“Nick Cave ja Warren Ellis — kogu tõde muusikast” laupäeval, 25. novembril kell 22.10 ETV2s

“Nick Cave ja Warren Ellis — kogu tõde muusikast”  (“Nick Cave & Warren Ellis: This Much I Know To Be True” (Suurbritannia, 2022)) on dokumentalfilm Nick Cave’i ja Warren Ellise erakordsest pühendumisest muusikale. Erikülalisena osaleb Marianne Faithfull. Nick Cave ja Warren Ellis veetsid viis päeva koos stuudios, et esitada laule kahelt uuemalt stuudioalbumilt “Ghosteen” ja “Carnage”. Esmakordselt enne tuuri lugusid koos esitades said laulud uue elu. Laulude vahel rääkisid kaks meie aja olulisemat artisti elust ja muusikast, seekord oma elu uuel optimistlikumal ajajärgul.

Nick Cave ei ole mu lemmikmuusik, aga sellise positiivse pilguga ma ikka olen vahel ta tegemisi jälginud. Esiteks on mul üldse teatud positiivne eelarvamus Austraalia muusikute suhtes ja teiseks — enamjaolt on kõik, mis ma Nick Cave’ilt kuulnud olen, mu kõrvale kaunis kena kuulata olnud. Huvitaval kombel on Nick Cave’i lauludes üsna rohkelt süngust, aga (vähemalt mulle) see süngus ei mõju rusuvalt, vaid pigem kuidagi puhastavalt ja ülendavalt — nagu Vana-Kreeka tragöödiad peaksid teooria järgi mõjuma. Ja mulle meeldib Nick Cave’i hääletämber. 

Kõige enam on mulle meelde jäänud ja/või mõju avaldanud need mõrvaballaadid.

Nick Cave on end ka kirjasõnas väljendanud. Tartu Linnaraamatukogus on ingliskeelsena olemas kaks tema raamatut: “And the ass saw the angel” (Penguin Books, 1990) ja “The death of Bunny Munro” (Conangate, 2010). Mõlemad on romaanid, millest on ilmunud ridamisi kordustrükke, kuigi Goodreadsi hinded on seal 3,44 ja 3,85, debüüdil siis kõrgemad punktid. Kiirest raamatute sirvimisest järeldasin, et lugejatele meeldis lopsakas ebamäärasus rohkem kui napp realism. Kui suures-laias internetis või hästivarustatud raamatupoes ringi vaadata, siis tegelikult on talt raamatuid rohkemgi. Kui Nick Cave’i muusika teile oluline on, siis soovitan seda lisa otsida.

Warren Ellise raamat on Tartu Linnaraamatukogus ka olemas, nimelt mälestusteraamat “Nina Simone’s gum : a memoir of things lost and found” (Faber, 2022).  Näppupidi on Nick Cave’gi raamatu juures tegev olnud, temalt on eessõna.

Tiina Sulg

“One More Time with Feeling” neljapäeval, 1. detsembril kell 19.00 Cinamonis

Andre Dominiki dokumentaal „One More Time with Feeling“ räägib Nick Cave ja bändi The Bad Seeds albumist „Skeleton Tree“ loomisest ja selle tagatubadest.

Algselt oli tegemist vaid esitlustepõhise filmikontseptsiooniga, kuid Dominik kaevus sügavamatesse albumi kirjutamise- lindistamise telgitagustesse ühendades ja põimides ühte nii kontserdid-esinemised kui intervjuud bändiliikmetega. Tulemuseks on tõeline, habras ja samal ajal karm materjal, mis näitab artisti tõelist teekonda läbi suurte raskuste ja pimeduse.

See erakordne ja nüüd laialdaste kiidusõnadega vastu võetud film esilinastus Veneetsia filmifestivalil 5. septembril, millele järgnes hulk seansse rohkem kui 950s kinos läbi 30 riigi. Kogu globaalne fenomen lubab seansil naaseda veel üheks õhtuks, 1. detsembriks.

Meie raamatukogus on tema raamatud “And the ass saw the angel” ja “The death of Bunny Munro” ning Tallinna Keskraamatukogus raamat tema kohta “Nick Cave: sinner saint: the true confessions“.

Nick Cave ei kuulu mu lauslemmikute hulka, aga mulle meeldib ta tämber ja tumedam olek. Laul, mis mulle tema esituses momendil kõige rohkem meeldib:

Tiina Sulg