Raamatukava

Posts Tagged ‘muusika’

“Unustatud rahvaste jälgedes” reedel, 12. juunil kell 17.00 Elektriteatrid

In raamatukava on 16/06/2021 at 16:16

VIII soome-ugri rahvaste maailmakongress toimub 16.-18. juunil Tartus Eesti Rahva Muuseumis. Kongressi teema on “Kultuurimaastikud – meel ja keel”. Käsitletakse keelte arendamise, edasiandmise ning kakskeelsuse probleeme, kliimamuutuste mõju soome-ugri rahvastele, kultuuriuuenduse küsimusi, traditsiooniliste ja uute meediakanalite kasutamist ja keeletehnoloogiat. Kongressi eesmärk on arendada ja kaitsta soome-ugri rahvaste rahvusteadvust, kultuuri ja keeli, edendada nende omavahelist koostööd, käsitleda aktuaalseid probleeme ja leida neile lahendusi. Kongressi korraldavad iga nelja aasta järel vaheldumisi Venemaa, Ungari, Soome ja Eesti.

Elektriteatris on kongressi puhul dokumentaalfilmide erilinastused. Üks (“Ivanna elu”) oli juba ära, aga teine, “Unustatud rahvaste jälgedes” on veel tulemas.

Filmijutt on lühike: Eesti tippkammerkoor Collegium Musicale ja soome-ugri rahvastega koostööd edendav organisatsioon Fenno-Ugria käis 2017-2019 külas meie kuuel läänemere-soome sugulasrahval – liivlastel, vadjalastel, isuritel, ingerisoomlastel, vepslastel ja karjalastel, et laulda Veljo Tormise nende samade rahvaste folklooril põhinevat kooritsüklit “Unustatud rahvad” ja leida üles nende laulude sünnilood. Film uurib rahvaste hääbumise ajaloolisi tagamaid ja püüab toetada meie hõimlasi oma kultuuri elushoidmisel. Eesti 2021, režissöör Erle Veber.

Filmile järgneb arutelu – külas folkloristid Janika Oras ja Madis Arukask.

Filmi puhul soovitan eelkõige minna Eesti Rahva Muuseumisse ja kõik sugrimugri näitused üle vaadata, aga võib tulla ka Tartu Linnaraamatukokku ja vaadata Reet Moppeli koostatud raamatunäitus „Soome-ugri väikerahvad“, mis tutvustab soome-ugri riikideta väikerahvaid, uurimisretki nende aladele ning hõimurahvaste eesti keelde tõlgitud ilukirjandust. Inspiratsiooni, mida sealt koju lugemislauale tahta, peaks jätkuma. Näitus on avatud 25. juunini.

 

Täna õhtul saab aga minna Toomele seda muusikat kuulama.

Tiina Sulg

Fotod Tiina Sulg, Klaari Tamm

“Eurovisiooni lauluvõistlus: Fire Saga lugu” laupäeval, 15. mail kell 21.35 ETV-s

In raamatukava on 14/05/2021 at 18:44

Eurovisiooni lauluvõistlus: Fire Saga lugu/Eurovision Song Contest: The Story of Fire Saga (2020)

Tutvustus: Eurovisiooni lauluvõistlusest inspireeritud Hollywoodi muusikalises komöödias unistavad kaks Islandi väikelinna lauljat saada poptähtedeks. Nad jõuavadki lõpuks rahvusvahelisele lauluvõistlusele, kus kõrged panused, salakavalad rivaalid ja lavalised äpardused nende sõpruse proovile panevad. Nad on tähtedeks sündinud. Filmis on teiste Eurovisioonil osalejate ja võitjate kõrval väike roll ka Eestit 2018. aastal esindanud Elina Nechayeval, kes mängib filmis iseennast. Filmi tunnuslugu kandideeris Oscarile ning tunnustust on pälvinud ka kogu muusikaline kujundus. Režissöör David Dobkin. Osades Will Ferrell, Rachel McAdams, Dan Stevens, Pierce Brosnan, Demi Lovato jpt.

Ei tuli, jää, ega maailma lõpp peata Eurovisiooni! Noh, eelmisel aastal Koroona sai küll sellega hakkama, aga mitte lõplikult ning see paus ei lähe tegelikult arvesse! Eurovisiooni hing ja selle fännid elavad siiski edasi – seda näitab kas või see, et sel aastal Eurovisioon toimub, küll veidi muutunud kujul! Aga neid, kelle jaoks tähendavad Eurovisiooni nädalad midagi enamat kui karja hulle fänne ja veidi veidraid esinejaid, see ei morjenda. Sest Eurovisioon TULEB! Ehk on seltskonnad küll väiksemad ja avalikke koosvaatamisi ka vähem, aga ega see suurt midagi tegelikult ju muuda! Kes tahab, see saab ja vaatab ja hääletab.

2020. aastal oli seis hullem – siis jäi ju täitsa ära! Ei saanud me sõud vaadata ning ei saanud Uku sõita Rotterdami seda sõud tegema. Kurb ja kõle oli eelmine kevad oma eriolukorraga ja Eurovisioonita. Mõnele võiski siis see film veidi lohutust pakkuda – ise paraku selles osas arvamust avaldada veel ei oska, sest pole julgenud seda linateost vaadata. Äkki nüüd, laupäeval, saan sellega hakkama?! Treileri ja juttude põhjal tean, et peaks olema täitsa jabur film – see ehk hirmutabki, kuigi ei tohiks. On ju Eurovisioon mõneti jabur ettevõtmine. Ma ei taha kedagi solvata, aga see on veidi absurdne, et vahel on laval toimuvad trikid olulisemad, kui laul ja muusika ja esineja lauluoskus. Algas kõik ju tõsise lauluvõistlusega ning on praeguseks muutunud suureks ja kirevaks tsirkuseks. Meie, fännid, muidugi ei kurda, sest kostüümide vahetustest, trummidega vanaemadest ja iluuisutajatest on saanud kogu selle värgi lahutamatu osa.

Ajalooliselt on Eurovisiooni võidetud nii hea laulu kui ka suurepärase sõuga. Mõnikord lisandub asjale ka veidi poliitikat ja heanaaberlikke suhteid. Kus, millal ja mis lauluga Eesti võitis, ei vaja vast meelde tuletamist! Kui aga avastate, et peale “Leto Sveti” ja “Kaelakee hääle” ning Koidu “tapva” pilgu eurolavalt suurt midagi meelde pole jäänud, siis abi pole vaja kaugelt otsida! Raamatuid leidub, kuigi pean nüüd küll tunnistama, et arvasin, et neid on rohkem. Ja, et sellist ülevaatlikku on ehk veidi värskemat. Kaugel 2002. aastal ilmus “Eurovisioon läbi aastate”, mis annab küll hea ülevaate tolleks ajaks toimunust, kuid jääb edasise suhtes kidakeelseks. Järgmine raamat Eurovisioonist ilmus aga alles 2017. aastal. Autoriks Juhan Paadam ja pealkirjaks “Estonia, 12 points! Eurovisionist. Televisioonist. Visioonist” ja seal rohkem juttu sellest, kuidas kaadritagused tegelased kogu selle kaadervärgi televaatajate ette toovad. Ja ma olin täitsa kindel, et mingi raamat peaks veel olema, aga no ei tule meelde. Ja tark Google ei osanud ka aidata!

Õnneks pole vana raamat tänapäevamaailmas probleemiks! On olemas YouTube, kus kirju visuaalne materjal on kõigest paari nupuvajutuse kaugusel! Soovite näha võitjaid alates Eurovisiooni algusaegadest? Pole probleemi, olemas! Pakuvad huvi kõige suurejoonelisemate eriefektidega ülesastumised? Või esinejad, kes on läinud kogu seda tsirkust parodeerima? Ka neid leidub! Nüüd on siis selle filmi näol lisandunud veel üks tahk meie kõigi kevadisele meelistegevusele – saab vaadata ka väljamõeldud võistlust. Mis, tuleb mainida, sobis eriti hästi möödunud aastasse, kui päris võistlust polnudki!!! Ning sobib loodetavasti ka selle aastase võistluse soojenduseks!

P.S. Muidugi parim Eurovisioonilaul läbi aegade on Måns Zelmerlöw and Petra Mede “Love, Love, Peace, Peace”, mis vääriks võitu, aga, mis paraku on kõigest osa õhtujuhtide ülesastumisest. Kahjuks.

Irina Möldre

“Bohemian Rhapsody” reedel, 1. jaanuaril kell 20.00 Kanal2-s

In raamatukava on 30/12/2020 at 12:57

“Bohemian Rhapsody” (Režissöör: Bryan Singer, osades: Rami Malek, Lucy Boynton, Gwilym Lee)

Tutvustus: Kaks Kuldgloobust võitnud muusikaline draama legendaarsest ansamblist Queen, nende muusikast ja nende veelgi legendaarsemast juhtfiguurist Freddie Mercuryst, kes purustas igal sammul stereotüüpe ning üldisi tavasid teel meie planeedi kõigi aegade üheks suurimaks meelelahutajaks. Bänd tõusis meteoriidina muusikamaailma tippu, põhjuseks nende ikoonilised laulud ja revolutsiooniline kõla. Selle kõik ähvardab hävitada Mercury kontrollimatu elustiil, kuid pealtnäha ületamatud raskused suudetakse ületada ning tulemuseks on ansambli triumfaalne taasühinemine maailma kõigi aegade suurimal heategevuskontserdil Live Aid, kus ravimatu haigusega silmitsi seisev Mercury veab bändi rokkmuusika ajaloo ühe legendaarseima etteasteni, tsementeerides selle käigus ansambli pärandi.

Queen on minu lapsepõlve autosõidu bänd. Teate küll, see bänd, kelle muusika on kohustuslik osa igast pikemast autosõidust. Mõnel on selleks puhuks hulk erinevaid laule ja esitajaid, meie peres oli aga kohustuslik Queeni “Made in Heaven” kassett (vähemalt siis kui lapsed autos olid, muidu meeldis isale ikka Väikeste Lõõtspillide Ühingut või Kuldset Triot kuulata). Mu lapsepõlv jääb küll aega, mil Freddie Mercury oli surnud, aga minu jaoks polnud ei siis ega pole ka praegu vahet! Oluline oli ja on muusika! Olen kindel, et karjusime vennaga laule kaasa laulda ise veel arugi saamata, mis keeles üldse lauldakse.

Filmi käisin kinos vaatamas ning olen nüüdseks korduvalt üle vaadanud. See on ikka väga võimas film ning Rami Malekust paremat Freddie kehastajat oleks üsna keeruline leida. Juba siis, kui hakkasid ringi liikuma esimesed fotod Malekust Freddiena, oli selge, et see film saab olema eriline.

Üks huvitavamaid ja keerulisemaid kohti filmis on kindlasti LiveAid kontserdi taasloomine, millega saadi vaimustavalt hakkama. YouTube’is on võimalik vaadata paralleelselt filmikaadreid ning LiveAid kontserdi salvestust Queeni ülesastumisest. Liigutused, näoilmed, kõnnak — filmis taasloodud stseenides on kõigele sellele pööratud erakordset tähelepanu.

Queen jätkas peale Freddie Mercury surma teatavasti tegevust ning tuuritab praeguseni. 2016. aastal avanes võimalus näha bändi Tallinnas, mida ma muidugi ka tegin. Siis astus solistina ülesse Adam Lambert, kes tegutseb oma soolokarjääri kõrval Queeni solistina praeguseni. Kusjuures, tal on ka pisike roll filmis. Kas märkate?

Sellest, kui palju on Queenist ja eriti Freddie Mercuryst raamatuid kirjutatud, ei maksa vist pikalt rääkida. Neid on palju. 2016. aastal, vahetult enne kontserdile minekut, lugesin Lesley-Ann Jonesi raamatut “Freddie Mercury: Elulugu”. Juhtus nii, et lõpetasin raamatu bussis juba tagasi koju sõites ning ehmatasin vist mõned inimesed ära, sest olin ninapidi raamatus ja nuuksusin nutta. No lõpp on ju kurb. Viimas paari aasta jooksul on ilmunud teisigi selle legendaarse laulja elulooraamatuid. 2019. a ilmus Laura Jacksoni “Freddie Mercury: Biograafia” ning 2020. a Matt Richardsi ja Mark Langthorne’i “Keegi, keda armastada: Freddie Mercury elu, surm ja pärand”. 2020. a ilmus ka uus raamat bändist — “Queen: Varjus pool: minu elu koos 20. sajandi suurima rokkbändiga”, autoriks Peter Hince.

Lõpetuseks lisaksin ka ühe oma lemmiklaulu, mis pärineb Queeni kuuendalt stuudioalbumilt “News of the World”. Selles videos kõlab laul Mercury esituses, kuigi originaali kirjutas ja ka laulis Brian May. 

Trailer:

Irina Möldre

“Bohemian Rhapsody” pühapäeval, 27. septembril kell 21:05 Kanal 2-s

In raamatukava on 25/09/2020 at 18:44

Filmi tutvustus telekavas: Kaks Kuldgloobust võitnud muusikaline draama legendaarsest ansamblist Queen, nende muusikast ja nende veelgi legendaarsemast juhtfiguurist Freddie Mercuryst, kes purustas igal sammul stereotüüpe ning üldisi tavasid teel meie planeedi kõigi aegade üheks suurimaks meelelahutajaks. Bänd tõusis meteoriidina muusikamaailma tippu, põhjuseks nende ikoonilised laulud ja revolutsiooniline kõla. Selle kõik ähvardab hävitada Mercury kontrollimatu elustiil, kuid pealtnäha ületamatud raskused suudetakse ületada ning tulemuseks on ansambli triumfaalne taasühinemine maailma kõigi aegade suurimal heategevuskontserdil Live Aid, kus ravimatu haigusega silmitsi seisev Mercury veab bändi rokkmuusika ajaloo ühe legendaarseima etteasteni, tsementeerides selle käigus ansambli pärandi.

2018. aastal valminud eluloofilmi legendaarsest muusikust, igas mõttes suure algustähega Artistist, on nii kiidetud  kui ka mõõdukalt laidetud. Kuigi film räägib ansamblist Queen, siis pearõhk on nende karismaatilise juhi, Freddy Mercury eneseotsingutel muusikas ning elus üldisemalt. Peaosatäitja filmis, Rami Malek sai oma esituse eest Kuldgloobuse ning Oscari, kuigi kohati on ette heidetud tema ülemäära rõhutatud hambumust filmis kui ka üldist lahjat olekut ikoonilise staari rollis. Ühes asjas on nii kritiseerijad kui ka kiitjad siiski ühel meelel, et Queeni muusika kõlas filmis võimsalt (üks näide Queen 1985 LIVE AID päriselt versus filmis https://youtu.be/81ERF5S3x3o) ning kutsub igati kaasa elama ja laulma. Ühinen siinkohal kriitikute arvamustega, et filmi tasub juba vaadata üksnes võimsa muusikalaengu eest.

Kui aga hing soovib rohkem teadmisi bändi dünaamikast, siis tasub pöörduda raamatukokku ja laenata endale üks kõige uuem, 2020. aastal ilmunud Queeni fänniraamat, Peter Hince’i „Queen: varjus pool : minu elu koos 20. sajandi suurima rokkbändiga”. Freddy elust on õnneks kirjutatud ja eesti keelde tõlgitud veel mitmeid raamatuid, seega valikuvõimalust peaks jätkuma.  Olgu siinkohal ära toodud kronoloogilises järjestuses Freddy Mercury eluloole või bändile Queen pühendatud eesti keeles ilmunud teosed:

Viimane sõna jääb siiski Queeni muusikale:

Klaari Tamm

 

“Marianne ja Leonard. Armastuse sõnad” kolmapäeval, 6. novembril kell 21.00 Elektriteatris

In raamatukava on 04/11/2019 at 12:24

On suur õnn filmisõpradele, et meil Tartus on olemas Elektriteater, kes meid järjepanu suurepäraste filmidega kostitab.

Neil (nagu näiteks mina), kes ei jõudnud filmi “Mariann ja Leonard” vaatama suvel Tartuffile, on võimalik seda teha nüüd.

Väljamõeldud armastuslood ei ole need, mis mind kinno meelitaksid, küll aga filmid päris inimeste päris lugudest.

Režissöör Nick Broomfield on tuntud dokumentalist, kelle varasemate tööde hulka kuuluvad muuhulgas dokfilmid “Kurt & Courtney” ning praegugi Netflixis vaadatav “Whitney: Can I Be Me”.

“Marianne ja Leonard. Armastuse sõnad” viib meid Kreekasse Hüdra saarele aastal 1960. Toona veel tundmatu kirjanik ja luuletaja Leonard Cohen ning üksikema Marianne Ihlen elasid kommuunis ühes teiste välismaalastest kunstnike, kirjanike ja muusikutega. Loovuse ja armastuse vaim hõljus nende kohal, kuid taolist maapealset paradiisi ei jätku igavesti. See oli aeg, mis jättis kustumatu jälje nii Marianne’i kui Leonardi ellu ja saatis nende suhet veel aastakümneid kuni mõlema surmani. Lisaks suurele armastusloole vaatleb film ka Coheni küpsemist loojana ning näitab nii režissööri enda kui legendaarse dokumentalisti D.A. Pennebakeri filmitud kaadrite abil vahetult 1960ndate boheemlust.

Leonard Cohen — Kanada laulukirjutaja, laulja, luuletaja ja romaanikirjanik — on looja, kelle tähtsust muusikamaailmas on raske üle hinnata ning kellel on tohutul hulgal fänne üle maailma.

Lisalugemiseks tundus huvitav Kaia Sisaski artikkel Leonard Coheni maailmaturneest, mille ta võttis ette 73-aastasena ja tema loomingust üldisemalt ajakirjas “Muusika”.

Raamatu kujul on Leonard Coheni looming meie raamatukogus esindatud ühe väljaandega, milleks on luulekogu “Book of longing”.

Filmi treiler:

Coheni muusikalisest loomingust on siinkohal kohustuslik Mariannile pühendatud pala:

Anu Amor-Narits

“Metallica & San Francisco Symphony: S&M2” Cinamonis kolmapäeval, 30. oktoobril kell 19

In raamatukava on 28/10/2019 at 09:54

Kinokontsert!

Sel suvel on vist igast tartlasesest korraks Metallica-fänn saanud, olgu siis selle suure Raadi kontserdi või selle ümber käinud melu pärast või hoopis hoolimata meediakärast. Nüüd on võimalus suviseid meeleolusid meelde tuletada ja võib-olla muljetele lisada uus vaatenurk või kiht.

Kinotutvustus lubab igatahes midagi sellist: Ülivõimas kontsertfilm „Metallica & San Francisco Symphony: S&M2“ on vändatud Metallica juubeli tähistamiseks korraldatud kontsertide sarjast „S&M concerts“ ja koos San Francisco sümfooniaorkestriga salvestatud albumist. Tulge ja vaadake veel kord bändi koos orkestriga esinemas. Ühte osa sõust juhib legendaarne dirigent Michael Tilson Thomas, kes alustas enda viimast hooaega San Franciscos. See kinosündmus annab miljonitele Metallica fännidele maailmas võimaluse aja kulgu eirata ja nautida nüüdisaegse, suurel ekraanil ülekantava kontserdi formaadis sümfooniaversioone nii Metallica klassikasse kuuluvatest hittidest kui ka uutest lugudest.

Nojaa, reklaam on vägev. Liiga suureks ei maksa ootusi ka ajada, aga ma sattusin täiesti kogemata ühte toredasse blogisse, mille naksakaid raamatuarvustusi ma ikka nautinud olen, aga mille lugemise ma vahepeal unarusse olen jätnud, nimelt blogi on Toidutegu ja sealt silme alla jooksnud postitus oli “Veel kord Metallicast – S&M2“.  Selle jutu põhjal tasub sammud kino poole seada küll.

Raamatutest on meie raamatukogus eestikeelsena Mick Walli “Enter night : Metallica : biograafia“, mille kohta Toiduteo blogis just palju häid sõnu ei jagu (postitus “Metallica. Raamat ja muusika“), aga mis hoolimata sellest võiks veidi sirvimise jagu ju huvi tekitada, ingliskeelne Malcolm Dome’i ja Mick Walli “The complete guide to the music of Metallica” ning üsna kopsakas noodiraamat “Metallica complete chord songbook : all of Metallica’s later hits arranged from the actual recordings, in the original keys“.

Tagasi suvemeenutustesse — ega sest kontserdist just palju asjalikku tagasisidet lugeda polnud, selliseid üldsõnalisi emotsioonijagamisi oli küll, aga pikemat ja põhjalikumalt kirjutas Postimehes Alvar Loog “Viimase sauruse kõbusad korinad” (see artikkel on vist maksumüüri taga, aga raamatukogus saab lugeda) ja Toiduteo blogi “#Metintartu” on ka huvitav. Ja nii üleüldine märkus, et kaasaegsetest kultuuriajakirjanikest maksab Alvar Loogi tegemistel pilk peal hoida, paar päeva tagasi oli tal Vennaskonnast pikk ja tore lugu (“God save the Vennaskond!“).

Lõpetuseks — kuulake muusikat, Metallicat ja muud :) Ma hakkasin enda lemmiklugusid Metallicalt välja otsima, aga kuidagi ei edenenud see sortimine, kaverite lappamine oli pisut kergem, kuigi ka sealt see valiku tegemine just kõige lihtsamat ei läinud. Aga miskit siiski.

Heas mõttes hullud poola naised:

See gregooriuse koraali võtmes lauldud lugu on võrratu, kui see tüütu kitarrisoolo sealt keskelt välja võtta:

Die Krupps on Metallica kavereid terve plaaditäie välja andnud, mu jaoks oli kõige võimsam see:

Ootamatu stiilivalik:

No ilma Apocalypticata ei saa seda rida ju jätta:

Tiina Sulg

“Gimme danger. Iggy Popi ja The Stoogesi lugu” neljapäeval, 11. aprillil kell 23.25 ETV2-s

In raamatukava on 10/04/2019 at 11:55

Kui te olete sellised, nagu mina, kes eileõhtuse muusikadoki maha magas, siis ärge heituge, varuesitus on tulemas ja pisut vähem kui paar nädalat on võimalik filmi ka arhiivist vaadata.

Jim Jarmuschi “Gimme Danger” (2016) esitleb The Stoogesi rolli toonases muusikalises, kultuurilises, poliitilises ja ajaloolises kontekstis. 1960. aastate lõpu vastukultuuri keskel Michigani osariigis Ann Arboris oma tegevust alustanud The Stooges jättis tavapärasest agressiivsemat rokki viljeledes tollasele muusikamaastikule sügava jälje. Jim Jarmuschi “Gimme Danger” esitleb The Stoogesi rolli toonases muusikalises, kultuurilises, poliitilises ja ajaloolises kontekstis. Samuti jutustab bändi ja tema karismaatilise laulja Iggy Popi seiklustest ning äpardustest, näidates nii bändi algusaegade ambitsioone ja inspiratsiooniallikaid kui ka hilisema kommertsedu tagamaid, mis panid aluse The Stoogesi senikestvale rollile muusikaajaloos.

Iggy Popist ja/või Iggy Popi osalusel on päris mitu raamatut ilmunud, meie raamatukogust on küll võtta vaid üks soomekeelne rokiajalugu, aga pildireana mõned raamatud veel: (plaadivalik on tsiba rikkalikum, aga seda pildirida ma ei pane siia)

Igatahes lustisin ma eile õhtul täiega Iggy Popi esitusi juutuubist otsides. Eks neid natuke liiga palju siia ritta saa, aga arvestatagu sellega, et meeletu suure osa sellest, mis mu meelest põnev oli, jätan ma siiski siia linkimata :)

Tiina Sulg

 

“Prince – Sign o’ the times” neljapäeval, 7. juunil kell 19:30 Cinamonis

In raamatukava on 06/06/2018 at 12:05

Homme, 7. juunil kell 19:30, linastub Tartu Cinamoni kinos film “Prince – Sign o’ the times”. Tegu on nii-öelda kontsert-filmiga, mis põhineb laulja samanimelisel albumil, mis ilmus 1987. aastal. Film linastus esmakordselt samal aastal kui albumgi ning eesmärgiks oli tõsta albumi müüginumbreid Ameerikas, kus selle vastuvõtt oli, erinevalt Euroopast, jahedam.

Kokku sisaldab 84 minutit pikk film 13 narratiiviga seotud laulu ning enamus filmist on üles võetud Printsi Paisley Park Stuudios. See on ainulaadne võimalus tähistada Prince´i talenti, meenutada teda ning veel kord nautida tema muusikat ja erakordset kunstnikuosavust.

Prince (Prince Rogers Nelson) oli 1958. aastal sündinud ameerika muusik, kelle innovatiivne looming on tugevasti mõjutanud popmuusikat ning Prince’i albumeid on müüdud üle 100 miljoni eksemplari.

Vanusepiirang: MS-12, kestus: 1 tund 24 minutit, dokumentaalfilm linastub inglise keeles, ilma subtiitiriteta.

Raamatuvalik: Geoff Brown “The complete guide to the music of Prince“.

Prince:

Treiler:

Jana Raidma

“Enam kui elu” neljapäeval, 12. aprillil kell 19 Elektriteatris (Jakobi 1)

In raamatukava on 09/04/2018 at 08:45

eesti oma dokumentaal eesti oma pungist.

tutvustus: freddy grenzmann on eesti viimane rokkstaar ja punkrokk ansambli psychoterror laulja ja poeet. freddy kohta võib tunnustavalt öelda, et ta ei ole normaalne – ei laval ega elus. freddy looming ja elu on samaväärsed – tal on alati kõik mängus. freddy teeb huvitavaks mitte seltskondlik või tekstuaalne mängumõnu, vaid mängupandu suurus, täielik enesekaotuse võimalikkus ja aimatava inimliku või metafüüsilise ahastuse sügavus. see on lugu viimasest ehedast rokkstaarist ja poeedist, tema tööst ja ühe punkansambli anatoomiast. filmi autorid on taavi arus ja indrek spungin.

nojah, mis siin ikka lisada, minge vaadake filmi, kuulake punki ja lugege freddy laulutekse, olgu siis netist, kassetiümbriselt ja luulekoguna vormistatud vihikust “sigalind“. kel väga kripeldama jääb, loeb alvar loogi ja jürgen rooste ja valner valme arvustusi takkapihta.

ahjaa, seda veel, et sama tandem sai üsna hiljuti valmis ka ühe teise eesti punkikooni portree — “pets ja berliin”, kaege perra.

tiina sulg

“Indiaanlased, kes raputasid maailma” laupäeval, 18. novembril kell 21.15 Cinamonis

In raamatukava on 15/11/2017 at 09:58

“Indiaanlased, kes raputasid maailma” (“Rumble: The Indians Who Rocked The World”)  Kanada, 2016. Režissöörid: Catherine Bainbridge, Alfonso Maiorana, produtsendid: Jake Kent, Claire Mackinnon, Lisa M. RothStsenaristid: Catherine Bainbridge, Alfonso Maiorana, operaator: Alfonso Maiorana.

Sandra Ashilevi tutvustab filmi PÖFFi lehel nii:

Tihtipeale kummitavad meid küsimused nagu “kuidas moos kommi sisse sai?” või “kumb oli enne, kas kana või muna?”. “Indiaanlased, kes raputasid maailma” on vastus umbes sarnastele küsimustele, ainult et muusikamaailma, täpsemalt tänapäeval populaarse muusika alguse kohta, mille oluliseks osaks on mõneti ehk üllatuslikult indiaanlased. Kuigi tegu on peamiselt muusikadokumentaaliga, siis tegelikult heidab see film märkamatult pilgu ka sellele, millist elu elasid indiaanlased ning mida nad Ameerikas läbi elasid. See on üks võimas tõestus sellest, et miski ei suuda panna ühtegi rahvast vaikima, kui nende tahe on suurem kui tagakius. “Rumble” on mitmeid ahhaa-momente tekitav film, mis tõenäoliselt päris külmaks ei jäta ühtegi muusikahuvilist.

Selle filmi kohta ei ole mul ühtegi kommentaari — täiesti tundmatu teema ja uudne vaatenurk — aga tekitas kangesti huvi. Jah, muusikaajalugu võiks tõesti väga mitme nurga alt uurida ja tutvustada.

Uudishimu ei andnud rahu ja tegin kiire guugelduse. Muu info jätan huvilistele endile otsida, aga näitena lehekülg “Best Native American Rock Bands“, kus on selline järjestus: 1. Redbone 2. Blackfoot 3. Testament 4. W.A.S.P. 5. Blackfire 6. Indigenous 7. Steve Salas 8. Breach of Trust 9. Smooth Reign 10. Keith Secola and Wild Band of Indian. Põlisameeriklased bändide muude liikmetena on veel eraldi huvitav nimekiri…

Pala, mis on sellele PÖFFil linastuvale filmile ka originaalpealkirja andnud — Link Wray “Rumble”:

Dokumentaalfilm  Link Wrayst — “Link Wray – The Rumble Man”:

Kaasaegsetest indiaani kirjanikest ei tea ma palju, silma on jäänud Sherman Alexie, kelle raamatuid on ka meie raamatukogus —  “The absolutely true diary of a part-time Indian”  ja ” War dances“. Mõned tema luuletused on tõlgitud ka eesti keelde, n “Evolutsioon”. Aga ka see on teema, millesse tuleks kunagi korralikumalt süveneda… võttes ette näiteks sellised nimekirjad nagu “10 Native American Writers You Should Be Reading” või “20 Native American Authors You Need to Read“.

Tiina Sulg

“Black Sabbath – The End of The End” neljapäeval, 28. septembril kell 19 Ekraanis

In raamatukava on 23/09/2017 at 14:47

Tutvustus: Kontsertfilm „Black Sabbath – The End of The End“ on metalmuusikale elu andnud legendaarse Black Sabbathi viimase ringreisi kroonika. 2017. aasta 4. veebruaril tormas Sabbath lavale oma kodulinnas Birminghamis, kus esitati ringreisi „The End“ viimane võidukas kontsert. See suurejooneline kontsert sulges peaaegu pool sajandit kestnud karjääri eesriide. Väljamüüdud kontsert oli bändi maailmatuuri kulminatsioon. Tuuri käigus esineti enam kui pooleteisele miljonile fännile. Alates bändi loomisest 1968. aastal on Black Sabbath loonud teedrajavat, heavy metalile aluse andnud muusikat ja mõjutab veel tänapäevalgi bände kõikjal maailmas. Film toob fännideni lähivaate emotsionaalselt laetud kontserdilt, kus esitati hitte nagu „Iron Man“, „Paranoid“, „War Pigs“ ja paljud teised. Ühine Sabbathiga ka stuudios, kus mängitakse ainulaadselt ja eksklusiivselt bändi lemmiklugusid, mis tuuril ei kõlanud ning heida intiimne pilk bändi sisemaailma: muusika, suhted ja tögamine, vaid asjaosalistele arusaadavad naljad. „Black Sabbath – The End of The End“ annab vaatajale võimaluse näha Black Sabbathi uskumatut luigelaulu oma silmaga. Vaid ühel õhtul 28. septembril näidatakse enam kui 1500 maailma kinos filmi eksklusiivset versiooni. Filmi režissööriks on Dick Carruthers („Led Zeppelin: Celebration Day“, „Imagine Dragons: Smoke + Mirrors Live“, Mumford & Sons Live From South Africa: Dust and Thunder”).

Ma ei ole kunagi olnud see must kass, aga ma tunnen teatud mõistmist ja sümpaatiat nende mustade kasside suhtes :) Ja kui Black Sabbathilt uusi plaate ei tulegi (Wiki), siis kaverdamiseks on kraami küllaga ja eks tribuutplaate ikka tuleb.

Meie raamatukogus on mitmeid Black Sabbathi plaate, DVD “Undead and alive“,  Ozzy Osbourne raamat “Mina olen Ozzy” ja venekeelne “Black Sabbath. Хеллоуин каждый день“. Ilukirjanduse riiulist soovitan lätlase Janis Jonevsi värskelt eesti keeles ilmunud raamatut “Jelgava 94”, kus küll Black Sabbathist vähe juttu, küll aga muust metal-muusikast, sedakordaja kuulaja ja fänni pilgu läbi. Katkend ja intervjuu Janis Jonevsiga “Värskes Rõhus“, intervjuu autoriga , lugemismuljed Loterii blogis ja Lugemissoovituste blogis. Ja lõppu võrokeelne seletus, mes tuu metalmuusiga om.

Tiina Sulg

 

 

“Eternally. Charlie Chaplini laulud” kolmapäeval, 4. jaanuaril kell 22.35 ETV2-s

In raamatukava on 04/01/2017 at 13:07

“Lohista ta lavale” reedel, 18. märtsil kell 23.30 Kanal2s

In raamatukava on 15/03/2016 at 19:48

lavaleKomöödia noormehest, kes saab pea-aegu võimatu ülesande – ta peab 72 tunni jooksul Londonist Ameerikasse toimetama ettearvamatu käitumisega rokkar Aldous Snow (superkoomik Russell Brand). Staari ootab seal tema maailmatuuri avakontsert, aga see on paraku viimane asi, millega pöörane rokimees oma pead vaevata viitsib… 

Filmi vaatasin ma pikkade edasikerimistega kokku alla kümne minuti ja ega ma seda filmi vaadata ei soovita. No kui teil just on palju tapmist vajavat aega või kui Russell Brand juhtub olema teie lemmiknäitleja, siis on iseasi.

Küll aga soovitan ma lugeda rokimeeste elulugusid. Neid on nüüd tasapisi eesti keeles ka, näiteks:taevast-raskem-kurt-cobaini-elulugu

Ilukirjanduse poole pealt mul head soovitust peale Joe Hilli “Südamekujulise karbi” (millest Triin Võsoberg kirjutas siin) praegu pähe ei tulegi.

Ja vahel võiks võtta aega nii elusate kui lahkunute kuulamiseks.

Tiina Sulg

„Frank Sinatra ehk Ameerika kuldaeg” neljapäeval, 10. detsembril kell 22.45 ETV-s

In raamatukava on 09/12/2015 at 13:31

sinatraSeekordne muusikadokumentaal on austusavaldus ühele 20. sajandi suurimale iidolile ja südametemurdjale Frank Sinatrale tema sajandaks sünniaastapäevaks.

Üle viie aastakümne ulatunud Sinatra karjääri kuldaeg langeb kokku perioodiga, mil õnnist ja glamuurset perioodi nautisid ka Ameerika Ühendriigid. Nii vaadeldakse filmis legendaarse laulja-näitleja ja tema kodumaa kattuvat kuldaega, jätmata kõrvale ka pahupooled.

sinatraraamatRohke graafilise töötluse tulemusena on film dokumentaali kohta üpris erakordne, taaselustades Frank Sinatra ja tema ajastu originaalsete filmi- ning fotoarhiivide, plaadiümbriste ja posterite ning muusika- ja filmilõikude kaudu, sisaldades hulgaliselt seniavaldamata materjale.

Kuigi tegu on suure staariga, ei ole eesti keeles temast ühtegi raamatut ilmunud, kes aga valdab inglise keelt võib biograafia meie muusikaosakonnast biograafia ja mõne CD laenutada ning loomulikult on palju lugemis- ja kuulamismaterjali saadaval internetis.

Anu Amor-Narits

“Hundi süda sees” Cinamonis ja Ekraanis

In raamatukava on 03/11/2015 at 09:55

hundisudaseesFilmi tutvustus: Karmid karvikud miksivad metsa vahel oma metalseid saunde rahvapilli traditsiooniliste helidega, kasutavad paganlikke sümboleid ja laulavad laiale maailmale kummaliselt kõlavas emakeeles. Et saada aimu põhjamaise folk metali olemusest, keskendub film kahele bändile: Metsatöllule Eestist ning nende vanemale vennale Finntrollile Soomest.

Olgu mu enda muusikamaitsega kuidas on (idee poolest peaks mulle Metsatöll meeldima, noh et folgi ja metali segamine ja muusikud, kes teevad tõesti seda, mida tahavad teha, aga miskit on mu jaoks kuskilt ikka puudu jäänud), aga tunnustust väärib Metsatöll küll, kasvõi seesinatse Liina Paakspuu dokumentaalfilmi näol.

Filmi on jõudnud näha ning oma oma kiidu ja kriitika kirja panna Alvar Loog Postimehes ja Mart Niineste Eesti Päevalehes.

metsatollKui seni pole Metsatöllu tegemistega kursis oldud, siis takkajärgi saab raamatukogust abi: CDd “Hiiekoda”, “Terast mis hangund me hinge”, “Lahingväljal näeme, raisk”, “Sutekskäija”, “Iivakivi”, “Äio” ja “Ulg”, koostööplaadid Kukerpillidega “…suured koerad väiksed koerad…” ning RAMiga “Raua needmine”, lisaks kontsert-DVD “Kõva kont” ootavad avastamist.

Valikut, mida lauluks võtta, oli suht raske teha. Olgu siis laul, mis filmiski rohkem tähelepanu saab.

Tiina Sulg