“Tartu aknad, mu arm” Jupiteris

See animafilm esilinastus juba paar aastat tagasi, ma ei tea, kuidas ma selle nii maha magasin. Igatahes Jupiteris on see nüüd näha.

Filmitutvustus kõlab: 

Üks maapoiss tuleb elama linna, kus elu pakub talle põnevust ja romantikat. Noore mehe eneseleidmise tee kulgeb armastuse radadel ekseldes, tuues kaasa nii kurbust kui rõõmu. Nagu ikka seal, kus nooruse naivism kohtab elutarkuse nukrat ilu. Sest selline on Tartu, linn, kus iga salapärase akna taga keegi alati ootab kedagi. 

Filmis on kasutatud Gunnar Neeme joonistusi ja Bernard Kangro luulet. 8-minutilise lamenukk-tehnikas animafilmi kunstnik-lavastaja ja animaator on Joosep Sepp, kellele “Tartu aknad, mu arm” oli ühtlasi Kõrgema Kunstikooli Pallas diplomitööks. Filmi tellis Tartu linn, toota aitasid Kõrgem Kunstikool Pallas, Korp! Ugala, Tartu Filmifond ja A Film Eesti.

Tartus sündinud Gunnar Neeme (1918–2005) oli väliseesti kunstnik, kes joonistas eksiilis mälu järgi ligi 70 Tartu pilti, mis on hoiul Tartu linnamuuseumis ja on ka selle filmi aluseks. Tartlane oli ka kirjanik Bernard Kangro (1910–1994), kes kirjutas paguluses kuueköitelise Tartu-teemalise romaanisarja, nn Tartu-tsükli, mille esimest osa “Jäälätted” on peetud eesti proosa kõige poeetilisemaks Tartu kujutuseks. Kangrolt pärinevad ka imelised Tartu-ainelised luuletused.

Täitsa tore multikas. Mitut korda järjest küll vaadata ei tahaks, aga korra või paar aastas võiks vaadata küll, iga kord on uusi detaile avastada, olgu siis tuttavaid Tartu kohti otsides-leides või Kangro sõnadele keskendudes või end meeleoludel juhtida lastes või pildi-heli kokkukõladel hämmastada lastes.

Bernard Kangro bibliograafiat ei hakka ma siia kokku panema. Lugeda on talt paljut. Viimati ilmus mõni aasta tagasi luulekogu „Põues on palanguid, põskedel õhtuse paitus“. Raamatu tutvustus tuleb seekord võru keeles:

Võromaalt Oe küläst peri Bernard Kangro (1910-1994) luulõkogon „Põues on palanguid, põskedel õhtuse paitus“ omma kirjandüsklassiku kõgõedimäidse ja kõgõperämäidse luulõtusõ, miä olõ-i laembat trüküvalgust varrampa nännü. Kogomik näütäs üte koolipoisi kujunamist kirändüse suurmeistres, nisamatõ om illos lukõ üte andeka poeedi armastusõ-kütsemise luku.

Valikkogo tõnõ jago tuu lugõja kätte Kangro perämädses jäänü käsikirä „Oktoobri sonetid. Biograafiline tsükkel luulepoosat“, mis sai valmis 1993. aasta oktooben, ku vanameister oll joba haigõmajan. „Oktoobri sonetid“ om üteliidsi tagasijõudmine umma kodokanti: luulõtuisi poeetilist aig-ruumi märkvä mitma kotussõnime nigu Oe külä, Lõõdva järv, Kreutzwaldi avvusammas Võrol, Tamula järv, Haani mäe jt.

Raamadu panniva kokko ni toimõndiva kirändüstiidläse Õnne Kepp ja Maarja Hollo, rojekti vidäsi Tiia Allas (Võro Instituut).

18. süküskuul 2020 saa Kangro Pärni sündümisest 110 aastakka.

Ka Gunnar Neeme on raamatuid avaldanud. Viimatine on tänavu ilmunud “Tuuleraudne“, mida kirjastus tutvustab nii: 

Gunnar Neeme (1918–2005) oli väliseesti kunstnik ja kirjanik, kes alates 1949. aastast elas Melbourne’is.

„Tuuleraudne“ on tema seni ilmumata lühiproosakogumik, mis täiendab eesti sõja- ja pagulaskirjandust oma ebatavalise lähenemisnurgaga. Lugude keskmes on vaenutegevus ning (endise) sõduri inimlikud kogemused ja tunded, kuid käsitletakse ka armastuse, kunstifilosoofia, ühiskonnakriitika jm teemasid. Pagulaskirjanikule omaselt on autor mälestusteradadel tagasi kodumaale jõudnud ja kirjeldab kaotatud isamaad, kuid tema narratiivi vorm on tavapärasest erinev, keskendudes konkreetsele sõjatraumale ja üleelamistele. Kõik on isiklik, emotsionaalne, intensiivne ja läbitunnetatud. Need lood sobivad kõikide sõdade kirjelduseks.

Neeme keelekasutus on harjumuspäratu, võib suisa rääkida autori omakeelest. Seda arvesse võttes on kogumikus säilitatud Neeme kirjaviis. Raamatule annavad lisaväärtuse autori enda illustratsioonid.

Filmist natuke teistsugust tunnet pakub Rahva Raamatu korraldatud Bernard Kangro luuletuse “Minu nägu” mitmiklugemine:

Tiina Sulg

“Vetelkõndija” Tartu kinodes

Ma ise filmi näinud ei ole, aga ma olen üsna kindel, et see on üks ilus film. Ega Kristiina Ehinist olekski raske mitteilusat filmi teha. 

Filmi tutvustatakse nii: “Vetelkõndija” on film naiseks olemisest, jutustatuna läbi armastatud poetess Kristiina Ehini elu ja loomingu. Tema ausad, ilusad ja valusad jagamised avavad meile, millistest kogemustest on ta pidanud läbi tulema, et kasvada selleks naiseks ja poeediks, kellena me teda täna tunneme. Ükskõik kui muinasjutuline filmi peategelase elu ja isiksus kõrvaltvaatajale paistab, vähesed aimavad, kuidas ta ise selle muinasjutu enda elus reaalsuseks on loonud. See film puudutab paljude vaatajate südameid. Naised leiavad siit kindlasti rohkelt äratundmist, meestel aitab see ehk paremini mõista õrnema soo hingeelu. Filmis on teemasid, mida Kristiina nõustus esmakordselt jagama “Vetelkõndija” võtetel. Koos Kristiinaga on kinolinal ka abikaasa Silver Sepp, ema Ly Seppel-Ehin, õde Eliisa Ehin, ansambel Naised Köögis ja paljud teised. “Vetelkõndija” on tootnud Luxfilm koostöös Ilmatar Filmiga, selle valmimist toetasid Eesti Filmi Instituut ja Eesti Kultuurkapital. Filmi režissöör on Anu Aun, produtsent Maie Rosmann, operaator Heiko Sikka, helioperaator Jevgeni Berezovski, montaažirežissöör Mirjam Jegorov ja helirežissöör Indrek Soe. Filmis kõlava muusika autoriteks on Silver Sepp, Kristiina Ehin ja Naised Köögis.

Filmi treiler:

Kristiina Ehin on olnud Tartu linnakirjanik:

Kristiina Ehini luulekogu “Janu on kõikidel üks” esitluskontsert:

Kunagi oli Tallinna televisioonis sari “Inimese mõõde”. Üks saade oli ka Kristiina Ehinist:

Ma kõiki Kristiina Ehini raamatuid ei hakka siinkohal üles lugema, mainin vaid, et päris mitmel aastal on Kristiina Ehini luulekogud olnud Tartu Linnaraamatukogu kõige laenutatavamate luulekogude hulgas. Lugege ka :) Kui esialgu päris raamatuteni kohe kuidagi ei jõua, siis maitseproovi saab meie raamatukogu Luuleleiu lehelt ja ma arvan, et küllap sealt mõni luuletus niipalju kõnetab, et mõni luulekogu ka huviorbiiti satub. 

Tiina Sulg

“Libahundid meie seas” Tartu kinodes

Vahelduseks üks film videomängu põhjal. Kuidas see nüüd siia blogisse sobib? No ma lugesin mingit ameeriklaste ulmekirjanduse ülevaadet, kus võeti niimoodi lõdva randmega filmistenaariumid ja videomängude sriptid ka kampa ja kuigi ma ise seda just kirjanduse hulka ei arva, siis vahel võib seda kõike ju ka nii laialt võtta. Mängu ma mänginud ei ole ja ega mul ei mängu ega filmi sissse usku ka eriti pole, aga võib-olla on huvitav.

Aga miks mulle see film kavast silma jäi, oli see, et pealkirjas on sees sõna “libahunt” ja libaloomade teema on mulle ikka huvi pakkunud. Libaloomad võivad olla sedapidi, et inimesed muutuvad ajutiselt või püsivalt loomaks (hundiks või karuks või millekski muuks) või siis mõni loom (hunt, rebane, hüljes, mõni muu loom) muutub ajutiselt või püsivalt inimeseks. Ulmekirjanduses kasutatatakse libalooma tihtipeale inimpsühholoogia eri tahkude avamiseks või sotsiaalsete ebakohtade rõhutamiseks. Lihtsalt meelelahutuseks muidugi ka :)

Valik raamatuid, kus on libalooma teemaga mängitud:

Üks täitsa tore koolitöö libahundimotiivi kasutusest kirjanduses: Brita Lubi “Libahundimotiivi muutumine rahvapärimusest nüüdiskirjanduseni“

Mõned libahundi jutud Reaktorist: Helen Käit “Libahundi päevik“, Tuuli Tolmov “Mis vaevab hundi südant” ja Triinu Meres “Nahk“.

Valik libahundi luuletusi Luuleleiu blogist: Mario Kivistik “Libahundi surm”, Mari Vallisoo “Mineja” ja Eda Ahi “Tiina”.

Ja kuna see Ave Alavainu “Libahundilaul” on koos paljude ballaadidega vabalt võrgust saada, siis ma selle kopipeistin siia tervikuna:

 

Ave Alavainu

Libahundilaul

Libahundiks, libahundiks läheb ainult see,
kelle kõrval süvaunne
õhtul vajub mees.
Libahundiks läheb see,
kel pole karta surma
ja ta ainult meeleheitest
nõrku maha murrab.

Naine pandi, naine pandi seina poole sängi,
kuid ta hoolimata kõigest
julma mängu mängis —
üle mehe magava
ja üle sängi ääre
astus, hundinaha võttis
ja läks metsa äärde.

Lambail aga, lambail aga puudus looma vaist,
sest nad lõhnast, jala-astest
tundsid perenaist.
Sellel ööl ta maha murdis
kogu oma karja.
Hommikul ta oma mees
ta kuritegu varjas:

Tema naine, tema naine oli kogu aja
tema kaisus, tema kaenlas,
tema rinna najal;
tema naisel pole iial
nõnda terveid hambaid,
et ta suudaks ühe ööga
murda sadu lambaid!

Nõnda kordus, nõnda kordus ööst-see-öösse-mäng:
ikka sama hundinahk
ja ikka sama säng.
Nõnda kordus tapatöö
veel väga mitmes karjas,
kuni naine otsustas,
et enam ta ei varja.

Hundinahas, hundinahas heitis mehe kõrva,
hundisaba kaela ümber
põimis talle õrnalt,
iseenda jaoks tal oli
hambus hõbekuul,
hundikeelne hauakõne
oli valmis suul…

— — — — — — — — —
Tõusis tööle, tõusis tööle hommikul ta mees:
kähku olid rõivad seljas,
kähku lipski ees,
tõusis, võttis kerge eine,
rubladega mängis,
AGA MITTE ÜHTE PILKU
TA EI HEITNUD SÄNGI.

Naisel lõpuks, naisel lõpuks
kõigest villand sai:
hundinaha selga jättis,
läks ja hundiks jäi.

kogust “Veel üks võimalus” (1982)

Tiina Sulg

 

Kirjandussõbra laupäev ETV-2s: “Jane Austeni austajad” ja “Betti Alver. Ilmauks on irvakil”

Kirjandussõbral on laupäev sisustatud – ETV2-es linastub lausa kaks kirjandusliku sisuga filmi.

Esimene neist on “Jane Austeni austajad”. Ilmselt on vähe kirjandussõpru, kes poleks lugenud Jane Austeni klassikaks saanud romaane “Uhkus ja eelarvamus” ja “Mõistus ja tunded”. Film uurib seda, kuidas sai Jane Austenist, kes oma eluajal oli silmapaistmatu kirjanik, pea 200 aastat hiljem üks Briti hinnatumaid kirjandusfiguure. Tema raamatuid tõlgitakse paljudesse keeltesse, ilmuvad muudkui kordustrükid ja nende põhjal vändatakse filme ja seriaale.

Eesti keelde on tõlgitud 11 tema teost. Neist tuntuimad on “Uhkus ja eelarvamus”, “Mõistus ja tunded”, “Emma” ja “Mansfeld park”.

Õhtupoole linastub aga Enn Lillemetsa autorifilm luuletajast Betti Alverist: “Betti Alver. Ilmauks on irvakil”. Lillemets avab eesti luule ühe säravama ja köitvama isiksuse isiklike mälestuste ja loomingu kaudu. Filmis on kaasa tegevad näitleja Saara Nüganen, poeedid Viivi Luik, Eeva Park ja Mats Traat.

Enn Lillemets kõnnib vaatajaga koos läbi need majad ja aiad, kus Betti Alver elu jooksul viibis. Avab värava, astub sisse ja räägib kas loo või loeb luuletuse. Ei ole ühtegi kaadrit, mis poleks luuletajaga seotud.

“Jane Austeni austajad” laupäeval 27.02.2021 kell 14.35 ETV2

“Betti Alver. Ilmauks on irvakil“ laupäeval 27.02.2021 kell 22.30 ETV2

Marite Lõokene

„Paterson” kolmapäeval, 8. novembril kell 21.35 ning laupäeval, 11. novembril kell 22.55 ETV2-s

Filmi keskmes on New Yorgi külje all asuvas Patersoni-nimelises linnakeses bussijuhina töötav mees nimega Paterson. Ta läbib iga päev ühte ja sama lihtsat rutiini: sõidab mööda kindlat marsruuti, kirjutab märkmikusse luuleridu, peatub mõneks ajaks kohalikus baaris ja siis läheb koju oma naise juurde.

Kogu argirutiin vormub poeesiaks läbi peategelase loomingu ning kõrvaltegelaste poolt ettekantavatest luuleridadest. Võtmeisikuks on siinkohal poeet William Carlos Williams. Eesti keeles pole küll ilmunud tema luulekogusid, kuid on avaldatud mõned tema luuletused. Näiteks leidub neid Hasso Krulli tõlkes nii eestikeelse tõlkeluule veebiajakirjas Ninniku kui ka kogumikus „Ameerika luule antoloogia”. Ingliskeelsetest kogumikest on raamatukogus olemas „Selected Poems of William Carols Williams”, mis sisaldab ka mõnda luuletust filmiga sama nimelisega raamatust.

Film jooksis käesoleva aasta alguses kinolevis ning oli eelmise aasta filmifestivali PÖFF nimekirjas, kuid mul endal pole seda veel õnnestunud näha. Seega toetun hinnangus üksnes teiste arvamustele, mis olnud peamiselt kiitvad ning rõhutavad kultusrežissööri Jim Jarmuschi andekust kajastada lihtsat elu poeesiana.

Loe kultuurikriitik Juhan Raua arvamust siit. 

Luule filmis:

Klaari Tamm

“Meie, poeedid” kolmapäeval, 26. novembril kell 13.00 ETV-s

Filmi tutvustus: “Meie, poeedid” (We Are Poets, 2011) Alex Ramseyer-Bache´i ja Daniel Lucchesi dokumentaalfilm esitleb kuut andekat Briti teismelist – iiri-bangladeshi päritolu Saju Ahmed, moslem Maryam Alam Kašmiirist, ulmehuviline Joseph Buckley, jamaikalanna Rheima Ibrahiim, Kadish Morris ja Azalia Anisko, kes on valitud esindama Suurbritanniat maailma kuulsaimal luulekonkursil “Brave New Voices”. Põhja-Inglismaa agulitänavatelt Washingtoni Valge Maja ette püstitatud lavale jõudnud noorpoeedid toovad elu suurreisiks valmistudes vaataja ette multietnilise sugupõlve probleemid. Leedsi Noorte Autorite Ühendus (LYA) koondab endas 13-19-aastaseid kirjandushuvilisi eri rahvuste rohkest linnaosast, kus pole võõrad ka toimetulekuraskused. Hoolimata neid ümbritseva keskkonna probleemidest ilmutavad luuletajad küpsust ja arukust, mis on omane pigem vanemale sugupõlvele. Ehkki me elame ”moodsa suhtluse ajastul”, on noored otsustanud end väljendada ühe vanima eneseväljendusviisi, luule kaudu. Nende loodud poeemid ei ole siiski vanamoodsad luuleheietused, vaid raevukad, vaimukad ja täiel häälel välja öeldud avaldused, mis köidavad tähelepanu ning annavad noortele võimsa platvormi, et end kuuldavaks teha.

Jaii! See tutvustus kõlab nii jaburalt, et sunnib filmile tähelepanu pöörama. Multietniline seltskond – iirlane, jamaikalane ja ulmefänn! Tea, kus see Ulmemaa on, kust magi pärit näin olevat. Ja oh seda üllatust, et tänapäeva noored kirjutavad kaasaegses stiilis ja tänapäevastel teemadel…

Üks põhjendus filmi soovitamiseks on, et ma ei saa aru inimestest, kes väidavad, et noored ei loe ja et noored ei kirjuta ning on kuidagi segaduses, kui kohtuvad mõnega, kes kirjutab. Interneedus on täis nii kambakesi peeatavaid omaloomigulehti kui üksikuid luuleblogisid ning neid ka loetakse! Parem osa (või lihtsalt õnnelikuma saatusega osa) neist jõuab ka paberile.

Kummaline on, et selline film on telekas keset päeva, kui arvatav sihtgrupp – noored loojad ja nende õpetajad – istub korralikult klassiruumis. Või loodavad telekavade kokkupanijad naiivselt, et kirjandusõpetajad ja luulehuvilised õpilased suudavad endale välja nõutada filmivaatamistunni… Ehk saab filmi hiljem arhiivist vaadata või kindlam oleks see huvi korral endale kusagile salvestada.

Noorelt kirjandusse tulnud autoritest kirjutasid Triin Võsoberg ja Seili Ülper siin, noorte kambakesi kirjandusse tulemisest kirjutas Halliki Jürma siin ja netist raamatuteks jõudnud tekstidest kirjutasin ma siin.

Head ja huvitavat noort luulet ilmub päris palju. Tulge ja avastage!

Tiina Sulg

 

“Ulg” esmaspäeval, 6. mail kell 19.00 Tartu Elektriteatris

Prima Vista on küll kirjandusfestival, aga kirjandusest saab rääkida nii mitmelgi moel, näiteks kasutades filmikeelt. Tartu Elektriteatris linastuvatest kirjandusega seotud filmidest saab täpsema ülevaate Prima Vista või Elektriteatri kodulehelt.

Üks põnevamaid filme sellest kavast tundub mulle Allen Ginsbergi poeemi “Ulg” saamisloost ja vastuvõtust kõnelev 2010. a.  Rob Epsteini ja Jeffrey Friedmani käe all valminud samanimeline film, mille põhjalik kodulehekülg on siin, millest pikemalt saab eesti keeles lugeda siit, lisaks kuuleb filmiõhtul  Hannes Varblase kommentaare.

“Ulg” on olemas ka eesti keeles Tõnu Õnnepalu tõlkes Allen Ginsbergi valikluulekogus “Ameerika” ja Jüri Talveti koostatud “Ameerika luule antoloogias”. Ingliskeelsena on peemi võimalik lugeda kogust “Howl, Kaddish and other poems” või siis filmikaadritega illustreeritud väljaandest “Howl” (palun mitte ehmuda määratlusest “graafiline romaan”)

Tiina Sulg