Alates 28. märtsist on võimalik vaadata režisöör Martti Helde filmi, mille temaatika mingit rada pidi puudutab igat eesti inimest.
14. juuni 1941 kell 3 öösel. Üle 40000 eestlase, lätlase ja leedulase küüditatakse Nõukogude Venemaa poolt Siberisse. Nende hulgas 27-aastane filosoofiatudeng Erna, õnnelikus abielus väikese tütre ema. Tema abikaasa saadetakse vangilaagrisse, Erna koos tütre ja teiste naiste-lastega lähetatakse viieteistkümneks aastaks Siberi asustamata aladele. Vaatamata näljale, haigustele ja alandustele ei kaota Erna hetkekski lootust pääseda tagasi kodumaale. Film põhineb tõestisündinud lugudel.
Pildi- ja helikeel filmis on tavapäratu. Autentse pildimaterjali abil taastab meeskond tolleaegse olustiku, seejuures jäävad näitlejad ja statistid liikumatult paigale, ükskõik mida nad parasjagu tegemas on. Justkui oleks saatuse sõrm nende tegevuse peatanud. Selle keskel rändab kaamera kolmemõõtmeliselt ringi kui ainus liikuv objekt. Vaatajale jääb mulje, et liikumine toimub piltide sees. Seda tardunud, kuid kummatigi dünaamilist pildimaailma toetab näitlejate dialoog, helikujundus ja muusika.
Intervjuu režissööriga ning peaosatäitja Laura Petersoniga.
Filmil on nii oma Facebooki konto kui ka koduleht.
Raamatuid on sellel raskel ja valusal teemad ilmunud palju, pakuksin omalt poolt mõned uuemad teosed – Katrina Kalda “Jumalate aritmeetika”, milles peategelase Kadri päevikusissekannetega vahelduvad kirjad, mille on tema vanaemale saatnud Siberisse küüditatud sõbratar Liisi ning “Meie lood”, milles kolm autorit Mirjam Kaber, Heidi Ivask ja Evald Rätsep on jäädvustanud oma mäletused nendest keerulistest aegadest ja südmustest.
Anu Amor-Narits
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 