakirjas „Horisont” 2005. a. nr. 3. Linnaraamatukogust on võimalik laenutada Henry Troyat’ „Kohutavad keisrinnad”. Kolm keisrinnat ja üks regent – Katariina I, Anna Ivanova, Anna Leopoldovna ja Jelizaveta Petrovna — võimutsevad Venemaal 37 aastat. Maa ja rahvas peavad taluma nende autokraatlike, võimuahnete valitsejannade metsikut ja liiderlikku loomust, nende armulugusid, kapriise, narritempe ja julmusi. Nende ekstravagantsi. Näib, nagu istuks troonil ikka üks ja seesama meeleline, ettearvamatu, avantüristlik karakter, kes vahetab ainult oma välist kuju. Rõõmsaks üllatuseks avastasin, et tublid britid on 2019. aastal vändanud filmi „Catherine the Great”, peaosas võrratu Helen Mirren.

Sirje Suun

“Dunkirk” esmaspäeval, 23. märtsil kell 22.00 Kanal2s

In raamatukava on 21/03/2020 at 08:54

Kolm Oscarit võitnud Christopher Nolani eepiline märulipõnevik Teisest maailmasõjast. Liitlasvägede sõdurite uskumatu evakuatsioon Belgiast, Suurbritanniast ja Prantsusmaalt, kui Natsi-Saksamaa sõjavägi neil tee ära lõikas ning neid Prantsusmaal Dunkirki rannal 1940. aastal Prantsusmaa lahingus 27. maist 4. juunini piiras. Rannaliival ootas oma saatust üle 400 000 sõduri… (USA, Prantsuse, Holland, Suurbritannia 2017)

Filmist on pikemalt kirjutanud: Tõnu Karjatse “Kalapaadiga sõjalennuki vastu” Sirbis, Sten Kauber ““Dunkirk” – visuaalse loojutustamise meistriklass” ERRi lehel, Inna-Katrin Hein “Režissöör Nolanit süüdistatakse filmis «Dunkirk» Prantsuse sõdurite tähtsuse eiramises” Postimehes.

Siia juurde leidsin just sellise teose, mis võiks anda juurde või ümber lükata filmist saadavat: Andrew Roberts „Sõjatorm“. Raamatust kirjutas Tõnu Tannberg “Sõjatorm, mis ei ole veel vaibunud” Sirbis.

Treiler:

Triin Võsoberg

„Alias Grace“ Netflixis

In raamatukava on 16/03/2020 at 13:55

Üle-eelmisel nädalal soovitas Tiina dokumentaalfilmi kirjanik Margaret Atwoodist. Sel nädalal soovitan ma Atwoodi samanimelise romaani põhjal valminud 6-osalist sarja „Alias Grace“.

Sarja peategelane Grace Marks (Sarah Gadon) on mõistetud eluks ajaks vangi oma majaperemehe ja tema armukese-teenijanna mõrva eest. Väidetavalt sooritas ta mõrva koos James McDermotti nimelise abilisega, kes mõrvade eest hukatakse. Grace Marks on aga alati väitnud, et ta ei mäleta mõrvade planeerimist ega sooritamist, ja kahtlustatakse, et tal võib olla hüsteeria ning seetõttu on ta süüdimatu. Asja asub uurima dr. Simon Jordan, kes püüab Grace’iga vesteldes selgusele jõua, kellega on tegelikult tegemist.

Sari on üles ehitatud Jordani ja Grace’i vestlustena, kus paljastub 19. sajandi alguse jõhker klassivõistlus ja naiste väga täbar ühiskondlik positsioon. Iirlaste põgenemine nälja eest Kanadasse, kus ootab ees samasugune viletsus, ning naiste kohtlemine pelgalt kodu- ja sünnitusmasinatena. Psühholoogilise poole pealt lahkab sari aga mälu ja usutavuse teemasid.Tahes tahtmata tekib vaatajal tugev sümpaatia peategelase Grace’i vastu, kuid aeg-ajalt pikitakse sisse vihjeid, mis õõnestavad Grace’i jutustatava loo tõepärasust. Olulise teemana tõstatakse ka identiteedi küsimus – kas naine saab olla üksnes neitsi või hoor?!

Atwood sai raamatu kirjutamiseks inspiratsiooni 1843. aastal aset leidnud topeltmõrvast. Päriselus tekitas Grace Marksi süüdi olemine samamoodi palju kõneainet ja seetõttu anti 1873. aastal talle armu ning Grace kadus jäljetult. Me ei tea, kas päris-Grace’i elu lõpp oli sama roosiline nagu sarjas.

Liis Pallon

“Elizabeth. Kuldajastu” reedel, 21. veebruaril kell 21.35 ETV 2-s

In raamatukava on 17/02/2020 at 12:55

Järjefilmis on Elizabeth juba kogenud riigipea ja peab toime tulema intriigidega, mida tema vastu sepitsetakse. Lisaks ohustab Inglismaad väljastpoolt Hispaania kuningas Felipe II, kelle Võitmatule Armaadale tuleb Elizabethil vastu seista. Elizabeth I välispoliitika oli pigem ettevaatlik. Hispaanlaste Võitmatu Armaada purustamine 1588. aastal sidus tema nime aga alatiseks võiduga, mida peetakse üheks suurimaks Inglismaa ajaloos.

Filmi kaunistavad säravad kostüümid ja soengud, mida võiksid kadestada ka arhitektid. Oscar võidetigi kostüümide eest, Cate Blanchett kandideeris jälle Elizabethi rolliga Oscarile, kuid seekord pälvis autasu teist võimast naist, Edith Piafi, kehastanud Marion Cotillard.

Kaja Kleimann

“Elizabeth”. Esmaspäeval, 17.veebruaril kell 23.20 ETV 2-s

In raamatukava on 14/02/2020 at 14:45

Sel nädalal on kavas mõlemad režissöör Shekhar Kapuri kuninganna Elizabeth I elu käsitlevad filmid. Imdb.com-ist filmide kohta lugedes leidsin, et on plaanis teha ka kolmas, „Elizabeth. The Dark Age”, kuid sellest pole teada veel midagi peale pealkirja.
Esimene film  räägib viienda ja viimase Tudori trooniletõusmise ja enesekehtestamise lugu, see on võimas draama naisest, kes peab valima riigi ja isikliku elu vahel. Hulk jõupingutusi läheb abieluettepanekute tõrjumisele, nii kirik kui parlament üritasid teda mehele panna. Tema otsuse üle mitte abielluda on palju vaieldud. Vanemana sai Elizabeth oma neitsilikkuse poolest kuulsaks ning tema ümber kujunes kultus, mis leidis väljenduse tollases kunstis ja kirjanduses. (Kinnitamata andmetel oli tal elu jooksul umbes 20 armukest.) Tema kohta öeldakse ka Hea Kuninganna Bess, aga selle hüüdnime sai ta ilmselt tagantjärele, samuti kui ajastut – ta valitses 44 aastat – nimetatakse Elizabethi ajaks või lausa kuldseks ajastuks. Ajal, mil end kehtestada tuleb, ei saa headust just ülearu palju ilmutada. Tema ajal sai Inglismaast võimas mere- ja koloniaalriik, muide Virginia osariik kui esimene edukas Briti koloonia, sai oma nime tema järgi. Kui riigil läheb hästi, läheb hästi ka kultuuril, Elizabethi aeg on üksiti ka Shakespeare’i ja Marlowe’ aeg.
Filmis osalevad peale Cate Blanchetti nimiosas veel Geoffrey Rush, Christopher Eccleston, Joseph Fiennes, Richard Attenborough jpt

Püüdsin välja uurida, kas rohkem filme on tehtud Elizabeth I -st või tema poolõest Mary Stuartist, kuid täpse vastuse saamise vaev poleks teadmise olulisusega koherentne. Küll aga sain teada, et neid on kaunis palju ja näiteks näitlejanna Glenda Jackson mängis kuninganna Elizabethi 1971. aastal kahes erinevas filmis: televisioonis „Elisabeth R”  mis pälvis 5 Emmyt, neist üks Jacksonile, ja filmis „ Mary, šotlaste kuninganna ”, kus Mary osas oli Vanessa Redgrave, kes nomineeriti rolli eest Oscarile; Kuldgloobustele esitati nad mõlemad. Kuulsaimad sama kuningannat mänginud on veel Helen Mirren ja Judi Dench.
2005. valminud väga auhinnatud kaheosaline „Elisabeth I” I Helen Mirreniga on ka raamatukogust laenutatav. 
Juurde võib lugeda:
John E. Neale “Elizabeth I : (1533-1603) : kuningriigi väärikas vang”
Tolleaegse eluga saab end kurssi viia Derek Wilsoni raamatu „Elizabeth I aegne ühiskond : kõrg- ja alamklassi elu 1558-1603” abil.

Kaja Kleimann

„Teine Boleyni tüdruk” laupäeval, 16.novembril kell 22:35 ETV-s

In raamatukava on 16/11/2019 at 12:29

Sombusesse novembri õhtusse sobib kenasti üks kirglik ajalooline kostüümidraama, mida ilmestavad kaunid osatäitjad nagu Scarlett Johansson ja Natalie Portman.

Filmitutvustus: Ajalooline kiredraama kahest õest, kes hakkavad omavahel võistlema Inglismaa kuninga armastuse eest. 14-aastane Mary Boleyn (Scarlett Johansson) satub õukonnas kuningas Henry VIII huviorbiiti, kes noore neiu võrgutab. Peagi aga jahtub tujuka mehe romantiline huvi Mary vastu ja tühjaks jäänud koha kuninga voodis võtab üle viimase auahne õde Anne Bolyen (Natalie Portman). Seni üksteist armastavatest õdedest saavad suurimad rivaalid ja petetud Maryst lihtsalt “teine Boleyni tüdruk”.

Film põhineb „inglise ajaloolise ilukirjanduse kuninganna” Philippa Gregory samanimelisel bestselleril, mille aluseks on Inglismaa kuninga Henry VIII armuafäärid aastatel 1521-1536 ehk tema esimesest ja teisest abielust. „Teine Boleyni tüdruk” on eestikeelsena ilmunud kahes osas. Raamatukogus on olemas nii esimene kui ka teine osa.

Sama teost on võimalik lugeda ka originaalkeeles, „The Other Boleyn Girl”. Lisaks ka eellugu „The Constant Princess”, mis jutustab loo Aragóni Katariina tõusmisest Inglismaa kuningannaks, Henry VIII esimeseks naiseks. Samuti filmile aluseks olnud romaani järg, „The Boleyn Inheritance”, mis kõneleb ajavahemikust 1539-1542 ehk kuningas Henry VIII kolmandast ja neljandast abielust.

Philippa Gregory on Tudori dünastiast kirjutanud kokku kaheksa romaani. Lisaks eelpool mainitutele veel: „Three Sisters, Three Queens” (raamatukogus venekeelne tõlge), „The Taming of the Queen” (raamatukogus venekeelne tõlge ), „The Queen’s Fool”, „The Virgin’s Lover” ja „The Other Queen” (raamatukogus venekeelne tõlge).

Kas kõik see, mis selles filmis ning Tudori dünastia raamatutes kirjas, ka tegelikult täpselt niimoodi oli? Seda tuleb ise hinnata, lugedes mõnda vastavasisulist ajalooraamatut (näiteks Antonia Fraseri „Henry VIII kuus naist”) või hoopis võttagi seda lihtsa meelelahutusena.

Klaari Tamm

„Tõde ja õigus“ kõikides kinodes

In raamatukava on 18/03/2019 at 12:34

Raamatukogu filmiblogi(ja)na on lausa kohustus kirjutada ainult kuu aega kinodes jooksnud, kuid juba ülipopulaarseks muutunud filmist „Tõde ja õigus“. Tavalugejana mulle Tammsaare samanimeline romaan muljet ei avaldanud, sest mind ei sidunud selle tekstiga mitte ükski hingeniit, kuid ekspertlugejana oskan ma hinnata „Tõe ja õiguse“ panust meie kirjanduslukku ja selle olulisust maarahva (mitte üksnes eestlaste) identiteedi, psüühika, hinge lahkamisel.

2,5 miljonit eurot maksnud Tanel Toomi film on tõeline elamus, ja seda mitte ainult Tammsaare fändomile (ma kujutan, et see on olemas), vaid ka neile, kellel on suurem huvi inimpsüühika keerdkäikude, mürgise mehisuse ja põlvkondade ülese taaga vastu. Film algab pealtnäha proosaliselt, kuid selle jäistes allhoovustes on kuulda juba eesootava 24 aasta pikkuse draama südamelööke. Siirad ja armsad stseenid vahelduvad absurdsete ja koomiliste, valusate ja südant murdvatega. Vaatajateni tuuakse lugu noorest perekonnast, kes kolib tülika naabriga tallu, kus peremees ja –naine peavad võitlema pealetungiva looduse tahtmistega ja iseendiga. Sündivad tütred ei too rõõmu pärijat ootavale peremehele, kelle rahuldamatu himu edukuse, tõe ja õig(l)use järele panevad ta pidevalt pettuma ümbritsevates lähedastes ja kaugemates, sest mingil kummalisel põhjusel ei allu teised tema nartsissistlikele minakesksetele käskudele, keeldudele. Kõnekas on ka filmi läbiv teema, et Andres ei käi kirikus, kuid loeb endale ja teistele ette Piiblit, justkui tema ise oleks Jumala ainuõige häälekandja, jumalasõna ainuõige tõlgendaja, jumalapoeg(?). Mingil kummalisel moel tuletab see film oma paratamatu Andrese psüühika allakäiguga meelde Zola naturalismi, kus soos sündinu ei saagi kunagi soost välja.

Tänapäevane vaataja võiks sellest filmist kaasa võtta oskuse, mille Andres omandas alles filmi lõpus – oskuse vaadata oma hinge ja mina kriitilise pilguga. Kas meie püüdlused materiaalsete väärtuste (kui neid saab üldse niimoodi nimetada?!) järele hoiavad meie inimsuhteid? Kas pidev saavutusvajadus toob meile katarsise? Kas tunnetest hoidumine, alla surumine on tõeline tugevus? Need küsimused võiksid jätkudagi.

Erilise tähelepanu minult said filmis kujutatud naised. Krõõt sai nime alles surivoodil. Iga sündiv tütar sai peremehelt parimal juhul noogutuse ja halvimal juhul põlgava pilgu. Mari sai peksa, sest tema südametunnistus oli teinud moraalselt õiget tööd. Ausalt öeldes on see meeste film ja seda alusmaterjali tõttu. Tegevustik leiab ju aset ajal, kus naine oli töö- ja sünnitusmasin, mitte aga võrdne, kuigi kohustused, mis naiste õlgadel olid võrdsed meeste omadega. Alates Krõõda surmast mina näiteks silmi kuivaks enam ei saanudki.

Priit Loog, Maiken Schmidt, Ester Kuntu ja Simeoni Sundja (vastavalt Andres, Krõõt, Mari ja Juss) on nagu loodud oma rollide jaoks. Noorte näitlejate nägemine eesti klassika lipulaeva tõlgendamisel on väga südantsoojendav.

Eesti Vabariigi 101. aastapäevaks ilmunud film on mõtlemapanev tagasivaade meie algusloole iseseisva maarahvana. Kui palju on saja aasta jooksul inimene muutunud, kui palju oleme me tegelikult ka samasuguseks jäänud ja Andrese vigadest mitte õppinud.

Liis Pallon

„Kuningas Kristiina” reedel, 28. aprillil kell 22.25 ja pühapäeval, 30. aprill kell 12.45 ETV-s

In raamatukava on 26/04/2017 at 07:43

Tuntud Soome režissööri Mika Kaurismäki 22. täispikk mängufilm „Kuningas Kristiina“ on kirgi küttev draama Rootsi ajaloo kuulsusrikkaima kuninga Gustav II Adolfi silmapaistvast tütrest Kristiinast (Malin Buska). Eneseteadlikust tüdrukust hakati isa surma järel troonipärijat kasvatama. Temast vormiti mehelik ja jõuline liider, kes tundis end mugavalt mõõgaga veheldes või kreekakeelset filosoofiat lugedes, ent kes ei suutnud hakkama saada segadusega, mida temas tekitasid naiselikud impulsipursked.

Noore valitsejanna sõltuvus aina uute teadmiste järele ja huvi katoliikluse vastu pani ahhetama tema konservatiivse luterliku vaimulikkonna ning tema kirjavahetus ratsionalisti René Descartes’iga võrdus peaaegu ketserlusega. Kristiina püüded mõista ja kontrollida oma tundeid kauni kammerneitsi Ebba Sparre (Sarah Gadon) vastu, ajasid tagajalgadele rahva, keda Kristiina meeleheitlikult harida tahtis.

Film räägib esimestest ihadest ning kõrge seisusega kaasnevatest jäikadest kohustustest ja igasuguse armumisega seotud salapära jalge alla trampimisest. See on ajalooline draama naisest, kes andis meeletu panuse intelligentse ja suursuguse rahvuse arengusse ja pidi selle eest maksma aastakümnete pikkuse hingevaluga.

Sirbis kirjutab filmist põhjalikult Brigitta Davidjants. Neile kellele ajaloolised draamad meeldivad, tasub kindlasti lugu vaadata juba kuninganna Kristiina värvika isiksuse pärast.

Lugemissoovituseks pakun Peter Englundi „Hõbemask: kuninganna Kristiina lühike elulugu“.  Mart Juure arvustus raamatule küll kiitev pole, aga kel sügavam huvi teema vastu, leiab ka sealt kindlasti enda jaoks huvitava.

Anu Amor-Narits

“Monumendimehed” esmaspäeval, 17. aprillil kell 23.05 TV3-s

In raamatukava on 13/04/2017 at 12:40

“Monumendimehed” (The Monuments Men, 2014), režissöör: George Clooney, osades: George Clooney, Matt Damon, Bill Murray, Cate Blanchett, John Goodman jt.

Filmi aluseks on ka eesti keeles ilmunud Robert M. Edseli ja Bret Witteri raamat „Monumendimehed: liitlaste kangelased, natsidest vargadja ajaloo suurim aardejaht”. Filmil ja raamatul väga palju ühist ei ole, kuigi Clooney on ka väitnud, et 80% ekraanil toimuvast baseerub päriselt juhtunud sündmustel. Otseloomulikult on ka neid sündmusi piisaval määral dramatiseeritud, et nad ikka toimuvat piisavalt huvitavalt edasi annaksid.

Filmi tegevus toimub 1943. aastal ning kuigi linateost võib nimetada sõjafilmiks, on seal üllatavalt vähe sõjategevust. Mõned ehmatavad momendid on küll, kuid verised lahingustseenid ja hukkunud sõdurid suuresti puuduvad. Keskendutakse pigem sellele, kuidas sõda mõjutab ümbritsevat – eestkätt just katsetele säilitada ja peita kultuurimälestisi ja kunsti, mida natsid on kokkukogumas Berliini plaanitava Führermuseum’i jaoks.

Vaatamist on „Monumendimehed” väärt kindlasti; on võimalust naerda, nutta ja ka ärevusest küüsi närida. Kuigi jah, tõeline sõjafilmiaustaja ei pruugi seda filmi just väga kõrgelt hinnata.

Irina Möldre

„Lincoln“ TV6-s pühapäeval, 11. detsembril kell 21.00

In raamatukava on 07/12/2016 at 14:31

lincoln1Kas ma peksan surnud hobust? Suure tõenäosusega jah. Kas see läheb mulle korda? Suure tõenäosusega ei. Seekordsed Ameerika Ühendriikide presidendi valimised lõppesid terve maailma jaoks ignorantsuse võiduga – demokraatia on küll rahva võim, kuid rahva kätte seda usaldada ei tasuks. Kui keegi nüüd tagareast hakkab kobisema, et mis see meie asi on, kes seal võidutses, siis hipsterlikult elutargalt lausuksin, et maailm on nagu üks suur organism, kui ühes kohas hakkavad rakud vohama või miski nende koodis saab rikututud, siis mõjutab see kogu organismi tervikuna. lincoln2Kas läheb amputeerimiseks, kiiritamiseks või ignoreerimiseks – seda mina õnneks ei otsusta, sest mind teades, oleksid võtted vägagi drastilised ja tagasipöördumatu iseloomuga.

Aga ma pidin kirjutama ju hoopiski Ameerika Ühendriikide 16. presidendist Abraham Lincolnist. Vaata, mis saab, kui anda naisterahvale vaba juurdepääs kõrgemale haridusele – sellist moraalitsevat märatsemist ei ole Emajõe Ateenas nähtud rahvuslikust ärkamisajast saadik. Või mis… lincoln3Steven Spielbergi kokku klopsitud ja Sir Daniel Day-Lewise näideldud eepiline ajalooline draama kujutab Lincolni viimast nelja elukuud, ja pöördelist momenti sõjast räsitud Ühendriikides. Lincolni alustatud võitlus mustanahaliste orjade sisulise, mitte ainult vormilise vabaduse eest kestab selles vastuolulises riigis siiani. Kahtlemata ei aita sellele kaasa nende uus grillkanana varem karjääri teinud president.

Film on nii visuaalselt kui ka näitlejatöölt vaimustav pärl, ajaloolisest õigsusest ei tea ma midagi. Ristikivilikult ütleks, et häda faktidele, kui nad looga kokku ei sobi. lincoln4

Liis Pallon

Raamat: Albrecht Montgelas  “Abraham Lincoln: Põhja-Ameerika Ühendriikide president, orjade vabastaja” (Eesti Kirjanduse Selts, 1933)

“Hüvasti, mu kuninganna” teisipäeval, 29. märtsil kell 23.00 ETV2s

In raamatukava on 28/03/2016 at 10:43

huvastimukuningannaPrantsuse ja Hispaania ühisfilm Prantsuse revolutsioonist:

Berliini 62. filmifestivali avafilmiks olnud kirgliku draamafilmi tegevus toimub 18. sajandi lõpul Prantsuse revolutsiooni päevil, kui Prantsusmaa troonil istub kuningas Louis XVI, kes 1770. aastal oli naitunud Austria ertshertsoginna Marie Antoinette’iga. Filmi tegevus toimub Marie Antoinette’i noore teenijanna silmade läbi. Kuningannale raamatuid ette lugenud Sidonie Laborde meenutab 1789. aasta juulis toimunud hirmsat revolutsiooni ja igatseb kaunite möödunud aegade järele. Ajalooliste kostüümidraamade austajaile on linateose näol tegemist tõelise maiuspalaga, kus lisaks põnevatele sündmustele saab nautida ka kriitikute vaimustuse pälvinud kunstnikutööd – hingematvalt kauneid rokokoo stiilis koketseid komplekte. R: Benoit Jacquot. O: Diane Kruger, Léa Seydoux, Virginie Ledoyen, Xavier Beauvois.

marie-antoinetteAjalooriiulil on sel teemal raamatuid küll, aga see ajajärk ei ole mus eriti huvi äratanud ja seetõttu otsest lugemissoovitust anda ei oska. Ilukirjanduse poole pealt — Stefan Zweigi “Marie-Antoinette”. Ja kuigi Madis Kõivu “Filosoofipäev” toimub hoopis mujal ja muude tegelastega, siis ajastu on sama ja Prantsuse revolutsiooni kajad jõuavad ka Köningsbergi.

Tiina Sulg

“Brooklyn” Cinamonis

In raamatukava on 19/02/2016 at 18:06

brooklyn (1)Tutvustus kinokavast: 1950ndate aastate Iirimaa. Eilisi (Saoirse Ronan Oscari-nominatsiooni väärilises rollis) tulevikuväljavaated rohelisel saarel on suhteliselt piiratud. Võidunud juustega kohalikud rägbimängijad, pudupoe klientidega kuulujutuveski jahvatamine, sekka mõni harv tantsuõhtu ja vihmased ilmad. Kui noorel tüdrukul tekib võimalus reisida Ameerikasse õnne otsima, jätab ta pisaratega võideldes ema ja õega hüvasti ning astub laevale, mis viib ta Tõotatud maale. Tõotatud maa asemel ootab teda ees aga hoopis… Brooklyn. See on hoopis teistsugune maailm, tulvil sootuks teistsuguseid võimalusi. Õige pea tuleb Eilisi ellu ka armastus. Tundub, et enam paremaks minna ei saa – kuni hetkeni, mil saatus sekkub ja sunnib tüdrukut Iirimaale naasma. Ehkki koduskäik on planeeritud lühikeseks, jõuab kodusaarel Eilisi ellu astuda veel üks inimene, kes teda ükskõikseks ei jäta. Tuleb valida, kahe mehe ja kahe mandri vahel… Tänavusel Sundance’i filmifestivalil ülistavaid hinnanguid saanud südamliku ja muheda huumoriga vürtsitatud linaloo lavastajaks on iirlane John Crowley (“Intermission”) ja stsenaariumi autoriks ei keegi muu kui menukirjanik Nick Hornby (“An Education”, “Metsik”). 

Brooklyn raamatFilm “Brooklyn” kandideerib 28. veebruaril 2016 kolmele Oscarile: parim film; parim naispeaosatäitja – Saoirse Ronan; parim mugandatud stsenaarium – Nick Hornby. Film põhineb iiri kirjaniku, ajakirjaniku, kriitiku ja poeedi Colm Tóibíni (s. 1955) samanimelisel romaanil, mis võitis 2009. aastal Costa Book Award auhinna parima romaani eest.  Colm Tóibíni on tõlgitud 25 keelde, kuid kahjuks eesti keelde veel mitte. Tartu Linnaraamatukogus on saadaval lisaks eelpool mainitud raamatule ka järgmised teosed: „The Testament of Mary” (London 2012); „The Empty Family: Stories” (London 2011); „The Master” (London 2005) ning „The Heather Blazing” (London 2002).

Empty FamilyStsenaariumi autor on Nick Hornby (s. 1957), keda on õnneks siiski eesti keelde tõlgitud päris palju, seniseks juba seitse teost. Kõige uuem neist on 2015. aastal ilmunud „Naljakas tüdruk”, mis on haarav portree nooruslikust ülevoolavusest ja loovusest ajal, mil kogu Ühendkuningriiki oli vallanud loomepalang, mille tulemusi näeme tänapäevani.

7.Colm Tóibín-The Testament of MaryFilm ise on saanud üksnes soosivaid hinnanguid, mis on ka loomulik, sest kandideerib käesoleval aastal parima filmi Oscarile. Kiidetud on nii kostüüme, muusikat kui ka muidugi Saoirse Ronanit, kes kandideerib samuti Oscarile parima naispeaosatäitjana. Film on üsna helge, kuigi tegemist on suhteliselt raske teemaga – pagulus ja immigratsioon. Lisaks läbib sisuliini surma ja üksinduse teema, kuid see kõik jääb varju peategelase teotahtele ehk sisemisele ilule ning silmatorkavalt erksates toonides riietusele ehk elegantsele välimusele. Ühesõnaga kirgastav filmielamus, mille ainukeseks miinuseks saab pidada filmi lõpplahenduse liigset rutakust. Muidugi on Eilis noor kogemusteta neiu, kes võib-olla tõesti ise ka ei teadnud, mida soovis ning seega otsustas vastavalt hetkeemotisoonidele. See aga kahandas minu jaoks tõelise armastuse väärtust filmis, kuid samas võis põhiteemaks olla siin mitte niivõrd armastus vastassugupoole vastu, vaid hoopis tundumus, kus on sinu kodu(-maa). Filmi lõpus küsibki noor immigrandist iirlanna Ameerikasse suunduval laeval peategelaselt, kas Brooklynis on nagu kodus Iirimaal, sest seal elab palju iirlasi. Eilis nõustub – jah, nagu kodus.

The heather blazingFilmi süžee on aktuaalne ka tänapäeval ning isegi raamatu autor on sel teemal arvamust avaldanud, kuid kogu filmi jääb siiski ilmestama 1950ndate helgus ja siirus, mida näidatakse ka paljudes teistes sama ajastut käsitlevates filmides ning sarjades (nt ETV-s jookseb vahelduva eduga ”Südameasi” ja „Maahaigla”, mille tegevus jääb küll tihti juba uude kümnendisse).

Marleen Roosna filmiarvustus Postimehes.
Fimitutvustus kultuuritarbija 60+ blogis.

Treiler:

Klaari Tamm

„Eva ei maga“ teisipäeval, 17. novembril kell 18.15 Cinamonis

In raamatukava on 17/11/2015 at 08:00

evaeimagaposterEva Perón (hüüdnimega Evita) oli erakordne naine Argentina ajaloos – olles töölis- ja naisliikumise särav eestvedaja üpris konservatiivsel ajahetkel. Tänu oma tegevusele sai Evitast ajapikku osa argentiinlaste kultuurilisest ja poliitilisest identiteedist. Peale surma 1952. aastal palsameeriti Evita eesmärgiga rajada tema jaoks monumentaalne hauakamber, kus teda saaksid kõik leinajad ja austajad vaatamas käia, kuid 1955. aasta riigipöörde käigus läks Evita keha kaduma. 20 aastat hiljem jõudis Evita lõpuks kodumaalne tagasi. Ning sellest jutustabki „Eva ei maga“.

Pablo Agüero neljas täispikk film on pühendatud sisepoliitiliselt kuumaverelisele Argentinale, ning selle riigi ühele olulisemale poliitikule — Eva Perónile. Linateoses kujutatakse 22 aastat peale Evita surma erinevate tegelaste silme läbi, kellele Evita on tugevat mõju avaldanud.

Filmi peetakse käesoleva aasta PÖFFi täheks.

puhaevitaEvitast on vändatud filme ja muusikale, kuid kirjutatud ka eluloo- ja ilukirjanduslikke raamatuid, mida saab laenutada ka Linnaraamatukogust. Üks huvitavamaid viimastest on Tomás Eloy Martínezi „Püha Evita“, mis kattub mõningal määral ka filmi tegevuskäiguga.

Filmi kohta lisalugemist ikka IMDb-st  ja Evita kohta Vikipeediast.

Liis Pallon