“Kõik on tõsi” laupäeval, 20. aprillil kell 22.35 ETV-s

Fiktsiooniline eluloodraama maailmakuulsa Briti luuletaja, dramaturgi ja näitleja William Shakespeare’i (1564-1616) elu viimastest aastatest.

Aasta on 1613 ja Shakespeare on tunnistatud ajastu suurimaks kirjanikuks.
Ootamatult tabab teda katastroof. Juunis 1613 puhkes Shakespeare’i näidendi Henry VIII esietenduse ajal tulekahju. Rookatusele sädeme tekitanud lavapilt süütas hoone põlema ja põles kahe tunni jooksul maha.
Masenduses Shakespeare (Kenneth Branagh) naaseb löödult Londonist oma kodulinna Stratford-upon-Avonisse. Seal tuleb tal silmitsi seista oma mineviku varjudega. Perekond, kelle ta hülgas 30 aasta eest, ei võta teda just ülearu soojalt vastu. Koju tulles ei tea tema perekond, kuidas temaga suhelda ja ta ei tea, kuidas nendega suhelda.
Ta naine Anne (Judi Dench) ja ka tütred Judith (Kathryn Wilder) ja Susanna (Lydia Wilson) on Shakespeare’ist võõrdunud. Lisaks painab kirjanikku ainsa poja Hamneti surm, kes suri 11-aastaselt. See traagiline kaotus inspireeris teda kirjutama oma kõige kuulsamat näidendit “Hamletit”.
Shakespeare tunneb, et on isa ja abikaasana läbi kukkunud. Suhteid ning asjaolude kujunemist analüüsides seisab ta silmitsi perekonnasiseste saladuste ja valedega. Ometi vajavad nii naine kui ka tütred ta tuge.

Internetis ringi tuulates, leidsin sellise vahva lehekülje, kus ära toodud filmid, mis baseeruvad Shakespeare teostele.

Meie raamatukogus on pakkuda lugemisvara nii inglise, saksa, kui ka vene keeles.
Siin minu poolne väike valik eestikeelseid raamatuid:

1. Aleksandr Anikst “Shakespeare“
2. Andrea Chapin “Koduõpetaja : [romaan William Shakespeare’ist]“
3. Maggie O’Farrell “Hamnet“
4. Stanley Wells “Kas on tõsi, et Shakespeare …?“
5. Charles ja Mary Lamb “Lugusid Shakespeare’ilt“
6. Karin Kask “Shakespeare Eesti teatris“
7. William Shakespeare “Kogutud teosed“
8. Peter Quenell ja Hamish Johnson “Kes on kes William Shakespeare’i teostes“

Filmi “Kõik on tõsi” treiler

Sirje Suun

Pildid siit ja siit

“Maria Montessori” Apollos

Maria Montessori (1870–1952) oli itaalia arst ja pedagoog. Ta lõpetas 1896. a esimese naisena Rooma Ülikooli arstiteaduste ja kirurgia erialal. Temast sai üks 20. sajandi mõjukaimaid hariduspioneere.

Üle saja aasta tagasi töötas ta välja uue kasvatus- ja õpetusmeetodi, mille järgi õpetatakse erivajadustega lapsi maailmas. Ta avastas, et lapsed õpivad ilma kontrolli ja surveta, et neil on sisemine tung õppida ja ennast arendada.

Biograafilises draamafilmis käsitletakse vaid väikest perioodi naise elust. Küll annab linateos edasi Maria isiksuse erakordsuse. Ta oli moodsate, liberaalsete maailmavaadetega naine. Trotsis meestekeskse ühiskonna püstitatud norme. Jättis oma turvalise, ängistava keskkonna ja jälgis oma kutsumust.

“See on minu rist kanda, sõda sõdida laste õiguste nimel.”

Filmis näeb, kuidas Maria katsetas meetodit erivajadustega laste peal. Puidust mänguasjad, pallid, lindid, vesi-, muusikateraapia. Ta pani tähele, et lapsed vajavad meditsiinilise abi asemel hoopis pedagoogilist tuge. Esimesed 6 eluaastat on tohutult suur füüsilise ja psüühilise arengu aeg lapse elus. Sel arengu perioodil moodustub kogu isiksus.

Maria Montessori meetod põhineb põhimõttel “Aita mind, et ma võiks seda ise teha!” Selle meetodi põhialused: iseseisvus, lapse loomulik areng, vabadus mõistlikes piirides. See on tänapäeval laialt levinud alternatiivpedagoogika suund.

Montessori pedagoogika tähtsaim omadus on sügav austus lapse ja lapsepõlve vastu. Iga laps on unikaalne isiksus. Sõna oli ravim. Haridus on täis armastust, vabadust.

Ühiskonnas oli laialt levinud veendumus, et idioodi jäävad idiootideks ega tervene. Neid pole võimalik õpetada. Nende koht on lastekodus. Puudeid ja erinevusi peeti toona häbiväärseks. 

Tänu Maria Montessorile hakati puudetega lastele tähelepanu pööratama. Tema tööst huvituti mitte ainult terves Itaalias, vaid üle kogu maailma.

Ometigi suutis Maria õpiraskustega lapsed ette valmistada algkooli eksamiks. Lüües pahviks kõik kahtlejad. Tema töö ja vaev kandis kiiresti vilja; lapsed õppisid lugema, kirjutama, arvutama. Neile meeldis muusika, tantsimine. Filmis oli väga huvitav jälgida laste arengut samm sammult. Näiteks väike prantsuse tüdruk Tina. Ühel hetkel oskab ta öelda itaalia keeles oma nime.

1907. a avas Maria Montessori Rooma San Lorenzo linnaosas laste maja Casa dei Bambini.

Maria oli sunnitud oma poja Mario ära andma perekonna survel, et vältida ühiskondlikku skandaali ja häbi. Väljas pool abielu sündinud lapsed olid mainele kahjulikud. Ta ei tahtnud abielluda oma lapse isaga psühhiaater Guiseppe Montesano. Mitte sõltuda mehest. Alles aastaid hiljem kohtuvad ema ja poeg taas. 1929. aastal asutas Maria Montessori koos oma poja Marioga ühingu Association Montessori Internationale.

Vikipedias on tema kohta pikalt kirjutatud.

Eesti Montessori kodulehelt leiab palju lugemist. Seal on ära toodud 10 põhimõtet, millest ta lähtus.

Leidsin Interneti avarustest ringi klõbistades huvitavaid eluloolisi fakte pr. Montessori kohta

1924 a. kohtus Montessori Itaalias võimule tulnud Benito Mussoliniga. Duce nimetas teda isamaa kangelannaks ja suureks võitlejaks. Montessori õppeasutusi loodi üle riigi.
Mussolini soovis õppeprogrammi lisada fašistlike põhimõtete õpetamist. Montessori keeldus kategooriliselt. Kõik koolid suleti päeva pealt. 1934. a oli ta sunnitud põgenema Itaaliast.

Maria Montessori korraldas oma esimese rahvusvahelise koolituse Itaalias 1913. aastal ning esimese koolituskursuse Ameerikas 1915. aastal. Selleks ajaks oli info uuest edukast meetodist levinud kulutulena ja õpetajad üle maailma osalesid tema poolt läbiviidud koolituskursustel. Montessori-koole hakkas tekkima üle terve maailma.

Maria Montessori esitati kolm korda Nobeli rahupreemia kandidaadiks.

Montessori-koole tegutseb 110 riigis, kokku üle 22 000. Ainus manner, kus Montessori-koole pole, on Antarktis.

Itaalia 100-liirisel rahatähel oli tema pilt.

Itaalias anti 2020 aastal välja 2-eurone juubelimünt Maria Montessori 150 sünniaastapäeva auks.

Väga, väga hea artikkel on ilmunud Maalehes.

Raamatutest soovitan Maja Pitamici raamatuid “Montessori meetod : loova ja enesekindla lapse kasvatamine. Igapäevaoskused ja kehaline areng“, “Montessori meetod : loova ja enesekindla lapse kasvatamine. Sõnad ja numbrid“, “Õpeta mind seda ise tegema : Montessori tegevused teile ja teie lapsele” ja “Lapse mängud : Montessori mängud ja tegevused väikelastele“; Tim Seldini ja Lorna McGrathi “Montessori meetod igale perele : praktiline käsiraamat lapsevanematele“; Simone Daviese “Montessori väikelaps : lapsevanema teejuht uudishimuliku ja vastutustundliku inimese kasvatamisel“; Simone Daviese ja Junnifa Uzodike “Montessori beebi : lapsevanema teejuht oma beebi kasvatamiseks armastuse, austuse ja mõistmisega” ning lasteaiaõpetajatele mõeldud Heili Veetamme “Montessori pedagoogika rühmaruumis : sissejuhatav käsiraamat lasteaiaõpetajale“. Esimene eestikeelne raamat Montessori pedagoogika kohta ilmus aga juba rohkem kui sajand tagasi — Carl Heinrich Niggoli “Friedrich Fröbel ja Maria Montessori : võrdlevad seletused kasvatuse kohta enne kooliaega kodus ja lasteaias” ilmus 1921. aastal.

Kummalisel kombel assotseerus see ekraaniteos filmiga “Radioaktiivne“.

Marie Curie oli esimene Nobeli auhinna saanud naine. Poola päritolu Prantsuse füüsik ja keemik, kes uuris radioaktiivsust ja raskeid radioaktiivseid elemente. Polooniumi ja raadiumi avastaja.

Mõlemad julged ja andekad naised on jätnud suure jälje ajalukku.

Sirje Suun

“Maria Montessori” Tasku keskuse Apollo kinos

Teisipäeval, 2. aprillil kell 18.15 ja neljapäeval, 4. aprillil kell 11.10 saab näha Tasku keskuse Apollo kinos filmi Maria Montessorist.

Draama “Maria Montessori” keskendub erakordsele naisele, kes muutis murranguliselt ajalugu. Aastal 1900 põgeneb Pariisist Rooma kurtisaan Lili, et varjata oma tütart, kellel on õpiraskused. Itaalias kohtub ta Maria Montessoriga, kes on uue õpetamismeetodi pioneer ja nõustub võtma Lili tütre oma hoole alla. Maria toetab, õpetab ja ravib võõraid lapsi, samal ajal elades eemal oma bioloogilisest pojast. Film annab meile sissevaate sellesse, kuidas Maria igapäevaselt toime tuleb isikliku süütundega ja võitleb tööalaselt meestekeskses maailmas, ning see kõik toimub läbi armastuse, sõpruse ja sihikindluse, mis on suunatud tema unistuste elluviimisele.

Laura Baldini üritab edasi anda Montessori loomust raamatus “Maria Montessori: uue aja õpetaja”. Enamasti kajastatakse raamatutest Montessori elutööd, näiteks teeb seda Davies ja Uzodike’i raamat “Montessori beebi”. Montessori puhul on tegemist erakordse naisega, kes tõi pedagoogika valdkonda suuri muutusi ja seetõttu on tema meetodid siiamaani populaarsed. Samas Baldini raamatu puhul on vähe kajastatud Montessori meetodit. Kahjuks ei ole Montessori eraelu kohta palju infot ja seetõttu peab Baldini oluliseks rõhutada, et suurem osa raamatust on fantaasiavili ning selle kirjutise peamine eesmärk on näidata Montessori isiksust. Baldini raamatus saame jälgida kaheksa-aastase Luigi paranemise teekonda ühes Rooma psühhiatriahaiglas, kuhu Montessori asub praktikale peale arsti eriala diplomi kättesaamist. Montessori oli oma ajast ees, sest 19. sajandi lõpu Itaalia konservatiivsetes oludes oli ta ainus naine ülikoolis, saades selleks võimaluse tänu oma isale. Praktikal olles näeb Montessori. kui halvasti lapsi psühhiaatriahaiglas koheldakse ja näeb vajadust nende olusid parandada, näiteks tuues lastele erinevaid esemeid ja mänguasju. Montessori ideed kannavad vilja ja lapsed muutuvad seeläbi uudishimulikeks ning neis toimub töötajate üllatuseks suur areng. Tol ajal oli see Itaalias uudne lähenemine ja Maria tõusis just seetõttu tähelepanu keskpunkti.

Gerli Bergmann

“Hingede torm” reedel, 24. novembril kell 01.40 ETVs (ja umbes kolm kuud veel Jupiteris)

Telekavas on filmil kuidagi segane tutvustus, aga film oli 2020. aastal PÖFFi kavas ja tollest ajast on mõistlikumaid tutvustusi ja arvamusi.

„Hingede torm”

Läti

Režissöör Dzintars Dreibergs

16-aastane naiivne Artūrs astub Läti pataljoni, et käia uhkusega oma vanema venna Edgardi ja isa Vanagsi jälgedes. Ta pole kunagi püssist lasknud, kuid uus verine reaalsus hävitab kiirelt Artūrsi helgemad lootused ja unistused. Kogemusteta sõdur kaotab liiga noorelt süütuse ning hakkab südikalt võitlema armastatud kodumaa iseseisvuse nimel.

Film põhineb Nõukogude propaganda masinavärgi poolt enam kui 60 aastat keelatud Läti kirjaniku Aleksandr Grinsi 1934. aastal kirjutatud dokumentaalromaanis teismelise sõduri Artūrs Vanagsi ränkadest kogemustest armutus sõjas.

Läti taasiseseisvusaja populaarseimat filmi, suurejoonelist sõjadraamat „Hingede torm”, mis võitis äsja kuus Läti filmiauhinda Suur Kristaps ja on esitatud ka Oscarile.

diktor. geenius.ee/blogi/poffi-blogi/5-filmi-poffilt-mis-panevad-ajaloo-uuesti-elama/

Kõige vaadatum Läti film pärast iseseisvuse taastamist lööb hetkel laineid rahvusvahelisel areenil. Pärast osalemist Shanghai rahvusvahelisel filmifestivalil on see hingematvalt imeline debüütfilm nüüd esitatud Euroopa 2020. aasta filmiauhindade kandidaatide nimekirja. Põhineb Nõukogude propaganda masinavärgi poolt enam kui 60 aastat keelatud Läti kirjaniku Aleksandrs Grinsi 1934. aastal kirjutatud dokumentaalromaanil teismelise sõduri Artūrs Vanagsi ränkadest kogemustest armutus sõjas.

Legendaarne stsenarist ja režissöör Boris Frumin aitas mugandada selle keerulise tõestisündinud loo põnevaks, kaasahaaravaks ja julmaks draamaks, mis räägib ebakindlusest ja rasketest valikutest Esimese maailmasõja ajal.

Edvinas Pukšta

https://poff.ee/film/hingede-torm/

“Hingede torm” (Läti)

Lätlaste “Hingede torm” on nende 100 aasta juubeli sõjafilm, mis on patriootlik, külm (kuna talv on sageli) ja trööstitu, sest me oleme ikka väikeriik. Peategelane on noor kutt, kelle ema sakslaste poolt maha lastakse ja siis läheb ta verinoorena sõtta. Kõik on algul ilus, siis on kole, siis on sõduriromantikat ja siis sõdurisõda mööda erinevaid rindeid. Vahepeal mainitakse Eestit ja lõpuks antakse aimu, et Võnnu lahing võideti eelkõige tänu vapratele lätlastele, kes sakslased taganema panid, aga eestlased peaksid ka kohe-kohe tulema, aga neid ei näegi. Veidi liiga pikk, veidi liiga tavaline ja kohati liiga segane. Samas patrioodimärgi saab film manu.

Mõnumeeter: naised annavad sõduritele lihtsalt kätte.
Valumeeter: surrakse ja saadakse haavata, nagu sõda ikka.
Ajumeeter: oot, kelle vastu nüüd kes täpsemalt võitleb?

https://www.ohtuleht.ee/elu/1018207/poffi-radar-2-nadal-naljaga-on-vaga-vaga-sandisti-aga-iraan-teeb-ikka-haid-filme

Läti režissöör Dzintars Dreibergs on aga Balti filmi võistluskavas Läti tänavuse populaarseima filmiga “Hingede torm”. Film tugineb Aleksandrs Grinsi 1934. aastal kirjutatud dokumentaalromaanile, mis nõukogude ajal oli keelatud, ja käsitles Esimese maailmasõja sündmusi ning Läti iseseisvumist. Selge paralleel Albert Kivika sõjaromaaniga “Nimed marmortahvlil” (1936), kuid siinkohal tuleb tõdeda, et lõunanaabrid on osanud vabariigi tekkele eelnenud segadustest ja sõjakoledustest anda hoopis mõjuvama pildi kui seda oli Elmo Nüganeni 2002. aastal valminud ekraniseering. Muidugi, filmide aluseks olevad raamatud on teineteisest erinevad, kuid Dreibergsi lavastus on ka oma traditsioonilisuses sedavõrd nauditav, et kaks tundi kaob märkamatult. Dreibergs kasutab üpris hollywoodilike võtteid – lahingustseenid on äärmiselt lihvitud, kuulid vihisevad ohtlikult nagu Christopher Nolani “Dunkirkis” (2017) ja peategelane Arturs Vanags (Oto Brantevics) sirgub saksa sõdurite eest voodi alla peitunud noorukist kogenud sõjameheks, kes aitas Võnnu lahingus koordineerida koolipoistest kokku pandud üksuse tegevust. “Hingede torm” on meisterlikult teostatud ja haarav draama ühest noorest, sõtta kistud saatusest ja ka rahvast ajaloo tõmbetuultes. Õnneks on tähelepanu rohkem pööratud inimesele kui kõmisevale patriotismile. Film on pühendatud neile, kes langesid Isamaa eest, samas näitab algmaterjal, et sõttaminemise ajend oli pigem kas kättemaks või püüd sellest jamast eluga välja tulla. “Hingede torm” ongi film valikutest, mida tuleb teha ka siis, kui valikuid pole. Dreibergsi Vabadussõja film oleks väärt, et seda ka festivalivälisel ajal kinodes näidata. Ja muide, ka eestlaste kokaoskus saab filmis kiita.

Tõnu Karjatse

https://kultuur.err.ee/1172494/tonu-karjatse-poffi-soovitused-loll-ivan-ja-hingede-torm

Dveselu putenis/Hingede torm/Blizzard of souls (Läti 2019) – 16.film PÖFFil

Režissöör: Dzintars Dreibergs
Stsenaarium: Boris Frumin, Aleksandrs Grins
Olulisemad näitlejad: Oto Brantevics, Raimonds Celms, Martins Vilsons, Ieva Florence, Greta Trusina, Gatis Gaga

IMDB hinnang: 8,4 (hetkel 1514 hääletajat)
Minu hinnang: 8,0

Lätlased on teinud enda oma “Nimed marmortahvlil”… Võib-olla mitte nii üllatavate pööretega stsenaariumiga, kuigi ka neid leidub, aga kahtlemata pildiline keel, kaameratöö ja sõjakaadrid on vähemalt sama ilusad silmale ja lugu ning teostus võimas.

Film on kui teekond läbi I maailmasõja ning ühtlasi selle noormehe meheks sirgumine sõjakoledustes. Kui filmi alguses peaks ta kohe 17 saama, siis filmi lõpus on ta juba 21-aastane. Sellesse teekonda läbi ja üle sõjatandrite mahub väga palju. Lisaks on see sõjafilm, nagu sõjafilm olema peab — lennukid ja lahinguväljal liikumised-laskmised, (I maailmasõjale omaselt) gaasitamised ja surmad vasakul ja paremal… seejuures isegi üllatavaid “lahkumisi”, nende seast, kes ühel hetkel mõjuvad praktiliselt peategelasena ja järgmisel lamavad juba verisena maas… Kuulid võivadki tulla ja tabada sõjas mistahes hetkel ja keda tahes. Mõnikord tuleb vastamisi seista ka kellegagi, keda tunned… kellegagi, kellega vastamisi seista ei oska unenägudeski ette aimata…

Loe rohkem Danzumehe blogist:

https://danzumees.blogspot.com/2020/11/dveselu-putenishingede-tormblizzard-of.html

Aleksandrs Grinsi romaan meil siin Eestis kättesaadav ei ole. Tartu Ülikooli raamatukogus on lätikeelsena tema ajalooliste romaanide triloogia “Pelēkais jātnieks : [Kārlis XII] : romāns” (Rīga : Vārniene, 1991), “Sarkanais jātnieks : [Augusts II] : romāns” (Rīga : Vārniene, 1991), “Melnais jātnieks : [Pēteris I] : romāns” (Rīga : Vārniene, 1991). Kuskilt on kõrva jäänud väide, et Aleksandrs Grinsi romaan oli Lätis populaarsem ja kirjanduslikult enam hinnatud kui Albert Kivikase “Nimed marmortahvlil” meil, aga kui palju ses väites tõepõhja all on, ma ei oska öelda. Ja ega ilma läti keele oskuseta ja Lätist raamatut muretsemata seda teada ka ei saa… Aga no filme saab võrrelda, et kumb sügavama mulje jätab, “Nimed marmortahvlil” või “Hingede torm”.

Tiina Sulg

“Egeri tähed” teisipäeval, 4. oktoobril kell 20.00 Elektriteatris

“Egeri tähed” (“Egri csillagok”, Ungari, Bulgaaria, 1968)

Elektriteatri leht räägib, et selles klassikalises ajaloolises seiklusfilmis oleme 16. sajandi Ungarimaal, kus poliitiline olukord on küllaltki kaootiline: pole tugevat kuningat, türklaste sissetung on aga juba etteaimatav, nende röövretked on igapäevased. Nad röövivad kõike, mis ette satub: vara, hobuseid, relvi ja inimesi, isegi lapsi. Loo peategelased on poiss ja tüdruk, Gergő ja Vica, kes langevad vangi ühe silmaga türgi sõjamehe Jumurdžaki kätte. Nende laste saatus ei ole aga vangipõlv, vaid armastus, seiklus ja kangelasteod Ungari ajaloo keeristormis… Paarkümmend aastat hiljem näeme kõiki kolme jälle koos Egeri kindluse piiramise ajal. Kas see väike „lambalaut” oma paarisaja kaitsjaga suudab peatada türklaste invasiooni? Sellest ei sõltu mitte ainult Ungari, vaid terve Euroopa edaspidine ajalugu… Eesti vaatajatele toob film äratundmisrõõmu: Géza Gárdonyi samanimeline romaan on paljude lapsepõlvelemmik ja sealt loetud türgikeelsed sõimusõnad kummitavad paljudel tänapäevani. Režissöör Zoltán Várkonyi, osades István Kovács, Vera Venczel, Imre Sinkovits.

Géza Gárdonyi romaani “Egeri tähed” tutvustatakse nii: “Egeri tähed” on Géza Gárdonyi ajalooline romaan. Géza Gárdonyi oli ungari kirjanik, keda tuntakse eelkõige ajalooliste romaanide kirjutajana. “Egeri tähed” (ungari keeles “Egri csillagok”) avaldati originaalkeeles 1899. aastal. Sellest ajaloolisest romaanist on ilmunud ka kaks filmiversiooni: 1923. aastal (režissöör Pįl Fejös) ja 1968. aastal (režissöör Zoltįn Vįrkonyi). „Egeri tähed” on üks populaarsemaid ja kuulsamaid ungari kirjandusteoseid. Raamat ilmus eesti keeles 1958. aastal, selle tõlkis Tiiu Kokla, kaane kujundas Heldur Laretei ja illustratsioonid tegi Erik Vaher. Romaani tegevustik leiab aset 16. sajandi rahutus Ungaris ja hõlmab umbes 20-aastast perioodi (1533–1552). Põhilisteks sündmusteks on Egeri piiramine türklaste poolt 16. sajandi keskel ja peategelase Gergely Bornemissza elus toimuvad sündmused.

Mul endal on nii film nägemata kui raamat lugemata, Rein Veidemann on kunagi Eesti Päevalehte kirjutanud sellest raamatust väga pika, põhjaliku ja vaimustust jagava artikli “Egeri tähed siravad tänagi Arkaadia kohal“.

Tänapäeva Egerit reklaamitakse nõnda:

Ja ma leidsin ühe veidra reisiartikli, mis on kas halvasti tõlgitud või hoopis automaattõlge, aga põhipunktid olid täitsa huvitavad — “Ungari võitlusajalugu: “Egeri tähed”“.

Tiina Sulg

„Apteeker Melchior“ kinodes

Nüüd on see siis juhtunud! Alates eelmisest nädalast saab kinodes vaadata „Apteeker Melchiori“ esimest filmi. Kõik, kes on Indrek Hargla Melchiori-raamatuid lugenud (seni seitse raamatut), on seda oodanud. Tegemist on lugudega, mis varem või hiljem pidid filmiks saama ja nii tore, et need on juhtunud autoriga koostöös.

Filmi treiler:

„Apteeker Melchiori“ sarja esimene mängufilm baseerub Indrek Hargla raamatusarja „Kriminaalromaan vanast Tallinnast“ esimesel raamatul „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus“. Loo sündmused toimuvad 1409. aastal keskaegses Tallinnas, kus mõrvatakse kuulus ordurüütel, kes vabastas Läänemere piraatidest. Kangelase pea on maha raiutud ja suu münte täis topitud. Kadunud on kuldkett, mille ta samal päeval ostis. Kohtufoogt määrab kuritegu uurima apteeker Melchior Wakenstede. Nutikas noormees avastab, et tapetu otsis müstilist „Tallinna vangi“ ja jäljed viivad dominiiklaste kloostrisse. Juhtuvad mitmed koledad veretööd, kus surmaohus on igaüks, kes selle saladusega kokku puutub.

Romaan ja film ei kattu üks ühele, näiteks on filmis Melchior noorem. Üldjoontes on aga tegelased ja juhtumised samad. Et romaani ja filmi keeled on erinevad, siis on see ka paratamatu, et on tulnud muutusi teha. Olen esimest raamatut lugenud juba mitu aastat tagasi ja nii päris täpselt ei mäleta kõike, kuid filmis mind miski ei häirinud — see meeldis mulle väga! Ja tõeliselt tore on, et järgmised filmid tulevad juba suve lõpus ja sügisel. Ning kui kõik õnnestub, siis lisandub tulevikus filme veelgi. Ja loodetavasti ikka ka raamatuid!

Filmi lavastas Elmo Nüganen. Nimiosas on Märten Metsaviir. Kaasa teeb palju rohkem või vähem tuntud eesti näitlejaid.

Lugemissoovitus siia juurde muidugi ongi Melchiori-raamatud. Ette vast vahetult lugeda ei soovita, aga pärast filmi vaatamist tasub küll raamat kätte võtta: kas meelde tuletuseks või tuttavaks saamiseks! „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus“ romaani leiab näiteks Tartu Linnaraamatukogust.

Põnevaid elamusi!

Mai Põldaas

“Mephisto” esmaspäeval, 15. novembril kell 20.15 Elektriteatris

PÖFFi lehel on filmitutvustusena kirjas järgmist:

Parima võõrkeelse filmi Oscari pälvinud „Mephisto“ lähtealus on Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Thomas Manni vanema poja Klaus Manni (1906-1949) romaan „Mefisto“ (1936, eesti keeles 1986).

See on lugu andeka näitleja ja teatridirektori Hendrik Höfgeni (Klaus Maria Brandauer) karjäärist ja moraalsest allakäigust. Ajal, kui paljud loomeinimesed lahkuvad Saksamaalt, laskub peategelane kompromisside teele ja interpreteerib natsismi millegi mõistuspärasena, kuigi on teadlik vastupidisest. Höfgenil on unistus mängida teatris Mefistofelest ja selle nimel müüb ta oma hinge.

Höfgeni prototüüp on 1930. aastate kuulus näitleja Güstaf Gründgens, Klaus Manni õe Erika mees. Filmi natsijuhis näeme sarnasust Hermann Göringiga.

Režissöör István Szabó, peaosas Klaus Maria Brandauer.
Saksamaa, Ungari, Austria, 1981

Klaus Manni “Mefistos” on see kõik ka olemas ja rohkemgi veel. Ma ei lugenud seda raamatut korralikult, sest mul on omad lugemisjärjed ootamas, aga kui kellelgi on lugemistühimik, siis need lõigud, mis mul juhtumisi raamatust ette jäid, annavad mulle kindlustunde öelda, et jah, seda raamatut võib lugeda küll, saab mõtlemisainet ja on emotsiooni ja on ajastut ja on psühholoogiat ja on karakterid ja head stiili.

Siia juurde räägiks veel seda, et Eesti Draamateatris on mängukavas Kertu Moppeli lavastatud “Mefisto”. Peaosas Juhan Ulfsak ja aluseks seesama Klaus Manni teos. Lavastus on pälvinud kestvaid kiiduavaldusi, suurema jao neist on Eesti Draamateater ka oma lehele kokku kogunud, aga lisaks on üks väga tore blogipostitus Kultuuritarbija 60+ blogis ning varjunimega rõkatus “Braavo!” Teater.Muusika.Kino viimases numbris. Ja mida ma eriti esile tõstan, on selle lavastuse kavaleht. Mul on nii hea meel, et see on netist saada ja kõigile lugeda, sest siin kavas on kirjas palju enamat, kui osatäitjate nimed. Lugege seda kava!

Tiina Sulg

“Minu abikaasa lugu” laupäeval, 13. novembril kell 18.00 Athenas

Zoltan Huber tutvustab PÖFFi lehel filmi nii:

Filmis, mille tegevus toimub 1920ndatel, veab keskealine hollandi meremees oma küünilise äripartneriga kihla, et abiellub esimese naisega, kes astub kohvikusse, kus nad parajasti istuvad. Kapten Jakob Störr (keda kehastab esinduslik Gijs Naber) otsib õnne ning nii satub tema ellu salapärane ja stiilne Lizzy (järjekordne vapustav näitlejatöö prantsuse superstaarilt Léa Seydoux’lt), kes on kiire abiellumise mõttest lummatud. Nende kirglik afäär jõuab vaataja ette seitsmes peatükis, avades eri faase selles kassi-hiire mängu meenutavas romantilises suhtes.

Kaubalaeva kapten ei tunne end särtsaka Lizzyga väljas käies kuigi mugavalt. Laeval on ta konkreetne ja vaikne, kuid seal on tal aega mõelda. Ta kinnitab endale, et tema naisel, kes elab üksinda Pariisi korteris, on suhe oma sõbra, noore kirjaniku Dediniga (Louis Garrel). Peagi lahkuvad Störr ja Lizzy kergemeelsest Pariisist ja kolivad palju kõledamasse Hamburgi, kus hakkavad tasapisi teineteisest eemale triivima. Kapteni hirmud ja kahtlused näikse saavat ettekuulutuseks, mis lähebki täide. Siis aga viib ootamatu sündmuste pööre nende elud taas kokku.

Ildikó Enyedi grandioosne üheksas mängufilm (inglise keeles esimene) on mugandatud Ungari luuletaja Milán Füsti samanimelisest romaanist ning selles esineb ka Lendava Hollandlase legendist laenatud elemente.

Ungari, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, 2021

Ungari kirjanduse klassiku Milán Füsti (1888-1967) paljudesse keeltesse tõlgitud romaan ilmus 1990. aastal ka eesti keeles. Pehmes köites ja olematu kaanepildiga teos jäi siis suhteliselt märkamata, võib-olla on nüüd, 30 aastat hiljem just õige aeg see raamat kätte võtta, sest temaatika — armastus, armukadedus, abielu, võõrandumine, kultuurikonfliktid — on ikka aktuaalsed ja lugeda sajand tagasi keskeskkonnas tegutsevate inimeste tegemistest on hea meeldetuletus, et inimloomus ajas just väga palju ei muutu.

Tiina Sulg

 

 

“Viimane duell” Apollo kinodes üle Eesti ja Elektriteatris laupäeval, 30. oktoobril kell 20:15

Kuigi tänapäeval on duellid väga haruldased, siis kuni XIX sajandi lõpuni olid need küllaltki levinud nii aadlike, ohvitseride kui tudengite hulgas. Kuulsamate duellantide hulka kuuluvad Ameerika Ühendriikide üks asutajatest Alexander Hamilton, Saksamaa riigikantsler ja Saksamaa ühendajana tuntud ning ka Eestis käinud Otto von Bismarck ning vene luuletajad: duellil hukkunud Mihhail Lermontov ja duelli käigus saadud vigastustesse surnud Aleksander Puškin. Nüüd on kinodesse jõudnud tõsielul põhinev film viimasest riigi poolt sanktsioneeritud duellist 14. sajandi lõpu Prantsusmaal.

Filmi lavastajaks on Ridley Scott, kelle käe all on valminud sellised kassahitid nagu seda on “Gladiaator”, “Alien”, “Blade Runner”, “Black Hawk Down”, “Marslane” ja paljud teised. Ka duelli temaatika ei ole talle võõras — 1977ndal aastal valmis tema käe all film “The Duellists”. Stsenaariumi autoriteks on varem filmi “Hea Will Hunting” stsenaariumi eest Oscari võitnud sõbrad Ben Affleck ja Matt Damon, ning oma esimese suurfilmi stsenaariumiga debüteeriv Nicole Holofcenter. Kesksetes osades astuvad üles Hollywoodi staarid Matt Damon (“Ocean’s 11”, “Hea Will Hunting”, “Seersant Ryani päästmine”, “Bourne identiteet”, “Marslane” jpt), Adam Driver (“StarWars” osad 7-9, “Abielu lugu” jt.), Ben Affleck (“Hea Will Hunting”, “Armageddon”, “Pearl Harbour”, “Argo”, “Kadunud” jpt.) ja siiani peamiselt seriaalides kaasa teinud Jodie Comer.

Filmi tutvustatakse järgmiselt: “Film, mis põhineb tõestisündinud lool, võtab fookusesse Prantsusmaa ajaloo viimase kõrgeima riigivõimu poolt sanktsioneeritud duelli, kus ristasid relvad Jean de Carrouges (Matt Damon) ja Jacques Le Gris (Adam Driver), kaks sõpra, kellest said tulised rivaalid. Kui Carrouges’i abikaasa Marguerite (Jodie Comer) satub Le Grisi armutu ja ootamatu kallaletungi ohvriks, otsustab naine mitte vaikida ja süüdistab Le Grisi enda vägistamises kuigi mees need süüdistused varmalt tagasi lükkab. See vapper vastuhakk toonastele seadustele ja käitumisnormidele seab aga tema enda elu surmaohtu. Kui Carrouges seejärel Le Gris’le väljakutse esitab ning ta kuni ühe osapoole surmani kestvale duellile kustub, võetakse seda kui kõigevägevama kohtumõistmist, kus õigus jääb sellele, kes duellis ellu jääb. Seega – kui Le Gris peaks Marguerite’i abikaasa duelli käigus tapma, tähendaks see mehe süütust ning naist ennast ootaks „valevandumise“ eest surmanuhtlus…”

Stsenaarium põhineb Eric Jageri samanimelisel raamatul, mis ilmus 2005 aastal. Loo keskmes on duellil elu ja surma peale võitlevad Normandia rüütel Jean de Carrouges ja mõisahärra Jacques Le Gris. Carrouges ütleb, et Le Gris vägistas tema abikaasa, mida Le Gris eitab.

Filmi tegevus on jagatud kolmeks osaks, kus iga osapool esitab enda versiooni sündmustest. Iga loo pikkuseks on umbes 40 minutit ning lõpus on duell ja loo lahendus. Peab kindlasti ära mainima ka seda, et filmis on omajagu verd ja vägivalda ning samuti taotluslikult häiriv vägistamisestseen.

Ajalooliste filmide fännidele kindlasti pakuvad silmailu ajastule kohased kostüümid ja detailne Pariis, elamud, sillad ja isegi hambad (mis tihti Hollywoodi filmides ununevad).

Keeruline lugu veel keerulisema stsenaariumiga, kuid mis peegeldab ka tänapäevaseid probleeme ajaloolise peegli kaudu.

Kes aga soovib filmi eel või järel tutvuda ka vastavasisulise kirjandusega, siis soovitan lugeda filmi aluseks oleva Eric Jager’i 2008 aastal ilmunud raamatut “Viimane duell: Tõsilugu kuriteost, skandaalist ja kohtuduellist keskaegsel Prantsusmaal”. Inglise keelest tõlkinud Kristjan Tedre (originaali pealkiri: The last duel: a true story of crime, scandal, and trial by combat in medieval France).

Raamatu tutvustus: “”Viimane duell” on haarav tõsilugu viimasest sanktsioneeritud kahevõitlusest 14. sajandi lõpu Prantsusmaal – ajastul, mil avalikud hukkamised võtsid rahvaliku meelelahutuse vormi ja abielunaist peeti mehe eraomandiks. Lisaks kohtuprotsessile kirjeldab autor värvikalt tolleaegset igapäevaelu ning õigusemõistmise iseärasusi, keerukaid võimusuhteid ja õukondlaste vahel valitsenud rivaliteeti”

Eric Jager on anglosaksi ja keskaegse inglise kirjanduse ning kirjandusteooria professor California Ülikooli Los Angeleses. Temalt on veel ilmunud “Blood Royal: A True Tale of Crime and Detection in Medieval Paris”, “The Book of the Heart”, “The Tempter’s Voice: Language and the Fall in Medieval Literature” ning arvukalt artikleid teadusajakirjades.

Marite Lõokene

„Edasi, gardemariinid!” laupäeval, 4. aprillil kell 20.45 ETV+-s

Alustuseks väike sõnaseletus. Gardemariin (vene keeles: гардемарин, prantsuse keeles: garde-marine — merekaardivägi) oli keiserlikul Venemaal aastail 1716–1917 mereväes mitšmanist madalam sõjaväeline auaste. Gardemariinide deviis on: Душу — Богу, сердц — даме, жизнь — государю, честь — никому! (Hing — Jumalale, süda — daamile, elu — valitsejale (kodumaale), au — ei kellelegi.)

„Edasi, gardemariinid!” on vene režissööri Svetlana Druzhinina teine gardemariinide teemaline film. Esimene oli “Gardemariinid, edasi!” 1987. a ja kolmas “Gardemariinid-3” 1992. a, 2020. aastal on oodata lisa. „Edasi, gardemariinid!” esilinastus oli planeeritud 19. augustile 1991. a, kuid seoses augustiputšiga 19.-21. augustil lükati see edasi 31. augustile. Filmis lööb kaasa palju võrratuid näitlejaid: Ljudmila Gurtšenko, Kristina Orbakaitė, Natalja Gundareva, Dmitri Haratjan, Mihhail Mamaev, Sergei Zhigunov.  Ajakirja “Nõukogude ekraan” küsitluse alusel pälvis Dmitri Haratjan rolli eest filmis parima näitleja tiitli 1991. aastal.

Film põhineb Nina Sorotokina romaanidel. Meie raamatukogus leidub venekeelne teos, mis on ilmunud 1992. aastal — “Гардемарины, вперед! : роман в двух книгах. Книга первая, Трое из навигатской школы. Книга вторая, Свидание в Петербурге“.

„Edasi, gardemariinid!“ on muusikaline, romantiline seiklusfilm. Kõigile ajalooliste filmide armastajatele. Lugu armastusest, ustavusest ja sõpruseset. Hobused kihutavad paksus lumes. Uhked kostüümid. Mõõgavõitlus, püsside paukumine. Kuna film on vändatud nii ammu, siis puuduvad selles igasugused arvutite abil loodud eriefektid.

On aasta 1744. Venemaa keisrinna Jelizaveta Petrovna ehk Elisabet I soovib kindlustada oma võimupositsiooni. Ta korraldab abielu oma õepoja Peeter III (Pjotr Fjodorovitš) ja Anhalt-Zerbsti printsessi Sophie Auguste Friederikega (tulevase Katariina II-ga).

Kolm sõpra-gardemariini (Alexander Belov, Aleksei Korsak, Nikita Olenev) täidavad ohtlikku ülesannet. Neil tuleb toimetada Preisimaalt Peterburi Venemaa troonipärija tulevane abikaasa. Et aga Vene-Preisi suhete säärane soojenemine muudaks jõujooni kogu Euroopas, algatab Prantsusmaa oma diplomaatide kaudu vastuintriigi. Ševaljee de Brillieu saadetakse teele ülesandega võrgutada printsessi ema, et sedakaudu mõjutada Venemaa tulevasi valitsejaid. Et gardemariinidel on ševaljeega õiendamata ka vanu arveid, muutub nende teekond Peterburi veelgi ohtlikumaks.

Sisult sarnaneb väga Alexandre Dumas’i kuulsaima romaani „Kolm musketäri” ainetel vändatud filmile. Põnev süžee, ilusad laulud, kartmatud kangelased.  Filmis mängib vene näitleja Mihhail Bojarski, kes sai kuulsaks kui D’Artagnan 1978. aastal valminud muusikalises filmis “Kolm musketäri”. Vastupidiselt d’Artagnanile, kes oli uljas ja vapper, kehtastab ta siin naistekütist pahalase ševaljee de Brillieu rolli.

Väga palju huvitavat lugemist ja vaatamist leiab venekeelsetelt lehekülgedelt VokrugTV ja Kinopoisk.

Ajalooliste filmide sõpradele soovitan vaadata 2014. aastal vändatud vene teleseriaal „Екатерина Великая”. Suurepäraselt edasi antud tolle ajastu võimuvõitlust, intriige. Tsaari perekonda sündimine võis tähendada nii võimu, kui ka vanglat või surma. Selles lööb kaasa ka eesti juurtega Julia Aug, kes kehastab keisrinna Jelizaveta Petrovnat. Pearollis on Marina Aleksandrovna. Youtube’is on seriaal leitav:

Interneti avarustest sattus ette Jüri Kotshinevi artikkel “Rüütelik isevalitseja Paul“, ilmunud ajakirjas „Horisont” 2005. a. nr. 3. Linnaraamatukogust on võimalik laenutada Henry Troyat’ „Kohutavad keisrinnad”. Kolm keisrinnat ja üks regent – Katariina I, Anna Ivanova, Anna Leopoldovna ja Jelizaveta Petrovna — võimutsevad Venemaal 37 aastat. Maa ja rahvas peavad taluma nende autokraatlike, võimuahnete valitsejannade metsikut ja liiderlikku loomust, nende armulugusid, kapriise, narritempe ja julmusi. Nende ekstravagantsi. Näib, nagu istuks troonil ikka üks ja seesama meeleline, ettearvamatu, avantüristlik karakter, kes vahetab ainult oma välist kuju. Rõõmsaks üllatuseks avastasin, et tublid britid on 2019. aastal vändanud filmi „Catherine the Great”, peaosas võrratu Helen Mirren.

Sirje Suun

“Dunkirk” esmaspäeval, 23. märtsil kell 22.00 Kanal2s

Kolm Oscarit võitnud Christopher Nolani eepiline märulipõnevik Teisest maailmasõjast. Liitlasvägede sõdurite uskumatu evakuatsioon Belgiast, Suurbritanniast ja Prantsusmaalt, kui Natsi-Saksamaa sõjavägi neil tee ära lõikas ning neid Prantsusmaal Dunkirki rannal 1940. aastal Prantsusmaa lahingus 27. maist 4. juunini piiras. Rannaliival ootas oma saatust üle 400 000 sõduri… (USA, Prantsuse, Holland, Suurbritannia 2017)

Filmist on pikemalt kirjutanud: Tõnu Karjatse “Kalapaadiga sõjalennuki vastu” Sirbis, Sten Kauber ““Dunkirk” – visuaalse loojutustamise meistriklass” ERRi lehel, Inna-Katrin Hein “Režissöör Nolanit süüdistatakse filmis «Dunkirk» Prantsuse sõdurite tähtsuse eiramises” Postimehes.

Siia juurde leidsin just sellise teose, mis võiks anda juurde või ümber lükata filmist saadavat: Andrew Roberts „Sõjatorm“. Raamatust kirjutas Tõnu Tannberg “Sõjatorm, mis ei ole veel vaibunud” Sirbis.

Treiler:

Triin Võsoberg

„Alias Grace“ Netflixis

Üle-eelmisel nädalal soovitas Tiina dokumentaalfilmi kirjanik Margaret Atwoodist. Sel nädalal soovitan ma Atwoodi samanimelise romaani põhjal valminud 6-osalist sarja „Alias Grace“.

Sarja peategelane Grace Marks (Sarah Gadon) on mõistetud eluks ajaks vangi oma majaperemehe ja tema armukese-teenijanna mõrva eest. Väidetavalt sooritas ta mõrva koos James McDermotti nimelise abilisega, kes mõrvade eest hukatakse. Grace Marks on aga alati väitnud, et ta ei mäleta mõrvade planeerimist ega sooritamist, ja kahtlustatakse, et tal võib olla hüsteeria ning seetõttu on ta süüdimatu. Asja asub uurima dr. Simon Jordan, kes püüab Grace’iga vesteldes selgusele jõua, kellega on tegelikult tegemist.

Sari on üles ehitatud Jordani ja Grace’i vestlustena, kus paljastub 19. sajandi alguse jõhker klassivõistlus ja naiste väga täbar ühiskondlik positsioon. Iirlaste põgenemine nälja eest Kanadasse, kus ootab ees samasugune viletsus, ning naiste kohtlemine pelgalt kodu- ja sünnitusmasinatena. Psühholoogilise poole pealt lahkab sari aga mälu ja usutavuse teemasid.Tahes tahtmata tekib vaatajal tugev sümpaatia peategelase Grace’i vastu, kuid aeg-ajalt pikitakse sisse vihjeid, mis õõnestavad Grace’i jutustatava loo tõepärasust. Olulise teemana tõstatakse ka identiteedi küsimus – kas naine saab olla üksnes neitsi või hoor?!

Atwood sai raamatu kirjutamiseks inspiratsiooni 1843. aastal aset leidnud topeltmõrvast. Päriselus tekitas Grace Marksi süüdi olemine samamoodi palju kõneainet ja seetõttu anti 1873. aastal talle armu ning Grace kadus jäljetult. Me ei tea, kas päris-Grace’i elu lõpp oli sama roosiline nagu sarjas.

Liis Pallon

“Elizabeth. Kuldajastu” reedel, 21. veebruaril kell 21.35 ETV 2-s

Järjefilmis on Elizabeth juba kogenud riigipea ja peab toime tulema intriigidega, mida tema vastu sepitsetakse. Lisaks ohustab Inglismaad väljastpoolt Hispaania kuningas Felipe II, kelle Võitmatule Armaadale tuleb Elizabethil vastu seista. Elizabeth I välispoliitika oli pigem ettevaatlik. Hispaanlaste Võitmatu Armaada purustamine 1588. aastal sidus tema nime aga alatiseks võiduga, mida peetakse üheks suurimaks Inglismaa ajaloos.

Filmi kaunistavad säravad kostüümid ja soengud, mida võiksid kadestada ka arhitektid. Oscar võidetigi kostüümide eest, Cate Blanchett kandideeris jälle Elizabethi rolliga Oscarile, kuid seekord pälvis autasu teist võimast naist, Edith Piafi, kehastanud Marion Cotillard.

Kaja Kleimann

“Elizabeth”. Esmaspäeval, 17.veebruaril kell 23.20 ETV 2-s

Sel nädalal on kavas mõlemad režissöör Shekhar Kapuri kuninganna Elizabeth I elu käsitlevad filmid. Imdb.com-ist filmide kohta lugedes leidsin, et on plaanis teha ka kolmas, „Elizabeth. The Dark Age”, kuid sellest pole teada veel midagi peale pealkirja.
Esimene film  räägib viienda ja viimase Tudori trooniletõusmise ja enesekehtestamise lugu, see on võimas draama naisest, kes peab valima riigi ja isikliku elu vahel. Hulk jõupingutusi läheb abieluettepanekute tõrjumisele, nii kirik kui parlament üritasid teda mehele panna. Tema otsuse üle mitte abielluda on palju vaieldud. Vanemana sai Elizabeth oma neitsilikkuse poolest kuulsaks ning tema ümber kujunes kultus, mis leidis väljenduse tollases kunstis ja kirjanduses. (Kinnitamata andmetel oli tal elu jooksul umbes 20 armukest.) Tema kohta öeldakse ka Hea Kuninganna Bess, aga selle hüüdnime sai ta ilmselt tagantjärele, samuti kui ajastut – ta valitses 44 aastat – nimetatakse Elizabethi ajaks või lausa kuldseks ajastuks. Ajal, mil end kehtestada tuleb, ei saa headust just ülearu palju ilmutada. Tema ajal sai Inglismaast võimas mere- ja koloniaalriik, muide Virginia osariik kui esimene edukas Briti koloonia, sai oma nime tema järgi. Kui riigil läheb hästi, läheb hästi ka kultuuril, Elizabethi aeg on üksiti ka Shakespeare’i ja Marlowe’ aeg.
Filmis osalevad peale Cate Blanchetti nimiosas veel Geoffrey Rush, Christopher Eccleston, Joseph Fiennes, Richard Attenborough jpt

Püüdsin välja uurida, kas rohkem filme on tehtud Elizabeth I -st või tema poolõest Mary Stuartist, kuid täpse vastuse saamise vaev poleks teadmise olulisusega koherentne. Küll aga sain teada, et neid on kaunis palju ja näiteks näitlejanna Glenda Jackson mängis kuninganna Elizabethi 1971. aastal kahes erinevas filmis: televisioonis „Elisabeth R”  mis pälvis 5 Emmyt, neist üks Jacksonile, ja filmis „ Mary, šotlaste kuninganna ”, kus Mary osas oli Vanessa Redgrave, kes nomineeriti rolli eest Oscarile; Kuldgloobustele esitati nad mõlemad. Kuulsaimad sama kuningannat mänginud on veel Helen Mirren ja Judi Dench.
2005. valminud väga auhinnatud kaheosaline „Elisabeth I” I Helen Mirreniga on ka raamatukogust laenutatav. 
Juurde võib lugeda:
John E. Neale “Elizabeth I : (1533-1603) : kuningriigi väärikas vang”
Tolleaegse eluga saab end kurssi viia Derek Wilsoni raamatu „Elizabeth I aegne ühiskond : kõrg- ja alamklassi elu 1558-1603” abil.

Kaja Kleimann

„Teine Boleyni tüdruk” laupäeval, 16.novembril kell 22:35 ETV-s

Sombusesse novembri õhtusse sobib kenasti üks kirglik ajalooline kostüümidraama, mida ilmestavad kaunid osatäitjad nagu Scarlett Johansson ja Natalie Portman.

Filmitutvustus: Ajalooline kiredraama kahest õest, kes hakkavad omavahel võistlema Inglismaa kuninga armastuse eest. 14-aastane Mary Boleyn (Scarlett Johansson) satub õukonnas kuningas Henry VIII huviorbiiti, kes noore neiu võrgutab. Peagi aga jahtub tujuka mehe romantiline huvi Mary vastu ja tühjaks jäänud koha kuninga voodis võtab üle viimase auahne õde Anne Bolyen (Natalie Portman). Seni üksteist armastavatest õdedest saavad suurimad rivaalid ja petetud Maryst lihtsalt “teine Boleyni tüdruk”.

Film põhineb „inglise ajaloolise ilukirjanduse kuninganna” Philippa Gregory samanimelisel bestselleril, mille aluseks on Inglismaa kuninga Henry VIII armuafäärid aastatel 1521-1536 ehk tema esimesest ja teisest abielust. „Teine Boleyni tüdruk” on eestikeelsena ilmunud kahes osas. Raamatukogus on olemas nii esimene kui ka teine osa.

Sama teost on võimalik lugeda ka originaalkeeles, „The Other Boleyn Girl”. Lisaks ka eellugu „The Constant Princess”, mis jutustab loo Aragóni Katariina tõusmisest Inglismaa kuningannaks, Henry VIII esimeseks naiseks. Samuti filmile aluseks olnud romaani järg, „The Boleyn Inheritance”, mis kõneleb ajavahemikust 1539-1542 ehk kuningas Henry VIII kolmandast ja neljandast abielust.

Philippa Gregory on Tudori dünastiast kirjutanud kokku kaheksa romaani. Lisaks eelpool mainitutele veel: „Three Sisters, Three Queens” (raamatukogus venekeelne tõlge), „The Taming of the Queen” (raamatukogus venekeelne tõlge ), „The Queen’s Fool”, „The Virgin’s Lover” ja „The Other Queen” (raamatukogus venekeelne tõlge).

Kas kõik see, mis selles filmis ning Tudori dünastia raamatutes kirjas, ka tegelikult täpselt niimoodi oli? Seda tuleb ise hinnata, lugedes mõnda vastavasisulist ajalooraamatut (näiteks Antonia Fraseri „Henry VIII kuus naist”) või hoopis võttagi seda lihtsa meelelahutusena.

Klaari Tamm