Tutvustus kinokavas. Film „Valge lind: lugu imest” on, nagu 2017. aasta film „Väike ime” , südamlik film ajatust lahkusest. Bestselleri „Ime” autori uuel inspireerival raamatul „Valge lind: lugu imest” põhinev samanimeline film räägib järgmise peatükina loo Julianist (Bryce Gheisar), kellel on raskusi kohanemisega pärast seda, kui ta koolist Auggie Pullmani kohtlemise tõttu välja visati.
Juliani vanaema (Helen Mirren) jutustab Julianile tema aitamiseks inspireeriva loo oma nooruspõlvest, kui üks poiss (Orlando Schwerdt) peitis teda surmaohu eest natside okupeeritud Prantsusmaal. Vanaema (noort Sarat kehastab Ariella Glaser) armus siis esimest korda noorte endi loodud kujutlusvõime maagilises maailmas, samas kui vanaema nooruspõlves aidanud poisi ema (Gillian Anderson) riskis noorte kaitsmiseks kõigega.
Film „Valge lind: lugu imest” on seega lugu Julianist, kelle eelnev lugu algab juba R. J. Palacio teostes „Ime“ ja „Auggie ja mina“. Õigemini viimasena mainitud raamatu „Juliani peatükis“ on juttu ka sellest loost, mida film „Valge lind“ ja samanimeline graafiline romaan jutustab. See on Juliani vanaema Sara lapsepõlvelugu sakslaste poolt okupeeritud Prantsusmaal II maailmasõja ajal. Ta oli sunnitud juudisoost noore tüdrukuna põgenema surmaohu eest ning endalegi ootamatult leidis ta sõjaajaks varjupaika kõigipoolt narritud klassivenna kodulähedal olevast küünist.
Film annab mõtlemisainet, mis on vihkamine, erinemine teistest, vaatamata raskustele unistamine ja lootmine, et peagi saab olla jälle vaba nagu väike valge lind. Sobib kindlasti vaatamiseks ja kaasa mõtlemiseks ka tänapäeva noortele, sest teemad on ajatud, mida tõestab filmis ka Juliani vanaema püüd panna oma tänapäeva keskkonnas kasvanud lapselast mõtlema neil teemadel.
Klaari Tamm
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 