Prima Vista programmi kõik 3 filmi Elektriteatris on tasuta!
Kirjanik ja psühhiaater Vaino Vahing pidas aastatel 1968-1984 päevaraamatut, kirjutades Tartu kultuurielust, armuseiklustest, boheemlikest olengutest ja vaimsetest otsingutest. Vahingut huvitas piirsituatsioon, piiride ületamine. Kunsti ja elu vahele ta piiri ei tõmmanud.
Rainer Sarneti on oma lavastuslikus dokumentaalfilmis asetanud pikka aega kokku mänginud Von Krahli teatri trupi (Mari Abel, Taavi Eelmaa, Erki Laur, Tiina Tauraite, Juhan Ulfsak ja Liina Vahtrik) vahingulikku piirsituatsiooni, kus on võimalik avalduda inimhinge originaalsusel ja siirusel.
Filmikriitik Tristan Priimägi : “Kui Vahingu jaoks oli Spiel ennekõike viis provotseerida olukordi, kus inimestel maskid langevad ja tuleb välja nende tõeline pale, siis see film oma kunstlike meetoditega püüab ka Vahingult maski maha võtta, näidata milline ta oli või on. /—/”Aga ma usun, et Vahingu enda olemusega see läheb vastuollu, sest ma ei ole nii kindel, et Vahing ise üldse end avada tahtis ja võib-olla selles oligi tema suur traagika, sest igaüks ootab mõistmist, aga Vahingu profiiliga see mõistmine päris kokku ei läinud” Priimägi arvates pole Vahing üksnes teatriuuendaja: “Ma ütleks, et ta on kultuuriuuendaja – kuidas segada erinevaid reaalsusi, kuidas elu kunsti ja mängu ühendada ning mis sellest uudsest sümbioosis sünnib.” Pikemalt on filmist kirjutatud nt siin. 
Peale “Päevaraamat. I : 1968-1973” ja “Päevaraamat. II : 1974-1984” lugege näiteks veel raamatut „Vahing : mälestusi Vaino Vahingust”.
Kaja Kleimann
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 