Tutvustus kinokavas. Jaapanis, Biwa järve kaldal tõusis tuul ja kandis kaluriküla sosinad Peipsile. „Kas sa oled kunagi armastanud?“, küsis tuul. Noor Hanake (Elina Masing) ei teadnud vastust, tema ei tahtnud kunagi suureks saada. Merikarp (Kärt Kokkota) tahtis saada kuulsaks lauljaks, Roman (Hendrik Toompere) soovis olla austatud vallaametnik ja Õnne (Tiina Tauraite) hoolitseda oma õpilaste hariduse eest – selline oli Peipsi rahva rahulik elu. Kuid pärast seda, kui järvel hakkasid kasvama kirsipuud, muutusid senised soovid ja inimeste saatus igaveseks.
Film „Biwa järve 8 nägu” (režissöör-stsenarist Marko Raat) on linateos, mis tõlgib vanad Jaapani armastuslood Peipsiäärsete kalurite ja nende laste igatsuste ja ihade keelde. Filmi peategelaste hingeseisundit vaadatakse läbi kaheksa idamaise poeetilise motiivi: koju pöörduvad purjekad, ehapuna, esimene lumi, öine vihm, sügisene täiskuu, templikell, ootamatu tuuleiil, metshanede äralend. Need motiivid ja mitmed jaapanipärased viiteid pärinevad Max Dauthendey raamatust „Biwa järve 8 nägu” . Siiski pole filmis üksnes samanimelise romaani lahti mõtestamisega piirdud, vaid otsesemaid ja kaudsemaid vihjeid teistele kirjandusteostele ning kultuurilistele nähtustele on teisigi (tasub pingsalt jälgida filmi lõpusubtiitreid).
Erinevate kommete sulandamine muudab filmi „Biwa järve 8 nägu” pigem nagu maagiliseks poeesiaks või palveks, mis jääb veel pikalt peale vaatamist kummitama. Nõustun Kaspar Viilupiga , kelle arvates Marko Raadi loodud maailmas saavad vanausuliste ja jaapani kultuurid eksisteerida paralleelselt ning loomulikult nagu see peakski nii olema. Vanausuliste palved ja kohad Peipsi järve ääres eksisteerivad loomutruult koos tätoveeritud huultega (anchipiri ehk „must kivi suu“) naise ja igapäevaste teerituaalidega. Näiteks Ülo Õuna monument „Torso” , mis oli Peipsi äärde püstitatud II maailmasõjas hukkunud Kallaste elanikele ning nüüd on viidud Eesti Kunstimuuseumi hoiule, on filmiloos sätitud jaapanipärase ehapuna taustale, et lahti jutustada filmi viimane traagiline lugu. Kogu film on terviklikult kokku põimitud läbi ajatute teemade nagu elu, surm, võim ja armastus.
Jaapani ja Peipsi-äärse piirkonna kokkupuutepunktidest saab täpsemalt lugeda Johannes Lõhmuse 15. märtsi artiklist ajalehest Sirp. Sealt jäi meelde ka sobilik kokkuvõte filmile.
„Biwa järve 8 nägu” peidab endas südamlikku kohalikku tunnetust, mis on segatud kosmopoliitse mõtteviisiga, et elu võlu peitub kultuuride ja tavade kokkupuutepunktides. Kõik on pidevas muutumises, jäädes olemuslikult alati samaks.
Johannes Lõhmus (Sirp, 15.03.2024)
Klaari Tamm
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 