Kanal 2 pakub Eesti iseseisvuspäeva tähistamise väärilist filmiklassika maratoni. Kell 10.00 saab selle sisse juhatada surematu “Kevadega”, millele järgneb kell 11.55 sama surematu “Suvi”. Veidi vähem tuntud “Sügis” saabub nautimiseks kell 18.00 ja kauaoodatud “Talve” kell 19.55. Nii et vahepeal jääb aega ka raamatute sirvimiseks. Muu hulgas tasub pilk peale heita ka teosele pealkirjaga “Tootsi pulm ja argipäev”, mille sündmused samuti filmidesse põimitud on. Erinevalt filmisündmustest on raamatus oluline tegelane ka kirjanikuhärra Luts ise, kes on ennast toredasti teosesse sisse kirjutanud. Loomulikult on ka mõnusat huumorit ning ehedat kodumaist külaelu realistlikult rohke alkoholipruukimise ja eestlastliku kadedusega. Minu lugemishinnangul jääb see teos “Kevadele” ja “Suvele” küll veidi alla, kuid kaheldava autorlusega “Talvest” on peajagu üle.
Raamatu “Talvega” on nimelt selline huvitav lugu, et tegelikult päris kinnitust polegi, et see teos just nimelt meile tuttava Lutsu sulest tulnud on. On keegi Arnold Karu, kellega Luts heaks tuttavaks sai, nii et viimane temale oma veel lõpetamata käsikirja ärakirjutamiseks andis. Siis aga Luts suri ja käsikiri jäigi Karule, keda valitseva võimu teod mööda vangilaagreid vintsutasid ja tema maise varanduse eest kandsid sel ajal hoolt inimesed, kes nagu õieti hoolt ei kandnudki. Nii et Lutsu originaalkäsikiri hävis, aga ärakirjutus säilis imekombel peaaegu tervikuna, minnes nii ka trükki, et Paunvere lugude aastaring saaks lõppeda ja taas otsast peale hakata. “Talve” eessõnas on seda võrreldud Tammsaare suurromaaniga, kus viimases osas kadunud poja kojusaabumisega ring täis saab. Saabub siingi kadunud poeg koju, et isatalus möödunud elust mõtiskleda ja ring sulgeda. Nostalgilised heietused ja kadunud nooruse meenutamine vahelduvad progressi ilmingutega. Õitsval järjel taludes säravad elektrilambid ning uhiuued karjalaudad ja sigalad on puhtamad kui mõnegi mitte nii heal järjel olevate perede elumajad. Ettevõtmisi veavad haritud ja edumeelsed inimesed, “Kevadest” armsaks saanud tegelaste järeltulijad. Mõnel pole aga nii hästi läinud, näiteks kas või koolivend Lutsul. Kui see nüüd ikka tema kirjutatud on, siis on selles küll tubli annus eneseirooniat või hoopis allaandmist, nii et ta ise ei olevat käsikirja trükiväärilisekski pidanud. Selles teoses ongi rohkem pikki heietusi sellest, kuidas edumeelselt talu pidada, kui tegelaste sisemaailma süvenemist. Ei mingeid tempokaid sündmusi, mis lugu edasi viivad, pigem rahulik sisekaemus elatule ja olnule, tehtule ja tegemata jäetule. Boonuseks mõned n-ö “lood loos”, näiteks õõvastavad kummitusjutud või lugu viiest väikesest pakikesest, mida isegi tubli naljajutuna mäletan. Üldkokkuvõttes oli aga lugemist lõpetades üsna raske seisukohta võtta, kas raamat meeldis või ei meeldinud. Lutsulik lihtsalt ei tundunud, kuigi tema stiili võis aimata. Filmi tegemisel on teose süžeega muidugi loomingulisemalt ümber käidud, nii et tulemus on oluliselt tempokam ja humoorikam.
Ja kui juba Lutsu lainel olla, siis pühapäeval õhtul kell 20.35 pakub Kanal 2 vaatamiseks ka värskeimat tema loomingu ekraniseeringut ehk “Sood”. Viimane oli muide nõukogude ajal kritiseeritud teos, sest endisaegsed inimesed olid ju äpud ja jäid soole alla, alles nõukogude inimene tuli ja asus soid kuivendades alistama.
Aimi Tedresalu
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 