„Valgus ookeanide vahel” Cinamonis

Filmi „Valgus ookeanide vahel” („The Light Between Oceans”) tutvustus kinokavas: Pärast nelja piinarikast aastat läänerindel naaseb Tom Sherbourne (Michael Fassbender) Austraaliasse ja võtab vastu majakavahi töö Janus Rockil, mis asub rannikust pea poole päeva sõidu kaugusel. Saarele, kuhu kaubalaev saabub vaid korra hooaja jooksul, toob Tom ka oma noore julge armastava naise Isabeli (Alicia Vikander ). Aastaid hiljem, pärast kaht nurisünnitust ja ühe lapse surnult sündi, kuuleb leinav Isabel õues lapse nuttu. Kaldale triivib paat, milles surnud mees ja elav beebi. Tom, kes piinliku täpsusega kõik kirja paneb ja kelle põhimõtted on kohutavas sõjas kõikumatutena püsinud, tahab mehest ja beebist kohe võimudele teada anda. Isabel aga väidab, et beebi on jumala kingitus, ning Tomi vastuväidetest hoolimata jätavad nad lapse endale ja panevad talle nimeks Lucy. Kui laps on kahene, naasevad Tom ja Isabel mandrile ning peavad taas harjuma mõttega, et maailmas on ka teisi inimesi, kellest üht on nende otsus rängalt mõjutanud.

Film „Valgus ookeanide vahel” põhineb Austraalia päritolu kirjaniku M. L. Stedmani samanimelisel debüütromaanil. Eesti keeles ilmus see raamat enam-vähem samal ajal filmiga ning alles ootab minu lugemiskorda, kuna on väga populaarne Tartu linnaraamatukogu lugejate seas. Lisaks on võimalus lugeda lugu vene keeles, raamatukogus on olemas nii 2013. aastal ilmunud kui ka käesoleval aastal ilmunud trükk.

Kui ma nägin „Valgus ookeanide vahel” treilerit kinos, siis teadsin kohe, et seda filmi tahan ma kindlasti näha, sest mulle meeldivad emotsionaalselt keerukad lood, mis võivad tuua ka pisara silma. Kas mu suured ootused täitusid? Ei ega jah. Film ei jätnud mind külmaks, nagu mõnda kinokülastajat, kes enne lõppu lahkusid, ning samas ei toonud siiski pisarat silma, nagu vähemalt ühele mu kõrvalistujale. Mis jäi puudu? Lühidalt öeldes emotsioonide tagamaad. Mis siiski ajendas Isabeli jätma endale väike kaitsetu beebi või aastaid hiljem õige ema välja ilmumisel 4-aastase oma väljakujuneva maailmapildiga tüdruku? Kas soov aidata kaitsetut last, nagu ta filmis korduvalt mainis, või siiski enda sügav kurbus, nagu võib eeldada? Mis ajendas meest naisele järele andma ja nõustuma tema sooviga jätta laps neile? Kas üksnes suur armastus naise vastu või midagi muud?

Kõige mõjuvam kaader minu arvates oli Isabeli nurisünnitus, kus läbi tormi püüab meeleheitel naine jõuda oma meheni tuletornis. Teised emotsionaalsed kohad minule nii sügavat muljet ei jätnud, kuigi samas üle kahe tunni kestev film ei jäänud ka lohisema ning pakkus põnevust lõpuni välja.

Enamuses on arvustused selle filmi kohta kiitvad. Üllatas mind filmikriitik Madis Vohu, kes muidu üdini positiivses arvustuses nendib, et tegelasi piinatakse emotsionaalselt liiga palju ja filmis võib leida lausa krimi- kui ka õudusfilmi sugemeid. Minu arvates jääb siiski domineerima kogu traagika juures üldine helgus, mis kohati isegi takistab kaasa elamast peaosaliste dilemmadele. Siit ka minu enda dilemma – kas film oli eelkõige armastusromaani ekraniseering, kus ilusad inimesed (kes nad vaieldamatult olid) leiavad läbi raskuste oma õnne/rahulolu või pigem draama, kus pole õigeid ja valesid lahendusi ning põhirõhk on emotsioonidel ja tõekspidamistel, mis teatud eluvalikuteni viivad. Kaldun siiski esimese variandi poole ning loodan lähtudes blogi „Nähtud ja nägemata” arvustusest, et raamat suudab emotsionaalset poolt enam lahti mõtestada. Siiski soovitan sarnaselt Madis Vohuga, et nii pika ekraniseeringu puhul on kino hetkel parim valik selle filmi vaatamiseks, kuna reklaamid ja muud katkestused võivad vaataja teemast välja rebida. Seega kõik kinno ise otsustama, kas linateos on rohkem armastus-või kannatuslugu.

Klaari Tamm