Ma ei ole eriline vanamuusika fänn, nojaa, need bändid, mis teevad seda torupillidega Rammsteini ehk siis kui vanamuusikale on üsna võimsad kellad, viled, trummid ja rokilik vokaal või vähemalt tohutu esinemisenergia juurde poogitud, need meeldivad mulle üsna hästi, aga Hortus Musicus on vastupidi, pigem sisemise süvenemise kui välise sära ja pigem ajaloolise audentsuse kui kaasaegse kuulaja kõrva püüdmise peal väljas, niiet minu lihtsale kõrvale on nad natuke igavad, aga niipalju on need populariseerivad bändid mind õpetanud, et ma oskan hinnata seda pühendumist ja põhimõtet, et nad teevad seda, mis neile meeldib ja on südamelähedane, seega ma soovitan seda saadet ja Hortus Musicuse muusikat, olgu kasvõi veidike prooviks :) Plaadivalik Tartu Linnaraamatukogus on päris korralik.
Raamatute poole pealt soovitaksin lihtsalt ajaloolisi romaane ja mõelge sinna juurde, milline muusika ühe või teise raamatu juurde hästi sobiks. Hortus Musicusega seostub näiteks mul just äsjaloetud Karl Ristikivi “Põlev lipp”, oleks ju võinud plaadi ja raamatu kokku viia (aga no mul on triloogia teised osad lugemata, eks ma siis klapitan :) ).
Üks muusikanäide juutuubist ikka ka:
Kes saate maha magab, saab hiljem ka vaadata: https://jupiter.err.ee/1608588409/muusikaparadiis-hortus-musicus-50
Tiina Sulg
Pühapäeval, 27. märtsil kell 18.30 toimub mastaapne rahvusvaheline heategevuslik telemaraton Save Ukraine – #StopWar. Muusikud, kunstnikud, kodanikuaktivistid, arvamusliidrid, näitlejad, sportlased, vabatahtlikud üle maailma toetavad Ukrainat 2-tunnise kontserdiga, mida kantakse üle Euroopa ja maailma telekanalites, voogedastusplatvormidel ja sotsiaalvõrgustikes. Kontserdiga kogutakse annetusi Venemaa sõjategevuse põhjustatud humanitaarprobleemide leevendamiseks Ukrainas.
Sel hullul ajal võib olla meeleleevendust meemidest. Neid liigub netis palju, siinolev näide on praeguse meeminduse lemmikteemal — Ukraina traktor veab sabas kasutut vene sõjatehnikat — ning siia blogisse sobiv lisanüanss, et meemis on tsiteeritud Pavlo Tõtšina lasteluulet.
Kuidas saab üks popbänd olla samaaegselt üliedukas, alahinnatud, ülimalt mõjukas ning kriminaalselt unustuste hõlma vajunud? Seda pärast umbes 50 tegutsemisaastat, 25 stuudioplaati ja 250 salvestatud laulu? Kuidas saab olla oma žanris teerajaja, kui Pet Shop Boys pole üheski intervjuus neid oma mõjutajana maininud, sellise küsimuse peale alati nina kirtsutades?
Filmis saavad sõna bändi sellised suured austajad nagu Flea, Beck, Jason Schwartzman või Neil Gaiman ning Wright viib vaatajad ‒ kes muide ei pea üldse olema selle bändi austajad ega isegi mitte sellest kooslusest varem midagi kuulnud ‒ kummalisele odüsseiale läbi aastakümnete, teejuhtideks ekstsentrilised vennad Ron ja Russell Mael, kes on omalt poolt panustanud muusika värvikasse ajalukku ansambliga, mille puhul on väga suur tõenäosus, et tegu on sinu lemmikbändi lemmikbändiga… Kas on lihtsalt kokkusattumus, et „This Town Ain’t Big Enough For the Both of Us“ nägi ilmavalgust aastapäevad enne seda, kui näiteks Queen oma „Night at the Opera“ kauamängivaga rahva ette astus? Võib-olla…
Kohustuslik eelsoojendus enne seda, kui dünaamiline duo Ron ja Russell järgmisel aastal Tallinna saabub.
Mul on filmi suhtes hea eelaimus, sest ma kuulasin-vaatasin intervjuusid ja režissöör on ise Sparksi fänn ja tundis vendi juba enne filmimist ja vennad arvasid, et just on õige aeg see dokk ära teha ja et Edgar Wrighti filmikeel neile sobib ning külaliskõnelejaid oli üllatavalt lihtne saada, tuli ainult küsida ja ajas kokku leppida. Ja Wright lubas, et selles filmis on vaatamist nii Sparksi fännidele kui ka neile, kellest Sparksi muusika seni mööda on läinud.
VIII soome-ugri rahvaste maailmakongress toimub 16.-18. juunil Tartus Eesti Rahva Muuseumis. Kongressi teema on “Kultuurimaastikud – meel ja keel”. Käsitletakse keelte arendamise, edasiandmise ning kakskeelsuse probleeme, kliimamuutuste mõju soome-ugri rahvastele, kultuuriuuenduse küsimusi, traditsiooniliste ja uute meediakanalite kasutamist ja keeletehnoloogiat. Kongressi eesmärk on arendada ja kaitsta soome-ugri rahvaste rahvusteadvust, kultuuri ja keeli, edendada nende omavahelist koostööd, käsitleda aktuaalseid probleeme ja leida neile lahendusi. Kongressi korraldavad iga nelja aasta järel vaheldumisi Venemaa, Ungari, Soome ja Eesti.
Elektriteatris on kongressi puhul dokumentaalfilmide erilinastused. Üks (“Ivanna elu”) oli juba ära, aga teine, “Unustatud rahvaste jälgedes” on veel tulemas.
Filmile järgneb arutelu – külas folkloristid Janika Oras ja Madis Arukask.
Eurovisiooni lauluvõistlus: Fire Saga lugu/Eurovision Song Contest: The Story of Fire Saga (2020)
Ajalooliselt on Eurovisiooni võidetud nii hea laulu kui ka suurepärase sõuga. Mõnikord lisandub asjale ka veidi poliitikat ja heanaaberlikke suhteid. Kus, millal ja mis lauluga Eesti võitis, ei vaja vast meelde tuletamist! Kui aga avastate, et peale “Leto Sveti” ja “Kaelakee hääle” ning Koidu “tapva” pilgu eurolavalt suurt midagi meelde pole jäänud, siis abi pole vaja kaugelt otsida! Raamatuid leidub, kuigi pean nüüd küll tunnistama, et arvasin, et neid on rohkem. Ja, et sellist ülevaatlikku on ehk veidi värskemat. Kaugel 2002. aastal ilmus “
Õnneks pole vana raamat tänapäevamaailmas probleemiks! On olemas YouTube, kus kirju visuaalne materjal on kõigest paari nupuvajutuse kaugusel! Soovite näha võitjaid alates Eurovisiooni algusaegadest? Pole probleemi, olemas! Pakuvad huvi kõige suurejoonelisemate eriefektidega ülesastumised? Või esinejad, kes on läinud kogu seda tsirkust parodeerima? Ka neid leidub! Nüüd on siis selle filmi näol lisandunud veel üks tahk meie kõigi kevadisele meelistegevusele – saab vaadata ka väljamõeldud võistlust. Mis, tuleb mainida, sobis eriti hästi möödunud aastasse, kui päris võistlust polnudki!!! Ning sobib loodetavasti ka selle aastase võistluse soojenduseks!
“Bohemian Rhapsody” (Režissöör: Bryan Singer, osades: Rami Malek, Lucy Boynton, Gwilym Lee)
Filmi tutvustus telekavas: Kaks Kuldgloobust võitnud muusikaline draama legendaarsest ansamblist Queen, nende muusikast ja nende veelgi legendaarsemast juhtfiguurist Freddie Mercuryst, kes purustas igal sammul stereotüüpe ning üldisi tavasid teel meie planeedi kõigi aegade üheks suurimaks meelelahutajaks. Bänd tõusis meteoriidina muusikamaailma tippu, põhjuseks nende ikoonilised laulud ja revolutsiooniline kõla. Selle kõik ähvardab hävitada Mercury kontrollimatu elustiil, kuid pealtnäha ületamatud raskused suudetakse ületada ning tulemuseks on ansambli triumfaalne taasühinemine maailma kõigi aegade suurimal heategevuskontserdil Live Aid, kus ravimatu haigusega silmitsi seisev Mercury veab bändi rokkmuusika ajaloo ühe legendaarseima etteasteni, tsementeerides selle käigus ansambli pärandi.
Kui aga hing soovib rohkem teadmisi bändi dünaamikast, siis tasub pöörduda raamatukokku ja laenata endale üks kõige uuem, 2020. aastal ilmunud Queeni fänniraamat, Peter Hince’i „
On suur õnn filmisõpradele, et meil Tartus on olemas Elektriteater, kes meid järjepanu suurepäraste filmidega kostitab.
Leonard Cohen — Kanada laulukirjutaja, laulja, luuletaja ja romaanikirjanik — on looja, kelle tähtsust muusikamaailmas on raske üle hinnata ning kellel on tohutul hulgal fänne üle maailma.
Sel suvel on vist igast tartlasesest korraks Metallica-fänn saanud, olgu siis selle suure Raadi kontserdi või selle ümber käinud melu pärast või hoopis hoolimata meediakärast. Nüüd on võimalus suviseid meeleolusid meelde tuletada ja võib-olla muljetele lisada uus vaatenurk või kiht.
Kinotutvustus lubab igatahes midagi sellist: Ülivõimas kontsertfilm „Metallica & San Francisco Symphony: S&M2“ on vändatud Metallica juubeli tähistamiseks korraldatud kontsertide sarjast „S&M concerts“ ja koos San Francisco sümfooniaorkestriga salvestatud albumist. Tulge ja vaadake veel kord bändi koos orkestriga esinemas. Ühte osa sõust juhib legendaarne dirigent Michael Tilson Thomas, kes alustas enda viimast hooaega San Franciscos. See kinosündmus annab miljonitele Metallica fännidele maailmas võimaluse aja kulgu eirata ja nautida nüüdisaegse, suurel ekraanil ülekantava kontserdi formaadis sümfooniaversioone nii Metallica klassikasse kuuluvatest hittidest kui ka uutest lugudest.
Raamatutest on meie raamatukogus eestikeelsena Mick Walli “
Tagasi suvemeenutustesse — ega sest kontserdist just palju asjalikku tagasisidet lugeda polnud, selliseid üldsõnalisi emotsioonijagamisi oli küll, aga pikemat ja põhjalikumalt kirjutas Postimehes Alvar Loog “
Jim Jarmuschi “Gimme Danger” (2016) esitleb The Stoogesi rolli toonases muusikalises, kultuurilises, poliitilises ja ajaloolises kontekstis. 1960. aastate lõpu vastukultuuri keskel Michigani osariigis Ann Arboris oma tegevust alustanud The Stooges jättis tavapärasest agressiivsemat rokki viljeledes tollasele muusikamaastikule sügava jälje. Jim Jarmuschi “Gimme Danger” esitleb The Stoogesi rolli toonases muusikalises, kultuurilises, poliitilises ja ajaloolises kontekstis. Samuti jutustab bändi ja tema karismaatilise laulja Iggy Popi seiklustest ning äpardustest, näidates nii bändi algusaegade ambitsioone ja inspiratsiooniallikaid kui ka hilisema kommertsedu tagamaid, mis panid aluse The Stoogesi senikestvale rollile muusikaajaloos.
Homme, 7. juunil kell 19:30, linastub Tartu Cinamoni kinos film “Prince – Sign o’ the times”. Tegu on nii-öelda kontsert-filmiga, mis põhineb laulja samanimelisel albumil, mis ilmus 1987. aastal. Film linastus esmakordselt samal aastal kui albumgi ning eesmärgiks oli tõsta albumi müüginumbreid Ameerikas, kus selle vastuvõtt oli, erinevalt Euroopast, jahedam.
tutvustus: freddy grenzmann on eesti viimane rokkstaar ja punkrokk ansambli psychoterror laulja ja poeet. freddy kohta võib tunnustavalt öelda, et ta ei ole normaalne – ei laval ega elus. freddy looming ja elu on samaväärsed – tal on alati kõik mängus. freddy teeb huvitavaks mitte seltskondlik või tekstuaalne mängumõnu, vaid mängupandu suurus, täielik enesekaotuse võimalikkus ja aimatava inimliku või metafüüsilise ahastuse sügavus. see on lugu viimasest ehedast rokkstaarist ja poeedist, tema tööst ja ühe punkansambli anatoomiast. filmi autorid on taavi arus ja indrek spungin.
nojah, mis siin ikka lisada, minge vaadake filmi, kuulake punki ja lugege freddy laulutekse, olgu siis netist, kassetiümbriselt ja luulekoguna vormistatud vihikust “
Tihtipeale kummitavad meid küsimused nagu “kuidas moos kommi sisse sai?” või “kumb oli enne, kas kana või muna?”. “Indiaanlased, kes raputasid maailma” on vastus umbes sarnastele küsimustele, ainult et muusikamaailma, täpsemalt tänapäeval populaarse muusika alguse kohta, mille oluliseks osaks on mõneti ehk üllatuslikult indiaanlased. Kuigi tegu on peamiselt muusikadokumentaaliga, siis tegelikult heidab see film märkamatult pilgu ka sellele, millist elu elasid indiaanlased ning mida nad Ameerikas läbi elasid. See on üks võimas tõestus sellest, et miski ei suuda panna ühtegi rahvast vaikima, kui nende tahe on suurem kui tagakius. “Rumble” on mitmeid ahhaa-momente tekitav film, mis tõenäoliselt päris külmaks ei jäta ühtegi muusikahuvilist.
Selle filmi kohta ei ole mul ühtegi kommentaari — täiesti tundmatu teema ja uudne vaatenurk — aga tekitas kangesti huvi. Jah, muusikaajalugu võiks tõesti väga mitme nurga alt uurida ja tutvustada.
Meie raamatukogus on mitmeid Black Sabbathi plaate, DVD “
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 