Luc Besson režissöörina ja selline näitlejate raskekahurvägi – Robert de Niro, Michelle Pfeiffer, Tommy Lee Jones – oleks pidanud vaatajatelt küll kõrgema hinde kui 6,3 välja meelitama. Ent vahel on mulle isegi vähemate punktidega filmid meeldinud, ei maksa teha ennatlikke järeldusi, oma silm on kuningas.
Film on valminud Tonino Benacquista raamatu „Koer nimega Malavita” põhjal, stsenaristideks Luc Besson ise ja Michael Caleo, kellel maffiast kirjutamine iseäranis hästi käpas peaks olema, võitis ta ju „Sopranode” eest Emmy.
Ei tundu FBI poolt just kõige parema mõttena panna USA-st pärit ja oma maffiasõbrad reetnud perekonda kolima Normandias asuvasse Cholong-sur-Avre’i linnakesse – kipuvad silma torkama. Perekonda tutvustatakse raamatukaanel nii: Pereisa Fred peab end memuaarikirjanikuks, kuid teeskleb miskipärast, et tal on käsil raamat Normandia dessandist. Pereema Maggie on ületamatu grillipidude korraldaja, kuid laseb närvi minnes asju õhku (seda viimast sain ma küll teada ühest filmiarvustusest). Peretütar Belle (tema kehastamise eest võitis Diana Agron filmikriitikute auhinna) teeb igati au oma nimele ja -poeg Warren oma isa valitud teele. Ja koer? Tema kannab kõigutamatult oma salapärast nime – Malavita ehk närune elu.
Tonino Benacquista on kirjutanud ka stsenaariumi mulle väga meeldinud filmile „The Beat That My Heart Skipped”, mille eestikeelne pealkiri on „Löök, mis peatas mu südame”, see on raamatukogus DVD-l olemas , nagu ka „Perekond” .
Eesti keelde on lisaks filmi aluseks olnud raamatule tõlgitud veel „Homo erectus”.
Kaja Kleimann
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 